Korrakaitse › Relvaload

18.12.2015 otsusega nr 4.2-1/18527-1 PPA leidis, et kaebajale kuuluvad relvad tuleb tuua lubade teenistusse hoiule (tl 16). 22.01.2016 relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 18-16 võeti relvad hoiule PPA relvahoidlas (tl 17). 07.09.2017 kirjaga teatas PPA, et V. S. on kohustatud hiljemalt 07.12.2017 hoiul olevad relvad võõrandama, vastasel korral kuuluvad need sundvõõrandamisele (tl 19). 30.01.2018 relvade sundvõõrandamise otsusega nr 4.2-1/53593-1 otsustati relvad sundvõõrandada ja määrati hüvitis 30 eurot (tl 2). 13.02.2018 esitas V. S. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA-lt relvade eest 1200 euro suuruse hüvitise väljamõistmist või sundvõõrandatud relvade tagastamist. 22.03.2018 hindas PPA ekspertkomisjon V. S. kuuluvad relvad uuesti üle ja määras hüvitise suuruseks 60 eurot (tl 28). 06.04.2018 otsusega nr 4.2-1/53593-4 tunnistas PPA 30.01.2018 otsuse nr 4.2-1/53593-1 kehtetuks, tegi uue relvade sundvõõrandamise ja nende eest hüvitise määramise otsuse, määrates hüvitise suuruseks 60 eurot (tl 29). V. S. hüvitise suurusega ei nõustunud ning taotleb kohtult lisaks relvade osas kahju hüvitamisele või nende tagastamisele ka PPA-lt mittevaralise kahju hüvitamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja leiab, et PPA on kaebaja relvad sundvõõrandanud ilma kaebaja nõusolekuta. Kaebaja ei nõustu relvade eest määratud hüvitise suurusega 60 eurot. Kaebaja väitel ostis ta vintrelva 2000. aastate alguses relvakauplusest umbes 9000 krooni eest. Sama tüüpi uued relvad maksavad kaupluses 1000 eurot. Kaebaja väitel on teda alandatud ja PPA on oma käitumisega tekitanud kaebajale suurt kahju, sh tervisekahju. Kaebaja taotleb PPA-lt relvade eest hüvitise väljamõistmist summas 1200 eurot või relvade tagastamist ning tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. Kaebaja relvaluba kaotas kehtivuse 22.01.2015. Relvaseaduse (RelvS) § 44 lõike 1 kohaselt tuleb relvaloa omajal, kelle relvaloa kehtivus on lõppenud, relv politseile üle anda. Sama sätte lõige 6 kohustab isikut üleandmise päevast alates relva kolme kuu jooksul võõrandama RelvS § 63 lõike 2 punktide 1 ja 3 alusel või komisjonimüügi korras RelvS § 63 lõike 2 punkti 2 alusel. Alates 22.01.2016 on kaebaja relvad paigutatud hoiule PPA relvahoidlasse. 07.09.2017, s.o enam kui kaks ja pool aastat peale kaebaja relvaloa kehtivuse lõppu, tuletati kaebajale meelde tema kohustust ning anti täiendav 3-kuuline tähtaeg relvade võõrandamiseks, kuid kaebaja seda võimalust ei kasutanud, mistõttu kaebaja relvad sundvõõrandati ning temale määrati hüvitis 30 eurot, millega kaebaja ei nõustunud. RelvS § 6 lõike 4 alusel on 19.12.2001 kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 416 „Sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamise ning maksmise kord“, mille § 3 lõike 3 kohaselt antakse relv juhul, kui hüvitise saaja vaidlustab sundvõõrandamise otsuses näidatud hüvitise suuruse, ekspertkomisjonile hindamiseks. Ekspertkomisjoni kuulus lisaks PPA asjatundjatele ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspert, Eesti ajaloomuuseumi teadur-kuraator ja relvade müügi ekspert, kes 22.03.2018 andsid hinnangu relvade seisukorrale ning sellest lähtudes määrati relvade rahaline väärtus ja hüvitamisele kuuluv summa 60 eurot. Kaebaja on jätnud esitamata tõendid, mille järgi hindab ta relvade maksumuseks 1200 eurot, samuti jätnud põhjendamata, milles seisneb PPA otsuse õigusvastasus. Kaebaja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kuid jätnud selle põhjendamata. Seega kaebus on põhjendamata, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata. Kaebajale ei ole võimalik relvi tagastada, sest tema relvaloa kehtivus lõppes 22.01.2015.