Korrakaitse › Vanglad

valgus, akendeks olid klaasblokid; kaebaja ei saanud tegeleda kehakultuuriga ning pesemist võimaldati kord nädalas; WC oli kambris avatud ja tekitas kambrisse halba lehka. I Kaebaja on seisukohal, et arestimajas olles ei võimaldatud talle ühetunnilist jalutuskäiku päevas arestimaja jalutushoovis. Kohus märgib, et tulenevalt arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31, mis räägib kinnipeetu õigustest, on nimetatud sätte lõige 2 kohaselt kinnipeetul õigus tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas valve all värskes õhus. Antud juhul on kaebaja märkinud, et talle ei võimaldatud ühetunnilist jalutuskäiku värskes õhus ning PPA vastusest kohtule nähtub, et kaebaja ei ole arestimajas olles selleks soovi avaldanud ning Pärnu arestimajas jalutusõu puudus. Kohus märgib, et jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitleda kahju ärahoidmise objektiivse takistusena. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 93 lg 5 ja ASkE § 31 lg 2 kohaselt on õigus kinnipeetul värskes õhus viibida üks tund päevas. Kohus märgib, et seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vastustaja mõjusfääri ning vastustaja vastus kohtule, et kaebaja ei avaldanud soovi jalutuskäigule minna, ei ole põhjenduseks, et kaebajale seda ei võimaldatud. Samas on kaebaja märkinud, et ta soovis arestimajas viibides tunniajalist jalutuskäiku ning kohus peab usutavaks kaebaja sellekohast soovi arvestades olukorda, et kaebajal tuli ülejäänud aeg veeta kinnises kambris. Kohus märgib, et vastustajal oleks olnud võimalus kahju ärahoidmiseks omal initsiatiivil kaebaja ümber paigutada nõuetele vastavasse arestimajja, kus oleks olnud jalutamisvõimalus (RKHOKo 21.04.2010 nr 3-3-1-14-10 p 15). Kohtu arvates saab kahju hüvitamine antud juhul tulla kõne alla põhjusel, et kaebajale ei võimaldatud ühetunnilist jalutuskäiku päevas eelpool toodud ajavahemike jooksul. Arvestades seda, et kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku järjestikusel 57 päeval ja kahel perioodil 7 päeva jooksul, on tegemist kaebaja inimväärikuse alandamisega, mis toob kaasa õiguse nõuda mittevaralist kahju. Kaebajale jalutamise mittevõimaldamine kogu arestimajas viibitud aja vältel ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Tartu Ringkonnakohus on kohtulahendis 3-10-2676 asunud seisukohale, et isikule tunniajalise jalutuskäigu mittevõimaldamine kogu arestimajas viibitud perioodi jooksul ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (nimetatud lahendis on perioodi pikkuseks märgitud 70 päeva, mil arestimajas viibivale isikule ei võimaldatud tunniajalist jalutuskäiku päevas). Kohus leiab, et järjestikuselt 57 päeva ning kahel perioodil 7 päeva osas kohaldub sama seisukoht. II Mis puudutab kaebajale igapäevaselt värskete ajalehtede lugemiseks mitteandmist, on kohus seisukohal, et selles osas ei ole tegemist kaebaja õiguste rikkumisega, kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda igal päeval värskeid ajalehti lugemiseks. Antud asjas on kaebaja ise märkinud, et sai ajalehed lugemiseks, kuid hiljem, mis tähendab, et arestimajas oli põhimõtteliselt võimaldatud ajalehtede lugemine ning ühestki õigusaktist ei tulene, et kinnipeetule arestimajas tuleks anda igal päeval koheselt värsked ajalehed. Kohus nõustub siinjuures PPA-ga, et kaebaja õiguste tagamiseks on piisav kui päevalehega tutvumise võimalus oli tagatud mõistliku aja (paari päeva) jooksul, arvestades, et lehega soovivad tutvuda ka teised arestikambrisse paigutatud isikud, mis tähendab, et kõikidele kinnipeetavatele ei jätku korraga värskeid ajalehti lugemiseks andmiseks. Kohus märgib, et selles küsimuses ei ole vastustaja kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud.

