Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-17-1680 31. detsember 2018 Ülle Polluks A. N kaebus Viru Vangla 29. mai 2017. a käskkirja nr 63/533-1 tühistamiseks Kaebaja – A. N Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 30. jaanuaril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
1.Viru Vangla määras 29. mai 2017. a käskkirjaga nr 6-3/533-1 kinnipeetav A. N le distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise kolmeks ööpäevaks. A. N i karistati selle eest, et ta ei täitnud 29. aprilli 2017. a hommikul kella 10 paiku vanglaametniku korraldust seista kambri S218 ukse juures.
2.A. N esitas Viru Vangla 29. mai 2017. a käskkirja peale vaide. Viru Vangla jättis 12. juuli 2017. a vaideotsusega nr 6-12/188-2 vaide rahuldamata.
3.A. N esitas 10. augustil 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 29. mai 2017. a käskkirja tühistamiseks.
4.Kohus võttis 1. märtsi 2018. a määrusega kaebuse menetlusse ja kohustas Viru Vanglat sellele vastama.
Viru Vangla palus 2. aprilli 2018. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
Kaebaja esitas 10. aprillil 2018 kohtule kaebuse täienduse.
7.Kohus jättis 3. septembri 2018. a määrusega kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla 29. mai 2017. a käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kaebaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Õige ei ole väide, et kaebaja ei allunud valvuri korraldusele seista kambri S218 ukse juurde. Kaebaja allus sellele korraldusele. See on näha ka turvakaamera salvestiselt: kell 09.56.54 jäi kaebaja seisma kambri S218 ukse juurde. 2) Kaebajale ei öeldud, et ta ei tohi ukse juurest lahkuda. Isegi kui oleks öeldud, poleks see midagi muutnud: kaebaja oleks ikka läinud tualetti, sest tal oli ihuhäda, mida ta ei suutnud kinni hoida. Kaebaja jalutas umbes tund aega jalutusboksis. Selle aja jooksul tekkis tal ihuhäda, mida ta pidi kinni hoidma. Kaebaja ei suutnud pärast jalutuskäigult tulekut oma ihuhäda tõttu ära oodata, kuni valvurid otsivad läbi teised kinnipeetavad ja seejärel viivad läbi kaebaja läbiotsimise lahtiriietumisega. Igal inimesel on vahel olukordi, kus ta ei suuda oma ihuhäda kinni hoida. Kaebajal oli tõesti suur häda, mida ta ei suutnud enam taluda. Ukse juures edasi seistes oleks kaebaja suure tõenäosusega püksi lasknud. Kaebajal polnud muud valikut, kui omavoliliselt tualetti minna. Ka valvuri ettekande kohaselt läks kaebaja kambris kohe tualetti. Seega pole alust kahelda, et kaebajal oli tõesti ihuhäda. 3) Ühe teise kinnipeetavaga oli 9. mail 2017 samas osakonnas sama situatsioon. Pärast jalutuskäiku sooviti talle teha täielik läbiotsimine. Kuna kinnipeetaval oli ihuhäda, lubati tal kasutada valvurite tualetti ja alles siis tehti talle täielik läbiotsimine. See on ka turvakaamera salvestiselt näha.
3-17-1680 4) Õige ei ole väide, et valvur T. K teatas kaebajale, et kui kaebaja korraldusele ei allu, kirjutatakse ettekanne.
