3-18-1221 A.S.i kaebus Tallinna Vangla 21.03.2018 käskkirja nr 51/18/553 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – A.S., esindaja advokaat Raiko Paas Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.S.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik karistas 21.03.2018 käskkirjaga nr 51/18/553 vahistatu A.S.it noomitusega Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla Kodukord“ (edaspidi: kodukord) punkti 4.3 rikkumise eest. Käskkirja põhjenduste järgi 21.02.2018 kella 14.45 paiku saatis valvur P. Vaher kinnipeetavaid lühiajalisele kokkusaamisele. Kui A.S. väljus kambrist nr 439, siis P. Vaher keelas tal saatmise ajal jutu ajamise. Kuna A.S. ei täitnud korraldust ja rääkis teiste vahistatutega edasi, siis valvur kordas korraldust ning hoiatas ettekandega. A.S. eiras kõiki korraldusi ja jätkas rääkimist. 21.02.2018 ettekannetega, videovaatluse kirjeldusega ning valvur P. Vaheri lisaütlustega on tõendatud, et A.S. ei täitnud kodukorra p-st 4.3 tulenevaid nõudeid saatmise ajal mitte vestelda teiste kinnipeetavatega.
2.A.S. esitas esindaja kaudu 20.04.2018 vaide (registreeritud numbriga 5-15/18/62-1) nimetatud käskkirjale, mille Tallinna Vangla jättis 21.05.2018 vaideotsusega nr 5-15/18/62-2 rahuldamata.
3.Tallinna Halduskohtule saabus 20.06.2018 A.S.i kaebus Tallinna Vangla 21.03.2018 käskkirja nr 5-1/18/553 tühistamiseks.
KAEBAJA SEISUKOHAD
4.Kaebaja möönab, et vangla sisekorraeeskirju tuleb täita ja tuleb alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebaja ja mitmed kaaskinnipeetavad läksid koos saatjaga lühiajalisele kokkusaamisele. Kaebaja mäletab, et kokkusaamisele minnes tema ja teised kinnipeetavad vestlesid läbisegi saatjaga. Kaebaja täpselt ei mäleta, kuid ta võis vastata teiste kinnipeetavate küsimustele või neid tervitada. Nimetatu toimus saatja nõusolekul ning saatja ei keelanud sellist suhtlemist. Juhul, kui sellist omavahelist vestlust võimaldati, ei saa kaebajat süüdistada süülises normide rikkumises.
5.Distsiplinaarmenetluses ei ole tuvastatud, millisel põhjusel kinnipeetavad korda rikkusid. Kinnipeetava küsimustele mittevastamist või kinnipeetavate mittetervitamist peetakse vanglas kinnipeetavate vahel lugupidamatuse märgiks ja see õhutab kinnipeetavate vahelist vaenu. Arvestades kinnipidamisasutustes valitsevat subkultuuri, võib kinnipeetavate kartust oma isikliku julgeoleku pärast pidada põhjendatuks. Kinnipeetavate küsimustele vastamist või tervitamist ei saa pidada süüliseks käitumiseks. Ka mäletab kaebaja, et suure osa ajast vestlesid kinnipeetavad läbisegi saatjaga, mistõttu võis kinnipeetavatel tekkida ekslik arusaam sellest, et selline vestlus on lubatud. See on usutav või seda ei saa välistada.
6.Vastustaja on jätnud distsiplinaarmenetluse käigus tunnistajatena küsitlemata vestluses osalenud kinnipeetavad, et selgitada, miks suheldi (sh kelle initsiatiivil). Asjaolu, et nimetatud isikud on tunnistajatena üle kuulatud, ei nähtu distsiplinaarmenetluse protokollist. Tunnistaja ütluste võimalikku sisu arvestades ei saa välistada, et kaebaja süüküsimuses oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune ja tunnistajate ütlused oleks võinud järeldusi kaebaja süüküsimuses muuta. Nimetatud puudust ei saa tagantjärele kõrvaldada, mistõttu käskkiri on õigusvastane ja see tuleb tühistada.
