M.M. kaebus Tartu Vangla 26.01.2018 käskkirja nr 6-3/23 tühistamiseks M.M. puudutavas osas
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – M.M. esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.M. kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv 15 eurot, mille tasumisest kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.
3.Kuulutada haldusasja menetlus kaebaja terviseandmeid puudutavate tõendite osas (tl 4-12, 14 ja 16-17) kinniseks.
4.Asendada kohtuotsuse avalikustamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 20. septembril 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla määras 26.01.2018 käskkirjas nr 6-3/23 M.M. ajavahemikuks 01.02.2018 – 30.04.2018 tööle majandustöödele abitöölise ametikohale.
3-18-725
M.M. esitas 09.02.2018 Tartu Vanglale vaide (tl 26-27) ja taotles käskkirja nr 6-3/23 tühistamist tema tööle määramise osas põhjusel, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ning teda ei ole vanglas arsti poolt läbi vaadatud, seega ei ole tema töövõimelisust saadud kindlaks teha. Tartu Vangla jättis 12.03.2018 otsusega nr 1-11/53-2 (tl 25-25p) M.M. vaide rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt võib arst kinnipeetava töövõimelisuse teha kindlaks ka tervisekaardi andmetele tuginedes ning kinnipeetava läbivaatus ei ole kohustuslik. Dr P. Kool on enne tööle määramist hinnanud M.M. töövõimeliseks ning seega oli tema tööle määramine õiguspärane.
2.M.M. esitas 10.04.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: tuvastada vangla tegevuses õigusrikkumine seoses töövõimetuse hindamisega; tunnistada õigustühiseks vaideotsus nr 1-11/753-2 ja käskkiri nr 6-3/23; kohustada vanglat läbi viima uus ja õiguspärane töövõimetuse hindamine. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust peatada käskkirja nr 6-3/23 täitmine. Kaebaja täpsustas 23.04.2018 avalduses kaebuse puudusi kõrvaldades, et esitab Tartu Vangla 26.01.2018 käskkirja nr 6-3/23 (tl 28 – 29) tühistamise nõude ning loobub esialgselt kaebuses esitatud esialgse õiguskaitse taotlusest käskkirja täitmise peatamiseks. Kohus võttis 23.04.2018 määrusega kaebuse menetlusse Tartu Vangla 26.01.2018 käskkirja nr 6-3/23 tühistamise nõudes M.M. puudutavas osas ning määras 22.05.2018 määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja on esitanud täiendavad kirjalikud seisukohad 11.06.2018 (tl 53-54). Vastustaja on esitanud 17.04.2018 seisukoha seoses esialgse õiguskaitse taotlusega (tl 23-24), 21.05.2018 vastuse kaebusele (tl 47-48) ja täiendava kirjaliku seisukoha 18.06.2018 (tl 62-63).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja taotleb vaidlustatud käskkirja tühistamist teda puudutavas osas, väites kaebuses ja täiendavates kirjalikes seisukohtades järgmist.
3.1.Kaebaja töövõimelisust ei ole nõuetekohaselt Sotsiaalministeeriumi kiri nr 1.5-1.1/636-2.
hinnatud.
Seda
tõendab
ka
3.2.Vangla hinnangu allkirjastanud dr Piret Kool on tuginenud enda alluva meditsiiniõe kvalifikatsiooniga isiku hinnangule. Sotsiaalministeeriumi kirja kohaselt võib ilma isikuga kohtumata hinnangu anda ainult juhul, kui hinnatav isik on täitnud oma töövõime hindamise taotluse, kuid kaebaja ei ole sellist taotlust esitanud. Seega pidanuks dr Kool hinnangu andmisel eelkõige kaebajaga vestlema, et saada vaevustest adekvaatne ülevaade. Kuna seda ei tehtud, on hinnang õigusvastane ning see muudab õigusvastaseks ka vaidlustatud käskkirja.
3.3.Dr Kool on kujundanud oma hinnangu kaebaja suhtes anamneeside ja diagnooside põhjal, millest enamuse on koostatud õe kvalifikatsiooniga töötajad. Ükski meditsiiniõde ei ole läbinud Tartu Ülikooli Kliinilise Meditsiini Instituudi täienduskeskuse välja töötatud koolitusprogrammi. Ilma koolitust läbimata ei oska meditsiinitöötaja näha töövõimelisuse hindamisel kõige olulisemaid asjaolusid. Uue ja tõepärase hinnangu saamine on hädavajalik.
