1.Osaühing Salamõisa (hageja) esitas 31. detsembril 2012 Harju Maakohtule hagi Helgi Kiho (kostja) vastu alusetult saadud 13 100 euro ja viivise saamiseks. Hagiavalduse järgi sõlmisid Tallinnas Herne 15 asuva kinnistu korteriomanikud (kaasomanikud)
3.aprillil 2006 kokkuleppe kinnistul asuva elamu renoveerimiseks. Kokkuleppe p-s 2 leppisid kaasomanikud kokku, et renoveerimiskulude katmiseks ehitatakse kinnistul asuva peamaja pööningukorrus eluruumideks, ümberehituse tulemusel korteriomanike kaasomandisse moodustuvad eluruumid jagatakse kolmeks korteriomandiks ja need korteriomandid võõrandatakse renoveerimistööde tegijale. Kokkuleppe p-s 4 leppisid omanikud kokku, et annavad elamu
pööningukorruse korteriteks ehitamise õiguse koos elamu renoveerimise kohustusega üle Kingdom OÜ-le (töövõtja). Kõik kaasomanikud olid kinnitanud, et nad on tööde tegemisega nõus ning töövõtja alustas enne notariaalse võõrandamislepingu sõlmimist kokkuleppe p-s 1 toodud tööde tegemist. Kuna kaasomanikud ei täitnud kokkuleppe p-s 5 kokkulepitud kohustust sõlmida töövõtjaga notariaalne leping, esitas töövõtja neile 19. mail 2009 lepingust taganemise avalduse. Avalduses soovis töövõtja, et kinnistu kõik kaasomanikud hüvitaksid talle tehtud kulutused, s.o kokku 17 050 eurot. Kostja on üks kaasomanikest. Töövõtja loovutas 2. septembril 2010 oma nõude uuele võlausaldajale, kes loovutas saadud nõude
21.augustil 2012 edasi hagejale. Hageja ja kinnistu kaasomanik A. Kokk sõlmisid 21. detsembril 2013 lepingu, millega A. Kokk tunnistas hageja nõuet ja sõlmis kokkuleppe 3950 euro tasumiseks. Seega on hagejal kostja vastu 13 100 euro suurune nõue.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus kohaldada aegumist ja teha selle kohta vaheotsus. Hageja esitas alusetu rikastumise hagi 3,5 aastat pärast lepingust taganemist. Töövõtja tegi töid kinnistu kaasomanikule A. Kokale, kelle omandis on kinnistul asuv hoovimaja, parendades tema reaalosa. Kinnistu ülejäänud kaasomanike kasutuses olevat peamaja ei ole renoveeritud. Kuigi kokkuleppes peeti silmas peamaja renoveerimist, ei ole seda tehtud. Kaasomanikud ei ole hoovimajale tehtud töid tellinud ega nendest kasu saanud. Kaasomanikud ei ole andnud nõusolekut nende tööde tegemiseks, mida töövõtja tegi ja mille eest hageja hüvitist nõuab. Töövõtja ei teatanud kaasomanikele töödega alustamisest. Hageja ei ole tõendanud töö tegemist ega töö ja materjali hinda. Hoovimajale tehtud kulutused ei ole kaasomanikele kasulikud ega kooskõlas nende kavatsusega renoveerida peamaja. Kaasomanikel ei olnud huvi lasta teha kanalisatsioonitöid, sest avariid ei olnud. Hoovimaja torud lõhuti maja renoveerimisel. Kaasomanikele ei ole üle antud pööningukorruse ehitusprojekti.
3.Harju Maakohus jättis 30. augusti 2013. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. novembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 14. mai 2014 otsusega nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Harju Maakohus jättis 8. jaanuari 2015. a vaheotsusega aegumise kohaldamata ja jätkas tsiviilasja menetlemist. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. mai 2015. a otsusega maakohtu vaheotsuse muutmata. Riigikohus keeldus 29. juuli 2015 määrusega kostja kassatsioonkaebust menetlusse võtmast.
