XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebuse esitaja – XX; esindajad Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Margit Maidla
RESOLUTSIOON
1.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 180 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis;
2.Jätta protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 29.03.2019. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 07.11.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektiuuri Rahumäe arestimaja ebainimlikes tingimustes viibitud aja eest (27.04.2016-04.05.2016 ja 24.08.2016-27.10.2016 ning 17.11.2016-08.12.2016) mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel.
2.Tallinna Halduskohtu 26.01.2018 määrusega jäeti kaebus käiguta (tl 13). Üheks puuduseks oli riigilõivu tasumata jätmine. XX vastas kohtumäärusele 12.02.2018 ja esitas selle juurde ka menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
3.Tallinna Halduskohtu 14.02.2018 määrusega rahuldati menetlusabi taotlus, XX vabastati täielikult riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning kaebus võeti menetlusse (tl 26). Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 15.03.2018.
4.Tallinna Halduskohtu 24.01.2019 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 96).
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5.Kaebaja viibis vahistatuna Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektiuuri Rahumäe arestimajas ajavahemikel 27.04.2016-04.05.2016 ja 24.08.2016-27.10.2016 ning 17.11.2016-08.12.2016. Kaebaja väitel olid arestimaja tingimused ebainimlikud. Kambripind oli ebapiisav, kambris puudus päevavalgus, samuti oli elektrivalgustus ebapiisav. Kambris ei olnud toole ega pinke, laua pind oli väike, puudusid elektripistikute pesad, et saaks vett keeta, kambris olid antisanitaarsed tingimused, puudus privaatsus tualeti kasutamisel, võimaldati ainult üks dušikord nädalas, kambri õhk oli läppunud ja tolmune, puudus võimalus igapäevasteks jalutuskäikudeks, kambris rikuti tuleohutusnõudeid, puudus võimalus pesu pesta ja kuivatada ning advokaadiga ei olnud võimalik privaatselt telefoni teel rääkida. Kaebuse täpsustuses selgitas kaebaja täiendavalt, et tegi korduvalt suulisi märkuseid igapäevaste jalutuskäikude mittevõimaldamise kohta ning kambris päevavalguse puudumise tagajärjel tekkisid tal nägemisprobleemid. Kaebaja kinnitas täiendavalt üle, et kambris ei olnud desinfitseerimistöid tehtud ja et tualeti kasutamisel puudus privaatsus.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Politsei- ja Piirivalveamet kaebust põhjendatuks ei pea ja leiab, et see tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja märgib esmalt, et XX on puudusi kõrvaldavas vastuses kohtule nimetanud nelja etteheidet arestimajale ning vastustaja mõistab kaebust nii, et muus osas nõustub kaebaja PPA kahju hüvitamata jätmise otsusega ja tema kahju hüvitamise nõue tugineb nimetatud neljale puudusele arestimaja tingimustes. Vastustaja möönab, et esines päevi, mil kaebaja ei saanud värskes õhus viibida. Seda tingis arestimaja pidev kõrge täituvus ja Põhja prefektuuri arestimajas on üksainus jalutushoov. Vaatamata sellele võimaldati kaebajale jalutamist I perioodil 6-st päevast 3-l, II perioodil 63-st päevast 35-l ning III perioodil 20-st päevast 15-l. Ühel päeval keeldus kaebaja ise jalutamisest. Eelnevast lähtuvalt ei saa vastustaja hinnangul jalutamise osalist mittevõimaldamist pidada sedavõrd oluliseks rikkumiseks, mis peaks tingimata kaasa tooma rahalise hüvitise maksmise. Vastustaja selgitab, et arestimaja kui spetsiifilise otstarbega ehitise aknaid ei saagi võrrelda tavalise eluruumi akendega. Aknaklaasid on väljaspool viibivate isikutega suhtlemise ja ka lõhkumise vältimiseks paksemast matistatud klaasist, põgenemise vältimiseks seestpoolt varustatud lõhkumisvastase võrguga ja väljastpoolt trellitatud. Need omadused vähendavad loomuliku valguse taset, kuid üksnes osaliselt. Kambri valgustatusest tulenevad ebamugavused on vastustaja arvates kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused. Kaebaja väide nägemisprobleemide tekkimise kohta arestimajas viibimise