Kaebaja – A. J Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Kerli Lubja
A. J (J) kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 4332 eurot seoses kinnipidamistingimustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus tõendi kogumiseks (Tallinna Vangla kambripindade mõõdistamiseks).
2.Jätta kaebus läbi vaatamata väite osas seoses haisva WC-ga.
3.Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.
4.Jätta kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 21. detsembril 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav A. J esitas Tallinna Vanglale taotluse nr 5-37/16/191-1 (registreeritud 21.10.2016) mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses vangla ebarahuldavate olmetingimuste ja kambripinna suuruse tagamisega.
2.Tallinna Vangla tagastas 21.11.2016 otsusega nr 5-37/16/191-2 A. J mittevaralise kahju hüvitamise taotluse perioodil 06.03.2014 - 24.11.2014, millise osas on isik varasemad kahjunõuded vanglale esitanud ning jättis mittevaralise kahju hüvitamise taotluse ülejäänud perioodi (25.11.2014 – 25.02.2016) osas rahuldamata.
3.A. J esitas 12.12.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt vangla ebarahuldavate olmetingimuste ja kambripinna suuruse tagamisega. Tartu Halduskohus võttis 21.03.2018 määrusega kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Tallinna Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele. Kaebaja esitas 12.04.2018 kaebuse täienduse.
4.Vastustaja vastas kaebusele 17.04.2018.
5.Tartu Halduskohus peatas 31.07.2017 määrusega haldusasja menetluse ja uuendas haldusasja menetluse 21.06.2018 määrusega. Menetluse uuendamise määruses jättis kohus muu hulgas läbi vaatamata kaebuse osas, mis puudutas kahjunõuet seonduvalt kambrite põrandapinnaga ja muude kinnipidamistingimustega 26.02.2016 (määruse resolutsiooni p 2). Samuti lõpetas kohus haldusasja menetluse osas, mis puudutab kahjunõuet seonduvalt kambrite põrandapinnaga ja muude kinnipidamistingimustega ajavahemikul 06.03.2014-24.11.2014. Menetlusse jäi kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses kinnipidamistingimustega ajavahemikul 25.11.2014-25.02.2016.
6.Tartu Halduskohus määras 04.10.2018 määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja leiab, et vaidlusalusel perioodil, millal kaebaja viibis Tallinna Vanglas, rikuti Euroopa Inimõiguste- ja Põhivabaduste Konventsiooni artiklis 3 sätestatud õigusi. Kaebaja teatas kohtule, et jääb argumentide juurde, mida ta esitas vanglale kahjunõudes.
7.1.Kohustusliku kohtueelse menetluse raames taotles kaebaja vastustajalt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses vähese põrandapinnaga (kambrite põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta jäi kohati alla 3 m2 või oli 3-4m2 ), mis tekkis kaebajal kumulatiivselt seoses 1) puuduliku ventilatsiooniga; 2) külma veega nõude pesemisega ja nõudepesuvahendi mittevõimaldamisega; 3) sooja vee kasutamise ebapiisavusega; 4) väikese ruumiga jalutusboksides; 5) olematute võimalustega kehakultuuriga tegelemiseks; 6) valjult mängiva raadioga; 7) üksiolemise võimaluse puudumisega; 8) lauaäärse istekoha puudumisega kõikidele kinnipeetavatele; 9) halva kambrite valgustusega; 10) kambrite niiskuse ja rõskusega; 11) haisva WC-ga.
7.2.Kaebaja arvas, et kambripinnast tuleb välja arvata kambris oleva inventari alla jääv pindala.
7.3.Sellest tulenevalt taotles kaebaja kohtult talle mittevaralise kahju hüvitamist summas 4332 eurot.
8.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu.
8.1.Vangla ei pidanud kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastaseks. Juhul, kui tualetinurga alune pind kambri üldpindalast välja arvata, oli kaebaja paigutamine vaidlusalustel perioodidel siseriiklikele nõuetele vastav. Kaebajale oli tagatud isiklik ruum 3,03 – 14,57 m2. Seega oli kaebajale vastustaja elukambrites igal ajal nõuetekohane pind tagatud. Kuivõrd kaebaja paiknes vanglas süüdimõistetuna, ei olnud ta kohustatud kogu päeva vältel viibima kambris. Lisaks igapäevasele tunniajasele jalutuskäigule oli kaebajale tagatud võimalus liikuda eluosakonna piires vähemalt nelja tunni vältel, samuti võimalus kasutada korra nädalas spordisaali, osaleda kokkusaamistel ja muudes hõivetegvustes (riigikeeleõppes).
