Aimur Koigi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21. mai 2018. a otsuse nr 4.2-1/58740-2 tühistamiseks Kaebaja Aimur Koik, lepinguline esindaja Ingrid Vinnal Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Peeter Aleksašin Kirjalik menetlus
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Aimur Koigi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21. jaanuaril (k.a) 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaeb use esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 21. mai 2018. a otsusega nr 4.2-1/58740-2 Aimur Koigile väljastatud relvaloa nr RL788671 kehtetuks. PPA kohustas A. Koiki andma politseile üle relvaluba, sileraudse püssi Kofs-Zenith kaliiber 12 nr 13040487 ja vintra udse püssi Toz-12-01 kaliiber 22LR nr P 2581 ning laskemoon. PPA kohustas A. Koiki võõrandama hoiule antud relvad ja laskemoon. Otsuse põhjendustes märgitakse kokkuvõtlikult järgmist: 1) A. Koigile väljastati relvaluba nr RL788671 kehtivusega kuni 5. september 2022 jahipidamise eesmärgil;
3-18-1234 2) Keskkonnainspektsioon karistas A. Koiki 4. aprilli 2018. a otsusega nr 940017001054/4 jahiseaduse § 49 alusel, kuna ta pidas jahti ilma jahitunnistuseta. Trahviks määrati 100 eurot. Otsus jõustus 20. aprillil 2018; 3) A. Koik märkis 3. mai 2018. a seletuses, et ta pidas 20. augustil 2017 Pärnumaal Häädemeeste vallas linnujahti ilma kehtiva jahitunnistuseta. Ta väidab, et jahitunnistus oli olemas, kuid ta oli unustanud seda pikendada. Ta lisab, et kuigi jahitunnistus kaotas oma kehtivuse 21. aprillil 2017, pikendas ta seda 21. augustil 2017; 4) relvaluba tunnistatakse kehtetuks, kui isikut on karistatud väärteomenetluse korras selle eest, et ta pidas jahti ilma jahitunnistuseta (relvaseadus (RelvS) § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2). Norm ei näe PPA-le kaalutlusõigust ette; 5) A. Koigi relvaluba tuli RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 alusel tunnistada kehtetuks, kuna teda karistati väärteo korras selle eest, et ta pidas jahti ilma jahitunnistuseta.
2.A. Koik esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 21. mai 2018. a otsuse nr 4.2-1/58740-2 tühistamiseks. Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) kaebajal puudus 20. augustil 2017, millal ta pidas jahti, kehtiv jahitunnistus. Jahitunnis tus kaotas kehtivuse 21. aprillil 2017. Kaebaja jättis hooletusest kontrollimata, kas jahitunnis tus kehtib. Kaebaja taotles pikendamist 21. augustil 2017 ja see rahuldati; 2) kaebaja kahetses toimepandud väärtegu. Kaebaja ei tekitanud keskkonnale kahju. Tegemist oli keskmisest määrast väiksema karistusega; 3) RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 ei näe PPA-le ette kaalutlusõigust. Vaidlusalused sätted on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja üldist vabadusõigust käia jahil (s.o põhiseaduse (PS) § 19 lg-t 1) ning omandiõigust (s.o PS § 32) on rikutud. Väärteokorras karistamine ei tähenda seda, et isik ohustaks teiste isikute elu ja tervist. Piirang ei ole mõõdukas, kuna kaebaja ei saa jahti pidada ega relva omada. Kaebaja isikuomadusi ei ole arvesse võetud; 4) kui isikut on kriminaalkorras karistatud, on PPA-l kaalutlusõigus otsustamaks, kas isikule anda relvaluba või mitte ning kas tunnistada see kehtetuks või mitte (RKPJKo 3-4-1-9-00; 3-4-1-10-10; 3-4-1-2-11). Kaebajat diskrimineeritakse, sest väärteokorras karistatud isikuid koheldakse kriminaalkorras karistatud isikutest põhjendamatult erinevalt.