III Kaebaja on märkinud, et tualeti kasutamine ei olnud privaatne, kuna see oli lahtine ja samuti tuli sellest kambrisse ka halb lehk, kambris puudus tool, laud ja riidenagi. Kohus märgib, et ASkE § 13 lg 1 punktide 2, 3, 5 ja 7 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse võimaluse korral laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ja WC, mis ei ole imperatiivne tingimus vaid viitab võimalusele. Seega ei saa lugeda Pärnu arestimaja puuduseks seda, et igal kinnipeetaval peaks olema tool, kambris peaks olema laud ja riidenagi, seega ei ole rikutud ka nimetatud esemete puudumisega vastustaja poolt kaebaja õigusi. Vastustaja poolt esitatud fotolt on näha, et kambris oli riiul, mis on olnud asjade paigutamiseks sobilik, samuti nähtub fotolt, et kambris oli tool. Asja materjalidest nähtuna on kambrites olevad WC-d eraldatud ning suurema privaatsuse tagamiseks oli paigaldatud katted, millega sulgeda WC sellisel moel, et saada privaatsust. VangS § 90 lg 4 kohaselt peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine ja poolavatud WC ei piira kinnipeetava privaatsust rohkem, kui see on VangS § 90 lõikest 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik. ASkE ei kehtesta mingeid nõudeid kambrites asuva WC tüübile või konstruktsioonile. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-54-08 kohaselt on nõue kambri pideva jälgimise võimaldamiseks sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne. Lahtise WC nurga olemasolu kaebaja kambris ei saa lugeda kinnipeetu õiguste rikkumiseks. Vahistatu privaatsus on piiratud, sest normi kohaselt peab olema vahistatu jälgimine pidev. Tõendatud ei ole, et kaebaja privaatsust on rikutud rohkem kui VangS § 90 lg 4 seda ette näeb. Kohtu hinnangul ei ole avatud tualeti kasutamine inimväärikust alandav. Mis puudutab WC-st tulevat kaebajat häirivat lehka, märgib kohus, et tulenevalt ASkE § 32 lg 1 p 5 kohaselt tuleb kinnipeetaval endal hoida kambris puhtust ja hoolitseda hügieeni eest. Seega oli võimalus kinnipeetul endal hoolt kanda kambris oleva puhtuse eest, et ei tekiks mustust, mis toob kaasa halva lõhna. Riigikohtu halduskolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele viidates asunud seisukohale, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav (RKHKo 3-3-1-95-09 p 36). IV Kaebaja on viidanud kambris olevale kehvale valgustusele. Kohus viitab PPA poolt esitatud fotodele (tl 28, 30), millest nähtuvalt on kambri laes päevavalgustid. VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 teise lause kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Esitatud fotolt nähtuvalt on kambris, kus viibis kaebaja, aken klaasplokkidest ja täiendavalt on laes kunstlik valgus ning PPA selgituste kohaselt on arvestatud kunstliku valguse paigaldamisel elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega valgusega – kaks päevavalguslampi. Kohus leiab, et VangS § 45 lg 1 nõue on täidetud ning kaebaja õigusi ei ole rikutud ning pole alandatud sellega ka tema inimväärikust. V Kaebaja on viidanud kambri ventilatsiooni puudumisele ja kambri niiskusele ning madalale kambri temperatuurile. Kohus märgib, et peab usaldusväärseks vastustaja seisukohta, et ventilatsioon oli töökorras ja seda regulaarselt puhastatakse, kuna nõuetekohane õhuvahetus oli vajalik mitte ainult kinnipeetutele, vaid ka arestimaja ametnikele. Mis puudutab kambris pesu pesemist ja kuivatamist, siis reeglina kinnipeetavad arestimajas oma pesu ei pese. Vastustaja on märkinud, et arestimaja kambrid ei ole mõeldud pesu pesemiseks ja kuivatamiseks. Voodipesu vahetatakse iga nädal arestikambri poolt. Riideesemeid on võimaldatud kinnipeetutel omaste kaudu koju saata ja nende poolt puhtakspestuna tagasi tuua.