3.4.Muudatusi kaebaja terviseseisundis ei ole arvestatud. Tartu Ülikooli Kliinikumi uuringute tulemustest ilmneb, et erinevalt 2015. a uuringutest on disk C5/6 vahe tagasihoidlikum, kuid uue leiuna lisandub C6/7 diski lülivaheketta protrusioon. Kaebaja on taotlenud vanglalt määrata talle ravivõimlemine või taastusravi, mida talle soovitas Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloog. Valude tõttu ei saa kaebaja töötada. Tartu Vangla tunnistab vastuses nr 6-24/2065-2, et on teadlik kaebaja terviseprobleemidest, kuid ei võta midagi ette. 2(9)
3-18-725
3.5.Kui nõudeid töövõime kindlaks tegemiseks ei ole vanglas kehtestatud, nagu väidab vastustaja, tuleb lähtuda põhiseadusest ja muudest õigusaktidest. Kaebajal on ka kinnipeetavana õigus elule, tervise kaitsele ja õiglasele suhtumisele.
4.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb 12.03.2018 vaideotsuses esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning märgib vastuseks halduskohtusse esitatud kaebusele järgmist.
4.1.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et dr P. Kool hindas kaebaja enne tema tööle määramist töövõimeliseks.
4.2.Vanglas kinnipeetava töövõime hindamiseks ei ole kehtestatud nõudeid, mida oleks võimalik rikkuda. Kaebaja on ebaõigesti mõistnud Sotsiaalministeeriumi vastuses toodud selgitusi ja järeldanud, et vanglas peab kinnipeetava töövõime hindamine toimuma samamoodi nagu see toimub töövõimetoetuse seaduse (TVTS) alusel töövõimetoetust taotleva isiku puhul. VangS § 37 lg 3 sätestab, et kinnipeetava võimelisuse teha tööd teeb kindlaks arst. Vangistusseadusest ei tulene, et kinnipeetava võime teha tööd tuleb arstil kindlaks teha TVTSs sätestatu alusel. Sellest, et vanglas kinnipeetava töövõime hindamisel TVTS ei kohaldu, annab tunnistust ka asjaolu, et TVTS sätestatu alusel algatab töövõime hindamise isik ise, esitades selleks taotluse Töötukassale ning vanglas karistust kandaval isikul puudub õigus töövõimetoetusele (TVTS § 12 lg 6). Vanglas hindab arst kinnipeetava töövõimelisust vangla algatatud haldusmenetluses eesmärgiga määrata kinnipeetav tööle.
4.3.Kohtupraktika järgi on arstil VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud kinnipeetava töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamise ainupädevus (Riigikohtu 22.01.2015 otsus asjas nr 3-12-1402 p 15). See, kas töövõimelisuse kindlakstegemine on võimalik ainuüksi kinnipeetava terviseandmete alusel või on vajalik kinnipeetava arstlik läbivaatus, on arsti eriteadmiste valdkonda kuuluv küsimus (Tartu Ringkonnakohtu 13.02.20218 otsus asjas nr 3-17-468). Olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest, saab kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervisehoiuteenust osutav õde (Riigikohtu viidatud lahend, p 16).