3.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja põhjendab oma vastust kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) vaidlustatud otsus on kooskõlas kehtiva õigusega; 2) tulirelvad ja laskemoon on kõrgendatud ohu allikad, mistõttu on nende käitlemisele seatud kõrgemad nõudmised. Relvaseaduse nõuded ennetavad ohtu. Eesmärgiks on tagada, et relvad ja laskemoon ei satuks kõrvaliste isikute kätte. Samuti on eesmärgiks tagada relvaomaniku ja kolmandate isikute turvalisus. Riik saab usaldada tulirelva isikule, kes on seaduskuulekas ja usaldusväärne. Kui isik ei suuda või ei taha relvaseadusest tulenevaid nõudeid täita, talle relva ei usaldata. Seadusandja on eraldi esile toonud selle, et kui isikut karistatakse ilma jahitunnistuseta jahtimise eest, talle relva ei anta; 3) 1. juulil 2018 jõustus relvaseaduse muudatus, mille kohaselt ei ole enam väärteokorras karistamine jahitunnistuse puudumise korral enam relvaluba andmist välistav absoluutne tingimus. Alates 1. juulist 2018 ei peetaks kaebajat enam isikuks, kellelt tulnuks automaatse lt relvaluba ära võtta. Kaebajal on õigus esitada PPA-le avaldus vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamiseks, kuna kehtiv õigus muutus.
3-18-1234
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas PPA-l oli kohustus kaalumisõiguse alusel otsustada kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine.
5.Kohtuasjas pole vaidlust selle üle, et kaebaja jahitunnistus kaotas oma kehtivuse
21.aprillil 2017. Vaidlust pole ka asjaolu üle, et kaebajat karistati väärteokorras selle eest, et ta pidas 20. augustil 2017 Pärnumaal linnujahti ilma kehtiva jahitunnistuseta. Kaebaja pikendas jahitunnistust 21. augustil 2017.
6.Kuni 30. juunini 2018 kehtinud RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 kohustasid PPA-d relvaluba kehtetuks tunnistama, kui isikut oli väärteokorras karistatud selle eest, et ta pidas jahti ilma jahitunnistuseta. Viimati viidatud õigusnorm ei näinud PPA-le kaalutlusõigust ette, vaid tal tuli õigusliku fakti tuvastamisel kaasa tuua kindel õiguslik tagajärg, s.o tunnis tada väljastatud relvaluba kehtetuks.
7.Halduskohtu hinnangul on PPA vastavalt RelvS § 36 lg 1 p-le 7 ja § 43 lg 3 p-le 2 kaebajale väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistanud. Asjas on tuvastatud, et kaebaja pani toime väärteo ja teda karistati selle eest, et ta pidas jahti ilma jahitunnistuseta. Selle õigusliku tulemina tuli vaidlusalune relvaluba kehtetuks tunnistada.
8.Mõlemad menetlusosalised viitavad sellele, et alates 1. juulist 2018 kehtiv relvaseadus ei kohusta enam PPA-d tunnistama väljastatud relvaluba kehtetuks, kui isikut on väärteokorras karistatud selle eest, et ta pidas jahti ilma jahitunnistuseta. Asjaolu, et kehtiv õigus on muutunud, ei ole PPA otsuse tühistamise aluseks. Haldusakti (s.o vaidlustatud otsuse) õiguspärasus sõltub sellest, kas see on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja kas see on sellega kooskõlas (haldusmenetluse seadus § 54). Vaidlustatud otsus anti 21. mail 2018, seega ajal, mil kehtis relvaseaduse redaktsioon, mis nägi ette, et kui isikut on väärteokorras karistatud selle eest, et ta pidas jahti ilma jahitunnistuseta, tuleb väljastatud relvaluba kehtetuks tunnistada.
9.Kohtuasjas on vaidlus eeskätt selle üle, kas PPA tegevuse aluseks olnud õigusnorm (s.o RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 osas, mille kohaselt tuli relvaluba kehtetuks tunnistada, kui isikut karistati väärteokorras selle eest, et ta pidas jahti ilma jahitunnistuseta) oli põhiseadusega kooskõlas. Viimati viidatud sätte põhiseaduspärasusest sõltub, kas kaebajale väljastatud relvaluba on õiguspäraselt kehtetuks tunnistatud või mitte. Seega on tegemist kohtuasjas asjassepuutuva sättega.