7.Vastustajal on kaalutluskohustus, kas toimepandud distsiplinaarrikkumisele peab järgnema distsiplinaarkaristus. Kaebaja on distsiplinaarkorras karistamata ja on tunnistanud seda, et vanglas kehtivat korda tuleb järgida. Kaevatavast käskkirjast ei nähtu, miks pidi kaebajat igal juhul karistama distsiplinaarkaristusega ning miks poleks piisanud vaid hoiatusest või tähelepanu juhtivast vestlusest.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
8.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kodukorra p-st 4.3 tulenevalt oli kaebajal saatmise ajal lubatud vestelda üksnes vanglaametnikuga ning teiste isikutega ei tohtinud kaebaja saatmise ajal suhelda. Valvur P. Vaheri 21.02.2018 ettekande nr 446, 22.02.2018 ettekande nr 452 ja 16.03.2018 antud lisaselgitustega ning 19.03.2018 kaamerasalvestise vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et 21.02.2018 lühiajalisele kokkusaamisele ja sealt tagasi saatmise ajal vestles kaebaja teiste saadetavate isikutega. Seda, et 21.02.2018 kella kolme paiku saatmise ajal vahistatud omavahel suhtlesid ja valvur nendel seda teha keelas, on kinnitanud ka sündmuse tunnistajaks olnud isik 21.05.2018 selgitustes. Seega kaebaja suhtles 21.02.2018 saatmise ajal kõrvaliste isikutega ning kodukorra punkti kontekstis ei oma tähtsust, mis eesmärgil kaebaja kõrvaliste isikutega suhtles.
9.Kinnitust on leidnud, et valvur P. Vaher keelas kaebajal korduvalt saatmise ajal juttu rääkida. Vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse ja kinnipeetav on vanglaametniku korraldust kohustatud täitma. Tulenevalt Riigikohtu 1.03.2007 kohtuotsuse nr 3-3-1-103-06 punktist 14 võib jätta täitmata vaid ilmselgelt õigusvastase korralduse. Praegusel juhul ei nähtu, et vanglaametniku korraldus kõrvaliste isikutega mitte suhelda oleks olnud ilmselgelt õigusvastane. Järelikult tuli kaebajal seaduslik korraldus täita ja olenemata põhjustest, miks ja kelle initsiatiivil saadetavad omavahel suhtlesid, tuli igal juhul teiste vahistatutega rääkimine lõpetada.
10.Kaebaja rikkus kodukorra punkti 4.3 ning pani sellega toime distsiplinaarsüüteo, mis on distsiplinaarmenetluses õigesti tuvastatud ning distsiplinaarasjas kogutud tõenditega tõendatud. 2(5)
Vastustaja jääb 21.03.2018 käskkirjas nr 5-1/18/553 ja 21.05.2018 vaideotsuses nr 5-15/18/62-2 toodud seisukohtade juurde.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ja distsiplinaarkaristuse määramisele kohaldatakse VangS § 64 sätteid. Kodukorra p 4.3 kohaselt on kinnipeetaval saatmise ajal keelatud vestelda teiste kinnipeetavate ning kõrvaliste isikutega (v.a saatva vanglateenistujaga). Selle ja muude p-s 4.3 nimetatud piirangute eesmärk on töökorralduse tõrgeteta toimimine ning ajakava järgimine, keelatud suhtluse (isolatsioonid) vältimine, vanglas keelatud esemete leviku tõkestamine jne (kodukorra seletuskiri, lk 6). VangS § 67 p 1 alusel on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtupraktika kohaselt on VangS § 67 p 1 eesmärk vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduste täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldus tuleb täita või mitte (Riigikohtu 29.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-2-1-15 (p 17) ja asjas 3-3-2-2-15 (p 18). Kaebaja tunnistab, et vangla sisekorraeeskirju tuleb täita ja alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (vt kaebuse punkt 2.1).
12.Kaebaja märgib, et lühiajalisele kokkusaamisele minnes vestlesid kinnipeetavad saatjaga. Kaebaja leiab, et sellise omavahelise vestluse lubamisel ei saa kaebajat süüdistada süülises normide rikkumises. Seega puudub iseenesest vaidlus selles, et kaebaja vestles teiste kinnipeetavatega sel ajal, kui läks lühiajalisele kokkusaamisele. Seejuures ei ole õige kaebaja väide, et ta vestles üksnes saatjaga, kuna kaebuses (p 2.3) toob kaebaja välja, et ta „võis vastata kaaskinnipeetavate küsimustele või neid tervitada.“ Eelnevas kaebaja oma süüd ei näe ning viitab kodukorra p-le 22. Kodukorra punktis 22 on sätestatud distsiplinaarmenetluse läbiviimine ning distsiplinaarkaristuse täideviimine. Vaidlus seisneb selles, kas lühiajalisele kokkusaamisele minnes lubas saatja-valvur kinnipeetavatel rääkida.
