3-18-2015 25. märts 2019, Jõhvi Ülle Polluks I. Z e kaebus Viru Vangla 21.08.2018 käskkirja nr 63/726-1 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus Kaebaja – I. Z Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1 Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 24.aprillil 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
1.I. Z esitas Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse, milles taotles Viru Vangla 21.08.2018 käskkirja nr 6-3/726-1 ja 27.09.2018 vaideotsuse nr 6-12/478-2 tühistamist ning kohustava ettekirjutuse tegemist (kohustada vanglat kustutama distsiplinaarkaristus karistusregistrit). Kaebus laekus kohtusse 23.10.2018.
2.Kaebaja esitas 29.10.2018 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale taotluse halduskohtumenetluse läbiviimise ajaks Viru Vangla 21.08.2018 käskkirja nr 6-3/726-1 kehtivuse peatamiseks.
3.Tartu Halduskohus jättis 01.11.2018 määrusega kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ja kohustas kaebajat kõrvaldama kaebuses ja taotluses esinenud puudused.
4.Kaebaja kõrvaldas puudused 04.11.2018 (tasus kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest riigilõivu summas 30 eurot) osaliselt. Kaebaja ei teatanud kohtule, kas ta soovib haldusasja arutamist kohtuistungil, kirjalikus või lihtmenetluses.
5.Tartu Halduskohus jättis 14.11.2018 määrusega rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (määruse resolutsiooni punkt 1), tagastas kaebuse kohustamisnõude osas (määruse resolutsiooni punkt 2), võttis kaebuse tühistamisnõude osas menetlusse ja määras vastustajaks Viru Vangla (määruse resolutsiooni punkt 3) ning kohustas vastustajat vastama kaebusele (määruse resolutsiooni punkt 4).
6.Vastustaja vastas kaebusele 05.12.2018. Vastustaja teatas muu hulgas kohtule, et ta on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.
7.Tartu Halduskohus määras 21.02.2019 määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
8.Kaebaja esitas 28.02.2019 kohtule täiendava seisukoha.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja väidab, et 29.07.2018 jalutuskäigu ajal tuli vanglaametnik jalutusboksi ja teatas seal viibivatele kinnipeetavatele, et jalutuskäigu aeg on läbi ja palus selle lõpetada. Kaebaja ja teised kinnipeetavad teatasid vanglaametnikule, et nende arvates ei ole veel jalutuskäigu aeg lõppenud. Mõneks ajaks lahkus vanglaametnik jalutusboksist, seejärel tuli tagasi ja hakkas kinnipeetavate peale karjuma ja nõudma jalutuskäigu lõpetamist. Kaebaja ja teised kinnipeetavad allusid korraldusele. Vaatamata sellele, et jalutusboksis on olid ka teised kinnipeetavad, koostas vanglaametnik ettekande vaid kaebaja peale. Kaebaja arvates lõppes 29.07.2018 jalutuskäik 15 minutit ettenähtud ajast varem. Kaebaja lisas, et karistus määrati ainult talle. Kaebuse täienduses väitis kaebaja, et vaidlustatavast sündmusest on möödunud 7 kuud ja selle perioodi jooksul tal ei ole mitte ühtegi rikkumist olnud. See näitab, et kaebaja ei ole süstemaatiline õigusrikkuja. Sellest tulenevalt taotles kaebaja kohtult Viru Vangla 21.08.2018 käskkirja nr 6-3/726-1 ja 27.09.2018 vaideotsuse nr 6-12/478-2 tühistamist.
10.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja selgitas, et vaidlustatud käskkirjaga on kaebajat karistatud vanglaametniku korraldusele mitteallumise eest kartserikaristusega (noomitus ebaviisaka käitumise eest on tühistatud vaideotsusega 6-12/4782). Vastustaja jäi arvamisele, et ükski kaebuse põhjendus ei anna alust vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamiseks. Kaebaja karistamisel on järgitud vangistusseaduse (VangS) § 64 lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Menetluste käik on protokollitud. Kaebajale on võimaldatud end seletuste andmise ja vastuväidete esitamise läbi kaitsta ning karistus on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja selleks pädeva vanglaametniku poolt. Määratud karistus on rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne. Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
KOHTU SEISUKOHT
11.Haldusasja materjalide kohaselt määrati kaebajale Viru Vangla 21.08.2018 käskkirja nr 63/726-1 alusel distsiplinaarkaristusteks kartserisse paigutamine 7-ks ööpäevaks ja noomitus. Kartserisse paigutamise karistus oli määratud 29.07.2018 jalutuskäigu ajal vanglaametniku poolt antud korralduse mitteallumise eest ja noomitus ebaviisaka käitumise eest. Viru Vangla 27.09.2018 vaideotsusega nr 6-12/478-2 tunnistati 21.08.2018 käskkiri nr 6-3/726-1 kehtetuks noomituse määramise osas. Seega, vaidluse all on Viru Vangla 21.08.2018 käskkiri nr 6-3/7261 seoses korralduse eiramise eest kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisega.
