Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-17-1706 31. jaanuar 2019 Ülle Polluks X kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt
4.märtsil 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
3-17-1706 ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Viru Vanglas registreeriti 24. mail 2017 kinnipeetav X mittevaralise kahju hüvitamise taotlus. X viitas sellele, et talle ei võimaldatud 26. ja 27. veebruaril 2017 arstiabi. Vangla ei ole X le selgitanud, miks talle sel ajavahemikul arstiabi ei võimaldatud. Vangla tegevust ei vabanda pühad, nädalavahetus ega kommunikatsiooni puudumine. X esitas korduvalt palveid arstiabi saamiseks. Ravimi õigeaegselt andmata jätmine ei pruugi iga kord põhjustada tervisekahjustusi, kuid kindlasti põhjustab ravimi Venlafaxin andmata jätmine piinu. X oli seisukohal, et vangla on teda arstiabist ilmajätmisega tahtlikult piinanud. X nõudis talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 3000 eurot.
2.Viru Vangla jättis 18. juuli 2017. a otsusega nr 6-16/54-2 X kahjunõude rahuldamata. Vangla märkis, et X ei ole soovinud 26. ega 27. veebruaril 2017 arsti vastuvõttu ning vangla ei ole sellest keeldunud. Ravimi väljastamata jätmist on X le juba varem põhjendatud. Vangla vanemõde on öelnud, et taoline lühiajaline katkestus ravikuuris ei tekita patsiendile eluohtlikke ega püsivaid terviseprobleeme. Vangla asus seisukohale, et X le ei ole kahju tekkinud.
3.X esitas 17. augustil 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla 18. juuli 2017. a otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada kaebaja kahjunõue ja mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja 3000 eurot. Kaebajal esinesid 26. ja 27. veebruaril 2017 tervisehäired – oksendamine ja tasakaaluhäired. Kaebaja pöördus suuliselt ja hädaabinuppu vajutades valvurite poole, et nad arsti kutsuksid. Vanglatöötajad teatasid, et meditsiiniosakonda on teavitatud. Arst tuli kaebaja juurde alles
27.veebruari 2017. a õhtul. Selleks ajaks oli kaebajal juba raskusi püsti seismisega. Vastustaja väide, et kaebaja ei soovinud kõnealusel ajavahemikul arsti vastuvõtule, on alusetu. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, millest oleks näha, et kaebajale on võimaldatud arsti vastuvõttu, kuid kaebaja on sellest loobunud. Vältimatu arstiabi võimaldamata jätmisega tekitati kaebajale mittevaralist kahju. Oksendamine ja tasakaaluhäired põhjustavad kehalisi kannatusi. Vastustaja on sellise kohtlemisega alandanud kaebaja inimväärikust.
4.Kohus jättis 7. septembri 2017. a määrusega kaebuse puuduste kõrvaldamiseks käiguta. Kohus palus kaebajal täpsustada, kelle tegevuse tõttu on talle kahju tekitatud: kas tegu oli vangla meditsiinitöötajate otsustusega kaebajale arstiabi osutamisega viivitada või ei võimaldatud muude vanglateenistujate tegevuse tõttu kaebajale kohest meditsiinitöötaja vastuvõttu.
5.Kaebaja esitas 19. septembril 2017 vastuse kohtumäärusele. Kaebaja märkis, et tema hinnangul põhjustasid kahju 26. ja 27. veebruaril 2017 Viru Vangla S4 osakonnas teenistuskohustusi täitnud isikud, kelle poole kaebaja suuliselt ja hädaabinuppu vajutades pöördus ning kes väitsid, et meditsiiniosakonda on teavitatud. Kaebaja ei oska öelda konkreetsete isikute nimesid. Kaebaja ei saa tõsikindlalt väita, et tegu oleks olnud meditsiinitöötaja otsusega arstiabi andmisega viivitada. Kui selline asjaolu praeguse haldusasja käigus siiski ilmneb, kaalub kaebaja tsiviilnõude esitamist.
6.Kohus tõlgendas 12. märtsi 2018. a määruses kaebuse nõudeid nii, et kaebaja on kohtule esitanud ainult hüvitamisnõude.