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt sundvõõrandanud kaebajale kuulunud relvad ja määranud nende eest õiglases suuruses rahalise hüvitise ning tekitanud kaebajale mittevaralise kahju. Kaebaja leiab, et vastustaja on sundvõõrandanud kaebaja relvad ilma kaebaja nõusolekuta ning nende eest määratud hüvitis 60 eurot ei ole õiglane summa võrreldes sellega, millise summa eest kaebaja relvad soetas. Lisaks kaebaja väidab, et PPA on temale tekitanud mittevaralist kahju. Vastustaja leiab, et kaebaja ei täitnud Relvaseaduse (RelvS) nõudeid, millised on ette nähtud relvaloa vahetamise taotlemiseks, mistõttu oli õigustatud kaebaja relvade hoiule võtmine ja hilisem sundvõõrandamine, kuna kaebaja ise ettenähtud korras relvi ei võõrandanud. Samuti on hüvitis määratud asjatundjatest ekspertkomisjoni poolt õiguspäraselt ja õiglases summas. Vastustaja on seisukohal, et PPA ei ole kaebajale tekitanud mittevaralist kahju ning see nõue on alusetu. Haldusasjast nähtuvalt PPA Põhja prefektuur väljastas 22.10.2010 V. S. nimele relvaloa RL0724935 kehtivusega 22.01.2015, mille alusel oli isikul jahipidamise otstarbel õigus omada ja kanda sileraudset püssi IŽ-49, kal 12, nr И816 ja vintraudset püssi Mazalat, kal 7,62x54R, nr M97045. 17.12.2014 esitas V. S. PPA-le relvaloa vahetamise taotluse seoses loa kehtivuse lõppemisega. Kuna V. S. ei täitnud RelvS § 41 lõige 3 punktis 4 sätestatud tervisetõendi esitamise nõuet, siis uut relvaluba talle ei väljastatud. Seoses relvaloa kehtivuse lõppemisega võttis vastustaja V. S. relvad alates 22.01.2016 PPA relvahoidlasse hoiule. RelvS § 44 lõike 1 kohaselt tuleb relvaloa omajal, kelle relvaloa kehtivus on lõppenud, relvad politseile üle anda. Sama sätte lõige 6 kohustab isikut üleandmise päevast alates relva kolme kuu jooksul võõrandama RelvS § 63 lõike 2 punktide 1 ja 3 lausel või komisjonimüügi korras RelvS § 63 lõike 2 punkti 2 alusel. 07.09.2017 andis PPA kaebajale täiendava 3-kuulise tähtaja relvade võõrandamiseks. Seega kaebajal tuli relvad võõrandada hiljemalt 07.12.2017. Selle tähtaja pikendamist kaebaja PPA-lt ei taotlenud. RelvS § 44 lõige 8 sätestab, et juhul, kui võõrandamisele kuuluvat relva ja laskemoona ei ole nende omanik või valdaja käesoleva paragrahvi lõikes 6 ettenähtud tingimustel võõrandanud, kuulub hoiule antud relv või laskemoon sundvõõrandamisele. Selle tagajärje eest on PPA kaebajat hoiatanud. RelvS § 6 lõike 1 kohaselt sundvõõrandamise all mõistetakse käesolevas seaduses relva ja laskemoona võtmist riigi omandisse käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et relv ja laskemoon sundvõõrandatakse õiglase ja kohese hüvitise eest. Hüvitis makstakse sundvõõrandamisele kuuluva relva või laskemoona omanikule, valdajale või pärijale. Tulenevalt RelvS § 6 lõikest 3 sundvõõrandamise otsustab Politsei- ja Piirivalveamet. Sundvõõrandamise otsuses näidatakse sundvõõrandamise alus, väljamaksmisele kuuluva