8.2.Tallinna Vangla elukambrid ei olnud vastustaja hinnangul sedavõrd väikesed, et seal viibivatel isikutel ei oleks olnud võimalik ringi liikuda ja soovi korral ka näiteks võimlemis- ja venitusharjutusi sooritada. Vangla peab võimalikuks mõistlike kokkulepete saavutamist täiskasvanud isikute vahel, mis tagab igaühele soovi korral võimaluse kehaliste harjutustega tegelemiseks ja vastavalt võimalustele omaette olemiseks.
8.3.Kinnipidamisasutusse paigutamise korral tuleb isikul paratamatult arvestada, et vanglas ei ole isikul võimalik oma igapäevaelu korraldada üksnes iseenda parema äranägemise ja soovide järgi. Tegemist on vangistusega paratamatult kaasneva ebamugavusega, millega kaebajal tuleb leppida. Tallinna Vanglale ei saa ette heita isikule privaatse kambri või muu ruumi tagamata jätmist.
8.4.Vastustaja poolt kohtule esitatud fotodelt nähtub, et aknast pääses sisse piisaval määral loomulikku valgust ning kambri laes paiknesid nõuetekohase valgustuse tagamiseks lambid. Seega oli kambrites nõuetekohane valgustus tagatud nii loomuliku kui ka kunstliku valgustuse teel. Vastustajal puudub kohustus tagada kambris pidev ligipääs soojale veele, mõistlikud võimalused vee soojendamiseks ning nõudepesuks sooja vee saamiseks on vangla igal ajal taganud. Kaebaja elutingimused on vastustaja hinnangul olnud igal ajal kooskõlas kehtiva siseriikliku õigusega ning kaebaja õigusi ei ole olmetingimuste tagamisel rikutud. Sellest annab ühtlasi kinnitust asjaolu, et kambris viibitud ajal kaebaja vangla poole ei pöördunud, taotledes nt täiendavate valgusallikate paigaldamist või istekohtade juurde loomist. Aastaid hiljem on vanglal võimatu kindlaks teha ning esitada asjakohaseid tõendeid konkreetsete tingimuste osas, mis kambrites tagatud on olnud. Muud inimväärikust tagavad kinnipidamistingimused olid vastustaja poolt tagatud.
8.5.Vastustaja arvates ei viita käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele, mis oleks kaebajale saanud kaasa tuua mittevaralise kahju tekkimise. Kaebuses viidatud asjaolusid analüüsides ei ole vastustaja hinnangul kaebajale kahju tekkimine seoses vangla olmetingimustega leidnud tõendamist, samuti ei ole vastustaja hinnangul olnud vangla tegevus elutingimuste tagamisel ja kaebaja vanglasisesel paigutamisel õigusvastane.
8.6.Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebuse rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHT
9.Haldusasja materjalide kohaselt nõuab kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal 25.11.201425.02.2016 talle õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist summas 4332 eurot. Peamise argumendina toob kaebaja välja selle, et kambrite, kuhu ta oli paigutatud, põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta oli kohati väiksem kui 3m2 või vahemikus 3-4m2, mis kumulatiivselt koos teiste ebakohaste kinnipidamistingimustega ületab vanglas mõistlike ebamugavuste taset, mis paratamatult kaasnevad vangistusega.
10.Kohus märgib, et kuna poolte vahel esineb muu hulgas vaidlus kambrite põrandapinna üle, siis esmalt peab kohus asjakohaseks tuvastada, milline oli tegelik põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta kambrites, kus viibis kaebaja. Seega, esmalt võtab kohus seisukoha vaidluse osas, mis puudutab kambrite põrandapindade suurust (I) ja seeläbi seisukoha muude kinnipidamistingimuste osas (II) ning lähtudes eeltoodust otsustab hüvitamisnõude põhjendatavuse üle (III). I
11.Kaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja vastustaja poolt nii kohtueelses menetluses kui ka halduskohtumenetluses esitatud andmetega kambrite põrandapinna osas ühe kinnipeetava isiku kohta ja leiab, et kambrite põrandapinnast tuleb välja arvata kambris oleva inventari (mööbel jne) alla jääv põrandapind, aga samuti suuremas osas WC-le kuuluv põrandaala.
