Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Einar Vene 23. oktoober 2018, Tartu 3-18-1312 Guntars Kaziksi kaebus Tartu Vangla vastu inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 07. augusti 2018. a määrus Guntars Kaziksi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja Guntars Kaziks Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla 16. oktoobri 2018. a vastus kohtunõudele koos lisadega.
2.Jätta Guntars Kaziksi määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta Tartu Halduskohtu 07. augusti 2018. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
4.Jätta Tartu Halduskohtu 07. augusti 2018. a määruse resolutsiooni p 3 muutmata, täiendades halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 2-3 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav.
1.G. Kaziks esitas 1. märtsil 2018 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta palus mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 691 eurot seoses alandavate kinnipidamistingimustega perioodil 14. november 2014 kuni 28. veebruar 2018.
2.G. Kaziks esitas 17. aprillil 2018 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta leidis, et kuna Tartu Vangla on alates 14. novembrist 2014 jätkuva toiminguga tema inimõigusi rikkunud ja teda ebainimlikult kohelnud, siis ei ole ta kaebetähtaega ületanud.
3.Tartu Vangla jättis 15. juuni 2018. a otsusega G. Kaziksi kahju hüvitamise taotluse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 p 1 kohaselt läbi vaatamata osas, mis puudutab kinnipidamistingimusi perioodil 14. november 2014 kuni 28. veebruar 2015 ning jättis
rahuldamata osas, mis puudutab kinnipidamistingimusi alates 1. märtsist 2015. Otsuse põhjendused: Kahju tekkimine kinnipidamistingimustega seonduvalt pidi G. Kaziksile arusaadav olema juba 2014. a novembris, kuna 30. jaanuaril 2014 esitas G. Kaziks vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses ebapiisava isikliku ruumiga ning 7. juulil 2014 esitas kahju hüvitamise taotluse seoses ebapiisava isikliku ruumi ja muude kinnipidamistingimustega. Kinnipidamistingimusi seonduvalt pikaajaliste ja lühiajaliste kokkusaamistega, hariduse ja huvitegevusega, ametnike suhtlemisega ja ravijärjekordade pikkusega konkreetsetel juhtudel ei saa pidada üheks jätkuvaks toiminguks. G. Kaziks menetlustähtaja ennistamist ei taotlenud. G. Kaziks ületas menetlustähtaega mõjuva põhjuseta ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, mistõttu on menetlus HMS § 43 lg 4 p 4 alusel selles osas lõppenud.
4.G. Kaziks esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega ajavahemikul 14. november 2014 kuni 28. veebruar 2018 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 691 eurot.
5.Tartu Halduskohus tagastas 7. augusti 2018. a määrusega kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes perioodi 14. november 2014 kuni 28. veebruar 2015 osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel (resolutsiooni p 1) ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks HKMS § 111 lg 1 alusel (resolutsiooni p 3). Määruse põhjendused: Asjaoludest tulenevalt pidi G. Kaziks teada saama, et Tartu Vangla kinnipidamistingimused on temale kahju tekitanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul ja kaebaja eksib Riigikohtu 6. märtsi 2014. a otsuse nr 3-3-1-93-14 tõlgendamisel. Vastustaja lõpetas õiguspäraselt menetluse ja tagastas läbivaatamatult taotluse perioodi 14. november 2014 kuni 28. veebruar 2015 osas. Kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kuna kaebusel puuduvad eduväljavaated ja kaebaja inimväärikust ei saanud Tartu Vangla kinnipidamistingimused alandada määral, mis võimaldaksid rahalise hüvitise välja mõista, siis tuleb kaebaja riigilõivust vabastamise taotlus jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.G. Kaziks esitas määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 7. augusti 2018. a määrus ning vabastada ta täies ulatuses riigilõivu tasumisest ja võtta kaebus menetlusse ka perioodi 14. november 2014 kuni 28. veebruar 2015 osas. Määruskaebuse põhjendused: 1) Ülerahvastatuse tulemusena on vanglal raskendatud kaebajale vangistusseadusest (VangS) tulenevate eesmärkide ja kohustuste täitmine. Piiratud on töö, õppimise, vaba aja ja spordisaali kasutamise võimalused. Pikaajaliste kokkusaamiste tubade hindade osas tõendite mitteesitamine ei saa olla takistuseks riigilõivust vabastamisel. Jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Kaebaja tunneb jätkuvalt, et vastustaja piiras tema õigusi ajavahemikul 14. november 2014 kuni 28. veebruar 2018. Ennatlik on kohtu hinnang, et kaebusel puudub eduväljavaade, asudes kaitsma vastustajat, millega rikkus HKMS § 2 lg-te 1 ja 2 sätteid. Riigilõivust vabastamata jätmisega piiras kohus põhiseaduse (PS) §-dest 13-15 tulenevaid õigusi. Tagastades perioodi 14. november 2014 kuni 28. veebruar 2015 osas kaebuse oleks kohus pidanud kahjunõudest maha arvama 1823 eurot 106 ööpäeva eest ja alles seejärel määrama riigilõivu suuruse. 2) Kuna vastustaja on alates 14. novembrist 2014 jätkuvate toimingutega kaebaja inimõigusi rikkunud ja piiranud, siis ei ole ta kaebetähtaega perioodi 14. november 2014 kuni 28. veebruar 2015 osas ületatud ning vaja ei olnud ennistamistaotlust esitada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
8.Arvestades, et halduskohtule esitatud kaebuses ja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses märgitud väidetavalt ebainimlikud kinnipidamistingimused kattuvad ning kahju hüvitamise taotluse osas on vangla endapoolse seisukoha avaldanud 15. juuni 2018. a otsuses (tl 15-19), siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida vastustaja arvamust kaebaja määruskaebusele.
