G.K. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.09.2017.a lahkumisettekirjutuse nr 2024851798 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja G.K., esindaja advokaat Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Veljo Uustal
Resolutsioon
1.Rahuldada kaebus. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 25.09.2017.a lahkumisettekirjutus nr 2024851798.
2.Jätta menetluskulud vastustaja kanda. menetluskulud kaebaja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord
Jätta
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 25.09.2017 G.K.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 2024851798 (tl 13, edaspidi vaidlustatud ettekirjutus). Ettekirjutus kuulub sundtäitmisele kaebaja vanglast vabanemisel ning kaebaja saadetakse välja Valgevenesse. Ühtlasi kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks lahkumiskohustuse täitmisest. Ettekirjutuses on öeldud, et kaebaja on sündinud Valgevenes ja on Valgevene kodanik. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kolmel korral. 27.11.2013.a otsusega karistati kaebajat korduva narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest (kohtuasi 1-13-5621). Kaebaja on hinnatud avalikkusele ohtlikuks, kuna ta võib vabaduses jätkata narkootikumide ebaseaduslikku käitlemist. Ohu ilmnemise tõenäosus on suurem, kui kaebajal on materiaalset raskused. Kaebaja ei tunnista oma süüd ja pani viimase kuriteo toime
katseajal. Kaebaja lähedasteks Eestis on poeg, kellega kaebaja ei suhtle, ja vennad. Lähedaste kohta Valgevenes andmed puuduvad, elukohta Valgevenes kaebajal ei ole. Ettekirjutusele on märgitud, et kaebaja sai selle kätte 02.10.2017 (tl 13 pöördel).
2.G.K. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada vaidlustatud ettekirjutuse täies ulatuses. Kaebaja seisukohad sisalduvad 09.10.2017, 13.12.2017 ja 08.01.2018 avaldustes. Kaebaja hinnangul ei ole lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld põhjendatud ega proportsionaalsed. Väljasaatmise ja pikaajalise sissesõidukeeluga kaasneb kaebaja era- ja perekonnaelu tugev riive. Kaebaja elab Eestis terve elu, Valgevenega puuduvad kaebajal sidemed. Eestis elavad kõik kaebaja lähedased (poeg, vennad). Ehkki kaebaja ei ole sündinud Eestis, seob ta oma tuleviku Eestiga, kavatseb oma elu paremaks muuta ja elada õiguskuulekalt. Tal on kutse ja enne vangistust töötas ta Eesti Energia Kaevanduses, tal oli legaalne sissetulek. Kaebajal ei ole probleeme elamiskohaga, kuna pärast vabastamist ta asub elama koos vennaga. Kaebaja sai Valgevene kodakondsuse alaealisena, see oli tema vanemate otsus ja temast midagi ei sõltunud. Korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on kaebaja puhul vaid 14%. Vangla toetas kaebaja tingimisi vabastamist elektroonilise järelevalvega. Kaebaja ei kujuta ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule. PPA ei ole oma otsuses kaebaja ohtlikkust põhjendanud ega tõendanud. Sissesõidukeelu kohaldamine ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. Sissesõidukeelu oleks saanud jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Kaebaja elamisluba tunnistati kehtetuks tema vanglas viibimise ajal, kaebajale sellekohast otsust teatavaks tehtud ei ole.