11.1.Haldusasja materjalide kohaselt ühele kinnipeetavale jääva põrandapinna väljaarvutamisel ei arvestanud vastustaja WC-le kuuluva põrandaalaga (tl. 49 pöördel, 52), kuid jättis välja arvamata kambrites oleva inventari (voodid, kapid jne).
11.2.Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda nii VSkE § 6 lg-st 6 kui ka PS §-dest 10 ja 18, Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest.
11.3.Kohus märgib, et kinnipeetavale tagatud põrandapinna arvutamisel tuleb lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mille kohaselt mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumiseks. Kambrisisest sanitaarsõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110, 114 ja 124 ja seal toodud viited). Ka Riigikohtu halduskolleegium muutis asjas nr 3-3-1-83-16 oma senist praktikat ning asus seisukohale, et kambri põrandapinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda.
11.4.Sellest tulenevalt ei nõustu halduskohus kaebajaga, et mööblialune põrandapind tuleb igal juhul välja arvata kambri üldpinnast. Samas ei jäta kohus tähelepanuta kaebaja väidet, et kambrites, kus ta viibis, oli väike liikumisvõimalus. Kaebaja arvas, et lähtudes vangistusseaduse kommenteeritud väljaandest, kambris peab olema iga kinnipeetava kohta vabaks liikumiseks 2,5 m2 põrandapinda. Kohus selgitab, et tõepoolest vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne (teine, täiendatud ja ümbertöötantud väljaanne 2014) § 45 kommentaaride punktis 2 on öeldud, et kambris peab olema iga kinnipeetava kohta vabaks
liikumiseks ja toas 2,5 m2. Hilisemas kohtupraktikas on aga kõrgemad kohtud leidnud, et kambris peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. Järelikult ei saa ka sellisel juhul kohus nõustuda kaebaja väitega, et iga kinnipeetava kohta vabaks liikumiseks peab olema tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.
11.5.Tulenevalt haldusasja materjalidest viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla kambrites nr 216, 243 ja 247. Vastustaja edastas kohtule fotod, mis kajastavad kambri nr 247 sisustust. Vastustaja selgitusel puuduvad tal fotod teistest kambritest, kuhu kaebaja oli paigutatud vaidlusalusel perioodil. Vastustaja kinnitusel on kambri nr 247 olmetingimused samad, mis olid teistes kambrites. Selle üle kaebaja ei vaielnud. Kohus märgib, et fotodelt on näha magamiseks kahekorruselised narid ning mööbel on paigutatud mõistlikult, et oleks võimalik mööbli vahel liikuda ning et see võtaks võimalikult vähe ruumi. Seega puudub kohtul alus arvata, et kambritesse paigutatud inventar oli paigaldatud nii, et kambrites ei olnud liikumiseks piisavalt ruumi.
11.6.Kaebaja arvas, et kambrite WC pindala on tegelikult välja arvatud pindalast suurem ja taotles kambrite ja WC põrandapindade ümbermõõtmist. Kohus jätab selle taotluse vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg-s 2 sätestatud alusel rahuldamata, kuna kohtu arvates puuduvad mõjuvad põhjused, mis seda ümbermõõtmist õigustaksid. Kohus ei pea täiendavate tõendite kogumist vajalikuks asja õigemaks lahendamiseks, sest vangla poolt on asja materjalides esitatud tabel kambrite mõõtmetega, sh koos ja ilma WC aluse pinnata. Kohus peab neid mõõtmeid piisavaks asja lahendamiseks ning on kursis Tallinna Vangla üldiste olmetingimustega, võttes arvesse sarnaste varasemate kohtuvaidluste suurt arvu. Sellest tulenevalt, ei pea kohus põhjendatuks kõrvale kalduda vastustaja poolt kohtule esitatud andmetest kambrite nr 216, 243 ja 247 põrandapindade kohta, millest on välja arvutatud WC alla jääv põrandaala.