12.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, kas vaidlusalune käskkiri on formaalselt õiguspärane, ehk kas on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimist ja käskkirja vormistamist reguleerivaid norme. Pooltevaheline vaidlus käib faktiliste asjaolude üle ehk kas kaebaja eiras korraldust või mitte. Samuti käib vaidlus karistuse määramise ja selle määra üle. Kohus selgitab, et määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse kontrollimisel on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo ning kas on täidetud vastav teokoosseis. Vastavaks teokoosseisuks on seaduse säte, mida kinnipeetava tegevus (tegu või tegevusetus) rikkus, milles see tegevus seisnes ja kinnipeetava süü rikkumise toimepanemisel. Seega, esmalt peab kohus tuvastama, mis tegelikult toimus 29.07.2018 jalutuskäigu ajal.
13.Vaidlusaluse käskkirja kohaselt ei allunud kaebaja 29.07.2018 jalutuskäigu ajal vanglaametniku seaduslikule korraldusele – lõpetada jalutuskäik ja lahkuda jalutusboksist. VangS § 67 punkti 1 kohaselt on julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtupraktika kohaselt juhul, kui kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav ei rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.1 Sellest tulenevalt ei oma tähtsust asjaolu, kas 29.07.2018 vanglaametniku poolt antud korralduse ajal oli tegelikult lõppenud jalutuskäigu aeg või mitte. Isegi, kui jalutuskäigule ettenähtud aeg ei ole korralduse andmise ajal otsa saanud, oleks kaebaja pidanud alluma vanglaametniku korraldusele ja lõpetama jalutuskäigu.
14.Kohtul on kohustus hinnata tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Vastuolulisi tõendeid peab kohus hindama kogumis ja otsustama, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad, ning selgitama, miks kohus neid veenvaks peab ja miks ta need otsuse tegemisel aluseks võtab. Põhjendada tuleb ka, miks kohus ei pea veenvaks kõrvale jäetud tõendeid. Ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka neis väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus.2
15.Kaebaja väitis nii vaides kui ka kaebuses, et allus koheselt vanglaametniku korraldusele lõpetada jalutuskäik, kui vanglaametnik tuli peale jalutuskäigu kestvuse aja kontrollimist tagasi jalutusboksi. Nähtuvalt haldusaja materjalidest on 29.07.2018 juhtunu kohta vanglaametnik M,
RKHKm 3-3-1-21-03 p 13. RKHKo 3-1-1-61-08; 3-3-1-32-09, p 19.
H poolt 29.07.2018 koostatud ettekanne nr 6-20/3351-1. Ettekande kohaselt 29.07.2018 andis ta kella 10.00 paiku jalutuskäigu ajal jalutusboksis viibivatele kinnipeetavatele, kelle hulgas oli ka kaebaja, venekeelse korralduse lõpetada jalutuskäik. Kaebaja ja kinnipeetav V. O ei reageerinud ja jätkasid trenniga tegelemist. Vanglaametnik andis sama korralduse teistkordselt ja kolmekordselt, kuid kaebaja ja kinnipeetav V. O ei reageerinud endiselt. Alles peale vanglaametniku poolt antud hoiatust, et korralduste eirajate suhtes koostab ta ettekande, lahkusid kaebaja ja kinnipeetav V. O jalutusboksist.