10.Halduskohus märgib, et kuigi relvade kandmise õiguse andmist ja selle äravõtmis t reguleerib liidu õigus (nõukogu 18. juuni 1991. a direktiiv nr 91/477 art 5), jätab liidu õigus liikmesriigile otsustusruumi. Riigikohtu praktikast järeldub, et kui EL-i õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid vastama ka Eesti põhiseadusele (RPJKo 3-4-1-10-10, p-d 37 ja 38).
11.Kaebaja hinnangul riivab asjassepuutuv säte kaebaja üldist vabadusõigus t (PS § 19 lg-t 1), kuna ta ei saa enam jahti pidada, ning omandiõigust (PS § 32), kuna ta peab oma relvad ja laskemoona võõrandama ja ta ei saa neid enam seetõttu kasutada. Halduskohtu hinnangul on praeguse kaasuse lahendamisel asjakohane põhiõigus eeskätt PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigus, kuna see kaitseb mh tulirelvaga jahipida mist
3-18-1234 (vt RKPJKo 3-4-1-10-10, p 40; 3-4-1-12-13, p-d 19–29). Halduskohtu hinnangul ei tule praeguses vaidluses lugeda asjakohaseks põhiõiguseks PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kaebaja omas relvaluba ja relva jahipidamise eesmärgil, mitte nt kollektsioneerimise või muu omamise eesmärgil. Kui isik soovib omada relva, on tal õigus seda teha ka siis, kui relv on muudetud laskekõlbmatuks (vt RelvS §-d 78–783 ). Halduskohtu hinnangul ei ole ka võrdsuspõhiõiguse analüüs praeguse vaidluse puhul määrav ega asjakohane. Eristada tuleb seda, milliste süütegude eest on isikuid karistatud ning milles nende rikkumine seisnes. Kaebaja viidatud asjas ei karistatud isikuid süüteo korras selle eest, et nad oleksid rikkunud jahipida mise reegleid (vt RKPJKo 3-4-1-9-00; 3-4-1-10-10). Halduskohus peab vajalikuks märkida, et isikul ei ole põhiõigust sellele, et avalik võim langetaks oma otsuseid kaalutlusõiguse alusel. Kohus ei saa seadusandjale ette kirjutada, et täitevvõimule tuleb anda mingi küsimuse lahendamiseks kaalutlusõigus. Kohus saab hinnata seda, kas konkreetne piirang on põhiseaduspärane või mitte. Kui piirang ei ole põhiseaduspärane, on seadusandjal õigus hiljem kas laiendada erandite kataloogi, anda täitevvõimule kaalutlusõigus või lahendada küsimus mõne muu meetmega.
12.Halduskohtu hinnangul vastab asjassepuutuv norm formaalse põhiseaduspäras use nõuetele.
13.Vaba eneseteostuse õigust võib piirata seadusega või seaduse alusel põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohtu praktika kohaselt võib relvaloa kehtivuse peatamise legitiimne eesmärk olla inimeste elu ja tervise kaitsmine, samuti vajadus tagada riigi julgeolek ja avalik kord, ühtlasi võib piirang olla õigustatud ka muu asjaoluga (RKPJKo 3-4-1-10-10, p 49). PPA märgib vastuses kaebusele, et tulirelv on suurema ohu allikas ning selle käitlemis e le on seatud rangemad nõuded. PPA lisab, et tulirelva saab omada isik, kes on läbi seaduskuuleka käitumise tõestanud enda usaldusväärsust. Halduskohtu hinnangul on jahi pidamisel ilma kehtiva jahitunnistuseta väärteokorras karistatud inimese relvaloa kehtetuks tunnista mine lubatud, et kaitsta avalikku korda ning inimeste elu ja tervist, sh preventiivselt. Jahitunnis tus mh tõendab inimese oskust jahti pidada (JahS § 36 lg 1).
14.Ilma kehtiva jahitunnistuseta jahi pidamise eest väärteokorras karistatud inimese relvaloa kehtetuks tunnistamine on sobiv meede eesmärgi saavutamiseks. Seeläbi kaitstakse mh ennetavalt avalikku korda ning teiste inimeste elu ja tervist. Tegemist on ka vajaliku meetmega, kuna halduskohtu hinnangul ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamisele eesmärgi saavutamiseks muud samaväärset alternatiivset meedet, kuid mis koormaks inimest vähem.