ajal on paljasõnaline. Tallinna vangla silmaarsti tõend kaebaja nägemise seisundi kohta ei saa kinnitada, et mingi probleem kaebaja silmadega tekkis just arestimajas. XX ei ole arestimajas olles kurtnud silmade valulikkuse või muude nähtude üle ega esitanud soovi meditsiinilise abi saamiseks. Kaebaja ei ole välja toonud, milles seisnes tema arvates desinfitseerimise puudulikkus või vajadus. Arestimaja sisekorraeeskirja § 26 lg 4 kohaselt tehakse desinfektsioonitöid vajaduse ilmnemisel. Sellest Põhja prefektuuri arestimaja ka lähtub. Igapäevane kambri ja selle sisustuse puhtuse eest hoolitsemine ja koristamine on kinnipeetute endi kohustus. Põhja prefektuuri arestimaja kambrites on tualetinurk (WC-pott ja kraanikauss) eraldatud ülejäänud kambrist 118 cm kõrguse vaheseinaga. VangS § 90 lõikest 4 ja § 156 lõikest 2 tuleneb kohustus tagada kinnipeetute pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine kambris. Seega on visuaalne jälgitavus kinnipidamisega
vältimatult kaasnev kitsendus. Samuti on arestimaja kambrites sundventilatsioon, mis tagab õhu ringluse. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja oma kaebuses temale arestimajas väidetavalt osaks saanud ülemääraste kannatuste kirjeldamisel siiras, vaid etteheited on tagantjärele rahalise hüvitise lootuses otsitud. Arestimajas viibimiste ajal ei esitanud XX PPA-le (Põhja prefektuuri arestimajale) ühtegi avaldust või pretensiooni arestimaja tingimuste kohta, millele arestimaja saanuks olukorra leevendamiseks reageerida. Kaebus on esitatud vanglast alles ligi 10 kuud hiljem.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Käesolevas haldusasjas on taotletud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel seonduvalt Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Rahumäe arestimaja ebainimlikes tingimustes viibimisega ajavahemikel 27.04.2016-04.05.2016, 24.08.2016-27.10.2016 ning 17.11.2016-08.12.2016, kokku 95 päeva. 2017. aasta septembris oli kaebaja esitanud vastavasisulise mittevaralise kahju hüvitamise taotluse ka Politsei- ja Piirivalveametile, mis jäeti 22.11.2017 otsusega nr 1.2-3/47-2 rahuldamata (tl 10-11). Eelnimetatud otsus on küllalt põhjalik ning kaebaja etteheited on selles 14-punktilise loeteluna, mida kohus siinkohal ei korda, ühtlasi ka välja toodud. Tallinna Halduskohtu 26.01.2018 kaebuse käiguta jätmise määruse punktis 4 selgitati, et vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral, märkides seejuures, et kõik üles loetletud etteheited eelnimetatud regulatsiooni tähenduses ilmselt arvestatavateks ei osutuks. Arvestades asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveamet oli kaebaja konkreetsetele etteheidetele punktide kaupa vastanud, pidi kaebaja omakorda selgitama, milles võis väljenduda vastustaja seisukohtade ekslikkus ning seda samuti vastavate punktide kaupa, et tekiks selgus. Vastuses kaebuse käiguta jätmise määrusele esitas kaebaja vastavad täpsustused seoses nelja etteheitega. Politseija Piirivalveamet tõlgendas seda nii, et kahju hüvitamise nõue tuginebki nendele neljale (väidetavale) puudusele ning lähtus sellest ka kaebusele vastamisel.
8.Vastustaja on kaebaja etteheiteid seoses väidetavalt ebapiisava päevavalgusega, antisanitaarsete tingimuste ja privaatsuse vajakajäämistega WC kasutamisel oma 15.03.2018 vastuses (tl 31-32) küllalt põhjalikult käsitanud. Sisuliselt on kaebaja väited ümber lükatud. Vastustaja on märkinud, et aknad on küll lõhkumise vältimiseks paksemast mattklaasist, mis vähendab loomuliku valguse taset, kuid akna ja kunstliku valgustuse koostoimes on piisav valgustus vastavalt vangistusseaduse § 45 lõikes 1 sätestatule siiski tagatud. Vastustaja on esitanud ka fotod, millelt nähtub akende olemasolu. Täiendavalt toimis ka kunstlik valgustus. Seda, et kunstlik valgustus üldse oleks puudunud, ei ole kaebaja väitnud. Samuti on vastustaja selgitanud, et kaebaja ei kurtnud arestimajas silmade valulikkuse või muude nähtude üle ning ravikaardilt ilmneb ainult vererõhu mõõtmine 14.10.2016. Vastav väljavõte on haldusasja materjalide juurde ka esitatud (tl 83). Seega jäävad kaebaja väited selles osas