9.Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuja seaduslikele korraldustele. Vangla sisekorraeeskirjade täitmine tagab vanglas distsipliini ja julgeoleku. Riigikohtu halduskolleegium on 1. märtsi 2009. a otsuses nr 3-3-1-103-06 käsitlenud kinnipeetava poolt vanglaametniku korraldusele mitteallumise temaatikat. Riigikohus selgitas, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lõikes 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lõike 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kohustust kellelgi täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. 2) Kaebajale antud korraldus seista kambri nr S218 juurde ei vasta tühise haldusakti tunnustele. Kaebajal oli kohustus korraldusele alluda. Kaebaja on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega ning peab olema teadlik, et vanglaametniku korraldus on talle täitmiseks kohustuslik. Kaebaja põhjendus korralduse mittetäitmiseks (ihuhäda) ei ole tõsiseltvõetav ega usutav. Väide, et kaebaja soovis minna tualetti, on otsitud ja esitatud sooviga vabaneda distsiplinaarvastutusest. Kaebaja väidetu ei ole küll täielikult kontrollitav, kuid vangla lähtub asjaolust, et kaebajal ei ole diagnoositud püsivat ega ajutist tervisehäiret, millest tingituna ta ei suudaks kontrollida oma ihuhädasid. Ilmne on, et terve inimene suudab oma ihuhädasid kontrollida. Lisaks eeltoodule on tähelepanuväärne, et ihuhäda tekkis kaebajal just siis, kui talle teatati, et talle tehakse täielik läbiotsimine. Kaebajal ei olnud õigust näidata üles allumatust. Kaebaja pani toime distsipliinirikkumise. 3) Distsiplinaarmenetlus viidi läbi ja karistus määrati õiguspäraselt. Järgitud on vormi- ja menetlusnõudeid, käskkiri on põhjendatud ning õiguspärane. Määratud karistus ei ole ebaproportsionaalne. Õigustatult on arvestatud sellega, et kaebaja seadis allumatusega ohtu vangla julgeoleku, sest allumatus võib kutsuda esile ka teiste kinnipeetavate vastuhaku.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
10.Vastustaja karistas kaebajat distsiplinaarkorras VangS § 67 punktist 1 tuleneva allumiskohustuse rikkumise eest: kaebaja ei täitnud 29. aprilli 2017. a hommikul kella 10 paiku vanglaametniku korraldust seista kambri S218 ukse juures.
11.Pooled ei vaidle kohtumenetluses järgmiste asjaolude üle: enne kõnealust sündmust viibis kaebaja jalutuskäigul; pärast jalutuskäiku otsis valvur M. M kaebaja läbi; seejärel küsis valvur T. K kaebajalt, kas tal on keelatud esemeid, ning kaebaja vastas, et ei ole; valvur T. K andis seepeale kaebajale korralduse seista kambri S218 ukse juurde; korralduse eesmärgiks oli kaebaja mõne aja pärast läbi otsida lahtiriietumisega. Pooled vaidlevad valvur T. K korralduse täitmise üle.
3-17-1680
12.VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele.
12.1.Kaebaja on seisukohal, et ta täitis valvur T. K korralduse seista kambri S218 ukse juurde. Kaebaja viitab oma väite tõendamiseks turvakaamera salvestisele. Valvur T. K 29. aprilli 2017. a ettekandest nr 6-20/2157-1 ja valvur M. M 25. mai 2017. a kirjalikest ütlustest ei nähtu, et kaebaja jäi T. Ki korralduse peale kambri S218 ukse juurde seisma. Vastustaja on vaadanud vaidlusaluseid sündmusi kajastavat turvakaamera salvestist ning on koostanud selle kohta 25. mail 2017 menetlustoimingu protokolli. Protokollis on kirjas, et pärast vestlust T. K jäi kaebaja kell 09.56.54 kambri S218 ukse juurde seisma. Ka vastustaja ise on 12. juuli 2017. a vaideotsuses nentinud, et kaebaja jäi kambri