9.Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja määruskaebuse kaebuse tagastamise peale (I) ja seejärel riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise peale (II). I
10.Tartu Halduskohus tagastas 7. augusti 2018. a määruse resolutsiooni p 1 kohaselt G. Kaziksi hüvitamiskaebuse perioodi 14. november 2014 kuni 28. veebruar 2015 osas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole eeltoodud osas kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast, sest 1. märtsil 2018 vanglale esitatud kaebaja kahju hüvitamise taotluse tagastas vangla õiguspäraselt läbivaatamatult kaebetähtaja möödumise tõttu.
11.Kaebaja määruskaebuses avaldatud arusaam tähtaja kulgemahakkamisest jätkuva toimingu korral on ekslik. RVastS § 17 lg 3 järgi tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada (Riigikohtu 15. juuni 2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 11). Riigikohus on sedastanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg võib hakata kulgema toimingu lõppemisest, kuid samas on ka selgitanud, et kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem kui lõppes jätkuv toiming, hakkab kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist (15. juuni 2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 13; 6. märtsi 2014. a otsus nr 3-3-1-93-13, p-d 13-14). Ringkonnakohus nõustub vangla seisukohaga, et kahju tekkimine kinnipidamistingimustega seonduvalt pidi kaebajale arusaadav olema juba 2014. a novembris, kuna 30. jaanuaril 2014 esitas G. Kaziks vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses ebapiisava isikliku ruumiga kambris ning 7. juulil 2014 esitas ta vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses ebapiisava isikliku ruumiga kambris ja muude kinnipidamistingimustega (ei väljastata nõudepesuvahendit; kambri aknast ei tule piisavalt loomulikku päevavalgust; kunstlik valgus asub lae keskel; öösel põleb kambris tuli; tingimused erinevad eluhoonete vahel; 3 aasta jooksul ei ole võimaldatud tööd; ebapiisavad võimalused kehakultuuriga tegeleda). Järelikult sõltumata väidetavalt kahjustava tegevuse jätkumisest, pidid kaebaja väidetud alandavad kinnipidamistingimused talle olema tajutavad juba novembris 2014 ning sellest hetkest hakkas ka kulgema 3-aastane kaebetähtaeg. Seega ka jätkuva toimingu eest kahju hüvitamist taotlev kaebaja pidi arvestama, et ta ei saa nõuda kahju hüvitamist pikema perioodi eest, kui nõude esitamisele eelneva kolme aasta eest.
12.VangS § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtusse pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse
tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kohtupraktikas on sedastatud, et kui kahju hüvitamise taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja nõuetekohast kohtueelset menetlust läbinud (Riigikohtu 29. aprilli 2014. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Seega on VangS § 11 lg-s 8 nimetatud kohtueelne menetlus ette nähtud kohustuslikuna ning tuginevalt HKMS § 47 lg-le 1 on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohtueelse menetluse nõuetekohaselt.
13.Eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et asjaoludest tulenevalt pidi G. Kaziks RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul teada saama, et Tartu Vangla kinnipidamistingimused on temale kahju tekitanud. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et ennistamistaotlust kaebaja esitanud ei ole. Seega leidis halduskohus õigesti, et vangla tagastas õiguspäraselt kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbivaatamatult kaebetähtaja möödumise tõttu perioodi 14. november 2014 kuni 28. veebruar 2015 osas ning seetõttu ei ole ka eeltoodud perioodi osas hüvitamiskaebus lubatav, sest kaebaja ei ole läbinud vastavas osas nõuetekohaselt kohustuslikku kohtueelset menetlust. Halduskohus on kaebaja kaebuse eelmärgitud perioodi osas põhjendatult tagastanud HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
14.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7. augusti 2018. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata. II
15.Tartu Halduskohus jättis 7. augusti 2018. a määruse resolutsiooni p 3 kohaselt rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks HKMS § 111 lg 1 alusel. Halduskohtu hinnangul puuduvad esitatud hüvitamiskaebusel eduväljavaated ning kaebaja inimväärikust ei saanud vangla kinnipidamistingimused alandada määral, mis võimaldaksid rahalise hüvitise välja mõista.