suhteliselt paljasõnalisteks. Vastustajaga tuleb nõustuda ka selles, et igapäevane kambri ja selle sisustuse puhtuse eest hoolitsemine on vastavalt vangistusseaduse § 45 lõikele 2 kinnipeetava kohustus ja et WC privaatsuse või selle väidetava puudumise osas kirjeldatu jääb kinnipidamisega vältimatult kaasnevate kannatuste tasemele. Seejuures on vaja arvestada ka vangistusseaduse § 90 lõikes 4 sätestatut, mille kohaselt peab kamber tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Vastustaja märgib, et desinfektsioonitöid tehakse vastavalt vajadusele ning kaebuses ei ole nimetatud, milles desinfitseerimise puudulikkus või vajadus seisnes ja et ühtegi sellekohast taotlust ei ole samuti esitatud. Arvestades asjaolu, et esialgses kaebuses on toodud väidetavad puudused välja vastava loeteluna ja punktide kaupa, kuid ilma täpsemate selgitusteta ning kaebuse käiguta jätmise määrusele vastamisel on mingil määral põhjendatud ainult nelja etteheidet, siis jääb ülejäänu paljasõnaliseks ning kahju hüvitamise nõuet selle pinnalt rahuldada ei saa. Politsei- ja Piirivalveamet märkis kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses, et jääb selles osas oma 22.11.2017 otsuses esitatu juurde ja ei pea vajalikuks kõike korrata. Siinkohal tuleb asuda seisukohale,
et kaebuse käiguta jätmise määrusele vastamisel konkretiseerimata jäänud kaebaja paljasõnalised etteheited on vastustaja 22.11.2017 otsusega sisuliselt ümber lükatud. Kahju hüvitamise nõuet ei saa rahuldada ka väidetavalt ebapiisavat päevavalgust, antisanitaarseid tingimusi ning WC privaatsuse vajakajäämist puudutavate väidete pinnalt, kuid ka sel juhul kui asuda näiteks seisukohale, et midagi võis jääda sellest vaieldavaks või et teatavaid väiksemaid minetusi oleks võib-olla võimalik isegi konstateerida, siis ei oleks need sellised, mille tõttu peaks rahalise hüvitise välja mõistma. Küll aga tuleb lugeda kaebus põhjendatuks seoses sellega, et kaebajale ei võimaldatud ettenähtud jalutuskäikusid. Vastustaja tegelikult ka möönab kaebusele esitatud kirjalikus vastuses selliste päevade esinemist, kus kaebaja ei saanud värskes õhus viibida, kuid ei pea seda oluliseks rikkumiseks.
9.Vangistusseaduse § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Seonduvalt arestimajade kinnipidamistingimustega ja vabas õhus viibimise võimaldamata jätmisega on ka varasemalt kaebusi esitatud, kusjuures olenevalt kinnipidamise perioodi pikkusest ning sellest tulenevast riive intensiivsusest on rahalised hüvitised üldjuhul ka välja mõistetud. Kaebaja on toonud välja 95 päeva pikkuse arestimajas viibimise perioodi ning selles osas vaidlust ka ei ole. Politsei- ja Piirivalveamet on selgitanud oma kirjalikus vastuses, et osade päevade suhtes ei saa kaebaja etteheited lähtuvalt arestimajja saabumise ja lahkumise kellaaegadest olla asjakohased, sest vastuvõtmise ja registreerimisega seonduvad toimingud võtavad oma aja ja et ühel päeval kaebaja ka keeldus jalutamisest, kuid olenemata eelnimetatust ei saanud kaebaja viibida värskes õhus vähemalt 35 päeval. Siinkohal lähtub kohus vastustaja esitatud kirjeldusest ja päevade arvestusest, sest kaebaja etteheited jäävad jalutamist mittevõimaldava perioodi esiletoomisel üldsõnaliseks. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust ning sama seaduse § 13 lg 1 kohaselt on võimalik hüvitise suuruse määramisel arvestada ka erinevaid asjaolusid, mis võivad vastutust teataval määral piirata. Olenemata sellest, et jalutamisvõimalust püüti tagada vähemalt ülepäeviti, tuleb selle puudumist enam kui kuuajalise perioodi jooksul lugeda küllalt oluliseks õiguste rikkumiseks. Seega rahalise hüvitise välja mõistmata jätmiseks selles osas antud juhul alust ei ole. Hüvitise suuruse määramine mittevaralise kahju tekitamise eest jääb alati hinnanguliseks, kuid eeltoodut ja sellekohast kohtupraktikat arvesse võttes tuleb pidada põhjendatuks 180 euro suuruse summa väljamõistmist vastustajalt.
10.Menetluskulude väljamõistmise taotlusi ei ole protsessiosalised esitanud, kusjuures kaebaja oli riigilõivu tasumise kohustusest üldse vabastatud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.