Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. august 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-18-132
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. detsembri 2017. a otsuse nr 4.2-1/50859-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Paul Järve Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13. märtsi 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.10.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-18-132 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 04.12.2017 otsuse tühistamisteks.
PPA 04.12.2017 otsus on kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalne. PPA ei ole kaebaja isikuga seotud asjaolusid sisuliselt hinnanud, sh ei ole võtnud arvesse XXX juhatuse liikme RK, kaebaja endise abikaasa PS ja piirkonnapolitseiniku antud positiivseid iseloomustusi. Tegemist oli ühekordse kahetsusväärse juhtumiga ning kaebaja endine abikaasa on kinnitanud häid suhteid kaebajaga. Miski ei viita sellele, et kaebaja võiks tulevikus pidada emotsionaalse konflikti lahendamisel lubatavaks vägivalla kasutamist tingimustes, kus puututakse kokku tulirelvadega. Kõnealune süütegu leidis aset 03.10.2016, ent kaebaja relvaloa kehtivus taastati 10.02.2017, misjärel omas kaebaja kehtivat relvaluba ja valdas tulirelvi, ilma et oleks toimunud midagi sellist, millest võiks järeldada kaebajast lähtuvat ohtu teistele isikutele. Relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab ülemääraselt kaebaja vaba eneseteostuse õigust, sest kaebaja on jahipidamisega aastaid tegelenud ja sellesse palju investeerinud.
Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata.
2(6)
3-18-132 Tulenevalt Riigikohtu otsustest nr 3-4-1-12-13, 3-4-1-10-10 ja 3-4-1-16-08 annab isikuvastase kuriteo toimepanemine iseenesest aluse relvaloa kehtetuks tunnistamiseks, sest sellise kuriteo toime pannud isik ei ole usaldusväärne relvi käsitsema. Kuigi kaebaja oli kriminaalmenetluse lõpetamisel teadlik, et talle pandud kohustuste rikkumise korral kriminaalmenetlus uuendatakse ning see võib kaasa tuua relvaloa kehtetuks tunnistamise, ei suutnud ta õiguskuulekalt käituda ja temale pandud kohustusi täita. Selline käitumine räägib vastu RK iseloomustusele. PS üksnes oletab ja loodab, et kaebaja ei käitu tulevikus agressiivselt, ent kindlustunnet tal selles ei ole. PS seletused võivad olla mõjutatud. Kaebajale inkrimineeritud süüteo asjaolud kinnitavad, et ta ei suuda ennast kriitilistes olukordades kontrollida, mistõttu ei saa välistada olukordi, kus kaebaja kasutab enda tahte maksmapanekuks näiteks endast tugevamate suhtes vägivalda relvaga või relvaga ähvardades. Asjas ei ole olulist tähtsust, et kaebaja süütegu ega ka kriminaalmenetluse lõpetamisel talle seatud tingimuste täitmata jätmine ei seondunud tulirelvade kasutamise või omamisega. Pärast kaebaja karistusandmete karistusregistrist kustutamist on kaebajal võimalik uuesti relvaluba taotleda ning vahepealne aeg on piisav ja mõistlik selleks, et kaebaja saaks tõestada, et ta on sobiv isik relvaluba omama ja relva kandma. Kuriteo eest süüdimõistetud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on sobiv abinõu, sest sellega on võimalik saavutada teiste isikute elu ja tervise kaitsmine ning riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamine.
3-18-132 toime panemine õigustab ohuhinnangut, et isik võib edaspidi teatud halbade asjaolude kokku langemise korral keskmisest relvaloa omaniku nõuetele vastavast inimesest suurema tõenäosusega käituda agressiivselt ja vägivaldselt ka olukorras, mis võib seonduda tulirelva omamise või kasutamisega. Tegemist on isiku varasema käitumise pinnalt antava ohuhinnanguga. Sellise ohu realiseerumise tõenäosust ei ole võimalik täpselt hinnata. Kuna relv on kõrgendatud ohu allikas ning avaliku võimu ülesanne on tagada, et relvad oleksid kättesaadavad üksnes usaldusväärsetele inimestele, tuleb vägivallakuriteo toime pannud isiku puhul sellise ohu realiseerumise võimalust näha keskmisest suuremana. On usutav, et agressiivne ja vägivaldne käitumine ei ole kaebaja jaoks tavapärased, kuid vähemalt ühel korral on kaebaja käitunud vägivaldselt. PPA otsus põhinebki ohuhinnangul, et mingit muud laadi halbade asjaolude kokku langemise korral võib kaebaja vägivaldne käitumine korduda. Selles osas erineb käesolev juhtum ka olulisel määral eelviidatud Riigikohtu lahendites käsitletud olukordadest, kus teo toimepanemine ei olnud seotud vägivallaga. Riigikohtu lahendites rõhutati eeskätt seda, et põhiseadusega on vastuolus seaduse regulatsioon, mille kohaselt tuleb relvaluba vältimatult kehtetuks tunnistada ka siis, kui isik on süüdi mõistetud sellise kuriteo eest, mille toime panemise asjaolud ei seondu selliste iseloomuomadustega, millest lähtudes tuleks hinnata isiku usaldusväärsust relva omamiseks. Olukord, kus isik on süüdi mõistetud vägivallaga seotud isikuvastase kuriteo eest, on põhimõtteliselt teistsugune. Seadusandja on lähisuhtevägivalda käsitlenud sarnaste vägivallategude hulgas raskema rikkumisena, arvestades, et vastav kuriteokoosseis on sätestatud KarS § 121 lg-s 2, kus on tavakoosseisuga võrreldes ette nähtud kõrgem sanktsioonimäär. Seetõttu saab ka ühel korral kuriteo koosseisu täitvalt lähisuhtes vägivaldselt käitunud isikule relvaloa alles jätta väga erandlikel põhjustel. Antud juhul selliseid põhjuseid ei esine. Relvaloa kehtetuks tunnistamine on tingitud kaebaja enda käitumisest. Avalik huvi selle vastu, et oma vägivaldse käitumisega teist inimest kahjustanud ning seeläbi õiguskorra vastu lugupidamatust üles näidanud isiku valduses ei oleks kõrgendatud ohu allikaks olevaid relvi, kaalub üles kaebaja huvi tegeleda harjumuspärase jahipidamisega. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole kaebaja õiguste intensiivne riive, kuna kaebajal on võimalik jahiseltsi aktiivsest tegevusest osa võtta ka ilma relvata. Kaebaja ei ole relva omamise õigust lõplikult kaotanud, sest pärast karistusandmete karistusregistrist kustutamist on kaebajal võimalik uuesti relvaluba taotleda. PPA võis tugineda asjaolule, et kaebaja ei pidanud kinni kriminaalmenetluse lõpetamise kokkuleppes sätestatud nõuetest. Kuna kaebaja ja tema süüteos kannatanu omavahel leppisid, pidas prokurör võimalikuks kaebaja suhtes teatud tingimuste kohaldamisel kriminaalmenetlus lõpetada. Nende tingimuste täitmise korral poleks PPA relvaloa kehtetuks tunnistamise menetlust ilmselt alustanud, arvestades, et kriminaalmenetluse lõpetamise järgselt anti kaebajale relvad tagasi ja tunnistati kehtetuks otsus relvaloa kehtivuse peatamise kohta. See, millistel põhjustel kaebaja kriminaalmenetluse lõpetamisel talle pandud kohustusi ei täitnud, ei ole oluline. Ka PPA ei oleks saanud relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluse raames hinnata seda, kas kriminaalmenetluse uuendamise alus tegelikult esines või mitte. Oluline on see, et kuigi kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamine ja relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamine ei ole sama haldusorgani pädevuses, kujutas kriminaalmenetluse lõpetamine tegelikult kaebajale „veel ühe võimaluse andmist“. Kaebaja pidi muu hulgas aru saama, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral jääb talle relvaluba alles ja ta saab jätkata talle olulise tegevusega, kui ta täidab talle pandud kohustusi. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt ei olnud kaebajale seatud kohustused ülemäärased või sellised, mida keskmisel inimesel ei oleks võimalik täita. Sisuliselt anti kaebajale seega võimalus ka enda kui
4(6)
3-18-132 relvaomaniku usaldusväärsust tõestada. Kaebaja ei saanud sellega hakkama ning sellises olukorras ei saa talle relvaloa alles jätmist õigustada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Riigikohus leidis otsuses nr 3-4-1-10-10, et erinevalt kahtlustatavast või süüdistatavast on kriminaalkorras karistatud isiku teole ja tema isikule juba hinnang antud (p 57). Seega iseloomustab kriminaalkorras karistatud isiku toimepandud tegu ka toimepanija isikut ning puudub vajadus seda täiendavalt kaaluda. Sellegipoolest on PPA otsuses selgelt öelnud, et kriminaalkorras karistatus pole iseenesest loa kehtetuks tunnistamise aluseks, kuid relvaloa kehtetuks tunnistamisel on kaalukaks argumendiks loa omaniku süüdi mõistmine isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Lisaks arvestas PPA kaebaja käitumist pärast kriminaalmenetluse lõpetamist (kokkuleppe rikkumist). Need asjaolud kinnitasid, et kaebaja ei ole relva omamiseks piisavalt usaldusväärne. Tegemist ei ole kaebajat kogu elu saatva keeluga. Karistatuse kustumisel saab kaebaja uuesti relvaluba taotleda, kui ta vahepealse aja jooksul tõestab oma seaduskuulekust ja usaldusväärsust. Teiste isikute turvalisus ja avalik huvi on kaebajale kaasnevatest ajutistest piirangutest kaalukamad. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 alusel ei saa PPA otsuse võimalikud menetluslikud puudused kaasa tuua selle tühistamist.
3-18-132 positiivsed iseloomustused, jahipidamise olulisus kaebaja jaoks ja muud kaebaja välja toodud asjaolud ei õigusta relvaloa kehtima jätmist. Selline järeldus ei muuda Riigikohtu juhiseid sisutuks, vaid põhineb konkreetse juhtumi asjaolude hindamisel. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et tahtlikus isikuvastases kuriteos süüdi mõistetud isiku relvaloa kehtima jätmiseks peavad esinema iseäranis kaalukad põhjused (vrd Riigikohtu 23.05.2013 otsus nr 3-4-1-12-13). Käesolevas asjas ei ole tegemist sellise juhtumiga. Halduskohus on otsuse p-des 11–13 selgitanud, mille poolest käesoleva juhtumi asjaolud erinevad Riigikohtu 23.05.2013 otsuse nr 3-4-1-12-13, 14.12.2010 otsuse nr 3-4-1-10-10 ja 26.03.2009 otsuse nr 3-4-1-16-08 aluseks olnud asjaoludest – ühegi viidatud vaidluse puhul ei olnud kaebaja toime pannud isikuvastast kuritegu.
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.