3.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Lahkumisettekirjutus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. PPA on arvestanud kaebajaga seotud olulisi asjaolusid ning neid õigesti kaalunud. Lahkumisettekirjutuse tegemise aluseks on asjaolu, et kaebaja viibib peale vanglast vabanemist Eestis ilma seadusliku aluseta. Kaebaja esitas PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse viimati 01.07.2010 ning PPA pikendas kaebaja tähtajalist elamisluba 4 aastaks (tl 62-63). Seega omas kaebaja Eesti Vabariigis tähtajalist elamisluba kuni 07.07.2014. Kaebaja elamisluba lõppes tähtaja saabumisel. Elamisloa pikendamise taotlust kaebaja esitanud ei ole. Vaatamata sellele, et kaebaja suhtes on osaliselt tuvastatud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 9 lg 1 p 3 loetletud asjaolud (on asunud Eestisse elama enne 1990 aasta 1. juulit), võttis PPA lahkumisettekirjutuse tegemisel arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust. Uimastikuritegusid saab lugeda rasketeks kuritegudeks. Kaebaja on ka varem süüdi tunnistatud narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises. Lisaks eeltoodule on kaebajat karistatud viiel korral väärteo korras. Kaebaja ei ole teinud püüdlusi Eesti Vabariigi ühiskonda lõimumisel. Vanglas viibides kordab ta pidevalt riigikeele A1 taseme kursust, kuid eksamit ei soorita, samuti ei ole ta avaldanud soovi Eesti Vabariigi kodakondsuse saamiseks. Tuginedes isiku ütlustele 2010 aastal esitatud elamisloa taotluse põhjenduses, on ta saabunud Eestisse 1998, so täiskasvanuna 27 aastaselt. Viru Vangla sõnul oli kaebajal vabaduses viibides peamiseks sissetuleku allikaks
töövõimetuspension ning taara tagastamisest saadud tulu, samuti osutas kaebaja mitteametlikult remonditeenust. Kõik kaebaja kuriteod on toime pandud materiaalse kasu saamise eesmärgil. Uute kuritegude ajendiks ja soodusteguriks on kindla igakuise sissetuleku puudumine ja puudulik majandusliku toimetuleku oskus. Kaebaja tegevuses esineb retsidiivsus, isik on kriminaalselt karistatud kolmel korral. Ei ole alust uskuda, et kaebaja vanglast vabanedes uusi kuritegusid toime ei pane. Kaebaja on sündinud Valgevenes, tal on Valgevene kodakondsus, mis tekitab tema ja Valgevene vahel õigusliku sideme koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Kaebaja emakeel on vene keel. Kaebajal puuduvad Eestis perekonnaliikmed VSS § 29 lg 4 tähenduses. Lähedastega saab kaebaja ka Valgevenes suhelda sidevahendite teel. Vajadus teha isikule lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeeluga kaalub üles kaebaja isiklikud huvid.
Kohtu seisukoht
4.Kohus lähtub asja lahendamisel järgmistest faktilistest asjaoludest.
4.1.Kaebaja saabus Eestisse enne 01.07.1990. Kohus järeldab seda kokkuvõttes järgmistest asjaoludest. Kaebaja enda andmed Eestisse saabumise aja kohta on vastuolulised: kaebaja väitel saabus ta Eestisse aastal 1998, samas elab siin lapsest saadik (tl 70 pöördel). Kohtu palvele täpsustada Eestisse saabumise aega (tl 77 pöördel) kaebaja ei vastanud. PPA andmetel on kaebaja varaseima tähtajalise elamisloa alguskuupäev 12.07.1995 (tl 62), seega ei ole Eestisse saabumise aeg 1998 kindlasti õige. Vastustaja kinnitas (tl 51 pöördel), et kaebaja saabus Eestisse enne 01.07.1990, see langeb kokku kaebaja avaldusega, et ta elab Eestis lapsest saadik. Täpsemate andmete puudumisel lähtub kohus sellest, et kaebaja saabus Eestisse enne 01.07.1990.
4.2.Kaebaja omas tähtajalist elamisluba, viimati alates 08.07.2010 kuni 07.07.2014 (tl 62-63). Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks kunagi omanud pikaajalise elaniku staatust. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajal oleks vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal olnud muu viibimisalus peale selle, et kaebaja on Eestis kinnipidamisasutuses viibiv kinnipeetav.
4.3.Kaebaja oli vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal ja on praegu kinnipeetav. Kaebaja viibib Viru Vanglas. Kaebaja karistusaeg algas 07.02.2013 ja lõpeb 04.04.2020 (tl 61).
