XYi kaebus Viru Vangla 20. novembri 2017. a käskkirja nr 63/1129-1 ja 18. jaanuari 2018. a vaideotsuse nr 6-12/672-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XY Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Olga Hodakovskaja
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XYi kaebus rahuldamata.
2.Jätta XYi taotlus justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lg 4 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks, selle kohaldamata jätmiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta XYi taotlus vangistusseaduse §-de 63-64 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks, nende kohaldamata jätmiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks rahuldamata.
Jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. novembril 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-18-387 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras 7. märtsi 2017. a käskkirjaga nr 6-2/262-1 kinnipeetava XYi tööle finants- ja majandusosakonna majandustööde abitööliseks, V7 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana, tähtajatult alates 8. märts 2017, tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Kinnipeetaval tuleb käskkirja kohaselt täita E7 koristaja tööjuhendis 1.3 määratud tööülesandeid: tolmu pühkimine horisontaalpindadelt, aknalaudadelt ja mööblilt (kapid, laud, toolid, radiaatorid jne) ning töövahendiks on vesi, lapp ja vajadusel kummikindad. Vastavalt arsti ettekirjutusele võib töötada kuni 30 min päevas (tl-d 41p-42).
2.Viru Vangla tunnistas 20. novembri 2017. a käskkirjaga nr 6-3/1129-1 kinnipeetav XYi süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises 18. oktoobril 2017 ning karistas teda seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega (tl-d 30-32p).
3.XY esitas 19. detsembril 2017 vaide Viru Vangla 20. novembri 2017. a käskkirja nr 63/1129-1 peale (tl-d 51-51p), mille Viru Vangla jättis 18. jaanuari 2018. a vaideotsusega nr 612/672-2 rahuldamata (tl-d 49-50). Vaideotsuse põhjendused olid järgmised. 1) VangS § 37 lg-st 1 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 29 tulenevalt ei ole kinnipeetaval õigust valida omale meelepärast tööd. Kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema sõltumata sellest, kas see langeb tema vaba valikuga kokku või mitte. 2) Hinnangu kinnipeetava töövõimelisusele annab vangla meditsiiniosakond vastavalt tervisekaardis sisalduvatele kannetele. Vaide esitaja töövõimelisuse kohta hinnangu andnud vangla meditsiiniosakond on enne tööle määramise käskkirja koostamist leidnud, et isik on töövõimeline. Vaide esitaja terviseseisundit on ka peale tööle määramise korraldust kontrollinud Viru Vangla meditsiiniosakonna teenistuja, kes leidis, et kinnipeetav on võimeline töötama. Tervisehäire kui selline ei ole iseenesest takistus tööle määramisel juhul, kui kinnipeetav on sõltumata temale määratud diagnoosist võimeline tööülesandeid täitma ning pakutav töö on vastav kinnipeetava kehalistele ja vaimsetele võimetele. Samuti puudub alus arvata, et täites temale määratud tööülesandeid seaks ta ohtu oma tervise. 3) Olukorras, kus kinnipeetav keeldub allumast vanglaametniku antud korraldusele asuda tööle, viidates keeldumise põhjusena oma võimalikule terviseprobleemile ning nõudes tervishoiutöötajat, kes annaks kinnipeetava terviseseisundile täpsema hinnangu, toimub tervishoiuteenuse osutamine kambris. Tööst keeldumise puhul on ka valvuril vaja teada, kas keeldumine terviseprobleemi tõttu on põhjendatud. Kambris ei toimu konsultatsiooni, mille käigus kinnipeetav või tervishoiutöötaja avaldaks kinnipeetava tervise kohta teistsugust informatsiooni, kui see, mis on näiteks võimaliku kehatemperatuuri tulemus või tervishoiutöötaja kambrisse kutsumise põhjus. 4) Kinnipeetavat teavitati distsiplinaarmenetluse algatamisest ja anti võimalus omapoolsete selgituste andmiseks, samuti tagati võimalus distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväidete
3-18-387 esitamiseks, mida kaebaja on ka kasutanud. Vaide esitajale anti piisavalt aega seisukohtade ja vastuväidete esitamiseks.