4.4.Vaidlustatud käskkiri on kaebaja tööle määramist puudutavas osas välja antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele ning selle tühistamiseks kaebaja osas ning kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
4.5.Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiauuringutele saadeti kaebaja vanglast enne vaidlustatud otsuse tegemist. Uuringute 18.08.2017 tulemused kajastusid tema tervisekaardis, seega olid need olemas, et töövõime hindamisel arvestada. Arsti hinnangust, mille kohaselt on kaebaja võimeline tegema tööd, ei järeldu automaatselt, et kaebaja on vangla arsti hinnangul terve. Erialaoskustele ning olemasolevale teabele tuginedes hindas arst, arvestades kaebajal diagnoositud haigusi ning temale vanglas tagatud ravi, võimeliseks ta tegema kergemaliigilisi majandustöid. Pelgalt kinnipeetava tööle määramisega ei rikuta tema tervist. Kinnipeetaval on õigus keelduda täitmast talle antud korraldust tööle asuda, kui ta on haigestunud või esineb objektiivselt hinnatav takistus töötamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
3(9)
3-18-725
5.Kaebaja on tühistamisnõudega vaidlustanud Tartu Vangla 26.01.2018 käskkirja nr 63/23 (tl 28), millega ta määrati ajavahemikuks 01.02.2018 - 30.04.2018 tööle majandustöödele abitöölise ametikohale. Kaebaja on taotlenud kaebuses ka Tartu Vangla kohustamist läbi viima tema töövõimelisuse hindamine Sotsiaalministeeriumi poolt kehtestatud reeglite järgi vastava koolituse läbinud arsti poolt. Kohus on kaebust menetlusse võttes tõlgendamisel jõudnud järeldusele, et eesmärgipärane on tööle määramise käskkirja nõue ning käskkirja õiguspärasuse hindamine hõlmab ka meditsiinitöötaja hinnangu andmise õiguspärasuse kontrolli. Käesoleva vaidluse eset arvestades ei ole kaebajal selle haldusasja raames õigust taotleda vastustaja kohustamist töövõime hindamiseks väljaspool vaidlustatud käskkirja andmise menetlust. Kuna vaidlustatud käskkiri on antud vastustaja algatusel, mitte kaebaja taotluse alusel, ei saa olla kaebajal ka kaebeõigust vastustaja kohustamiseks asja uuesti otsustama. Kaebaja jaoks piisavaks õiguskaitsevahendiks on kohtu hinnangul käskkirja tühistamise nõue ja sellisena on kaebus ka menetlusse võetud. Käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja kehtivus lõppes selles märgitud kuupäeval, s.o 30.04.2018. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-st 2 tulenevalt kehtib haldusakt, milles on kehtivus kuupäevaliselt määratletud, kuni kehtivusaja lõppemiseni. Kohtupraktika on siiski pidanud võimalikuks, et haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt nõnda, et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. Haldusakti kehtivusaja lõppemine ei välista seega tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti nn "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vt nt Riigikohtu 05.12.2011 otsus asjas nr 3-3-1-41-11 p-d 10–12; 13.11.2014. otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-14, p -10 ja 11). Viimati viidatud lahendis on Riigikohus leidnud, et kui ka kohtuotsuse tegemise ajaks on lõppenud vaidlustatud käskkirjast tulenenud kaebaja kohustus töötada, tuleb kaebaja varasemaid töökohustusi hinnata muu hulgas selle käskkirja alusel. Kaebajat ei ole küll enam võimalik distsiplinaarkorras karistada käskkirjast tuleneva kohustuse rikkumise eest, kuid täielikult ei saa välistada, et õiguslik hinnang kaebaja käitumisele käskkirja kehtivusajal ei või muutuda aktuaalseks nt kaebaja ennetähtaegse vabastamise kaalumisel. Vaidlustatud käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla viidatud kohtupraktikast tulenevalt täielikult ammendunud (viidatud otsuse p 11). Kohus on pidanud seega põhjendatuks jätkata 26.01.2018 käskkirja nr 6-3/23 tühistamise nõude menetlemist ega ole pidanud vajalikuks üleminekut muule nõudele (tuvastamisnõudele) ega tühistamiskaebuse läbi vaatamata jätmist.
6.Vaidlustatud käskkirja kohaselt rakendatakse kinnipeetav vangla majandustööle vastavalt vanglateenistuse äranägemisele ja vangla vajadusele, töötasuga 0,64 eurot tunnis (p 3). Käskkirja p-s 2 nähti ette käskkirjas märgitud kinnipeetavate (sh kaebaja) töötamine ajavahemikus 01.02.2018-30.04.2018. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui sama seadus ei sätesta teisiti. VangS § 38 lg 1 sätestab, et vanglateenistus kindlustab kinnipeetava tööga võimaluse korral, arvestades seejuures kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. VangS § 37 lg-s 2 loetletud eranditest nähtuvalt ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3). VangS § 38 lg 22 kohaselt võib kinnipeetava töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole
4(9)
3-18-725
võimeline töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav.
7.Praeguses asjas on vaidlus selle üle, kas kaebaja võime töötada on tööle määramise käskkirja andmisel õiguspäraselt välja selgitatud.