4.4.Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kolmel korral: 1) Ida-Viru Maakohtu 02.04.2004.a otsusega karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1, § 183 alusel. Kaebajat karistati vangistusega 2 aastat, millest kuulus kohesele ärakandmisele 10 kuud ja ülejäänud osa 14 kuud määrati katseajaga 1 aasta 6 kuud; 2) Viru Maakohtu 26.10.2011.a otsusega kohtuasjas 1-11-11660. Kaebajat süüdistati KarS § 184 lg 2 p 2 alusel selles, et ta omandas ajavahemikul märts 2007 kuni 23.03.2011 ebaseaduslikult edasise realiseerimise eesmärgil narkootilisi aineid 3-metüülfentanüüli ja fentanüüli, hoidis neid oma elukohas ja müüs narkosõltuvuses olevatele isikutele. Kaebajat karistati vangistusega 4 aastat, millest kuulus kohesele ärakandmisele 10 kuud, ülejäänud osa 3 aastat 2 kuud määrati katseajaga 3 aastat; 3) Viru Maakohtu 27.11.2013.a otsusega kohtuasjas 1-13-5621 (tl 58-59). Kaebajat süüdistati KarS § 184 lg 2 p 2 alusel selles, et ta omandas ebaseaduslikult suures koguses, s.o 0,079 grammi narkootilise aine 3-metüülfentanüüli segu, milles oli puhast 3metüülfentanüüli 0,29 mg (0,00029 grammi) ja hoidis seda enda valduses. Tegemist on 29-
58 mõjudoosi narkootilise ainega. Aine võeti läbiotsimise käigus ära. Kaebajat karistati vangistusega 4 aastat, sellele liideti Viru Maakohtu 26.10.2011.a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 aastat 2 kuud. Lahkumisettekirjutus
5.Lahkumisettekirjutuse õigusliku alusena on märgitud VSS § 7 lg 1. Selle sätte kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). Kaebaja asus Eestisse elama enne 01.07.1990. See tähendab, et kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemisel ei saa tugineda üksnes VSS § 7 lg 1, vaid arvestada tuleb ka VSS § 9 lg 1 p 3 ja lg 6 tingimustega. Viimati nimetatud sätted reguleerivad seadustamisettekirjutuse ja lahkumisettekirjutuse tegemist Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes on asunud Eestisse elama enne 01.07.1990. Kohus mõistab VSS § 7 lg 1 ning § 9 lg 1 p 3 ja lg 6 sätteid koosmõjus nii, et: - enne 01.07.1990 Eestisse elama asunud välismaalasele, kellel puudub viibimisalus, tehakse reeglina ettekirjutus kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks (seadustamisettekirjutus); - sellisele välismaalasele ei tehta seadustamisettekirjutust, vaid tehakse lahkumisettekirjutus, kui välismaalase jätkuv Eestis viibimine kahjustab Eesti riigi huve ehk kui lahkumisettekirjutuse tegemine on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks. Seadustamisettekirjutust ei tehta ka siis, kui välismaalasele keeldutakse elamisloa andmisest või selle pikendamisest või tema elamisluba tunnistatakse kehtetuks. Eeltoodu tähendab ühtlasi seda, et enne 01.07.1990 Eestisse elama asunud välismaalase puhul tuleb vastustajal lahkumisettekirjutuse tegemisel teostada kaalutlusõigust.
6.Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses põhjendanud, et kaebaja võib olla ohuks avalikule korrale. Oht seisneb narkootikumide leviku soodustamises, eriti kui kaebajal on materiaalsed raskused. Kaebaja motivatsioon loobuda kuritegelikust käitumisest on nõrk, viimane kuritegu on toime pandud katseajal. Kaebajat on rahvatervise vastaste süütegude eest karistatud juba kolmel korral. Kohus nõustub, et eeltoodud asjaoludel võis vastustaja prognoosida, et kaebaja kujutab Eestisse elama jäädes ohtu avalikule korrale ja seeläbi Eesti riigi huvidele. Sel juhul ei pidanud vastustaja tegema kaebajale seadustamisettekirjutust, vaid võis teha lahkumisettekirjutuse. Seadustamis- ja lahkumisettekirjutuse vahelise valiku tegemisel on need põhjendused ja kaalutlused piisavad.