3-17-1706
7.Kohus võttis 20. juuli 2018. a määrusega kaebuse menetlusse seoses küsimusega, kas vanglaametnikud, keda kaebaja väidetavalt oma terviseprobleemidest teavitas, edastasid vastava teabe meditsiiniosakonda. Kohus küsis vastustajalt vastust kaebusele.
Vastustaja palus 21. augusti 2018. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
Kohtule esitatud kaebus on laiem kui vanglale esitatud kahjunõue. Vanglale esitatud kahjunõue seondub ainult sellega, et kaebajale ei antud 26. ja 27. veebruaril 2017 ravimit. Vanglale esitatud kahjunõudes ei ole kaebaja väitnud, et ta oksendas, tundis tasakaaluhäireid ja lõpuks ei suutnud püsti seista ning et valvurid ei kutsunud talle meditsiinitöötajat. Järelikult ei ole kaebajal viimati mainitud osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Seega ei ole kaebus selles osas lubatav. Vastustaja palus arvestada tema kohtueelses menetluses väljendatud seisukohtadega. Kaebaja tervisekaardist on näha, et vangla tervishoiutöötajad olid juba 16. veebruaril 2017 teadlikud (ravilugu nr 102), et kaebajal jätkub ravimit Venlafaksin 26. veebruarini 2017. Kahjunõude otsuses on viidatud, et selle ravimi mõnepäevane mittesaamine ei kahjustanud tervishoiutöötaja hinnangul kaebaja tervist. Selline tervishoiutöötaja otsus ei ole aga halduskohtus vaidlustatav. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja väitnud, et ta oksendas ja tal olid tasakaaluhäired ning 27. veebruaril 2017, kui teda võttis vastu tervishoiutöötaja, oli tal raskusi püsti seismisega. See ei ole eluliselt usutav, seda enam, et kaebajat 27. veebruaril 2017 hinnanud valveõde ei tuvastanud kaebajal kiiret sekkumist vajavaid terviseprobleeme. Raviloo nr 103 kohaselt oli kaebaja adekvaatne ja pretensioonikas. Õige on see, et vanglas peab olema tagatud viivitamatu vältimatu abi kättesaadavus. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal esines vältimatu abi vajadus tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 5 tähenduses. Möödunud aja tõttu ei ole praegu enam võimalik täpselt taastada toonaseid sündmusi, st kas ja kes valvemeeskonnast vangla meditsiiniosakonda teavitas. Samas ei ole vaidlust selles, et 27. veebruaril 2017 sai kaebaja tervishoiutöötaja vastuvõtule. Kuna ükski tõend ei viita kaebaja vältimatu abi vajadusele, oli tegemist mõistliku reageerimisajaga. Kaebaja terviseandmetest ei nähtu, et tema tervist oleks kuidagi kahjustatud. Samuti ei ole vangla alandanud kaebaja inimväärikust.
9.Kohus otsustas 4. septembri 2018. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
10.Kohus selgitas 7. septembri 2017. a ja 20. juuli 2018. a määruses Riigikohtu praktikale tuginedes järgmist. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte haldusotsusega. Eraõiguslikes suhetes tekkinud vaidluste lahendamine kuulub maakohtu pädevusse. Tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on samuti maakohtu pädevuses. Seega kui 26. ja 27. veebruaril 2017 teavitasid vanglaametnikud meditsiiniosakonda kaebaja terviseprobleemidest, kuid meditsiinitöötaja otsustas kaebaja üle vaadata alles
3-17-1706
27.veebruari 2017. a õhtul, tuleb selle olukorraga seotud kahjunõuded lahendada maakohtus. Halduskohtul ei ole pädevust sellise vaidluse lahendamiseks. Halduskohus saab lahendada ainult sellise kahjunõude, mis on seotud küsimusega, kas vanglaametnikud, kelle poole kaebaja pöördus, teavitasid kaebaja terviseprobleemidest meditsiiniosakonda. Eeltoodut arvestades võttis kohus kaebuse menetlusse seoses küsimusega, kas vanglaametnikud, keda kaebaja väidetavalt oma terviseprobleemidest teavitas, edastasid vastava teabe meditsiiniosakonda.