S218 ukse juurde seisma. Eelviidatud menetlustoimingu protokollis on aga kirjas, et kell 09.57.04 alustas kaebaja liikumist S2 osakonna päevaruumi suunas ja sisenes seejärel elukambrisse. See tähendab, et kaebaja seisis kambri S218 ukse juures kümme sekundit. Kaebaja väitis kaebuses, et talle ei öeldud, et ta ei tohi lahkuda. Samas kinnitas kaebaja, et kui talle oleks isegi nii öeldud, oleks ta nagunii tualetti läinud. Lisaks osutas kaebaja sellele, et valvur T. K ei teavitanud teda sellest, et kui ta korraldusele ei allu, kirjutatakse juhtunu kohta ettekanne. Kohus on seisukohal, et kaebajale pidi olema arusaadav, et valvuri korraldus seista kambri S218 ukse juurde tähendas seda, et kaebajal tuleb määratud kohas seista nii kaua, kuni valvur või mõni muu vanglaametnik annab talle loa või korralduse sealt ära liikuda. Valvurid ei pidanud kaebajale eraldi üle kordama, et ta ei tohi lahkuda. Samuti ei tulene ühestki õigusaktist vanglaametnikele kohustust hoiatada kinnipeetavat, et korraldusele mitteallumise korral koostatakse juhtunu kohta ettekanne. Valvur T. K ettekandest nähtuvalt andis ta kaebajale korduvalt korralduse seista kambri S218 ukse juurde, kuid kaebaja ei täitnud seda, öeldes mitu korda, et tal on ihuhäda ja ta peab minema tualetti. Samuti on valvur M. M kirjalikest ütlustest näha, et kaebaja alustas iseseisvalt liikumist kambri poole, öeldes korduvalt, et tal on ihuhäda. Kaebaja on ise ka 10. aprilli 2018. a kaebuse täienduses tunnistanud, et läks omavoliliselt tualetti. Eeltoodust järeldub, et kaebaja täitis 29. aprillil 2017 kella 09.56.54 alates kümme sekundit valvuri korraldust seista kambri S218 ukse juures, kuid seejärel ei allunud enam valvuri korduvatele sellesisulistele korraldustele.
12.2.Riigikohtu halduskolleegium on 1. märtsi 2007. a otsuses asjas nr 3-3-1-103-06 selgitanud järgmist (punkt 14). Kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 punktis 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lõikes 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lõike 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Riigikohtu
3-17-1680 halduskolleegium rõhutas 29. septembri 2015. a otsuses asjas nr 3-3-2-2-15, et VangS § 67 punkti 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (punkt 18). Kohus on veendumusel, et praegusel juhul ei esinenud ühtegi ilmselget HMS § 63 lõikes 2 sätestatud haldusakti tühisuse alust. Kaebaja on kaebuses vaidlustatud käskkirja tsiteerides viidanud HMS § 63 lõike 2 punktile 5 osas, mille kohaselt on haldusakt tühine siis, kui seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kohus selgitab, et täitmise võimatuse all tuleb eeltoodud sätte kontekstis mõista olukorda, kus haldusakti ei ole võimalik täita ühelgi isikul ühelgi juhul (täitmine on objektiivselt võimatu). Sellise olukorraga praeguses asjas tegu ei olnud, sest kambri S218 ukse juurde seisma jäämine on iseenesest võimalik.
12.3.Eeltoodust tulenevalt on kaebaja rikkunud VangS § 67 punktist 1 tulenevat allumiskohustust. Valvuri korraldus ei olnud ilmselgelt tühine ning kaebajal ei olnud õigust selle täitmisest keelduda. Ka kaebaja väide ihuhäda kohta ei andnud talle õigust korralduse täitmisest keeldumiseks. Allumiskohustuse süülise rikkumisega pani kaebaja toime distsiplinaarsüüteo.
13.VangS § 63 lõike 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Üheks distsiplinaarkaristuse liigiks on VangS § 63 lõike 1 punkti 4 kohaselt kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.