7.Olenemata otsuse punktis 6 toodust ei saanud vastustaja siiski teha kaebajale lahkumisettekirjutust, kuna välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 p 5 alusel on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. VMS § 43 lg 3 sätestab, et Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus on VMS § 43 lg 1 p 5 sätestatud seaduslik alus ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud seaduslikku alust.
Vaidlustatud ettekirjutus tehti 25.09.2017, kaebaja karistusaja lõpp on 04.04.2020. Seega oli kaebajal vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal olemas viibimisalus, mis kehtis veel ligikaudu 2,5 aastat.
8.Vastustaja tugines sellele, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 1 p 1 alusel sai kaebajale teha lahkumisettekirjutuse tingimuslikult, nii et see kuulub täitmisele kaebaja vanglast vabanemisel. HMS § 53 lg 1 p 1 võimaldab tõepoolest määrata haldusaktile kõrvaltingimuse ehk piirata haldusakti kehtivusaega kindlaksmääratud tähtpäevast või tulevikus aset leida võivast sündmusest lähtudes. Kohtu hinnangul võib kõrvaltingimusega põhimõtteliselt ette näha haldusakti täitmise edasilükkamise.
9.HMS § 53 lg 1 p 1 ei ole kohtu hinnangul siiski kohaldatav lahkumisettekirjutuse tegemisel. Nimelt näeb VSS § 7 lg 2 ette, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult. Seda ei ole võimalik kindlaks teha, kui välismaalasel on viibimisalus tegelikult olemas. Kohus mõistab VSS § 7 lg 1 ja 2 sätteid koosmõjus nii, et lahkumisettekirjutuse tegemiseks peab välismaalasel puuduma viibimisalus ettekirjutuse tegemise ajal. Olukorda ei muuda see, et kaebaja viibimisalus on tähtaegne ehk kehtib kuni karistuse ärakandmiseni. Välismaalaste õigusi ja kohustusi reguleerivad õigusaktid ei näe ette lahkumisettekirjutuse tegemist isikutele üksnes põhjusel, et tulevikus tekib neil tõenäoliselt kohustus Eestist lahkuda. Kui nii, siis peaks isikute võrdse kohtlemise põhimõtte järgimiseks sellise ettekirjutuse tegema kõigile tähtaegset viibimisalust omavatele isikutele, sh viisa alusel või viisavabalt Eestisse saabuvatele või tähtajalist elamisluba omavatele isikutele. Lahkumisettekirjutuse tegemist õiguspäraselt Eestis viibivale kinnipeetavale ei õigusta ka see, et VSS § 72 lg 2 p 7 alusel võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist. See säte reguleerib üksnes ettekirjutuse täitmiseks tähtaja määramist ja ei anna alust teha isikule lahkumisettekirjutust ajal, mil isikul on viibimisalus olemas. Kohtu hinnangul on positiivne, kui PPA meenutab tähtajalise viibimisalusega isikule varakult, et tal tuleb uue viibimisaluse saamiseks tegutseda, ja ühtlasi annab teada, et viibimisaluse puudumise korral tehakse isikule lahkumisettekirjutus ja selle täitmata jätmisel saadetakse ta välja. Selleks on aga muid võimalusi peale lahkumisettekirjutuse tegemise.
10.Kuna kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on õigusvastane põhjusel, et kaebajal oli viibimisalus olemas, siis ei käsitle kohus poolte muid väiteid seoses lahkumisettekirjutuse tegemise lubatavusega, sh poolte väiteid kaebaja sidemetest Eesti ja Valgevenega ja kaebaja suhteid Eestis elavate sugulastega. Kaebajal ei ole Eestis perekonnaliikmeid VSS § 29 lg 4 tähenduses, s.o temaga Eestis seaduslikult ühises perekonnas koos elavat abikaasat või alaealist last. Kohus märgib lühidalt, et lahkumisettekirjutuse tegemine isikule, kes ei ole pärast tähtajalise elamisloa lõppemist uut elamisluba taotlenud, ei eelda kohtu hinnangul kaebaja huvide kaalumist samas ulatuses, nagu seda tehakse elamisloa andmise või kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Lahkumisettekirjutus kujutab endast täitemehhanismi viibimisaluseta välismaalaste riigist väljasaatmiseks. Väljasaatmise keelu sätestab VSS § 171 lg 1 üksnes juhuks, kui vastavasse riiki väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja
põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Selliseid aluseid praeguses asjas välja toodud ei ole.