4.XY esitas 19. veebruaril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Viru Vangla tegevuse õigusvastasus ning tühistada Viru Vangla kodukorra lisa 1.8 p 3, Viru Vangla
20.novembri 2017. a käskkiri nr 6-3/1129-1 ja 18. jaanuari 2018. a vaideotsus nr 6-12/672-2. Lisaks esitas kaebaja taotluse tunnistada justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 7 lg 4 p 1 ning VangS §-d 63-64 tema poolt toodud põhjendatustel ja ulatuses PS-ga vastuolus olevaks (tl-d 2-25).
5.Tartu Halduskohus tagastas 26. märtsi 2018. a määrusega XYi tuvastamiskaebuse ja kaebuse Viru Vangla kodukorra lisa 1.8 p 3 tühistamiseks ning võttis menetlusse kaebuse Viru Vangla 20. novembri 2017. a käskkirja nr 6-3/1129-1 ja 18. jaanuari 2018. a vaideotsuse nr 612/672-2 tühistamiseks (tl-d 77-79p).
6.Viru Vangla esitas 26. aprillil 2018 vastuse kaebusele (tl-d 98-100p).
7.Kaebaja esitas 20. septembril 2018 täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekirja (tl-d 130-133p).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja taotleb Viru Vangla 20. novembri 2017. a käskkirja nr 6-3/1129-1 ja 18. jaanuari 2018. a vaideotsuse nr 6-12/672-2 tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 1) Distsiplinaar- ja vaidemenetluses eirati kaebaja põhiväiteid ja kaebaja jäeti sisuliselt ära kuulamata. Distsiplinaarmenetluse protokollile vastamise tähtajal ei võimaldatud kaebajal tutvuda õigusaktide ja asjassepuutuvate kohtulahenditega, palgata advokaati ega temaga konsulteerida. Kaebajale ei ole vanglasse saabudes tutvustatud vangistust puudutavaid õigusakte. Kaebaja tutvus Viru Vangla kodukorraga alles 6. septembril 2018. Samuti on seitsmeks päevaks kartserisse paigutamine esmakordse karistusena ebaproportsionaalne. 2) 18. oktoobril 2017 toimunud meditsiinilise läbivaatuse juures viibis valvur, kes keeldus lahkumast, mis on lubamatu ja alandav. Arst andis teadlikult vale kooskõlastuse ja tööle asumine oleks ohtu seadnud kaebaja tervise, arvestades, et kaebaja manustas eelnevalt ravimeid, millel on rahustav ja lõdvestav toime. 3) Kehtiv VangS §-s 64 sätestatud menetluskord on puudulik, sest see ei arvesta vangistusega kaasnevate erisustega, ei taga kinnipeetavale tema õiguste kaitset ning asetab ta riigivõimu omavoli alla. Selleks, et kinnipeetaval oleks võimalik oma õigusi kaitsta, tuleb menetleja ja kinnipeetava õigused ning kohustused sätestada seaduses või määruses, arvestades vangistusest tulenevate erisustega. Mõistlik distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaeg oleks kuus kuud. Samuti peab riik tagama korra, mis tagaks kinnipeetava poolt kogu menetluse kestel tasuta kasutada paberkandjaid, kasutada tõlki, sh saada elementaarseid kirjatarbeid, teha koopiaid ja omada võimalusi kaitsjaga suhtlemiseks. VangS § 63 rakendamisega seoses on karsterikaristus kõige raskem karistus, mida tohib rakendada vaid erandkorras. Selle kohta, miks kambris asuv isik võib magada voodis ja kartseris viibiv isik peab lamama lavatsil, mis tuleb päevaseks ajaks üles tõsta, puudub igasugune selgitus.