12.Tulenevalt vastustaja poolt kohtule esitatud andmetest viibis kaebaja ajavahemikul 25.11.2014-25.02.2016 kambrites nr 216, 243 ja 247. Nimelt kambri nr 216 põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta oli alates 25.11.2014 kuni 13.10.2015 - 3,05m2 ja alates 13.10.2015 kuni 27.10.2018 ning alates 05.11.2015 kuni 12.11.2015 - 3,82m2. Ülejäänud ajavahemikel üle 4m2. Kambri nr 243 põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta oli perioodil 13.11.2015 26.11.2015 ja alates 30.12.2015 kuni 28.01.2016 – 3,64m2. Ülejäänud ajavahemikel üle 4m2. Kambri nr 247 põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta oli perioodil 20.02.2016-25.02.2016 – 3,03m2 (tl. 52-57). Eelnevast nähtub, et kambrite 216, 243 ja 247 põrandapind ühe kinnipeetud isiku kohta ei olnud vähem, kui 3m2 , mis ei anna alust vastustaja jätkuva toimingu kaebajale nõuetele vastava põrandapinna tagamise osas õigusvastaseks tunnistamiseks. Samas, tulenevalt kohtupraktikast, kui põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta jääb vahemikku 3-4 m2, võib see koostoimes teiste õigusvastaste kinnipidamistingimustega anda alust pidada kinnipidamistingimusi tervikuna inimväärikust alandatavateks ja seetõttu ka õigusvastaseks. EIK on leidnud, et asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Järelikult, järgmise etapina kontrollib kohus muude kaebaja kinnipidamistingimuste nõuetele vastavust.
II
13.Kaebaja, viidates vastustajale esitatud kahjunõudele, väitis, et kambrites, kuhu ta oli paigutatud olid järgmised puudused: 1) puudulik ventilatsioon; 2) toidunõude pesemise võimaluste tagamata jätmine; 3) olematud tingimused isikliku hügieeni tagamiseks; 4) väikese ruumiga jalutusboksid; 5) olematud võimalused kehakultuuriga tegelemiseks; 6) valjult mängiv raadio; 7) üksiolemise võimaluse puudumine; 8) lauaäärse istekoha puudumine kõikidele kinnipeetavatele; 9) halb kambrite valgustus; 10) kambrite niiskus ja rõskus 11) haisev WC.
14.Kaebaja liikumisvõimalused, jalutusboksid suurus ja kehakultuuriga tegelemise võimaluse tagamine.
14.1.Kaebaja väitis, et jalutusboksid oli liiga väikesed ja seal puudus spordiinventar ning istumise võimalus.
14.2.VangS § 55 lg 2 kohaselt kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Üheski õigusaktis ei ole sätestatud nõudeid jalutusboksi mõõtmetele ja sellele, mis esemed peavad olema jalutusboksis. Vastustaja selgitas, et jalutuskäigud teostati jalutusboksides, mille suurus oli umbes 15 m2. Kohtu hinnangul on selline jalutusboks piisavalt suur, et seal saaks korraga viibida kuus isikut. Sellega oli kohtu arvates tagatud kaebaja õigus viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Kohus ei pea ka mõistlikuks, et vastustaja paigutaks sellisse jalutusboksi spordiinventari ja istumiseks pinke. Spordiinventar asub spordisaalis.
14.3.Kaebaja väitis, et ta sai käia spordisaalis kord nädalas ja sellel ajal oli seal palju kinnipeetavaid, mistõttu ei saanud ta noorte kinnipeetavatega konkureerida ja mängudest osa võtta. VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Eelnevast ei tulene vangla juriidilist kohustust tagada kinnipeetavale võimalust osa võtta kinnipeetavate spordisaalis peetavatest mängudest. Kaebaja ei ole väitnud, et spordisaali ületäidetavuse tõttu puudus tal võimalus tegeleda kehakultuuriga. Isegi juhul, kui kaebaja ei saanud saavutada teste kinnipeetavatega kokkulepet sportlikest mängudest osavõtmise kohta, ei ole kohtu jaoks eluliselt usutav, et kaebaja ei saanud suures spordisaalis tegeleda füüsiliste harjutamistega individuaalselt.