11.Vastuses kaebusele leidis vastustaja, et kaebaja kohtule esitatud kaebus on laiem kui vanglale esitatud kahjunõue. Vastustaja hinnangul seondub vanglale esitatud kahjunõue ainult sellega, et kaebajale ei antud 26. ja 27. veebruaril 2017 ravimit. Vastustaja märkis, et vanglale esitatud kahjunõudes ei ole kaebaja väitnud, et ta oksendas, tundis tasakaaluhäireid ja lõpuks ei suutnud püsti seista ning et valvurid ei kutsunud talle meditsiinitöötajat. Vastustaja arvates ei ole kaebus viimati mainitud osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu lubatav. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga. Vanglale esitatud kahjunõudes viitas kaebaja sellele, et talle ei võimaldatud 26. ja 27. veebruaril 2017 arstiabi. Kaebaja rõhutas, et arstiabi andmata jätmist ei saa vabandada kommunikatsiooni puudumisega. Kaebaja leidis, et arstiabi andmata jätmisega on vangla teda piinanud. Tõsi on see, et kaebaja ei ole vanglale esitatud kahjunõudes täpsemalt lahti selgitanud, mis terviseprobleemidega seoses ta arsti soovis. Õige on ka see, et kaebaja ei ole selles kahjunõudes otsesõnu väitnud, et valvurid jätsid meditsiinitöötaja kutsumata. Vanglale esitatud kahjunõue on küllaltki üldsõnaline. Siiski võib arstiabi võimaldamata jätmise väide tähendada nii seda, et valvurid ei edastanud kaebaja soovi meditsiiniosakonda, kui ka seda, et meditsiinitöötaja ei pidanud vastava teate saamisel vajalikuks kohe kaebajat üle vaadata. Seega võis kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes silmas pidada üht või teist olukorda. Sellele, et kaebaja hinnangul võisid süüdi olla ka valvurid, viitab kaudselt see, et kaebaja on osutanud kommunikatsiooni puudumisele. Ebaselguse korral oleks vastustaja saanud lasta kaebajal oma kahjunõuet täpsustada. Niisamuti oleks vangla saanud kaebajalt üle küsida, milliste terviseprobleemidega seoses ta arsti soovis. Kaebaja võis vanglale esitatud kahjunõudes mõelda sama mida kohtule esitatud kaebuses, kuid ei pruukinud osata ennast piisavalt täpselt väljendada. Olukorras, kus vangla ei küsinud kaebajalt täpsustusi, ei saa väita, et kaebaja ei mõelnud vanglale esitatud kahjunõudes sama mis kohtule esitatud kaebuses. Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et kaebajal on kohtule esitatud kaebuse osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud.
12.Riigivastutuse seaduse § 9 lõige 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest.
13.Kaebaja väitis vanglale esitatud kahjunõudes ja kohtule esitatud kaebuses, et ta pöördus
26.ja 27. veebruaril 2017 korduvalt valvurite poole arstiabi saamiseks ning valvurid teatasid vastuseks, et meditsiiniosakonda on teavitatud. Vangla väitis 18. juuli 2017. a otsuses, et kaebaja ei ole kõnealusel ajavahemikul arsti vastuvõttu soovinud ning vangla ei ole sellest keeldunud. Vastuses kaebusele märkis vastustaja, et jääb kohtueelse menetluses väljendatud seisukohtade juurde. Vastuses kaebusele selgitas vastustaja veel, et möödunud aja tõttu ei ole praegu enam võimalik täpselt taastada toonaseid sündmusi – st kas valvurid teavitasid meditsiiniosakonda ja kui jah, siis kes. Vastustaja väidetes on ebakõla – kohtueelses menetluses