3-18-387
9.Viru Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb kohtueelses menetluses väljendatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Vastuses kaebusele lisas vastustaja järgmist. 1) Kinnipeetavate terviseprobleemid kajastuvad nende tervisekaartides, mille põhjal on võimalik hinnata, kas isik on töövõimeline või mitte. Tervisekaart annab põhjaliku ülevaate isiku tervislikust seisundist ning töövõimetust tingivad asjaolud on tõsised terviseprobleemid, mis ei saa tekkida n-ö üle öö. Kinnipeetaval puudus õigustus tööle asumise korraldusest keeldumiseks, kuna kinnipeetava tervislik seisund võimaldas tal teha kergemaid koristusöid. 2) Õigus privaatsele tervishoiuteenuse osutamisele ei ole absoluutne. Julgeoleku tagamisel on esmatähtis ennetavalt välistada kinnipeetava õigusrikkumised ning sellest tulenevalt on vanglal kohustus minimaliseerida ohtu tervishoiutöötajate elule ja tervisele ajal, mil nad osutavad tervishoiuteenust kinnipeetavale. Samuti peab vangla tagama, et kinnipeetavate valdusesse ei satuks tervishoiutöötajate töövahendid, sh ravimid ning lõike- ja torkevahendid, mis võiksid ohustada vangla julgeolekut üldiselt. Kuna kambris tervishoiuteenuse osutamine võib toimuda ajal, mil kinnipeetav on olnud agressiivne ja tema suhtes on kasutatud näiteks ohjeldusmeetmeid, siis on kinnipeetava üldine meelestatus ärritunud ning kinnipeetav võib käituda ettearvamatult. Seega on põhjendatud valvuri kohalolek tervishoiuteenuse osutamisel kambris. Privaatsuse riivet tasakaalustab vanglaametniku kohustus hoida saladuses teenistusülesannete täitmisel saadud teavet. 3) Kinnipeetavale antud korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine korraldus, mistõttu oleks kinnipeetav pidanud selle täitma. Kuna vangistuse täideviimise eesmärke pole praktiliselt võimalik saavutada siis, kui isik keeldub töötamast, on seega töö kohustuse eiramise ja korralduse täitmata jätmise näol tegemist väga olulise kohustuse rikkumisega. Seepärast ei saa pidada karistusliigi valikut, kartserit, menetleja poolt õigusvastaseks või ebaproportsionaalseks. 4) Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kaebajal puudus võimalus oma seisukohta esitada. Selgituste andmise eesmärk on tavalises keeles kirjeldada, mis juhtus, kas kinnipeetavale etteheidetav rikkumine leidis aset või mitte ning mis põhjusel kinnipeetav ühel või teisel moel käitus. Oma selgitusi ja täiendusi toimunud juhtumi osas võis kinnipeetav esitada menetluse jooksul igal ajal.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Viru Vangla
20.novembri 2017. a käskkirja nr 6-3/1129-1 ja 18. jaanuari 2018. a vaideotsuse nr 6-12/672-2 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga karistas vangla kaebajat distsiplinaarkorras seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega.
11.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata.
12.Kaebaja ja vastustaja on erimeelt selles, kas Viru Vangla on vaidlusaluste haldusaktide väljaandmisel järginud menetlusnõudeid (s.o täitnud ärakuulamiskohustust ja
3-18-387 uurimispõhimõtet, kas vangla oleks pidanud andma kaebajale tähtaja, mis võimaldaks kaebajal tutvuda õigusaktide ja lahenditega ning palgata advokaadi) ning kas kaebaja distsiplinaarkorras karistamine oli õiguspärane ja distsiplinaarkaristus proportsionaalne.
13.VangS § 63 lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluse, milleks on VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine.
14.Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis (Riigikohtu halduskolleegiumi 7. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 10). Kohus selgitab, et selleks tuleb teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kinnipeetava tegevus rikkus, milles see tegevus seisnes ning kinnipeetava tahtlus.
15.Praeguses asjas oli vaidlustatud käskkirjaga kaebajat karistatud VangS § 67 p 1 ja VangS § 37 lg 1 rikkumise eest. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 37 lg 1 järgi on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 37 lg 2 kohaselt ei ole kohustatud töötama üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav, üldharidust või kutseharidust omandav või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolitusel osalev kinnipeetav, kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama ning kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav.