14.4.Ühtlasi märgib kohus, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et vaidlusalusel ajavahemikul (25.11.2014-25.02.2016) viibis kaebaja süüdimõistetu staatuses ja vastavalt päevakavale oli tal võimalus igapäevaselt olla väljaspool kambrit vähemalt 4 tundi päevas.
15.Puudulik ventilatsioon ja kambrite niiskus ning rõskus Kaebaja väitis, et nii akna õhutusava kui ka ventilatsiooniavad on kaetud perforeeritud metallist plaatidega, mis takistas veelgi halba õhuvahetust. Kohus kaebajaga ei nõustu. Nähtuvalt vastustaja poolt kohtule edastatud kambri nr 247 fotodest, tõepoolest, nii akna kui ka ventilatsiooniavad on kaetud perforeeritud metallist plaatidega. Kohus leiab, kui ventilatsiooniluuk on kaetud perforeeritud metallist esemega, siis võib küll mingil ebaolulisel määral olla takistatud kambri ventileerimise funktsioon. Samas ei saa seda öelda kambrite kohta, kus aknal on olemas perforeeritud metallist luuk, mille kaudu on võimalik takistamatult tuulutada kambrit ööpäevaringselt ja suhteliselt lühikese aja jooksul ja vajaduse puudumisel selline luuk kinni panna, mis omakorda eemaldaks kambrites tekkinud niiskuse ja rõskuse.
Sellest tulenevalt puuduvad kohtul alused arvata, et kambrite 216, 243 ja 247 ventilatsiooni- ja niiskustingimused ei olnud kooskõlas eluruumidele kehtestatud nõuetega (alates 06.07.2015 majandus- ja taristuministri 02.07.2015.a määrus nr 85, enne seda Vabariigi Valitsuse 26.01.1999.a määrus nr 38). Järelikult on alusetu kaebaja väide puuduliku ventilatsiooni ja kambrite niiskuse ning rõskuse kohta.
16.Sooja vee puudumine kambris nõude pesemiseks Kaebaja väitis, et kambrites puudus ööpäevaringselt soe vesi, mis raskendas selle pesemist. Esmalt märgib kohus, et eluliselt pole usutav, et toidunõusid (kausid, kruusid, kahvlid ja lusikad) ei ole võimalik puhtaks pesta külma veega. Nõude puhtaks pesemiseks läheb küll veidi rohkem aega, kui nõudepesemine oleks teostatud sooja vee kasutamisega, kuid soovi korral on see võimalik. Kohus peab asjakohaseks vastustaja selgitust selle kohta, et kaebajal oli võimalus veekeetja abil külm vesi soojaks teha ja pesta toidunõusid soojendatud veega. Kohus märgib täiendavalt, et olenemata sellest, et kinnipeetavate toitlustamine on toimunud vahetult kambrites, puudus vastustajal õigusaktidest ülenev kohustus tagada sooja vee olemasolu kambrites. Kuigi kaebaja väitel oleks ta pidanud muretsema ise nõudepesuvahendid, saab kohus tema väitest aru, et nõudepesuvahendid olid kaebajal olemas. Vastustaja poolt kohtule edastatud kambri nr 247 fotodelt nähtub, et kinnipeetavate poolt kasutatavad nõud on puhtad. Kohus nõustub kaebajaga, et külma veega nõude pesemine ei ole mugav eriti talvisel ajal, kuid kuna vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohustanud vastustajat varustama kambreid sooja veega, on see ebamugavus, mis paratamatult kaasneb vangistusega.
17.Isiklik hügieen
17.1.Kaebaja väitis, et keha pesemisvõimaluse tagamine vaid ühel korral nädalas 20 minuti jooksul ei olnud piisav.
17.2.Vaidlusalusel perioodil kehtinud VangS § 50 lg 2 sätestas, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja sai kasutada dušši üks kord nädalas 20 minuti jooksul. Riigikohus on öeldud, et viidatud säte kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale vähemalt ühe korra nädalas dušši. Nimetatud säte ei anna kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem kui ühe korra. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas lubada dušši kasutada rohkem kui ühe korra nädalas. Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši sagedamini kui kord nädalas ei tulene ka Euroopa vanglareeglistiku p-st 19.4. Konkreetsetel juhtumitel enama kui kord nädalas duši kasutamise võimaluse otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel.