11.Vaidlus lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse üle ei saa asendada elamisloa menetlust ja selle käigus tekkida võivaid võimalikke vaidlusi. Kaebaja ei ole taotlenud elamisloa tähtaja pikendamist või uut elamisluba. Seega ei ole kaebajale elamisloa andmisest ka keeldutud. Kohus on praeguses menetluses kaebajale juba selgitanud, et kui ta soovib saavutada õigust elada pärast vanglast vabanemist Eestis, siis tuleb tal esitada taotlus elamisloa saamiseks. Selles menetluses leiavad kaalumist ka kõik kaebaja huvid, mille ta menetluses esile toob. Kaebajal on endal kohustus hoolitseda selle eest, et tal oleks Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kaebaja ei saavuta viibimisalust üksnes lahkumisettekirjutuse tühistamisega - kui kaebajal viibimisalust ei ole, siis on kaebajal kohustus Eestist lahkuda olenemata sellest, kas talle on tehtud lahkumisettekirjutus (VSS § 2 lg 1). Samuti ei välista vaidlustatud ettekirjutuse tühistamine seda, et vastustaja teeb kaebajale lahkumisettekirjutuse uuesti. Lahkumisettekirjutuse täitmise tähtaeg ja sissesõidukeeld
12.VSS § 72 lg 2 p 4 ja 7 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (p 4) või kui välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist (p 7). VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, siis kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Vastustaja on tuginedes eeltoodud sätetele jätnud kaebajale vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata ning omakorda sellele tuginedes kohaldanud kaebajale sissesõidukeelu viieks aastaks selle kohta täpsemaid põhjendusi esitamata.
13.Vastustaja on VSS § 72 lg 2 p 4 kõrval viidanud ka sama lõike punktile 5, mis räägib välismaalasest, kelle kohta on tehtud VSS § 282 lg 1 sätestatud riiki mittelubamise otsus. Kohtu hinnangul on tegemist ilmse eksitusega ning vastustaja on läbivalt soovinud tugineda VSS § 72 lg 2 p 4.
14.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ja Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seaduse eelnõu 444 SE seletuskirjas (kättesaadav Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee) on VSS § 72 lg 2 p 7 kohta öeldud, et see erisus lähtub Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ „Ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel“ (edaspidi direktiiv) artikli 2 lõikest 2, mille kohaselt ei pea liikmesriik kohaldama direktiivi muuhulgas kolmandate riikide kodanike suhtes, kelle suhtes rakendatakse tagasisaatmist kriminaalmenetlusena või kriminaalkaristuse tagajärjena või väljaandmismenetlust. Seletuskirjas ei ole direktiivi tsiteeritud korrektselt. Direktiivi art 2 lg 2 p b ütleb, et liikmesriigid võivad otsustada mitte kohalda direktiivi kolmandate riikide kodanike suhtes, kelle suhtes rakendatakse tagasisaatmist kriminaalkaristusena (mitte menetlusena) või kriminaalkaristuse tagajärjena vastavalt siseriiklikule õigusele või kelle suhtes rakendatakse väljaandmismenetlust.
VSS § 72 lg 2 p 7 sõnastus „välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist“ on tähenduselt väga ebamäärane. Kohtu hinnangul ei saa direktiivi arvestades tõlgendada seda sätet nii, et lahkumistähtaja võib jätta määramata kõigile isikutele, kelle viibimisalus lõpeb vanglast vabanemisega. Lahkumine pärast vanglast vabanemist ei ole samastatav sellega, et lahkumine toimub kriminaalkaristusena või kriminaalkaristuse tagajärjena. Eesti kriminaalõiguses on lisakaristusena ette nähtud riigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga (KarS § 54 lg 1), seda ei ole kaebajale kohaldatud. Kaebaja puhul ei tingi tema tulevikus tekkivat kohustust Eestist lahkuda mitte talle määratud karistus, vaid see, et kaebaja viibimisalus lõpeb.