14.Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei saa mõjutada otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida, küll aga võib selliseid asjaolusid arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (vt 6. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-91-11, punkt 12). Seega võiks praegusel juhul valvuri korralduse võimalik õigusvastasus omada tähendust kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel. Seetõttu kontrollib kohus, kas valvuri korraldus oli õiguspärane. Kaebaja ei ole iseenesest kahtluse alla seadnud vajadust otsida keelatud esemete leidmiseks jalutuskäigult saabunud kinnipeetavad läbi nii, et kinnipeetaval tuleb lahti riietuda. Kaebaja arvates ei olnud aga õiguspärane kohustada teda seisma kambri S218 ukse juures hilisema põhjalikuma läbiotsimise eesmärgil olukorras, kus kaebaja teavitas valvurit, et ta ei suuda enam oma ihuhäda kinni hoida ning tal on viivitamatult vaja tualetti minna. Kohus ei sea kahtluse alla seda, et kaebajal võis vaidlusaluse korralduse saamise ajal olla ihuhäda, kuid kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ihuhäda oli selline, et tal oli otsekohe vaja tualetti minna. Kaebaja väitis vaides ja kohtule esitatud kaebuses, et ta oli juba jalutuskäigu ajal umbes tunni aja jooksul ihuhäda kinni hoidnud, kuid pärast korralduse saamist seista kambri S218 ukse juures ei suutnud ta enam ihuhäda kinni hoida. Kaebaja selgitas vaides, et tegu oli ühekordse juhtumiga ning tal ei ole meditsiinilist probleemi. Kaebajale pidi olema teada, et jalutuskäigult saabuvad kinnipeetavad otsitakse läbi ning vajaduse korral tehakse läbiotsimine nii, et kinnipeetaval tuleb lahti riietuda. Kui kaebaja kannatas ihuhäda käes juba jalutuskäigu algusest saadik (VangS § 55 lõike 2 kohaselt on jalutuskäik vähemalt tunniajane ning kaebaja väitel hoidis ta ihuhäda jalutuskäigu ajal umbes tund aega kinni), oli tal võimalik jalutuskäigu ajal paluda vanglaametnikelt võimalust minna tualetti, et hiljem vältida
3-17-1680 arusaamatusi, kui teda peetakse vajalikuks põhjalikumalt läbi otsida. Kaebaja sellist soovi jalutuskäigu ajal, kohe pärast jalutuskäiku ega ka valvur M. M poolt tehtud läbiotsimise käigus ei väljendanud. Just siis, kui valvur T. K oli kaebajale andnud korralduse seista kambri S218 ukse juurde, et kaebaja mõne aja pärast lahtiriietumisega läbi otsida, teatas kaebaja, et tal on väljakannatamatu ihuhäda. Seejuures on kaebaja kinnitanud, et tal ei olnud mingit terviseprobleemi. Tõik, et kaebaja läks kohe pärast valvuri korralduse eiramist tualetti, ei kinnita vääramatult, et kaebaja eesmärgiks oli väljakannatamatu ihuhäda leevendamine. Kaebaja võis tualetti minna ka selleks, et jätta mulje ihuhäda leevendamisest. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades eluliselt usutav, et kaebaja ihuhäda oli pärast vaidlusaluse korralduse saamist selline, et tal oli otsekohe vaja tualetti minna. Pigem viitavad asjaolud sellele, et tegu oli otsitud ettekäändega pääsemaks lahtiriietumisega läbiotsimisest. Eeltoodust tulenevalt ei saa valvuri korraldust seista kambri S218 ukse juures õigusvastaseks pidada. Kaebaja viide teist kinnipeetavat puudutavale juhtumile ei ole asjakohane, sest tegu on teise isiku ja teiste faktiliste asjaoludega. Kohus peab jääma kaebuse piiridesse ning saab vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse kontrollimisel anda hinnangu üksnes kaebajaga seotud juhtumile.
15.Kaebajale määrati valvuri korralduse eiramise eest distsiplinaarkaristuseks kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kaebajat oli varem korduvalt distsiplinaarkorras karistatud. Kaebaja allumatus ohustas vangla julgeolekut: ühe kinnipeetava allumatus võib esile kutsuda ka teiste kinnipeetavate vastuhaku ning lisaks võib läbiotsimisest keeldumise tõttu sattuda eluosakonda keelatud esemeid. Kaebaja väljendas oma käitumisega lugupidamatust vanglaametnike ja õiguskorra suhtes. Arvestades eelnevalt mainitut ning seda, et kaebajale antud korraldus oli õiguspärane, on kohus seisukohal, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne.
16.Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et vastustaja 29. mai 2017. a käskkiri on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
17.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.