17.3.Vastustaja selgitas, et tal puuduks võimalus tagada kinnipeetavate üle järelevalvet, kui duši kasutamine oleks neile lubatud rohkem kui üks kord nädalas. Ühtlasi arvestas vastustaja ka sellega, et kambrid olid tagatud voolava veega ja kaebajal oli võimalus kasutada kambrites veekeedukannusid, mida alates 2013. a väljastasid valvurid kinnipeetavate soovil (tl. 49 pöördel). Kohus märgib, et kambris oli kraanikauss voolava veega ja võimalus keeta külma vett. Seega, oli kaebajal võimalus ülakeha pesta. Keedetud ja sooja või külma vett saaks kaebaja kasutada uksega eraldatud WC-s ka keha kubemepiirkonna pesemiseks. Seep oli kaebajale tagatud. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tagades kaebajale duši kasutamise võimaluse üks kord nädalas, on lähtud lubatud kaalutlustest ja loonud kaebajale kuigi minimaalses ulatuses ja mõneti ebamugavad, kuid siiski tingimused isikliku hügieeni
tagamiseks kinnipidamise ajal. Väärib tähelepanu ka see asjaolu, et kaebajal oli võimalus käia dušši all iga kord ka peale spordisaali külastamist.
18.Üksiolemise võimaluse puudumine
18.1.Kaebaja heitis vastustajale ette, et tal puudus omaette jäämise võimalus, et keskenduda isiklikele asjadele.
18.2.Kohus selgitab, et kaebajal puudub kinnipeetavana õigus nõuda, et vangla võimaldaks talle täieliku privaatsuse. Üldjuhul kaasneb paratamatult vangistusega see, et kinnipeetav jagab kambrit koos teiste kinnipeetavatega. Seega puudus vanglas juriidiline kohustus tagada kaebajale privaatset ruumi, kus kaebaja saaks olla üksi ja tegeleda kas meditatsiooniga või muude asjadega.
19.Valjult mängiv raadio kambris ja jalutusboksides
19.1.Kaebaja sõnul mängis jalutusboksides valjult raadio, mida oli kuulda ka kambrites.
19.2.Sotsiaalminister on 04.03.2002.a määrusega nr 42 kehtestanud müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid. Määruse § 5 lg 6 p 3 kohaselt on kaubandus- ja teenindusettevõtete, spordiväljakute ja meelelahutuspaikade tegevusest põhjustatud müra piirtase olemasolevatel aladel samane tööstusmüra taotlustaseme arvsuurusega olemasolevatel aladel. Määruse § 5 lg 5 p 2 kohaselt on tööstusettevõtete müra taotlustase olemasolevatel aladel elamuala (II kategooria) puhul päeval 55 dB ja öösel 40 dB ning segaala (III kategooria) puhul päeval 60 dB ja öösel 45 dB.
19.3.Vangla mõõtis mürataset jalutusboksides 07.05.2014 ja mõõtmistulemused jäid vahemikku 48-67 dB. Vastustaja selgitusel paiknevad jalutusboksid hoone esiküljel, majast ca 8 meetri kaugusel. Samal päeval mõõdeti mürataset teise üksuse kambrites, see jäi vahemikku 43-47 dB. Kuigi mõõtmised ei toimunud konkreetselt kambrites, kus viibis kaebaja, ei ole usutav, et nendes kambrites oli müratase kõrgem.
20.1.Kaebaja väitel kambrites, kus ta viibis, ei olnud tagatud kõikidele kinnipeetavatele lauaäärseid istekohti, mistõttu pidi ta sööma kas voodi peal või siis juba jahtunud toitu.
20.2.VSKE § 1 ja § 7 lg 1 p 3 ja 4 kohaselt peab kambris olema laud ja istekoht igale kinnipeetavale. Vastustaja selgitas, et kambrites oli laud, mille mõlemal pikemal küljel asus pink. Laua pikema külje ja pingi pikkus oli 130 cm. See tähendab, et kui ühel laua küljel istus korraga kolm isikut, siis jäi igaühele laua- ja pingiruumi 43,3 cm. Kohtu hinnangul ei saa sellist ruumi küll pidada avaraks, aga see võimaldab korraga 6 isikul lauda kasutada. Kambrites, kus viibis kaebaja vaidlusalusel ajavahemikul, oli maksimaalselt 6 kinnipeetavat.