15.Kaebaja puhul oleks põhimõtteliselt kohaldatav VSS § 72 lg 2 p 4 ehk see, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Selle sätte kohaldamist ei ole vastustaja piisavalt põhjendanud. VSS § 72 lg 2 sõnastusest „võib jätta määramata“ tuleneb, et lahkumistähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus. Olukord, kus isikul tuleb otse vanglast siirduda välisriiki, on isikule koormav. On selge, et vangistuses ei pruugi isikul olla võimalik korraldada oma tulevast elu välisriigis, eriti olukorras, kus ta ei ole seal aastaid elanud ja tal puuduvad seal sidemed. Sellise piirangu kohaldamine eeldab põhjendusi, miks on see avaliku korra ja julgeoleku kaitseks tingimata vajalik. Tuginemine kaebaja võimalikule ohtlikkusele on siin teise tähendusega kui seadustamisettekirjutuse tegemata jätmisel. Seadustamisvõimaluse andmine tähendab seda, et isik võib jääda Eestisse pikaks või määramata ajaks. Lahkumistähtaja andmisel lubatakse isikul jääda Eestisse lühikeseks ajavahemikuks, mis on vajalik lahkumise ja tulevase elu korraldamiseks, ning vajadusel saab tema suhtes kohaldada järelevalvemeetmeid. VSS § 72 lg 4 kohaselt määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ajavahemikus 7 kuni 30 päeva. Vaidlustatud ettekirjutuse põhjendustest ei nähtu, miks võib kaebaja olla ohtlik avalikule korrale lahkumiseks määratava lühikese aja jooksul. Kuna lahkumistähtaja määramata jätmine toob endaga otseselt kaasa sissesõidukeelu kohaldamise (vt otsuse punkti 17), siis on lahkumistähtaja määramata jätmise põhjendamine eriti oluline.
16.Vastustaja ei saa põhjenduste esitamata jätmisel tugineda VSS § 71 lg 1, mille kohaselt lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Esiteks ei ole vastustaja teinud kaebajale ettekirjutust, milles viidatakse vaid õiguslikule alusele, vaid on teinud põhjendatud ettekirjutuse. Sel juhul oleks saanud põhjendada ka lahkumistähtaja määramata jätmist. Teiseks, isegi kui vastustajal oli põhjendusi, mida julgeoleku kaalutlustel ei saanud kaebajale esitada, siis oleks tulnud need põhjendused esitada kohtule. Vajadusel oleks vastustaja saanud taotleda, et vastavaid dokumente ei avaldata kaebajale (HKMS § 88 lg 2).
17.Otsusel jätta kaebajale vabatahtliku lahkumise tähtaeg määramata tugineb omakorda otsus määrata kaebajale sissesõidukeeld viieks aastaks. Vastustaja on tuginenud sättele, mis näeb vabatahtliku lahkumise võimaluse andmata jätmise korral sissesõidukeelu kohaldamise ja selle tähtaja ette nii-öelda automaatselt. Kui lahkumistähtaja määramata jätmine oli õigusvastane, siis on õigusvastane ka selle alusel automaatselt sissesõidukeelu kohaldamine.
18.VSS § 74 lg 3 ütleb, et lahkumisettekirjutuses võib kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. VSS § 74 lg 4 lubab jätta sissesõidukeelu kohaldamata humaansetel kaalutlustel.
Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel oleks kohtu hinnangul tulnud arvestada ja kaaluda järgmist asjaolu. Kaebajale ei saanud vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal ette heita Eestis viibimist reguleerivate õigusaktide rikkumist. Kaebaja tähtajaline elamisluba lõppes 07.07.2014 ehk ajal, mil kaebaja viibis juba vangistuses. Kuni vangistuse lõppemiseni ei vaja kaebaja muud alust Eestis viibimiseks. Kohtule teadaolevalt on vastustaja väljendanud seisukohta, et kuna vangistuse ajal on kinnipeetaval viibimisalus olemas, siis tuleb sel ajal esitatud tähtajalise elamisloa taotlus jätta läbi vaatamata (kohtuasi 3-17-1669). Kui vastustaja praktika on selline, siis võib see tähendada, et kaebajal puudus võimalus taotleda vangistuse ajal uut elamisluba. Lisaks ilmneb kaebusest, et kaebajale ei olnud päris selge, miks ja kuidas tema viibimisalus kadus (kaebaja väited selle kohta, et tema elamisluba on tema teadmata kehtetuks tunnistatud). Kaebaja on avaldanud, et ta soovib jääda elama Eestisse. See tähendab, et kaebaja võib taotleda uut tähtajalist elamisluba. VMS § 126 lg 1 kohaselt välistab sissesõidukeelu olemasolu kaebajale tähtajalise elamisloa andmise. See tähendab, et sissesõidukeelu kohaldamisel lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses on sisuliselt juba ette ära otsustatud, et elamisluba kaebaja ei saa. Kohus selgitas eespool, et selliste küsimuste otsustamine lahkumisettekirjutuse kohaldamise menetluses ei ole kohane.
19.Kokkuvõttes on vaidlustatud ettekirjutus kohtu hinnangul õigusvastane, kuna lahkumisettekirjutuse tegemise eeldused ei olnud täidetud ning vastustaja ei ole teostanud nõuetekohaselt kaalutlusõigust kõigis küsimustes, milles seda oleks tulnud teostada. Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab vaidlustatud ettekirjutuse.
20.Kaebaja esindajaks praeguses kohtuasjas on riigi õigusabi korras advokaat Andrei Matvejev. Kohus määras 05.09.2018 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Advokaat saatis samal kuupäeval kohtule kirja (tl 79), et ta on alates 31.08.2018 haige ning saab selle kohta esitada arstitõendi peale 05.09.2018. Advokaat selgitas, et haiguse ajal ei tee ta menetlustoiminguid ja menetlusdokumente ei saa lugeda talle kätte toimetatuks. Arstitõendit või täpsemaid põhistatud taotlusi ei ole advokaat kohtule praeguses kohtuasjas esitanud. Advokaat kinnitas 05.09.2018.a kohtumääruse kättesaamist e-toimiku kaudu 12.09.2018. 25.09.2018 saatis advokaat kohtule uue kirja (tl 81) selle kohta, et ta viibib ravil statsionaaris, ravi kestab eeldatavasti 10 päeva. Advokaat palus pikendada tähtajad kohtu esitatavatele dokumentidele ja teadetele reageerimiseks ja vastamiseks. Ka selle haigestumise kohta ei ole tõendit esitatud. 05.09.2018.a kohtumääruse põhjal oli tähtaeg uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavate avalduste ja tõendite, sh menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks kuni 19.09.2018 ning tähtaeg muude täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks kuni 03.10.2018. Kuna advokaat võttis selle määruse vastu 12.09.2018, siis oli kaebajal kohtu hinnangul piisavalt aega avalduste või konkreetse menetluse ja toiminguga seotud tähtaja pikendamise taotluse esitamiseks. Lisaks ei ole advokaadi esimene haigestumine kohtule tõendatud. Kuivõrd uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavate avalduste ja tõendite esitamiseks määratud tähtajal ei esitanud kumbki pool avaldusi, siis ei oma tähtsust, kas muude menetlusdokumentide esitamiseks määratud tähtajal oli advokaat võimeline tööülesandeid täitma. Kohtu hinnangul ei takista kaebaja esindaja väidetav haigestumine asja lahendamist.
Kohus juhib advokaadi tähelepanu sellele, et riigi õigusabi seaduse § 20 lg 3 alusel saab advokaat pikaajalise töövõimetuse korral esitada advokatuurile taotluse uue riigi õigusabi osutaja nimetamiseks. Menetluskulud. Edasikaebamise kord
21.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine vastustaja kohustus. Kaebaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud. Kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud kaebaja kasuks välja mõistmata.
22.Kohus määras 05.09.2018.a määrusega otsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 19.10.2018. Sel päeval teatas kohus pooltele otsuse avalikult teatavaks tegemise aja edasilükkamisest ilma uut konkreetset aega määramata. HKMS § 181 lg 1 teise lause alusel hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.