8.Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (VangS § 37 lg 3). Vangistusseadus ega ka ükski muu õigusakt ei määratle täpsemalt, kuidas kinnipeetava võimelisus töötada kindlaks tehakse. Senine kohtupraktika kinnitab, et esmase hinnangu kinnipeetava töövõimelisusele peab andma arst ning juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, võib edaspidi konkreetsetel töötamiseks kohustamise juhtudel anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu ka tervishoiuteenust osutav õde (Riigikohtu 22.01.2015 otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16).
9.Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et vangla majandustööle määramisele eelnevalt on arst tuvastanud isiku tervisliku seisundi sobivuse majandustööl osalemiseks. Arstlik hinnang enne tööle määramise käskkirja andmist ei määra siduvalt ära kinnipeetava kohustust igakordselt töötamise korraldust saades sellest käskkirjast lähtudes ka tööle asuda. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et kaebaja määrati majandustööle osalise koormusega (p 1) ning vastavalt vanglateenistuse äranägemisele ja vajadusele (p 3) käskkirjas märgitud ajavahemikul (p 2). Käskkirjast ei tulene üksikasjalikult, millise koormuse ja sagedusega ning milliseid töid täpsemalt kaebajat tegema kohustatakse. See, millist töölõiku kinnipeetav täpsemalt iga kord täitma peab, selgub alles vanglaametniku poolt konkreetse tööülesande andmisel. Vangla praktika kohaselt antakse töötamiseks ühekordsed korraldused ning igal üksikjuhul on kinnipeetaval võimalus, tuginedes terviseseisundile, korralduse täitmisest keelduda. Seda, kas kaebajal on õigus tervise tõttu tööülesande täitmisest konkreetsel päeval keelduda, kontrollib vangla meditsiinitöötaja vajadusel täiendavalt samal päeval (vt ka RKHK 22.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16).
10.Kaebaja väitel on tema töövõime ebaõigesti kindlaks määratud, kuna seejuures ei ole järgitud töövõime kindlakstegemise korda. Kaebaja tugineb seejuures Sotsiaalministeeriumi 08.03.2018 kirjale nr 1.5-1.1/636-2 (tl 13). Selles kirjas vastas ministeerium kaebaja 21.02.2018 järelepärimisele: milline arst võib hinnata töövõimet; kas töövõimet võib hinnata ilma isikuga kohtumata ja isiku enda hinnangut tervise kohta pärimata; kas vaevuste korral võib isikut tööle sundida. Kohtul on alust arvata, et ministeeriumi vastus ei arvesta olukorraga, milles on kaebaja (kinnipeetav vanglas), vaid lähtub tavapärasest töövõime hindamise olukorrast, mille puhul kohaldub TVTS, ilma küll kordagi vastuse aluseks olevatele õigusnormidele viitamata. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemisel VangS § 37 lg 3 tähenduses ei kohaldu töövõime hindamise regulatsioon, mis on mõeldud pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamiseks ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamiseks (TVTS § 1 lg 1). Kaebaja on käskkirja vaidlustades suuresti tuginenud Sotsiaalministeeriumi teabele, mis pole antud kaebaja olukorra konteksti arvestades. TVTS kohaldamise vastu kaebaja puhul praeguses vaidluses räägib juba TVTS §-s 1 sätestatud seaduse eesmärk. TVTS § 12 lg-st 6 tulenevalt ei ole õigust töövõimetoetusele isikul, kes kannab karistust vanglas või kes viibib vahi all.
11.Sotsiaalministeerium on oma vastuses kaebajale teavet andes märkinud esmalt, et töövõimet hindav arst peab olema kindlasti eelnevalt läbinud vastava õрре ning töövõime hindamise metoodika kasutamise õpet viib arstidele läbi Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi täienduskeskus eraldi selleks väljatöötatud koolitusprogrammi alusel.
5(9)
3-18-725
Kuna vangistusseadus ega ka ükski muu seadus ei määratle, milline arst võib teha otsuse kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks, ei ole põhjendatud lähtuda sellisteks erijuhtudeks mõeldud regulatsioonidest nagu töövõime hindamine TVTS tähenduses. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel (VangS § 49 lg 1 ls 2). Arst VangS § 37 lg 3 tähenduses on seega Terviseametis registreeritud arst (TTKS § 3 lg 1). Dr Piret Kool on registreeritud Terviseameti tervishoiutöötajate registris perearstina 1. Kehtivast õigusest ei tulene, et ta peaks olema läbinud VangS § 37 lg-st 3 tuleneva ülesande täitmiseks Sotsiaalministeeriumi kirjas nimetatud täiendõppe.
