Harju Maakohtu 20.09.2016 määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
LL-A määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: LL-A (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik (Advokaadibüroo Valdma & Partnerid OÜ, e-post XXX); Kostja: EA (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Mikk Lõhmus (Advokaadibüroo VARUL, e-post XXX).
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 20.09.2016 määrus muutmata ja LL-A määruskaebus rahuldamata.
3.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.LL-A(hageja) esitas 13.07.2016 Harju Maakohtule EA (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada omandiõigust 1⁄4-suurusele mõttelisele osale korteriomandist, asukohaga XXX Tallinn.
2.Hagiavalduse kohaselt pärisid U-RA ja EA võrdsetes osades LK pärandavara, milleks oli nimetatud korteriomand. Tegelikkuses oli pärandvaraks pool korteriomandist. Seega oleks kostja pidanud pärima korteriomandist 1⁄4-suuruse mõttelise osa. 14.05.2008 kinkis U-RA kogu oma vara hagejale, millest tulenevalt palub hageja tunnustada enda omandiõigus 1⁄4-suurusele mõttelisele osale vaidlusalusest korteriomandist.
3.Maakohus keeldus 14.07.2016 määrusega hagi menetlusse võtmisest. Hageja esitas määrusele 29.07.2016 määruskaebuse, mille alusel Tallinna Ringkonnakohus tühistas määruse oma 12.09.2016 määrusega. Maakohtu määrus
4.Maakohus keeldus 20.09.2016 määrusega hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.
5.Maakohus põhjendas, et hageja on korduvalt pöördunud kohtusse (tsiviilasjad nr 2-10-15500, 2-15-9186, 2-15-11347) erinevate nõuetega, mille eesmärk on olnud üks – tuvastada, et U-RA ja EA ei pärinud XXX Tallinn korteriomandi võrdsetes osades, vaid pärast LK surma sai U-RA 3⁄4 mõttelise osa omanikuks ning seeläbi päris hageja URA pärijana samuti korteriomandi suurusega 3⁄4, mitte suurusega 1⁄2. Kohus leidis, et ka käesolevas asjas on hageja eesmärk sisuliselt sama – hageja soovib, et kohus tunnustaks hageja omandiõigust täiendavale 1⁄4 mõttelisele osale XXX Tallinn korteriomandist, mille hageja oleks pidanud hageja hinnangul pärimise teel saama.
6.Kohus leidis, et hagejal ei ole ka käesolevas asjas esitatud hagiga võimalik oma eesmärki saavutada. Nimelt ei ole hageja esitatud asjaolude pinnalt isik, kes oleks kuulunud LK pärijate ringi, mis tähendab, et hagejal ei ole õigustatud huvi tuvastamaks LK pärimistunnistusega seotud asjaolusid. LK, kelle surma järgselt 20.06.1996 pärimistunnistus välja anti, suri 19.12.1995. 15.05.1996 vastu võetud Pärimisseaduse § 164 kohaselt pärandile, mis on avanenud enne 31.12.1996, kohaldatakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TSK) sätteid. TSK § 551 lg 1 kohaselt peab pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma. TSK § 551 lg 3 kohaselt on pärandi vastuvõtmiseks aega 6 kuud pärandi avanemisest arvates. TSK § 561 lg 1 kohaselt võivad pärimisele kutsutud pärijad paluda pärandi avanemise koha notariaalkontorit anda välja tunnistus pärimisõiguse kohta. Osundatud sätetest ilmneb, et pärimise ja pärimisõiguse tunnistuse välja andmise nõudeõigus on ainult pärijatel või isikutel kes peavad ennast pärijateks. Hageja ei kuulu nimetatud isikute hulka – ta ei ole olnud ega saa olla LK pärija.
7.Samuti ei nähtu esitatud asjaoludest, et U-RA, kelle pärija hageja on, oleks oma eluajal vaidlustanud LK pärandit või selle suurust, seega ei ole ka hagejal võimalik antud asjaolu enam vaidlustada. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et hagejal ei ole võimalik hagis taotletavat eesmärki saavutada, mistõttu esineb alus keelduda hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmisest. Määruskaebus ja selle põhjendused
8.Hageja esitas määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ja saata hagi menetlusse võtmise otsustamiseks Harju Maakohtule.
9.Hageja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse (eelkõige pärandi avanemise ja vastuvõtmise ajal kehtinud TsK ja AÕS omandi kaitset puudutavaid) norme, materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamine tõi kaasa menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise.