3-17-1706 väitis vastustaja resoluutselt, et kaebaja ei ole arsti vastuvõttu soovinud ja vangla ei ole sellest keeldunud, kuid hiljem nentis, et tagantjärele ei ole võimalik kindlaks teha, kas valvurid teavitasid meditsiiniosakonda ja kui jah, siis kes. See tähendab, et hilisemas seisukohas ei sea vastustaja enam kahtluse alla seda, et kaebaja soovis arsti vastuvõttu. Sellest järeldab kohus, et pooled ei vaidle enam selle üle, et kaebaja soovis 26. ja 27. veebruaril 2017 arsti vastuvõttu. Küsimuse all on aga see, kas valvurid edastasid kaebaja soovi meditsiiniosakonda. Kaebaja sõnul ütlesid valvurid, et meditsiiniosakonda on teavitatud. Vastustaja selgituste kohaselt ei ole seda möödunud aja tõttu enam võimalik kindlaks teha. Vaidlusalustest sündmustest on möödunud peaaegu kaks aastat. Kohus ei pea samuti tõenäoliseks, et 26. ja 27. veebruaril 2017 tööl olnud valvurid mäletaksid praeguseks piisavalt täpselt ja usaldusväärselt vaidlusalusel ajal toimunud sündmusi. Seetõttu ei pea kohus mõistlikuks nendel päevadel tööl olnud valvuritelt selgitusi küsida. Niisiis ei ole pooled kõnealuse küsimuse kohta tõendeid esitanud ning neid ei ole võimalik ka kohtu algatusel koguda. Vangistusseaduse § 133 teise lause kohaselt on vanglaametnik kohustatud kinnipeetava haigestumisest, vigastusest või mürgistusest viivitamata informeerima arsti või õde. Võttes arvesse, et valvuritel on seadusest tulenev kohustus teavitada meditsiiniosakonda kinnipeetava haigestumisest ja kaebaja sõnul kinnitasid valvurid, et meditsiiniosakonda on teavitatud, loeb kohus eluliselt usutavaks, et valvurid edastasid kaebaja soovi meditsiiniosakonda. Kohtul ei ole ühtegi mõistlikku põhjust kahelda selles, et kinnipeetava vastavasisulise palve saamisel teavitavad valvurid meditsiiniosakonda. Valvurid on andnud ametivande ning on kohustatud käituma õiguspäraselt.
14.Isegi kui valvurid poleks kohe 26. veebruaril 2017 meditsiiniosakonda teavitanud, ei saaks see asja materjalidest nähtuvalt tingida kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamist. Kaebaja väidab, et ta kannatas 26. ja 27. veebruaril 2017 oksendamise ja tasakaaluhäirete käes ning 27. veebruari 2017. a õhtuks oli tal juba raskusi püsti seismisega. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal sellised tervisehäired ka tegelikult olid. Kersti Kevato on 27. veebruaril 2017 kaebaja tervisekaarti teinud järgmise kande (ravilugu nr 103): „Peale õhtust loendust uurib mis õigusega ja kes tema ravikuuri Venlaflaxiniga päeva pealt ära lõpetas ( 150mg H kuni 26.02.17), tahab teada, kes on selle eest vastutav, peab pika ja vihase loengu miks ei tohi seda päevapealt teha.“ Sellest kandest ei ole näha, et kaebaja oleks meditsiinitöötajale kurtnud oksendamise ja tasakaaluhäirete üle. Kohus on veendumusel, et kui kaebaja oleks tõepoolest selliste tervisehäirete käes kaks päeva kannatanud, oleks ta seda kindlasti öelnud ka meditsiinitöötajale. Eeltoodut arvestades peab kohus vähetõenäoliseks, et kaebajal nimetatud terviseprobleemid tegelikult esinesid. Pigem viitavad asjaolud sellele, et kaebaja oli lihtsalt ärritunud, et tema ravikuur venlafaksiini sisaldava ravimiga oli 26. veebruaril 2017 lõppenud, ja soovis seetõttu arsti vastuvõtule. Isegi kui kaebajal oleksid mainitud terviseprobleemid esinenud, ei saa neid pidada nii tõsiseks, et hädavajalik oleks olnud kohene meditsiinitöötaja vastuvõtt. Selliste sümptomite puhul on vähem kui kahepäevane ooteaeg kohtu hinnangul mõistlik. Ka vabaduses viibivatel isikutel tuleb taoliste tervisehäirete korral perearsti vastuvõttu oodata tavaliselt paar päeva või kauemgi. Seetõttu ei saa praegusel juhul väita, et kaebaja inimväärikust oleks alandatud.
3-17-1706
Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata.
16.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
17.Kaebaja nimi tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga X (HKMS § 175 lõige 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.