16.Käesoleval juhul ei ole vaidluse all asjaolu, et kaebaja on määratud alates 8. märtsist 2017 tähtajatult tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks V7 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana, vastavalt arsti ettekirjutusele võib töötada kuni 30 min päevas ning käskkiri, millega kaebaja tööle määrati, on kehtiv ning seega kaebajale täitmiseks kohustuslik. Samuti ei ole vaidluse all valvur Sten Kuntsi poolt 18. oktoobril 2017 kella 9.50 paiku kaebajale korralduse andmine asuda tööle ja kaebaja keeldumine korduva korralduse täitmisest. Vaidluse all on eelkõige see, kas kaebaja tööst keeldumiseks esines VangS § 37 lg 2 p-s 3 sätestatud alus – võimetus töötada tervislikel põhjustel.
17.Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (VangS § 37 lg 3). Kaebaja leiab, et
18.oktoobril 2017 toimunud meditsiinilise läbivaatusel andis arst teadlikult vale kooskõlastuse, kuna kaebaja oli eelnevalt manustanud lõdvestava ja rahustava toimega ravimeid, siis oleks tööle asumine seadnud ohtu tema tervise ning meditsiinilise läbivaatuse juures viibinud valvur keeldus lahkumast, mis oli kaebaja jaoks alandav.
18.Asjas esitatud materjalidest nähtuvalt on meditsiiniosakonna poolt 18. oktoobril 2017 väljastatud tõend (tl 40p), millest nähtub, et kaebaja kaebas tööst keeldumise järgselt nohu, köha ja kurguvalu ning Viru Vangla meditsiiniosakonna õde Olga Soom on leidnud, et kaebaja tervislik seisund võimaldas tal töötada. Isegi kui kaebaja kaebas tervishoiutöötajale ravimi kõrvaltoimest tulenevat võimetust asuda tööle, kuid seda ei kajastatud nõuetekohaselt
18.oktoobri 2017. a vastavas tõendis, pole kohtul põhjust arvata, et vanglas töötavad meditsiinitöötajad ei tea, missuguseid tööülesandeid peab kinnipeetav üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ega oska hinnata oma patsiendi võimalusi nendega toime tulla ilma tervist ohtu seadmata ja endale ülemääraseid kannatusi tekitamata. Kohtul puudub alus kahelda meditsiiniosakonna õe otsuses, kuna ainult tema võib kinnipeetava tervisliku seisundi hindamisel otsustada isiku töövõimelisuse. Sellest tulenevalt puudus kohtu hinnangul ka korduva korralduse andnud vanglaametnikul alus kahelda meditsiiniosakonna õe otsuses ja põhjus küsida õelt täiendavaid küsimusi veendumaks tema otsuse õigsuses. Lisaks märgib
3-18-387 kohus, et mitte igasugust terviseprobleemi, valuaistingut või ebamugavustunnet ei ole põhjust pidada töötamise kohustusest vabastavaks töövõimetuseks. Tolmu pühkimine horisontaalpindadelt, aknalaudadelt ja mööblilt kuni 30 minutit päevas pole raske füüsiline töö, mistõttu saab sellega seonduvaid ülesandeid täita ka terviseprobleemidega isik, kui ta järgib arsti poolt antud soovitusi, kasutab oma seisundiga sobivaid töövõtteid ja arvestab tööga kaasneda võivate riskidega. Koristajana töötades on kinnipeetaval võimalus valida, mis asendis ning millise intensiivsusega ta tööd teeb, et see oleks tema jaoks sobiv ja mugav.