Kohus nõustub siin PPA-ga, et kuna Pärnu arestimaja ei pea tagama pesupesemiseks vastavaid võimalusi, ei saa pidada nimetatud olukorda kaebaja väärikust alandavaks. Seega, et vältida niiskuse tekkimist kambrisse, ei oleks mõistlik kinnipeetavatel pesu pesta ja kuivatada kambris. Mis puudutas kambri temperatuuri, mis kaebaja väidete kohaselt oli madal, on vastustaja juhtinud tähelepanu sellele, et kaebaja viibis enamjaolt arestimajas suvel, mil oli välitemperatuur kõrgem ning kohtu seisukohalt pole ka usutav, et talvisel perioodil, mil kaebaja arestimajas viibis, oli niivõrd külm, et see oleks kaebajale tekitanud tervisekahjustusi või seda saaks lugeda inimväärikust alandavaks teguriks. Talvisel perioodil viibis kaebaja Pärnu arestimajas kahel korral seitse päeva järjest. Vastustaja on märkinud, et kambrite temperatuuri pidevalt kontrollitakse ja vajadusel antakse kambritesse elektriradiaatoreid. VI Kohus märgib täiendavalt, et VangS § 45 kohaselt peab vastama kinnipeetava kamber eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, kambris peab olema tagatud vajalik õhuhulk ja selle ringlus, valgus ja temperatuur. Nimetatud sätte sisustamisel tuleb arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega REC(2006)2 kinnitatud Euroopa Vanglareeglistikuga, mille p.18.2 alapunkt a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus kinnipeetavad asuvad, olema suured ja loomuliku valgusega, et kinnipeetavad saaksid lugeda või töötada ning samuti peab olema värske õhu juurdepääs, kui puudub ventilatsioon. Kohus viitab, et vanglareeglistiku sätted ei ole Eestis õiguslikult siduvad, kuid neist tuleks juhinduda. VII Mis puudutab kaebaja väidet, et tal ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga, duši all sai käia kord nädalas ja kambris puudus soe vesi, märgib kohus, et selles osas ei ole rikutud kaebaja õigusi ega alandatud tema inimväärikust. Tulenevalt ASkE § 13 lg 1 p 6 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral pesemiskoht. Seega ei ole õigusvastane olukord, kus arestimaja kambris pesemiskoht ehk ka kraanikauss puudub, kuna pesemiskoha nõue kambris ei ole imperatiivne. PPA on märkinud, et antud juhul oli kambris olemas kraan külma vee jaoks, kust sai vett vajadusel võtta, samuti rahuldada esmaseid pesemisvajadusi. Kambritesse antakse pesukauss ja kanistriga sooja vett, millega on kinnipeetaval võimalus end ja ka isiklikke asju pesta. Seega puudub kaebajal vajadus toimetada WC kohal ning sooja kraanivee kambrisse nõudmine ei tulene ühestki õigusaktist. PPA poolt on püütud olemasolevaid tingimusi parandada, mille tõendamiseks on vastustaja esitanud fotod kambrist ning arestimaja juhi ettekande. ASkE § 26 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul kasutada kord nädalas dušši või kord nädalas kasutada sauna ning kord nädalas vahetatakse voodipesu. Kohtu arvates ei ole PPA eksinud kehtestatud nõuete vastu, kuna ka kaebaja ise on märkinud, et sai dušši kasutada kord nädalas. Mis puudutab kehakultuuriga tegelemise võimaldamist arestimajas viibimise ajal, märgib kohus, et isikul puudub subjektiivne õigus seda nõuda ning teatud kehalisi harjutusi saab teha ka iseseisvalt kambris olles. VIII Halduskohus on seisukohal, et Pärnu arestimajas kinnipeetuna viibimisega ei põhjustatud kaebajale rohkem kannatusi või ebamugavusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Arestimajas kinnipeetu õiguste realiseerimiseks on kindel kord, mis on paratamatult seotud arestimaja julgeoleku kaalutlustega ja seaduslikult piiratud võimalustega. Kaebaja ei ole esitanud kaebusi arestimajas olles, samuti ei nähtu, et kaebajal oleks tekkinud füüsilisi ja hingelisi kannatusi seonduvalt kambri sisustusega ja muude asjaoludega, välja arvatud igapäevaselt ühetunnise jalutuskäigu mittevõimaldamine. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine,

millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu, kuid kaebaja õiguste rikkumiseks loeb kohus PPA poolt ASkE § 31 lg 2 ja VangS § 93 lg 5 mittetäitmine küllaldaselt pika aja jooksul arvestades seda, et isik viibis kinnises kambris , võib lugeda inimväärikust alandavaks, mis ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ja toob kaasa kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise nõude õiguse ( Tartu Ringkonnakohtu lahend 3-10-2676). Kohus on sama käsitlenud käesoleva kohtulahendis punktis I. Seega on kohus seisukohal, et Pärnu arestimajas perioodidel 29.05.2015 kuni 24.07.2015, 04.12.2015 kuni 11.12.2015 ja 08.01.2016 kuni 15.01.2016 kaebajale jalutuskäigu mittevõimaldamise ees tuleb hüvitada kahju. Isikule tekkinud mittevaraline kahju seisneb eelkõige tema hingelistes kannatustes nagu alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure ja kaotusvalu. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt peab kahju olema tekitatud süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Inimväärikust alandavaks saab pidada selliseid kannatusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09). Riigikohus on asunud kohtulahendis 3-3-1-64-14 seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg 2 ja RVastS § 13 (vastutuse piiramine) sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Määrav hüvitis ei tohi olla Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal. EIK on märkinud, et on täiesti rahul kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendid hüvitise andmiseks, mõistab välja summad, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad kui EIK poolt väljamõistetud summad, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse. IX Kaebaja on nõudnud kokku mittevaralise kahju hüvitamist 710 eurot. Kaebaja on arvestanud iga arestimajas viibitud päeva eest kompensatsiooni 10 eurot. Kohus leiab, et mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele, kuid kaebaja poolt nõutud kahju summat tuleb vähendada. Kohus oma siseveendumusest lähtudes asub seisukohale, et antud asjas oleks mõistlik välja mõista kompensatsiooni 150 eurot selle eest, et kaebajale ei võimaldatud ühetunnilist jalutuskäiku päevas värskes õhus eespool väljatoodud perioodide eest Pärnu arestimajas. Seega kohus rahuldas kaebaja kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 21% ulatuses. Eeltoodu alusel rahuldab kohus kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb otsus sissejuhatusest, resolutsioonist, selgitustest ning kirjeldavast ja

põhjendavast osast. HKMS § 5 lg 1 p 4 alusel on kohus otsustanud välja mõista hüvitise avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. Menetluskulud Kaebaja on antud asjas riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 2 järgi peaks kohus mõistma vastustajalt riigituludesse kaebuse rahuldamisega proportsionaalse osa riigilõivust, mille tasumisest oli kaebaja vabastatud. Arvestades seda, et kogu kaebusest rahuldatakse rahuldamata jääva osaga võrreldes üsna väike osa (21%), on kohus seisukohal, et vastustajalt ei ole menetluskulude väljamõistmine riigituludesse mõistlik ja kohus jätab selle tuginedes analoogiale HKMS § 108 lg 11 välja mõistmata. Kaebaja menetluskulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). PPA ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.