hüvitise suurus ja hüvitise saaja. Otsus tehakse teatavaks hüvitise saajale. Vastustaja on neid seadusest tulenevaid nõudeid täitnud. Ettenähtud tähtajaks, so 07.12.2017, V. S. relvi ei võõrandanud ega alustanud nende võõrandamist ega taotlenud ka tähtaja pikendamist, mistõttu PPA Põhja prefektuuri 30.01.2018 otsusega nr 4.2-1/53593-1 relvad sundvõõrandati ja nende eest määrati hüvitis 30 eurot. Kuna V. S. hüvitise suurusega ei nõustunud, siis esitas ta 13.02.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA-lt relvade eest 1200 euro suuruse hüvitise väljamõistmist või sundvõõrandatud relvade tagastamist ning mittevaralise kahju hüvitamist. RelvS § 6 lõike 4 alusel on 19.12.2001 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 416 kehtestatud „Sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamise ning maksmise kord“, mille § 3 lõike 3 kohaselt juhul, kui hüvitise saaja vaidlustab sundvõõrandamise otsuses näidatud hüvitise suuruse, antakse relv hindamiseks § 2 lõikes 3 nimetatud ekspertkomisjonile. Ekspertkomisjoni otsusega määratud hüvitise suurus tehakse hüvitise saajale kirjalikult teatavaks, mida PPA on ka teinud. Kohtule esitatud tõenditest (tl 28) nähtub, et V. S.i relvade hindamiseks moodustati PPA peadirektori 16.03.2018 käskkirjaga nr 24 relvade ja laskemoona hindamise ekspertkomisjon. Komisjoni kuulusid: esimees Steve Kümnik - PPA logistikabüroo tehnika- ja varustustalituse pearelvur ning veel neli PPA logistikabüroo ametnikku. Lisaks kuulusid komisjoni ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi tehnikaosakonna ekspert (Berit Cavegn), Eesti ajaloomuuseumi teadur-kuraator (Jaak Mäll) ja relvade müügi ekspert (Pavel Nordberg). 22.03.2018 andis ekspertkomisjon hinnangu relvade seisukorrale ning sellest lähtudes määras nende rahalise väärtuse. Ekspertkomisjon hindas relvi järgmiselt: „1) Vintraudne püss Mazalat, kal 7,62x54R, nr M97045 - lukk on tehtud vanadest osadest - pinnad ebaühtlased ning näha korrosiooni eemaldamise jäljed./.../ Pärast viimast laskmist on raud puhastamata ning rauaõõnde on jäänud seisma lasujäägid. Raud muidu rahuldavas seisukorras. 1990-ndatel müüdi neid relvi relvapoodides uuena hinnaga 1000 krooni piires. Praegu on laskemoona valik piiratud, sellise relva järgi suurt nõudlust ei ole“. Eeltoodu põhjal määras komisjon relva väärtuseks (hüvitise suuruseks) 60 eurot; “2) Sileraudne püss, IŽ-49, kal 12, nr И816 – relva metallosadel on korrosioonikahjustusi, püssilael mõrad ja kahjustused. Relvaraud on puhastamata - rauaõõne seintel lasujäägid ja mineraliseerunud korrosioon. Kabakate asendatud käsitöönduslikult orgaanilise klaasiga. Kollektsioneerimisväärtust ei oma, kuna on halvasti säilinud“. Relva vääruseks (hüvitise suuruseks) määras komisjon 0 eurot. Lähtudes ekspertkomisjoni poolt 22.03.2018 aktiga määratud V. S. relvade eest määratud uue hüvitise summast 60 eurot otsustas PPA 06.04.2018 otsusega nr 4.2-1/53593-4 tunnistada PPA 30.01.2018 otsus nr 4.2-1/53593-1 kehtetuks, sundvõõrandada V. S. kuuluvad relvad ja määrata nende eest hüvitis summas 60 eurot järgmiselt: Sileraudne püss, IŽ-49, kal 12, nr И816 - 0 eurot ja vintraudne püss Mazalat, kal 7,62x54R, nr M97045 - 60 eurot. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et PPA on 06.04.2018 otsuse V. S.le edastanud tähitult posti teel kahel korral (tl 40-41), kuid isik ei ole seda vastu võtnud. Samas on Kohtute infosüsteemi KIS2 andmetel PPA 06.04.2018 otsuse edastanud kaebajale kohus 11.04.2018 koos menetlusdokumentidega. Kuna kaebaja on 27.04.2018 kohtule edastatud e-kirjas (tl 32), kommenteerinud PPA 06.04.2018 otsuse nr 4.2-1/53593-4 sisu, siis on tõendatud, et kaebaja on PPA 06.04.2018 otsuse kätte saanud. PPA 06.04.2018 otsus V. S. relvade sundvõõrandamise ja nende eest hüvitise määramise kohta vastab RelvS § 6 lõikes 3 sätestatud nõuetele ning on õiguspärane. Vastustaja kinnitusel kaebaja ei ole PPA 06.04.2018 otsust nr 4.2-1/53593-4 vaidlustanud. Samas nähtub kaebaja 27.04.2018 e-kirjast kohtule, et kaebaja ei ole rahul PPA

06.04.2018 otsuses nr 4.2-1/53593-4 määratud hüvitise suurusega. Kaebaja väitel ostis ta vintrelva relvakauplusest ja maksis selle eest 2000. aastate alguses umbes 9000 krooni (ümberarvestatult 576,9 eurot) ning praegu maksavad sama tüüpi uued relvad kaupluses 1000 eurot. „Sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamise ning maksmise korra“ § 2 lõige 1 näeb ette, et hüvitise arvestamiseks määrab Politsei- ja Piirivalveamet temale hoiule antud sundvõõrandamisele kuuluva relva või laskemoona hariliku väärtuse „Tsiviilseadustiku üldosa seaduse” § 65 tähenduses. Nimetatud korra § 2 lõike 2 kohaselt relva ja laskemoona hariliku väärtuse määramisel on aluseks riigis kujunenud relva ja laskemoona keskmine müügihind. Sätte lõige 4 näeb ette, et hüvitise suuruseks on käesoleva paragrahvi lõigete 1 kuni 3 alusel määratud sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona väärtus. Halduskohtule esitatud tõendite alusel on kohus kindlaks teinud, et PPA algatas õiguspäraselt kaebaja relvade sundvõõrandamise. Kaebaja ei taotlenud ettenähtud korda järgides relvaloa vahetamist, jättes esitamata tervisetõendi, mis on seadusest tulenevalt kohustuslik. Seega oli pärast relvaloa kehtivus lõppemist õigustatud PPA poolt relvade hoiule võtmine. Kuna kaebaja ise ette nähtud korras ja tähtaegadel relvi ei võõrandanud, siis PPA õiguspäraselt algatas relvade sundvõõrandamise. Põhjusel, et kaebaja ei nõustunud esmase PPA poolt määratud hüvitise suurusega ja vaidlustas selle, oli õigustatud ekspertkomisjoni moodustamine ja relvade uus hindamine. Kohtule esitatud ekspertkomisjoni aktist nähtub, et PPA ja teistest vastava eriala spetsialistidest koosnev komisjon on viinud läbi relvade seisukorra hindamise ja sellest tulenevalt on määratud relvade rahaline väärus ning hüvitamisele kuuluv summa. Komisjon on hinnanud vintraudse püssi Mazalat väärtuseks 60 eurot, lähtudes väärtuse määramisel kriteeriumist, et 1990-ndatel aastatel jäi sellise uue relva müügihind relvapoodides 1000 krooni (ümberarvestatult 64,1 euro) piiresse. Seega arvestades relva seisukorda ja asjaolu, et suurt nõudlust sellise relva järele praegu ei ole, on kohtu hinnangul relva väärus eurodes (60 eurot) määratud vastavalt „Sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamise ning maksmise korra“ sätetele õiguspäraselt ja on igati mõistlik ning põhjendatud. Samuti on lähtudes relva seisukorrast ja kehtivat korda järgides määratud sileraudse püssi