16.Kaebaja väitel piiras kohus riigilõivust vabastamata jätmisega PS §-dest 13-15 tulenevaid õigusi ning ennatlik on kohtu hinnang kaebuse eduväljavaadete osas, asudes kaitsma vastustajat, millega rikkus HKMS § 2 lg-te 1 ja 2 sätteid. Ringkonnakohus kaebaja väidetega ei nõustu. PS §-dest 13-15 tuleneb igaühe õigus riigi ja seaduse kaitsele ning õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ning ka kohtuvõimu kohustus õiguste ja vabaduste tagamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatud määruses õigesti lähtunud halduskohtumenetluses kehtivatest menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest. HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule menetlusabi ei anta. Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele saab maksejõuetu isiku jätta riigilõivust vabastamata juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (16. mai 2011. a määrus nr 3-3-1-95-10, p 6; 22. juuni 2010. a määrus nr 3-3-1-20-10, p 14; 11. detsembri 2007. a määrus nr 3-3-1-83-07, p 11; 19. jaanuari 2010. a määrus nr 3-3-1-81-09, p 11). Ka on kohtupraktikas sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (Riigikohtu
04. mai 2011. a määrus nr 3-3-1-11-11, p 11). Seega on menetlusabi andmise eelduseks ka see, et kaebus omaks piisavaid eduväljavaated (Riigikohtu 22. septembri 2015. a määrus nr 3-3-1-40-15, p 20). Kaebajale on käesolevas asjas jäänud võimalus oma õigusi kohtulikus korras kaitsta, kuigi tema taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks jäeti rahuldamata. Seega on põhjendamatu kaebaja väide PS §-dest 13-15 tulenevate õiguste piiramise kohta. Ringkonnakohus peab ka vajalikuks märkida, et igaühe õigus pöörduda kohtusse (PS § 15 lg 1 ls 1) ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 6. septembri 2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 4. juuni 2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28). Kaebaja viidatud HKMS §-s 2 on sätestatud halduskohtumenetluse ülesanne ja halduskohtupidamise üldpõhimõtted. Eelnevat arvestades ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu poolt kaebuse eduväljavaadete hindamine riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel ei ole saanud tuua kaasa HKMS § 2 lg-te 1 ja 2 rikkumist.
17.Halduskohus on vaidlustatud määruse p-s 11 esitanud ülevaatliku loetelu kaebaja kaebuses väidetud ebainimlikest kinnipidamistingimustest ning määruse p-des 14-19 hindas halduskohus tingimuste osas kaebuse eduväljavaateid. Kinnipidamistingimustest märgib kaebaja määruskaebuses üksnes töö, õppimise, vaba aja ja spordisaali kasutamise ning pikaajaliste kokkusaamiste piiratust. Muude kinnipidamistingimuste osas halduskohtu poolt kaebuse eduväljavaadetele antud hinnanguga mittenõustumist kaebaja määruskaebuses põhjendanud ei ole.
18.Töö ja sportimise võimalustega seonduvalt viitas halduskohus määruse p-s 14 asjakohaselt haldusasjas nr 3-15-367 kohtute antud hinnangule, mille kohaselt leiti, et Tartu Vangla kinnipidamistingimused on õiguspärased. Halduskohus märkis, et kuna lõpplahend haldusasjas nr 3-15-367 on jõustunud ning hilisem kohtupraktika ega asjaolud ei ole muutunud määral, mis võimaldaksid asuda teistsugusele seisukohale, siis on kaebus nimetatud alustel ilmselgelt põhjendamatu. Kaebaja põhjendab määruskaebuses halduskohtu seisukohaga mittenõustumist üksnes vangla ülerahvastatuse väitega. Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et ka haldusasjas nr 3-15-367 põhjendas kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasust muuhulgas vangla väidetava ülerahvastatusega. Eelnevat arvestades ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust asuda eeltoodud osas halduskohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale.