15.Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb ühelt poolt kaaluda vaba eneseteostuse piiramise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärki kaitsta mh ennetavalt avalikku korda ning teiste isikute elu ja tervist.
15.1.Halduskohtu hinnangul saab üldjuhul relvaloa kehtetuks tunnistamist pidada intensiivseks eneseteostuse piiramiseks. Kaebajalt võeti võimalus edaspidi tulirelvaga jahti pidada. Samas ei nähtu kaebusest, et jahipidamine oleks kaebajale hädavajalik tegevus, nt sellest sõltub tema peamine sissetulek või tegemist oleks kaebaja peamise äraelamisallikaga. Kaebusest võib järeldada, et relvaluba on kaebajale vaja eeskätt põhjusel, et teostada enda vabadust ja pidada
3-18-1234 jahti jahipidamise eesmärgil. Viimati märgitud asjaolu vähendab halduskohtu hinna ngul meetmega kaasneva riive intensiivsust isiku põhiõigusele. Halduskohtu hinnangul vähendab riive intensiivsust asjaolu, et kaebajal on õigus PPA-lt taotleda menetluse uuendamist HMS § 44 lg 1 p 1 alusel ning selle raames uue otsuse tegemist küsimuses, kas kaebaja relvaluba tuleb kehtetuks tunnistada või mitte. Kuni 30. juunini 2018 kehtinud RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 kohaselt oli PPA-l kohustus kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistada. Relvaseaduse uus redaktsioon, mis jõustus 1. juulil 2018, ei nõua enam inimese, keda on väärteokorras karistatud selle eest, et ta pidas jahti ilma jahitunnistus eta, relvaloa kehtetuks tunnistamist. Tänaseks on seega kaebaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud õigusnorm ära langenud HMS § 44 lg 1 p 1 mõttes. Viidatud muudatus tuleb lugeda asjassepuutuvaks vaidlustatud haldusakti andmisel ning sellest sõltub isiku jaoks soodsama otsuse tegemine (vt ka RKHKo 3-3-1-80-10, p 21). Viimati märgitud võimalus e le viitas oma vastuses ka PPA. Kaebajal on seega võimalik kaebusega taotletav eesmärk saavutada teise menetluskorra alusel. Tegemist ei ole ülemääraselt koormava menetlusega, nt puudub kohustus tasuda lõivu või kanda muid kulusid.
15.2.Meetmega taotletav eesmärk on halduskohtu hinnangul kaalukas. Jahipida mise tunnistus tõendab seda, et isikul on olemas jahipidamise oskus, s.t ta on läbinud koolituse, sooritanud jahiteooriaeksami ja laskekatsed ning ta vastab jahitunnistust saama õigustatud isiku teistele nõuetele (JahS § 36). Jahitunnistus kehtib kümme aastat (JahS § 36 lg 4). Jahitunnis tuse regulatsioon on loodud mh kaitsma avalikku korda ning teiste isikute elu ja tervist. Kehtiv jahitunnistus loob veendumuse selleks, et inimest võib usaldada tulirelvaga jahti pidama. Seeläbi ennetatakse mh ohtu avalikule korrale ning teiste isikute elule ja tervisele. Suurema ohu allika valdajal lasub ka suurem hoolsuskohustus tagada, et dokumendid, mis kinnitavad tema usaldusväärsust, oleksid kehtivad.
15.3.Kaebuse vastusest võib aru saada selliselt, et kaebaja ei taotle PPA-lt menetluse uuendamist põhjusel, et kantud õigusabikulud võivad jääda tema enda kanda. Praeguse asja õigusabikulude kandmise küsimus ei ole piisav argument tunnistamaks vaidlusalune norm põhiseadusvastaseks. Õigusabikulud ei seondu normi põhiseaduspärasuse ega relvaloa kehtivusega.
15.4.Eeltoodust tulenevalt on halduskohus seisukohal, et praeguses asjas ei saa vaidlusa lus t meedet lugeda ebaproportsionaalseks. Kaebajal on võimalik oma eesmärk saavutada PPA-le menetluse uuendamise taotluse esitamisega.
16.Eelneva tõttu jätab halduskohus kaebuse rahuldamata. menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
Menetluskulud
jäävad
(allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.