19.Ka ei ilmne asja materjalidest, et vangla on käitunud kaebaja suhtes ebaõigesti, kui valvur viibis kaebaja meditsiinilise läbivaatuse juures ning sellega oleks vangla rikkunud kaebaja privaatsust või alandanud tema väärikust. Kuivõrd 18. oktoobril 2017 toimus meditsiiniline läbivaatus seonduvalt tervishoiutöötaja kambrisse kutsumise põhjusega ning tervishoiutöötaja kambrisse kutsumise põhjuse oli kaebaja eelnevalt avaldanud ka valvur S. Kuntsile, ei viita vangla tegevus mitte mingil moel kaebaja alandamisele ega kaebaja privaatsuse rikkumisele. Kui kaebajal olid muud terviseprobleemid, mis ei olnud seotud tööle asumisest keeldumisega, kuid mida kaebaja oleks soovinud arstile avaldada, tuleb kaebajal pöörduda meditsiiniosakonda broneerides selleks esmalt aeg (vt Viru Vangla kodukorra p 20.3).
20.Kaebaja on kohtule selgitanud, et talle ei ole vanglasse saabudes tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte ning ta tutvus Viru Vangla kodukorraga alles 6. septembril 2018. Kohus mõistab, et kaebaja soovib eelnimetatud väitega tõendada, et tema rikkumises puudub igasugune tahtlus, millega kohus aga ei nõustu. Kohus märgib, et kaebajat karistati VangS § 67 p 1 ja VangS § 37 lg 1 rikkumise eest ning Viru Vangla poolt kohtule esitatud tõendist (tl 123) nähtuvalt on kaebaja tutvunud selles sisalduva VangS § 67 regulatsiooniga 9. septembril 2016 ja kaebajale on enne rikkumise toimepanemist tutvustatud 7. märtsi 2017. a majandustöödele määramise käskkirja nr 6-2/262-1, milles on selgitatud VangS § 37 (tl-d 41p-42). Kuivõrd kaebajale ei ole ette heidetud vangla kodukorra rikkumist, ei analüüsi kohus kaebaja väiteid kodukorra tutvustamisega seonduvalt.
21.Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kohtule ei nähtu, et pärast kaebaja töövõimelisuse tuvastamist antud korraldus oleks vastanud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja korralduse tühisus oleks ilmselge ning mis oleks õigustanud selle täitmata jätmist (vt nt Riigikohtu 1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14) ja 14. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 17)), leiab kohus, et kaebaja oli kohustatud 18. oktoobril 2017 töötama, sealhulgas alluma talle antud korduvale korraldusele asuda tööle ning nimetatu rikkumine andis vanglale aluse kaebajale distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks.
22.Kohtu hinnangul ei esine menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Kaebaja heidab Viru Vanglale küll ette tema ärakuulamata jätmist, tema põhiväidete eiramist ehk uurimiskohustuse rikkumist ning liiga lühikeste tähtaegade andmist, kuid kohtu hinnangul on kaebaja etteheited põhjendamatud. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest (tl 39), selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, sh õigust anda distsiplinaarmenetluse kohta selgitusi, arvamusi ja esitada vastuväiteid (tl-d 37, 39), distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele ning karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud ühekuulist tähtaega järgides (HMS § 33 lg 3). Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et vaidlustatud käskkirja andmisele on eelnenud piisav võimalus olla menetluses ära kuulatud vastavalt HMS §-le 40. Seejuures leiab kohus, et distsiplinaarmenetluses antud tähtajad olid piisavad selleks, et kaebaja saaks esitada oma selgitused ja vastuväited. Et kaebajale sai 10. novembril 2017 teatavaks tema õigus esitada
3-18-387 distsiplinaarmenetluse kohta selgitusi hiljemalt 13. novembril 2017 kella 12-ks ning
17.novembril 2017 sai teatavaks õigus esitada oma arvamus ja vastuväited hiljemalt