19.Vaba aja ehk organiseeritud tegevustega seoses on halduskohus määruse p-s 17 märkinud, et kaebaja ei ole vangla 15. juuni 2018. a otsuse p 10 kohaselt ise avaldanud soovi osaleda vangla pakutud huviringides. Kaebaja ei ole määruskaebuses halduskohtu ja vangla väidetu õigsust vaidlustanud. Eelnevat arvestades ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult leidnud, et olukorras, kus vangla on loonud võimalusi vaba aja tegevuseks, kuid kaebaja ise ei ole avaldanud soovi neid kasutada, ei ole ilmselgelt vastustaja õigusvastaselt kaebajale kahju tekitanud. Eeltoodut ei väära ka kaebaja määruskaebuse väide ülerahvastatuse kohta. Seega ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses väidetu alust asuda eeltoodud osas halduskohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale.
20.Halduskohus ei ole pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise osas hüvitamiskaebuse perspektiivitust põhjendanud üksnes tubade hindade kohta kaebaja poolt tõendite esitamata jätmisega, nagu kaebaja määruskaebuses väidab. Halduskohus on määruse p-s 15 põhjendanud
kaebaja väite pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise kohta põhjendamatust, viidates vangla 15. juuni 2018. a otsuse p-s 6 märgitud andmetele, mille kohaselt on kaebaja saanud vahemikus 1. märts 2015 kuni 9. jaanuar 2018 loa pikaajaliseks kokkusaamiseks 19-l korral. Ka tuvastas halduskohus kaebaja väite ebaõigsuse, et viimane pikaajaline kokkusaamise toimus
8.septembril 2016 ning tegi kindlaks, et taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks ei ole rahuldatud vaid 1-l korral (tl 77). Eeltoodud halduskohtu põhjendusi ei ole kaebaja määruskaebuses sisuliselt vaidlustanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses väidetu alust asuda eeltoodud osas halduskohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale.
21.Õppimise võimatuse väite osas kaebuse eduväljavaadete hindamisel ei ole halduskohus määruses seisukohta võtnud. Halduskohtu menetluslik minetus kohtulahendi põhjendamisel ei tingi vältimatult asja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kuna esinev rikkumine on kõrvaldatav määruskaebemenetluses, siis peab ringkonnakohus võimalikuks täiendada halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega alljärgnevalt.
22.Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad eduväljavaated hüvitamiskaebusel ka seoses õppimise mittevõimaldamise väitega, lähtudes vangla 15. juuni 2018. a otsuse p-s 7 toodud asjaoludest. Kaebaja kinnitas 17. aprilli 2018. a puuduste kõrvaldamise avalduses (p 5), et ta omab keskharidust. Kuna kaebajal on olemas keskharidus, siis ei saa juurdepääsuvõimalused põhi- ja keskharidusele kuidagi rikkuda tema õigusi ega tekitada mittevaralist kahju. Vangla on kinnitanud kaebaja väidet, et individuaalses täitmiskavas on planeeritud kaebaja osalemine keevitaja kutse omandamisel aastatel 2020/2021. Kuna kehtivast õigusest ei tulene imperatiivse iseloomuga norme selle kohta, kuna ja millistesse kutseõppe programmidesse tuleb kinnipeetav suunata, siis ei ole ilmselgelt vastustaja õigusvastaselt kaebajale kahju ka eeltoodud osas tekitanud.
23.Kokkuvõttes ei nähtu ringkonnakohtule kaebuses ega määruskaebuses toodud asjaoludest, tuginedes ka kohtueelses menetluses tuvastatule, et kaebajale oleksid Tartu Vangla kinnipidamistingimused saanud tekitada mittevaralise kahju, mis kuuluks hüvitamisele RVastS-i alusel. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et hüvitamiskaebusel puuduvad eduväljavaated ning on põhjendatult jätnud kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata HKMS § 111 lg 1 alusel.
24.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7. augusti 2018. a määruse resolutsiooni p 3 muutmata, täiendades halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
25.Kaebaja märgib määruskaebuses, et tagastades kaebuse perioodi 14. november 2014 kuni 28. veebruar 2015 osas oleks kohus pidanud kahjunõudest maha arvama 1823 eurot 106 ööpäeva eest ning alles seejärel määrama riigilõivu suuruse. Eeltoodut võib käsitleda kaebaja taotlusena vähendada halduskohtu poolt nõutavat riigilõivu summat. Kuna kaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu summa määrab halduskohus, siis jätab ringkonnakohus eeltoodud kaebaja taotluse tähelepanuta, kuid peab vajalikuks juhtida halduskohtu tähelepanu asjaolule, et kuna kohus tagastas kaebaja kaebuse eelmärgitud perioodi osas, siis sellest tingituna on ebaõige nõuda kaebajalt riigilõivu tasumist kaebuses nimetatud kogu perioodi eest taotletavalt kahjuhüvitise summalt.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.