16.Halduskohtumenetluse käigus kohustas kohus vastustajat esitama K2 sektori jalutusboksi kõrval asuva videokaamera poolt tehtud videosalvestise, mis on tehtud 29.07.2018 kella 10.00 paiku. Vastustaja ei ole kohtule nimetatud salvestist esitanud, kuid edastas selle videosalvestise läbivaatamise protokolli, mis oli koostatud 16.08.2018. Protokolli kohaselt 29.07.2018 lasti K2 osakonna kinnipeetavad jalutama alates kella 9.05-st. Kaamerast nr 233 on näha, et 29.07.2018 hakati K2 osakonna kinnipeetavaid jalutuskäigult ära võtma kella 10.00-st ning natukese aja pärast peale teisi kella 10.00.50-st liigub jalutuskäigult minema ka kaebaja koos kaaskinnipeetavaga (tl. 16 pöördel).
17.Kohus leiab, et videosalvestise protokoll kajastab hetki, kui vanglaametnik tuli jalutusboksi teistkordselt ehk peale seda, kui ta kontrollis jalutuskäigu kestvuse aega. Eelnevaga arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja ja vanglaametniku vahel tekkis 29.07.2018 ajavahemikul kella 10.00-st kuni 10.00.50-ni sõnavahetus, mistõttu lahkus kaebaja jalutusboksist teistest kinnipeetavatest veidi hiljem. Võttes arvesse, et vanglaametniku poolt kell 10.00 antud korraldus lahkuda jalutusboksist oli antud veidi varem ja kaebaja ei saanud jalutada tervet tundi ning oli sellest teadlik, siis kella 10.00-st kuni 10.00.50-ni kaebaja ja vanglaametniku sõnavahetuse sisuks võib suure tõenäosusega olla kaebaja mittenõustumine korraldusega lõpetada jalutuskäik. Haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse ajal ei ole kaebaja selgitanud, miks ta lahkus jalutusboksist teistest kinnipeetavatest hiljem. Kinnipeetavate poolt, kes viibisid samal ajal jalutusboksis, antud kirjalikud ütlused, ei lükka eelpoolnimetatut ümber. Nendest ütlustest ei tulene, et kaebaja oleks koheselt allunud vanglaametniku poolt antud korraldusele.
18.Hinnates kogutud tõendeid kogumis, igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, on kohus lähtudes kujunenud ettekujutusest 29.07.2018 jalutuskäigul toimunu kohta seisukohal, et peale kella 10.00 ei allunud kaebaja vanglaametniku korraldusele lõpetada jalutuskäik ja lahkuda jalutusboksist. Kaebaja väited selle kohta, et vanglaametnik tuli esmalt jalutusboksi ja seejärel läks esmalt kontrollima jalutuskäigu kestvuse aega, on usutavad. Vastab tõele ka kaebaja väide, et korralduse andmise ajal ei olnud jalutuskäigu aeg veel lõppenud. Seda kinnitab otseselt videosalvestise läbivaatamise protokoll. Protokoll kinnitab ka seda, kui vanglaametnik tuli jalutusboksi tagasi, ei lahkunud kaebaja jalutusboksist koos teiste kinnipeetavatega. Kohus leiab, et selline kaebaja käitumine ühtlasi viitab sellele, et kaebaja ei olnud nõus alluma korraldusele ja lahkuma jalutusboksist. Seega ei pea kohus kaebaja väidet selle kohta, et ta on koheselt allunud vanglaametniku korraldusele lõpetada jalutuskäik ja lahkuda jalutusboksist, usutavaks.
19.Kuna on tuvastatud, et kaebaja ei allunud 29.07.2018 vanglaametniku poolt antud korraldustele, on täidetud süüteo objektiivne koosseis, mis on sätestatud VangS § 67 punktis 1. Kohus on seisukohal, et kaebaja käitumine 29.07.2018 jalutusboksis oli tahtlik ehk süüline. Ilmselgelt ei soovinud kaebaja lõpetada jalutuskäiku, kuna ta oli kindel, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud aeg ei ole korralduse andmise ajal lõppenud. Kohus leiab, et antud juhul ei esine kaebaja ei õigusvastast käitumist ega süüd välistavaid asjaolusid. Riigikohtu Halduskolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei saa
mõjutada otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida.3 Seega, kaebaja mitteallumist korraldusele ei õigusta asjaolu, et jalutuskäiguks ettenähtud aeg ei olnud korralduse andmise ajal veel lõppenud. Järelikult on täidetud ka süüteo subjektiivne koosseis. Kohus märgib, et kuigi vanglaametniku poolt kell 10.00 antud korraldus lõpetada jalutuskäik oli vastusolus VangS § 55 lg-s 2 sätestatuga, puuduvad siiski nimetatud korraldusel HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tunnused, ehk korraldus ei olnud õigustühine ja kuulus täitmisele. Sellest tulenevalt oli vastustaja õigustatud vastavalt VangS § 63 lg-le 1 kohaldama kaebaja suhtes distsiplinaarkaristust.