IŽ-49, kal 12, nr И816 väärtus (0 eurot). Kaebaja ei ole enda väidete, mille kohaselt ostis ta vintrelva 2000. aastate alguses relvakauplusest umbes 9000 krooni (576,9 eurot) eest ja et praegu maksavad sama tüüpi uued relvad kaupluses 1000 eurot, tõendamiseks mingeid dokumente esitanud, mistõttu on kaebaja esitatud väited paljasõnalised ja tõendamata. Kuna kohtul puudub põhjus erialaspetsialistidest koosnenud ekspertkomisjoni hinnangutes (hindamise akt allkirjastatakse pärast ühisele kokkuleppele jõudmist kõigi komisjoni liikmete poolt) kahelda, siis leiab kohus, et relvade väärtus ja kaebajale relvade eest hüvitamisele kuuluv summa on PPA poolt määratud kehtivat korda järgides ning ekspertkomisjoni (kuhu kuulusid erialaspetsialistid) hinnangut arvestades õiguspäraselt ja mõistlikus suuruses. Seejuures PPA ei ole keeldunud hüvitise väljamaksmisest summas 60 eurot, millega aga kaebaja rahul ei ole, leides, et see on liiga väike. Samas kaebaja ei ole seda väidet kohtule tõendanud. Kohus ülalöeldut kokku võttes asub seisukohale, et kaebaja nõue PPA-lt relvade eest hüvitise summas 1200 eurot väljamõistmiseks on põhjendamatu ja tõendamata, seega jääb rahuldamata. Tulenevalt asjaolust, et kaebaja relvaloa kehtivus lõppes 22.01.2015 ning relvad on sundvõõrandatud, ei ole kaebajale võimalik relvi tagastada, mistõttu jääb ka (alternatiiv)nõue relvade tagastamiseks rahuldamata.

Kaebaja on esitanud PPA vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude, märkides, et teda on alandatud ja tekitatud temale suurt kahju, sh tervisekahju (tl 36). Vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) §-le 25 igaühel on õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kui üldnormi kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 järgi mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega peab olema tegemist intensiivse õiguste rikkumisega, et isikul tekiks õigus saada kahju rahalist hüvitamist. Riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud ning naturaalrestitutsiooni kohaldada ei ole enam võimalik ehk taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada tühistamis- ja kohustamiskaebuste (RVastS § 3-6) kaudu. Seega eelpool märgitud sätetest ja kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest tulenevalt peavad kahjuhüvitise nõudmiseks olema täidetud järgmised põhilised tingimused: isikul kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane ja kannatanu õigusi rikkuv tegevus ning põhjuslik seos õiguste rikkumise ning kahju tekkimise vahel. Kui kasvõi üks nendest elementidest puudub, siis kahju hüvitamist ei järgne. Ülaltoodud kahju hüvitamise regulatsiooni arvestades ja tulenevalt eelkõige asjaolust, et kohus ega muu institutsioon ei ole tunnistanud PPA tegevust kaebaja relvade sundvõõrandamisel ja nende eest hüvituse määramisel õigusvastaseks ning kaebaja ei ole põhjendanud, millise vastustaja süülise tegevuse või tegevusetuse tulemusel on talle kahju tekitatud ja miks tuleks see hüvitada rahas, on kaebaja väited talle mittevaralise kahju (sh tervisekahju) tekitamisest paljasõnalised ja tõendamata. Käesoleval juhul kaebaja poolt on täitmata ülalmärgitud mittevaralise kahju hüvitamise taotlemise tingimused, mistõttu jääb see nõue rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.