12.Vastuseks kaebaja küsimusele, kas töövõimet võib hinnata ilma isikuga kohtumata ja isiku enda hinnangut tervise kohta pärimata, selgitas ministeerium, et töövõimet võib hinnata ka ilma isikuga kohtumata. Selgituse kohaselt sisalduvad inimese hinnang oma tegutsemispiirangute ja tervise seisundi kohta tema poolt täidetud töövõime hindamise taotluses ja need kirjeldused võtab arst alati töövõime hindamisel aluseks. Samas peavad inimese poolt taotluses kirjeldatud piiranguid kinnitama tervise infosüsteemis sisalduvad terviseandmed. inimesega kohtumine on vajalik ainult juhul, kui töövõime hindamise alusandmetes sisaldub vastuolulist infot või andmetest ei selgu tema seisund piisava täpsusega ja hinnangu andmine vajab seetõttu objektiveerivate testide tegemist. Kaebaja märgib, et ta pole saanud esitada taotlust töövõime hindamiseks. Kohus leiab, et kaebaja on teinud Sotsiaalministeeriumi vastusest ebaõige järelduse, et ka VangS § 37 lg 3 alusel antav arsti hinnang tuleb anda kinnipeetava taotluse alusel. Praegusel juhul vaidlustatud käskkiri on vastustaja initsiatiivil antav haldusakt, mille menetlustoimingud (sh arsti hinnangu küsimine töövõimelisuse kohta) teeb vastustaja ise. Sotsiaalministeeriumi kirjas silmas peetud taotlus esitatakse sootuks teistsuguses olukorras, kus isik ise on huvitatud töövõime hindamisest, et saada tuge töötamiseks ja sissetuleku vähenenud töövõime olukorras. Vastustaja toob asjakohaselt võrdluseks VangS § 52 lõike 1, mis tervishoiuteenuse osutamise puhul viitab tervishoiuteenusete korraldamise seadusele, millest vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb lähtuda. Seega on seadusandja teadlikult sätestanud, millistel puhkudel ei piisa vangistusõiguse normidest ja tuleb pöörduda muude valdkondade eriseaduste poole. Vanglas kinni peetava isiku töövõime hindamiseks majandustööde tegemisel on vangistusseaduses endas sellekohane norm olemas (VangS § 37 lg 3) ja seadusandja ei ole pidanud vajalikuks teha viidet muule seadusele.
13.Arsti hinnangut töötamise kooskõlastamisel ei saa praeguse juhul pidada õigusvastaseks kaebaja poolt välja toodud põhjustel, et arst ei vasta Sotsiaalministeeriumi vastuses kirjeldatud kriteeriumile ning töövõime hindamise menetlus ei toimunud kaebaja taotluse alusel.
14.Varasemast kohtupraktikast tuleneb, et arst täidab VangS § 37 lg 3 alusel töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, mitte ei anna kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). Tegemist oli haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel ning kooskõlastus on osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. Hinnangu andmiseks VangS § 37 lg 3 alusel puudub üksikasjalikum menetluskord ning vangistusseadusega reguleerimata osas tuleb kooskõlastuse õiguspärasuse hindamisel lähtuda haldusmenetluse seaduse normidest ja haldusmenetluse põhimõtetest (VangS § 11 lg 1).
15.Kaebaja heidab vastustajale ette, et tema töövõime hindamisel on lähtutud dokumenteeritud terviseandmetest ning parema ülevaate saamiseks kaebaja olukorrast pole
temaga vesteldud. Varasema kohtupraktika järgi on arsti eriteadmiste valdkonda kuuluv küsimus, kas töövõimelisuse kindlakstegemine on võimalik ainuüksi kinnipeetava terviseandmete alusel või on vajalik kinnipeetava arstlik läbivaatus. Vastava otsustuse tegemisel saab arst arvestada töö iseloomu ja muude asjaoludega. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda, et tööle määramiseks nõusoleku andmisele eelneks arstlik läbivaatus. (Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-17-468, p 21).