21.Halb kambrite valgustus
21.1.Kaebaja väitel ei vastanud kambrite valgustus nõuetele. Kaebaja selgitas, et kunstliku valgustuse loomiseks kasutati kahte 75-vatist elektripirni (va kartser). Kuna kambris oli vaja kirjutada ja lugeda, pidi valgustatus olema vähemalt 400 luksi. Mõõtmistest on selgunud, et 1508
vatine elektripirn suudab selliste mõõtmetega ruumis anda umbes 100-luksise valgustatuse. Vähene valgus kurnas silmi.
21.2.Vastustaja selgitas, et akna olemasolu tagas kambris loomuliku valgustuse. Kunstlik valgustus loodi lampidega, Tallinna Vangla kambrites on reeglina kaks laelampi ning seinalamp. Lisaks oli tugevama kunstliku valgustuse saamiseks võimalik vangla vahendusel soetada isikukontol oleva raha eest näpitslamp. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti osutanud sellele, et kehtivas õiguses ei ole sätet, mis kehtestaks, millise täpse tugevusega peab olema kunstlik valgustus kambris. VangS § 45 lg 1 nõuab üksnes seda, et valgustus peab akna ja kunstliku valgustuse koosmõjus olema piisav. Kohus nõustub vastustajaga, et valgustus kambrites oli piisav. Kambrites, kus viibis kaebaja, oli kunstlik valgustus koguvõimsusega 150 vatti. Seda ei saa pidada eeltoodud mõõtmetega ruumis igapäevatoimingute tegemiseks ebapiisavaks. Kui kaebaja siiski tundis, et tema silmade jaoks võib selline kunstlik valgustus jääda veidi nõrgaks, oli tal võimalik osta vangla poest lisalamp või sättida kirja- ja lugemistööd ajale, mil aknast tulev loomulik valgus üksi või koosmõjus kunstliku valgustusega tagas piisava valgustuse.
22.Haisev WC Seda etteheidet ei ole kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes teinud. VangS § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kuna kaebajal on eelmainitud väite osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, tuleb tema kaebus vastavas osas läbi vaatamata jätta (HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1).
23.Eespool käsitletud väidetega seoses ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise aja jooksul kordagi vastustaja poole pöördunud. Kohus nõustub vastustajaga, et see annab alust järelduseks, et tegelikult kaebaja poolt osutatu talle probleeme ei põhjustanud ning tema väited on tagantjärele otsitud. Mitmed kaebaja etteheited oleksid kohese vangla poole pöördumise korral olnud lahendatavad.
24.Vastustaja kirjeldas lühidalt ka muid kaebaja kinnipidamistingimusi. Igal kinnipeetaval on oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Vanglas vahetatakse voodipesu ja käterätikuid reeglina kaks korda kuus. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 kehtib vanglas öörahu, mis tagab, et igaüks saab end korralikult välja puhata. Taotluse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli umbes iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti, kuulata oli võimalik raadiot. Loa alusel väljastatakse kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, kui isik selliseid esemeid enesele soetada on soovinud. Sisseoste võimaldati varasemalt ning võimaldatakse ka täna sooritada kaks korda kuus. Lisaks on vahistatutel võimalik saada pakke. Usuliste vajaduste rahuldamiseks on isikutel võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning osaleda usuteenistustel. Kinnipeetavate käsutuses on ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal, kinnipeetaval on võimalik pöörduda kõigi tervisemuredega vangla arsti poole, kes tagab kohase ravi ja nõustamise. Vältimatu arstiabi on vanglas tagatud 24 tundi ööpäevas. Ka toitlustuse sooja einega tagas kolm korda päevas vangla. Igaühele võimaldati iga päev värskes õhus viibimist.
25.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral.
26.Kohus tuvastas, et kaebaja kinnipidamistingimused olid vaidlusalusel perioodil õiguspärased. See välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata.
27.Menetluskulud. Tartu Halduskohtu 21.03.2017 määrusega vabastas kohus kaebaja täielikult 129 euro ja 96 sendi suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Seega on kaebaja kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna kaebus jäi rahuldamata ja vastustaja ei taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, jätab kohus kaebaja menetluskulud riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.