13.Kaaskinnipeetavatega suhtlemine, millele kaebaja viitas, on reguleeritud kodukorra punktis 1.11.1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ning suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Üheski vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Õiguskuulekas käitumine tähendab ka seda, et kinnipeetav järgib ühiskonnas üldlevinud viisakusnorme (kodukorra seletuskiri, lk 2). Eelnevast ei saa järeldada, et viidatud kodukorra punktist tulenes kaebajale õigus teiste kinnipeetavatega suhelda. Sättes on üksnes välja toodud kohustus käituda vangla territooriumil viisakalt, mis ei hõlma igal juhul kohustust vastata igale kinnipeetava pöördumisele või tervitusele.
14.Kaebaja väide, et kinnipeetavatel on vangla subkultuuri tõttu vajalik teiste kinnipeetavate tervitustele või pöördumistele vastata ei ole asjakohane, kuna ka teistel kinnipeetavatel lasus keeld kokkusaamisele saatmise ajal teistega vestelda. Kodukorra p 4.3 sõnastust aluseks võttes ei ole ka vanglaametnikul õigust lubada kinnipeetavatel saatmise ajal omavahel vestelda. Kohtule esitatud tõendid ei kinnita, et kinnipeetavate, sh kaebaja lühisajalisele kokkusaamisele saatev vanglaametnik oleks andnud loa kinnipeetavatel omavahel vestlemiseks. Juhul kui vanglaametnik oleks rikkunud kodukorra p 4.3 ning lubanud kinnipeetavatel omavahel vestelda, puudunuks tal alus ettekande koostamiseks. Valvuril puudus vajadus esitada valeütlusi, kuna see tooks kaasa tema suhtes distsiplinaarmenetluse alustamise ning puudub mõistlik põhjus, miks peaks ametnik sellisel viisil käituma. Kinnipeetavat mingi ebameeldiv järelm tegelikkuses toimunu ebaõige kajastamise eest aga ei ähvarda. 3(5)
15.Kohtu hinnangul on Tallinna Vangla selgitanud välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Distsipliinirikkumise kohta on valvur P. Vaher koostanud 21.02.2018 ettekande nr 446 ning 22.02.2018 ettekande nr 452, mille kohaselt 21.02.2018 kolmandast üksusest kinnipeetavate lühiajalisele kokkusaamisele viimisel ning tagasi kambrisse toomisel ei täitnud kaebaja korraldust saatmise ajal mitterääkimiseks. Kaebaja eiras ka korduvat korraldust rääkimise lõpetamiseks. Ettekannete järgi kaebaja loobus seletuskirja kirjutamisest. Kaebaja andis selgituse juhtunu kohta 16.03.2018: „ Teiste vahistatutega ma ei soovinud suhtlust jätkata, kuna noor neiu oli endast väljas läbisegi jutust. Edaspidi vaikin saatmise ajal, et ei tekiks arusaamatusi.“ Distsiplinaarmenetluse käigus koostas Tallinna Vangla 19.03.2018 menetlustoimingu protokolli. Menetlustoimingu käigus vaadati videosalvestust (kolmanda üksuse koridoris kambrite nr 450-457 piirkonnas paiknev kaamera), millest on näha, et 21.02.2018 kell 14.45 saadab valvur P. Vaher kinnipeetavaid mööda kolmanda üksuse koridori. Eespool liigub kaebaja ning kaks kinnipeetavat. Kaebaja taga liigub valvur P. Vaher ja tema kõrval neljas kinnipeetav. Liikudes mööda koridori, suhtleb kaebaja kõrval liikuva kinnipeetavaga ja surub liikuva kinnipeetava kätt. Peale seda vaatavad mõlemad kinnipeetavad valvuri suunas ja räägivad valvuriga. Kaebaja suhtleb kõrval liikuva kinnipeetavaga edasi. Kohus tutvus vastustaja esitatud lisadega nr 6 ja 7 (eelnevalt kirjeldatud videokaamera salvestustega). Kuigi salvestustest ei ole kuulda heli, nähtub, et kinnipeetavad (v.a üks tagapool kõndiv isik) vestlevad omavahel, kuid mitte valvuriga, nagu väidab kaebaja. Tervitatakse ka kättpidi. Koridoris edasi liikudes on näha, et valvur ütleb midagi ning hetkeks kinnipeetavate suhtlemine katkeb, kuid jätkub mõne sekundi pärast. Kohtu hinnangul kinnitab eelnev valvuri ettekandes toodut, et ta andis kinnipeetavatele, sh kaebajale korralduse omavahel mitte vestelda, kuid korraldust ignoreeriti. Valvuri sõnu kinnitab ka tunnistaja 21.05.2018 antud selgitus, mille kohaselt kinnipeetavad suhtlesid omavahel ning valvur keelas neid rääkimast.