16.Kehtiv õigus ei näe ette kindlasti meditsiinilist läbivaatust VangS § 37 lg-s 3 nimetatud otsuse tegemiseks, kuid see võib õiguspärase hinnangu andmiseks vajalikuks osutuda. Kohtule esitatud tervisekaardi andmetest (tl 4-12) ilmneb, et arsti kasutada on olnud ulatuslik dokumentatsioon kaebaja erinevate pöördumiste kohta. Kohus nõustub vastustajaga, et ka kaebaja poolt tema terviseseisundi muudatuste kohta eraldi välja toodud Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku MRT uuringu tulemused (tl 16-17) olid arstile kättesaadavad juba enne vaidlustatud otsustust. Seega ei saa iseenesest õigusvastaseks pidada, et meditsiinilist läbivaatust ei toimunud. Hinnangu andmisele ajaliselt lähedase piisava teabe olemasolul kinnipeetava terviseseisundi kohta pole põhjust pidada õigusvastaseks tuginemist üksnes dokumenteeritud terviseandmetele.
17.Kaebaja leiab, et tema terviseseisundit pole otsustamisel arvesse võetud ega vajalikke asjaolusid välja selgitatud. Kehtiv õigus ei sätesta täpsemalt, millises vormis arsti nõusolek tuleb anda ja mida see peaks sisaldama, seejuures ei kohusta arsti koostama ka üksikasjalikku arvamust. Eelnevast ei tulene aga, et arsti hinnang või kooskõlastus kinnipeetava töövõimelisuse väljaselgitamisel võiks olla pelgalt formaalsus ilma asjaoludega tutvumata ja neid sisuliselt hindamata.
18.Praeguses asjas on vastustaja esitanud arsti nõusoleku tõendamiseks alles kohtu korduval nõudmisel 03.08.2018 Tartu Vangla V üksuse inspektor-kontaktisik T. Tulviku ja meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli e-kirjad. Esmalt on Tartu Vangla olnud seisukohal, et arsti nõusolek kaebaja tööle lubamiseks ei ole vaidluse all ning puudub üldse vajadus selle tõendamiseks (vastus kaebusele, tl 47-47p). Kaebaja on 08.08.2018 täiendavas kirjalikus seisukohas vastuseks täiendavatele tõenditele ( tl 69-69p) ühelt poolt seisukohal, et tegemist ei ole nõuetekohaste tõenditega, kuid teisalt leiab, et need kirjad tõendavad, et nõusolekut pole kohaselt antud. Samas jääb kohtule arusaamatuks, miks on Tartu Vangla neid e-kirju (väljavõtteid) üksnes kaebajale allkirja vastu tutvustanud, kui kohus on 02.08.2018 kohtumääruses pannud vastustajale kohustuse esitada täiendavalt nõutud tõendid samaaegselt nii kohtule kui ka kaebajale. Kohus on sama määrusega andnud kaebajale täiendava tähtaja esitatud tõendite kohta arvamust avaldada ning nõustub kaebajaga, et seisukoha esitamine oli raskendatud, kuna vastustaja ei jätnud talle tõendit. Kohtule esitatud tõendil on kaebaja allkiri tõendiga tutvumise kohta (tl 68). Raskustest hoolimata on kaebaja siiski oma seisukoha tõendi kohta formuleerinud ning kohus ei ole pidanud vajalikuks kaebajale selleks täiendavat tähtaega anda.
19.Arsti kooskõlastuse tõendamiseks esitatud kirjavahetusest (tl 69) nähtub, et esmalt on V üksuse inspektor-kontaktisik T. Tulvik 29.12.2017 pöördunud Piret Kooli (vangla meditsiiniosakonna juhataja) poole järgmist teksti sisaldava e-kirjaga: „Uueks aastaks olen planeerinud majandustöödele järgmised viienda üksuse kinnipeetavad ja seetõttu palun hinnangut nende tervislikule seisundile.“ Üheksa loetletud kinnipeetava hulgas on nimetatud ka kaebaja. T. Tulvik on 16.01.2018 1:58 PM adresseerinud P. Koolile uue e-kirja (subjektireal samuti märgitud „majandustööle määramised“). Kirjas on esitatud küsimus: „Kas on võimalik isikute tervise kohta infot saada?“.
7(9)
3-18-725
Kolmandaks on kohtule esitatud koopia, mida on põhjust pidada väljavõtteks e-kirjast, kuna see sisaldab vaid teksti: „Kooskõlastan lubatud alates 27.01.2018 (siis op st taastumise 2 kuud täis)“ E-kirja päisest nähtuvalt on tegemist P. Kooli 16.01.2018 2:32 PM saadetud e-kirjaga T. Tulvikule, subjekti real märgitud „majandustööle määramised“.