20.novembril 2017 kella 12-ks, oli kaebajal mõlemal juhul aega omapoolse vastuse esitamiseks kolm päeva. Tuginedes asjaolule, et kaebaja esitas Viru Vanglale vastused ettenähtud tähtaegade jooksul ning seejuures viitas kaebaja oma vastustes nii Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu lahenditele kui ka seadusesätetele ning kaebaja selgitas kahel lehel oma seisukohti, leiab kohus, et kaebajale antud aeg distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväidete esitamiseks ja distsiplinaarsüüteo kohta selgituste andmiseks oli piisav. Samas selgitab kohus, et VangS § 64 lg-s 41 sätestatut arvestades ei ole vanglal võimalik anda kaebajale sellist tähtaega nagu sooviks kaebaja ning kuivõrd vangla on käskkirjas välja toonud kaebaja esitatud põhiväited, siis puudub alus järeldada, et vangla ei ole nendega arvestanud. Seejuures viitab kohus Viru Vangla vastuses väljatoodule (tl 100), mille kohaselt ei pea distsiplinaarmenetluses antud kinnipeetava selgitused olema juriidilises keeles ega sisaldama viiteid õigusaktidele ja kohtupraktikale. Selgituste andmise eesmärk on kirjeldada, mis juhtus, kas kinnipeetavale etteheidetav käitumine leidis aset ning miks kinnipeetav vastavalt käitus ehk selgitada distsipliinirikkumise asjaolusid. Sellest tulenevalt ei võta kohus seisukohta õigusaktidega ja lahenditega tutvumata jätmise ning advokaadi palkamise ja temaga konsulteerimise võimaldamata jätmise osas.
23.Kaebaja sõnul on ebaproportsionaalne karistada kaebajat esmakordselt distsiplinaarkorras seitsmeks päevaks kartserisse paigutamisega.
24.VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, sh kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. VangS § 63 lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks on VangS § 6 lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.
25.Karistamise otsustamine ning karistuse liigi ja määra valimine on seega vangla kaalutlusotsus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ja ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.
26.Vaidlusalusest käskkirjast ilmneb, et Viru Vangla on kaebajale karistuse määramisel võtnud arvesse järgmist: 18. oktoobril 2017 antud korraldusele allumata jätmine on raske rikkumine; kaebaja poolne allumatus seab ohtu vangla julgeoleku, kus allumatus võib kujuneda vastuhakuks, see annab negatiivse eeskuju käitumiseks teistele kinnipeetavatele ning loob olukorra, kus distsipliini tagamine on raskendatud; selliste rikkumiste eest karistatakse vangla praktikas kartserisse paigutamisega; rikkumise toimepanemise kuupäeval ei olnud kaebajal ühtegi kehtivat distsiplinaarkaristust; seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine on piisav selleks, et kinnipeetav mõistaks enda rikkumise tõsidust ning seda, et kartserikaristuse kandmise ajal on tal võimalus teha järeldusi, mis võivad isikut mõjutada edaspidiselt õiguskuulekale käitumisele.
27.Kaebaja ei olnud 18. oktoobril 2017 töökohustusest vabastatud VangS § 37 lg 2 p 3 tähenduses, kuivõrd kinnipeetava tervislikku seisundit arvestades oli kinnipeetav võimeline majandustöödel koristaja tööülesandeid täitma. Kuna kaebaja puhul ei ilmnenud töötamist välistavaid asjaolusid, pani kaebaja toime rikkumise mitte alludes korraldusele asuda tööle.
3-18-387 Kohtu hinnangul ei ole kaebajale 20. novembril 2017 määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kohus leiab, et vastustaja on karistuse määramisel õigesti arvestanud distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, isiku suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Praegusel juhul ei ole tegemist korduva rikkumisega, kuid samas ei vähenda see distsipliini ja julgeoleku tagamise olulisust. Arvestades seda, et raskeima võimaliku distsiplinaarsüüteo eest on kinnipeetav võimalik paigutada kartserisse 45 ööpäevaks, ei ole seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine antud juhul ebaproportsionaalne. Seega on kohtu hinnangul vastustaja oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne.