10.U-RA võttis vastu 19.12.1995 surnud LK pärandvara, mille hulgas oli ka Tallinnas, XXX asuv korter (vt 20.06.1996 pärimisõiguse tunnistus). Pärimise ajal kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksi § 551 lg 2 sätestas, et pärija loetakse pärand vastuvõetuks muu hulgas ka juhul, kui ta asus vara valitsema ja valdama. XXX, Tallinn asuv korter oli U-RA elukohaks enne ja pärast LK surma, seega saab väita, et U-RA asus valdama ka seda pärandi osa (1/4 korterist), mille kohta õigustamatult väljastati pärimisõiguse tunnistus EA-le ning võttis selle vara pärandinda vastu. Kohus jättis nimetatud asjaolu põhjendamatult tuvastamata. U-RA oleks saanud enda eluajal esitada maakohtusse hagi, mille eesmärgiks oleks olnud 1⁄4 mõttelise osa korterist omandiõiguse tunnistamine (U-RA pöördus edutult sarnase nõudega halduskohtusse, samuti on ta enda eluajal palunud kostjat tagastada temale kuuluv korteriomand). Hageja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud TsK § 551 lg 2 ja TsK § 561 lg 1. Sellises olukorras on hagejal kui kolmandal isikul säilinud õigus esitada hagi omandiõiguse tunnustamiseks. Hageja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud AÕS § 80 ja § 68 lg 5 leides, et hagejal puudub õigus esitada omandiõiguse tunnustamise nõue.
11.12.05.2009 välja antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt oli 09.02.2009 surnud U-RA kogu vara pärijaks hageja, sh on sätestatud, et pärijale lähevad üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, sh kogu pärandaja vara, mis ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Seega omandas hageja muu hulgas ka õiguse esitada omandiõiguse tunnustamise hagi ning sellise hagi esitamise eelduseks olevad õigused. Kui U-RA sai pärimise teel vaidlusaluse 1⁄4 mõttelise osa korteri kui vallasasja omanikuks, ei muuda seda asjaolu ebaõigeks valede andmetega pärimisõiguse tunnistus. U-RA-l oleks olnud võimalik enda õigusi kaitsta ka omandiõiguse tunnustamise hagiga ja selline õigus on säilinud ka hagejal.
12.LK surma ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse kehtivuse ajal oli hagi korras õiguste kaitse tähtaeg 10 aastat (§ 113), käesoleval hetkel kehtiva TsÜS-i kehtima hakkamise ajaks ei olnud nimetatud hagi aegumise tähtaeg möödunud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse § 9 lg 1 sätestab, et TsÜS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele (va erisätted juhuks, kui varasema seaduse kohaselt oli aegumistähtaeg pikem või kui uue seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem), seega kohalduvad TsÜS-is sätestatud aegumistähtajad. TsÜS § 155 sätestab, et omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Antud asjaoludest tulenevalt nende koostoimes on aegumistähtaeg 30 aastat, hageja kui U-RA õigusjärglane on õigustatud nimetatud nõudeid esitama. Menetluse edasine käik
13.Kostja oma vastuses määruskaebusele palus jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
14.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Kolleegium, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
Määrus tuleb TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
16.Maakohus on jätnud hagi menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel nõude menetlemisest keeldumise korral on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud õigesti TsMS § 371 lg 2 p 2 ja on täitnud määruse põhjendamise kohustust vajalikul määral (TsMS § 436 lg 1, § 463 lg 2). Hagi menetlusse võtmise otsustamisel hinnatakse mh seda, kas hagis esitatud asjaolude tõesuse korral on õigusnormide alusel võimalik selline nõue rahuldada.
17.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse (eelkõige pärandi avanemise ja vastuvõtmise ajal kehtinud TsK ja AÕS omandi kaitset puudutavaid) norme. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kuna hageja ei kuulunud LK pärijate ringi, siis ei olnud hagejal õigustatud huvi tuvastamaks LK pärimistunnistusega seotud asjaolusid. Maakohus on ka õigesti leidnud, et tulenevalt TsK § 551 lg-dest 1 ja 2, § 561 lg-st 1 on pärimise ja pärimisõiguse tunnistuse välja andmise nõudeõigus ainult pärijatel või isikutel kes peavad ennast pärijateks. Kuna U-RA, kelle üheks pärijaks on hageja, ei vaidlustanud oma eluajal LK pärandit või selle suurust, siis ei ole ka hagejal võimalik antud asjaolu enam vaidlustada. Määruskaebuse esitaja arvamus, et temale kui kolmandale isikule läks üle U-RA õigus esitada hagi omandiõiguse tunnustamiseks, ei ole kooskõlas ülaltoodud tsiviilkoodeksi sätetega. Samuti on LL-A-le erinevates tsiviilasjades tema õiguslikku olukorda seoses Tallinnas, XXX asuva korteriga ka korduvalt selgitatud.
18.Kuna maakohus on määrust piisavalt põhjendanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu määruse motiive täiendavalt korrata. Hageja ei ole määruskaebuses esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust vaidlustatud maakohtu määruse tühistamiseks.
19.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Kuna hagi jäetakse menetlusse võtmata ja ringkonnakohus maakohtu lahendit ei muuda, tuleb menetluskulud jätta hageja enda kanda (TsMS § 168 lg 1, § 171 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramine toimub vajadusel vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.