20.Kaebaja väitis, et vaatamata sellele, et jalutusboksis oli ka teine kinnipeetav (V. O), koostas vanglaametnik ettekande vaid kaebaja suhtes. Vastustaja teatas kohtule, et ei tea põhjust, miks ettekandes nr 6-20/3351-1 figureerinud kinnipeetav V. O, kes samuti ei täitnud vanglaametniku korraldust, jäi distsiplinaarkorras karistamata.
21.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakt on kooskõlas seadusega, kui ta on kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Õiguse üldpõhimõtete seas on olemas võrdse kohtlemise põhimõte. Nimelt sätestab põhiseaduse (PS) § 12, et kõik on seaduse ees võrdsed. Riigikohus on siiski öelnud, et võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist.4 Sellest tulenevalt, kui on tuvastatud, et 29.07.2018 pani kaebaja toime distsipliinirikkumise, ei saa ta vabaneda vastutusest pelgalt põhjusel, et sama teo sooritanud kinnipeetav jäi karistamata. Eelnevaga arvestades leiab kohus, et kinnipeetav V. Ozimovi karistamata jätmine ei anna alust arvata, et vastustaja oleks rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus on seisukohal, et tegemist on inimliku eksimusega, kuid mitte sellega, et vastustajal oli soov karistada vaid kaebajat.
22.Kaebaja väitis, et vaidlustatavast sündmusest on möödunud 7 kuud ja selle perioodi jooksul tal ei ole mitte ühtegi rikkumist olnud. See näitab, et kaebaja ei ole süstemaatiline õigusrikkuja. Kohus selgitab, et vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-le 2, haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Sellest tulenevalt ei ole kaebaja tähelepanek alates 29.07.2018 tal rikkumiste puudumise kohta asjakohane.
23.Lõppkokkuvõttes peab kohus Viru Vangla 21.08.2018 käskkirja nr 6-3/726-1 õiguspäraseks. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas VangS §-ga 64. Kohtupraktika järgi on vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine kaalukas väärtus ning allumatust, iseäranis kui see toimub korduvalt, on põhjust pidada raskeks rikkumiseks.5 Kaebaja tegu oli korduv samaliigiline rikkumine. Vastustaja on karistuse määra kaalunud õiguspäraselt. Karistuse ja selle liigi määramise valimisel arvestas vastustaja vangistuse täideviimise eesmärgiga, kaebaja varasema käitumisega, aga samuti kaebaja poolt toime pandud rikkumise raskusega. Kohus tuvastas, et vanglaametnik andis korralduse jalutuskäigu lõpetamiseks umbes 5 minutit varem selleks ettenähtud ajast, mistõttu oli korraldus vastuolus VangS § 55 lg-ga 2. Kohtupraktika kohaselt oleks võinud vanglaametnike korralduse õigusvastasus omada tähendust kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel. Seega võib selliseid asjaolusid
RKHKo 3-3-1-44-12, p 17. RKHKo 3-3-1-59-06, p 12.
RKHKo 3-3-2-1-15, p 25.
arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel.6 Vaidlusaluse käskkirja punkti 2 eelviimases lõigus on tuginedes videosalvestise läbivaatamise protokollile nenditud, et kaebaja sai jalutada vaid 55 minutit (tl.15), kuid distsiplinaarkaristuse ja selle määra otsustamisel ei ole selle asjaoluga arvestatud. Kohus on seisukohal, et kuna vastustajal puudus kohustus karistuse määramise kaalutlemisel arvestada sellega, et korraldus oli õigusvastane, ei pea kohus korralduse õigusvastasusega arvestamata jätmist kaalutlusveaks. Võttes arvesse, et kaebaja poolt toime pandud distsipliinirikkumise eest määrati karistus 7-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine, mis on tunduvalt väiksem määr, kui selle teo eest ettenähtav maksimaalne karistus, on kohtu arvates tegemist proportsionaalse karistusega.
24.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata.
25.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-le 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja teatas, et tal puuduvad menetluskulud. Võttes arvesse eelpoolnimetatut ja tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest, jätab kohus võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
RKHKo 3-3-1-44-12, p 17.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.