28.Kaebusest ja selle lisadest tulenevalt mõistab kohus, et kaebaja on palunud kohtul tunnistada PS-ga vastuolus olevaks ja tühiseks VSKE § 7 lg 4 p 1, VangS § 63 osas, mis ei sisalda viidet, et korduva rikkumise korral tuleb rakendada VangS §-s 69 sätestatud korda, VangS § 64 lg 41 osas, mis näeb distsiplinaarkaristuse määramiseks ette ühekuulise tähtaja, ja § 64 osas, mis ei võimalda kinnipeetaval oma õigusi tõhusalt kaitsta.
29.Esmalt märgib kohus, et jätab kaebaja taotluse VSKE § 7 lg 4 p 1 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamiseks läbi vaatamata, kuivõrd tegemist ei ole käesoleva kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva sättega. Et VSKE § 7 lg 4 p 1 käsitleb päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsite kuulumist kartseri sisustusse, kuid praeguse haldusasja lahendamiseks olulised asjaoludel puudub igasugune seos eelnimetatut sättega, ei ole selline taotlus lubatav.
30.Kaebaja leiab, et praegune VangS §-s 64 sätestatud menetluskord on puudulik, sest ei arvesta vangistusega kaasnevate erisustega ega taga kinnipeetavale tema õiguste kaitset ja asetab ta riigivõimu omavoli alla. Samuti teeb menetluse läbiviimiseks ette nähtud imperatiivne ja ilmselgelt ebapiisav aeg võimatuks ausa ja erapooletu menetluse ning muudab mõttetuks süütuse presumptsiooni mõtte. Kaebaja leiab, et VangS on PS-ga vastuolus, kuna ei pane justiitsministrile kohustust sätestada VSKE-s kord, mis tagaks kinnipeetavale võimaluse osaleda menetluses tasuta. Samuti leiab kaebaja, et VangS § 63 on vastuolus PS-ga, kuna ei sisalda viidet selle kohta, et korduva rikkumise puhul rakendatakse VangS §-s 69 sätestatud korda.
31.Kohtu hinnangul ei ole võimalik kaebaja toodud asjaoludel ja kaalutlustel tuvastada vangistusseaduse sätete vastuolu PS-ga. VangS §-del 63 ja 64 on legitiimne eesmärk ja sätetes sisalduvad meetmed ei ole põhiseaduse mõttes ülemäärased. Vanglateenistuse võimalike rikkumiste puhul on asjakohaseks õiguskaitsevahendiks eelkõige mitte ühe või teise normi põhiseaduslikkuse küsimuse tõstatamine, vaid vastava haldusakti või toimingu vaidlustamine seaduses sätestatud korras vaidemenetluses ja kohtus. Seda ongi kaebaja käesolevas asjas teinud.
32.On vanglateenistuse otsustada, kas ta kohaldab VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale VangS § 63 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus; isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Täiendavaid julgeolekuabinõusid (kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine; kehakultuuriga tegelemise keelamine; eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; ohjeldusmeetmete kasutamine) kohaldatakse VangS § 69 kohaselt kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub
3-18-387 VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohus selgitab, et kui distsiplinaarkaristuse määramisel toimub kinnipeetava distsiplinaarne mõjutamine, siis täiendavate julgeolekuabinõudega tagatakse vanglas julgeolek (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestust ei ole võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Ka ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid. Selline distsiplinaarkaristuse määramise ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eristamine ei ole põhiseadusvastane, samuti ei ole PS-ga vastuolus asjaolu, et VangS § 63 ei sisalda viidet, et korduva rikkumise puhul rakendatakse VangS §-s 69 sätestatud korda.
33.PS-st ei tulene, et kinnipeetaval oleks õigus eeldada, et kõik tema kulud kaetakse täies ulatuses riigi poolt. Seetõttu ei saa nõustuda kaebajaga, et VangS on PS-ga vastuolus, kuna ei pane justiitsministrile kohustust sätestada VSKE-s kord, mis tagaks kinnipeetavale võimaluse osaleda menetluses tasuta.
34.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse VangS §-de 63-64 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks, nende kohaldamata jätmiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks.
35.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis vastavalt HKMS § 109 lg 1 neljandale lausele ei mõisteta menetluskulusid vastustaja kasuks välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.