16.Eelnevaga on tõendatud, et kinnipeetavad vestlesid. Ka kaebaja ise ei eita vestluse toimumist. Asjaolu, kas vestlus toimus valvuri nõusolekul või mitte, ei oma määravat tähtsust, kuna igasugune vestlus teiste kinnipeetavatega on kodukorra p 4.3 kohaselt keelatud. Kaebaja etteheide vanglale teiste kinnipeetavate käest ütluste mittevõtmise kohta vestluse sisu osas ei ole asjakohane. Vastustaja kinnitusel alustati distsiplinaarmenetlust ka teiste kinnipeetavate suhtes, kes kodukorra punkti 4.3 eirasid, mistõttu ei ole isikud erapooletud. Samuti ei oma kohtu hinnangul jutu sisu määravat tähtsust, kuna kinnipeetavatel on saatmise ajal keelatud üldse omavahel vestelda.
17.Kriminaalmenetluse huvides saab vahistatule kohaldada kinnipeetuga võrreldes täiendavaid piiranguid (vt nt VangS § 102, § 103). Omavaheline vestlemine seab ohtu vangla julgeoleku ning eelvangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise. Eelneva tõttu on kodukorra p 4.3 õigustatud ja kaebaja rikkus nimetatud korda. Seega pani kaebaja toime distsiplinaarsüüteo ja vastustajal oli õigus teda distsiplinaarkorras karistada. Juhtumi asjaolud ei võimalda järeldada, et kaebaja käitumine ei olnud süüline.
18.VangS § 64 lg 1 järgi viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsiplinaarrikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsiplinaarrikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vangla teinud minetusi sündmuse uurimisel. Intsidendi kohta on valvur P. Vaher koostanud 21.02.2018 ettekande nr 446 ning 22.02.2018 ettekande nr 452, mille põhjal alustati distsiplinaarmenetlust. Kaebajat teavitati 16.03.2018 distsiplinaarmenetluse alustamisest ja talle anti võimalus oma selgituste andmiseks. Kaebaja andis allkirja teatisega tutvumise kohta ning on andnud ka 16.03.2018 selgitused. 19.03.2018 koostatud menetlustoimingu protokolli kohaselt on valvur P. Vaherilt võetud ka täiendavd selgitused ettekandes kajastatud asjaolude täpsustamiseks. Lisaks on distsiplinaarmenetluse käigus vaadatud 19.03.2018 videosalvestust. Samuti võttis vastustaja vaidemenetluses juhtumi asjaolude täiendava kontrolli eesmärgil selgituse juhtumi juures viibinud kinnipeetavalt.
4(5)
19.Kaebajale on distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud ning tal on olnud võimalus esitada protokollile vastuväited. Protokollis on viide, et vahistatu ei soovinud anda allkirja protokolliga tutvumise kohta ega protokolli ühe eksemplari kättesaamise kohta. Seega on kaebajale ärakuulamisõigus tagatud.
20.VangS § 64 lg 4 järgi määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 17 lg 1 järgi on inspektorkontaktisiku pädevuses teha otsus mh VangS § 64 lg 4 alusel. Vastustaja on käskkirjas piisava põhjalikkusega kajastanud aset leidnud sündmust, asjaosaliste selgitusi, märkinud kohased alused ja tuvastanud kaebaja süü. Samuti andnud hinnangu rikkumise raskusele ja põhjendanud valitud distsiplinaarkaristuse määramist. Käskkiri on kaebajale 21.03.2018 allkirja vastu teatavaks tehtud. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vastab kohtu hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3).
21.Vastustaja on määranud kaebajale VangS § 100 lg 1 p-s 1 nimetatud karistuse: noomituse. Kohtupraktika järgi on vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine kaalukas väärtus ning allumatust, iseäranis kui see toimub korduvalt, on põhjust pidada raskeks rikkumiseks (nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-2-1-15 p 25). Kaebaja tegu ei olnud korduv samaliigiline rikkumine, kuid samas ei vähenda see distsipliini ja julgeoleku tagamise olulisust. Vastustaja on karistamist ja karistuse määra kaalunud õiguspäraselt. Karistuse liik ei ole kohtu hinnangul ebaproportsionaalne, kuna määratud on kõige kergem karistus. Kaebajal puudub alus nõuda süülise teo karistamata jätmist.
22.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.