20.Eeltoodud kirjavahetuse on vastustaja esitanud tõendamaks, et arst on enne vaidlustatud käskkirja andmist kindlaks teinud (kooskõlastanud) kaebaja töövõimelisuse VangS § 37 lg 2 p 3 tähenduses. On ilmne, et vastustaja on P. Kooli 16.01.2018 kooskõlastusele tuginenud, sest muid tõendeid kooskõlastuse kohta esitatud ei ole ning vaidlustatud käskkirjas märgib vastustaja, et kõikide käskkirja adressaadiks olevate kinnipeetavate (sh kaebaja) töövõimelisus on arsti poolt kindlaks tehtud T. Tulviku 29.12.2017 e-kirjast tuleneb, et teiste kinnipeetavate seas on soovitud arsti seisukohta ka kaebaja töövõimelisusele. Vastustaja on seda tõendit esitades kaaskirjas märkinud, et meilivahetuses sisalduvad teiste kinnipeetavate nimed kaeti kinni, kuna nende kohta käiv teave ei ole kaebaja õiguste tagamise seisukohast oluline ning sel juhul ei ole vaja kohtul tõendit kaebajat mittepuudutavas osa kinniseks tunnistada (tl 67). P. Kooli 16.01.2018 e-kirja (väljavõttes) ei ole aga märgitud kaebaja nime. Seega pole võimalik tõsikindlalt järeldada, et e-kirjas esitatud seisukoht puudutab just kaebajat. Samas nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud kooskõlastuse (töövõime hindamise) fakti, vaid selle andmise menetluse õiguspärasuse.
21.Kuigi eelnevalt viidatud kohtupraktika kohaselt võib kinnipeetava töövõimelisuse kindlaks teha ka dokumenteeritud terviseandmete põhjal, on Riigikohus pidanud ka kinnipeetava majandustöödele määramisel oluliseks isiku ärakuulamist enne tööle määramise käskkirja andmist (viidatud lahend asjas nr 3-3-1-44-14, p 17 ja viidatud praktika). Ära kuulamata jätmist ei ole peetud määravaks, kui haldus- ega kohtumenetluses pole ilmnenud töötamist välistavaid asjaolusid (3-3-1-44-12, p 11). Kaebaja tervisekaardi andmetest ilmneb, et tal on pidevalt olnud erinevaid terviseprobleeme, mis aga ei ole vajanud ei haiglaravi ega kirurgilist sekkumist. Arst saaks vastavate asjaolude olemasolul kooskõlastada kinnipeetava töötamise ka tingimuslikult, välistades näiteks tema terviseseisundiga mittesobivad tegevused või asendid ning piirata töötamist ajaliselt. Tööle määramise käskkirjas on praegusel juhul märgitud, et kinnipeetavaid rakendatakse selle käskkirja alusel kerge raskusastme majandusabitöödele käskkirjas määratletud ajavahemikuks.
22.Eeltoodud kahtluse, kas kaebaja tööle määramist kooskõlastades on töövõimelisust kinnitavad asjaolud ikka piisava põhjalikkusega välja selgitatud, kummutab asjaolu, et juba vähese aja pärast peale vaidlustatud käskkirja andmist (09.02.2018) on arst tervisekaardi kandes (ravilugu nr 121) samuti kinnitanud, et kaebaja võib teha kergemaid majandustöid (tl 11). Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-st 1 ei vii menetlus- ega vormivead haldusakti tühistamiseni, kui rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et isegi kui arsti kooskõlastuse andmiseks ei ole töövõime hindamisel toimunud kaebaja täiendavat ärakuulamist, ei ole see viinud praegusel juhul ebaõigele lõppjäreldusele kaebaja tööle määramise lubatavuse osas. Kohtu hinnangul vastab vaidlustatud käskkiri ka muus osas õiguspärase haldusakti nõuetele HMS § 54 tähenduses.
23.Eelnevat arvesse võttes jääb kaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUD
24.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
kohaselt kannab
8(9)
3-18-725
Kaebaja on olnud kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. See kulu jääb riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei ilmne. Kui pooled on kulusid siiski kandnud, siis jäävad need nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4, § 108 lg 1 ls 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.