4.Harju Maakohus jättis 25. juuli 2016. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, kellelt mõistis välja kostja menetluskulud 5480 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt on tuvastatud, et 3. aprilli 2006. a kokkuleppes otsustasid kaasomanikud kinnistul asuva elamu renoveerida. Kokkuleppe p-s 4 otsustasid kaasomanikud anda elamu pööningukorruse väljaehitamise õiguse koos elamu renoveerimise kohustusega töövõtjale, kohustudes vastutasuks võõrandama töövõtjale elamu juurdeehituse tulemusel korteriomanike kaasomandisse moodustatavate eluruumide jagamisel tekkivad korteriomandid. Kokkuleppe p 5 järgi tuli elamu renoveerimistööde järjekord ja tähtaeg, samuti elamu juurdeehituse tulemusel
korteriomanike kaasomandisse moodustatavate eluruumide väljaehitamise, korteriomanditeks jagamise ja tekkivate korteriomandite müügi täpsemad tingimused märkida kaasomanike ja töövõtja sõlmitavas notariaalses lepingus. 29. jaanuaril 2007 väljastas Tallinna Linnaplaneerimise Amet töövõtjale ehitusloa. Töövõtja loovutas renoveerimistöödest tuleneva kaasomanike vastu suunatud nõude uuele võlausaldajale, kes loovutas nõude 21. augustil 2012 edasi hagejale. Pooled vaidlevad selle üle, millised tööd töövõtja tegi, kas ta soodustas nende töödega kinnistu kaasomanikke, kui suured kulud töövõtjal tekkisid ning kas kostjal on kohustus hagejale töövõtja kulud hüvitada. Hagejal on kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 järgi. Tunnistajate A. Koka, M. Talpaku, I. Raudsepa, M. Väljataga ja K. Linde ütlustega on tõendatud, et töövõtja tellimusel tehti kinnistul 2006. a-l vee- ja kanalisatsioonitöid ning lammutati kinnistul asunud kuurid. Vee- ja kanalisatsioonitööde täpset mahtu ei ole võimalik kindlaks teha. Tunnistaja M. Talpaku ütlused kinnitavad, et avariid ei olnud. Kuna majal oli vaidlusalusel ajal haldaja, ei olnud mõistlikku põhjust, miks kutsuti avariid kõrvaldama kolmas isik. Kinnistul asusid peamaja ja hoovimaja. Üheks kaasomanikuks olnud A Koka omandis olid reaalosana hoovimaja korterid ja nende kuurid. On tõendatud, et vee- ja kanalisatsioonitöid tehti eelkõige hoovimaja parendamiseks ja selle huvides. Seda kinnitab mh asjaolu, et A. Kokk oli töövõtja juhatuse liikmeks ja üheks osanikuks. Ei ole tõendatud, et töövõtjal oli kõigi kaasomanike nõusolek tööde alustamiseks, kõik kaasomanikud kiitsid tööd heaks või tööd vastasid kõigi kaasomanike huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, mis on VÕS § 1018 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi käsundita asjaajamise üheks eelduseks. Tunnistaja M. Väljataga ütlused kinnitavad, et A. Kokk parandas töövõtja kaudu hoovimaja ning hiljem ei soovinud majaelanikud töövõtjalt midagi. Vaidlusaluste vee- ja kanalisatsioonitöödega soodustati kinnistu ühte kaasomanikku A. Kokka, mitte kõiki kaasomanikke. Isegi juhul, kui töid tehti ka peamaja huvides, ei ole hageja esitatud akt-arvelt nr 196 võimalik eristada erinevate tööde hinda ega seda, millised tööd tehti peamaja huvides. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et töövõtja on selle arve töö teinud isikule tasunud, s.o kulusid kandnud. Hageja ei ole tõendanud ehitusprojekti olemasolu ega selle üleandmist. Projekti koostamise arve töövõtjale esitamine ei tõenda, et projekt on antud kaasomanikele. Asjaolu, et A. Kokk tunnistas töövõtjale 3950 euro suurust võlga ja tasus 400 eurot, ei tõenda, et kinnistu teistel kaasomanikel on töövõtja või hageja vastu kohustusi. Kuna hagi ei ole põhinõude osas põhjendatud, jääb ka viivisenõue rahuldamata.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
6.Kostja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. aprilli 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,
millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 9926 eurot 50 senti ning viivise 8122 eurot 70 senti ja kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 järgi. Ringkonnakohus muutis ka menetluskulude jaotust, jättes nendest 76% kostja ja 24% hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus 8. oktoobri 2015. a vaheotsusega tuvastanud, et kinnistu kaasomanikud ja töövõtja ei sõlminud 3. aprilli 2006. a kokkuleppes märgitud töövõtulepingut renoveerimistööde tegemiseks. Maakohus kvalifitseeris vaheotsuses hageja nõude kostja vastu käsundita asjaajamise õigussuhtest tulenevaks nõudeks. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et tõendite alusel ei ole võimalik järeldada, milline oli kaasomanike soodustamiseks tehtud tööde hind. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta tunnistajate A. Koka ja I. Raudsepa ütlused ning asjaolu, et 29. juulil 2006 esitatud akt-arve nr 196 kajastab tunnistajate nimetatud töid. Akt-arvega on tõendatud, et see esitati kinnistul tehtud tööde eest 3. juuli 2006. a pakkumise järgi (sh vee- ja kanalisatsioonitrassi kraavide kaevamine, kinnistu kahe hoone vahelise veetorustiku paigaldus, kanalisatsioonitorustiku vahetus hoovis, kahe kanalisatsioonikaevu vahetus, kanalisatsioonitorustiku ühendamine linnatorustikuga, trassikaevikute tagasitäide, tihendamine ning tasandamine koos killustiku tarnega, kuuri lammutamine ning lammutusprahi ja vanade torude jms utiliseerimine). Akt-arve kohaselt tuli töövõtjal tasuda nende tööde eest 10 256 eurot 54 senti. Tunnistaja I. Raudsepa ütlustest koosmõjus akt-arvega saab järeldada, et akt-arve esitati hagis märgitud tööde eest. Kanalisatsioonitorustikus tekkinud avarii kõrvaldati kõigi kaasomanike huvides ning kuna tunnistaja I. Raudsepa ütluste kohaselt viidi torustiku renoveerimisel torud mõlemasse majja, mida see teenindas, oli kanalisatsioonitorustiku renoveerimine kõigi kaasomanike huvides. Seega tehti kanalisatsioonitööd mh kostja huvides. Ei ole tõendatud, et kanalisatsioonitorustiku avarii põhjustas A. Kokk. Asja lahendamiseks ei ole oluline, kas töövõtja on akt-arve ära maksnud. Tõendatud ei ole hageja väide, et lisaks akt-arvel märgitud töödele tehti kinnistul asuva peamaja rekonstrueerimiseks ka muid vajalikke töid, mille tõttu oli tööde maksumus kokku 12 782 eurot 33 senti. Põhjendatud ei ole kostja väide, et kinnistul asunud vanade kuuride lammutamine ei olnud kaasomanike huvides. Kuuride lammutamine on kinnistu kõigi omanike huvides, sest sellega korrastatakse kinnistut kui tervikut ja sellega kasvab kinnistu kui terviku väärtus. Kinnistu väärtust võib alandada ka aknast või kinnistult selle osale avanev korrastamata vaade. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et kuna ehitusprojekti ei antud kaasomanikele üle, ei ole nad soodustust saanud. Kostja ei ole hagile vastates märkinud, et kaasomanikele keelduti projekti üle andmast. Samuti ei ole esitatud andmeid, et kaasomanikud oleksid taotlenud projekti või selle koopia üleandmist. Kuna kaasomanikud andsid ehitusprojektile kooskõlastusi, pidid nad teadma nii projekti tellimisest kui ka valmimisest. Tunnistaja K. Linde ütluste ja arvega on tõendatud, et töövõtja tellis ja OÜ Cera-Fil koostas korterelamu rekonstrueerimise projekti. Pole alust väita, et see töö ei ole tehtud kaasomanike huvides. Asjaolu, et kaasomanikud olid loobunud kavast ehitada pööningukorrusele korterid ja need võõrandada, ei muuda ehitusprojekti tellimist nende huvide ja eeldatava tahte vastaseks VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Ehitusprojekti on eelduslikult võimalik kasutada ka hiljem.
Projekti koostamiseks tehtud kulutused olid nende tegemise ajal kaasomanike huvides. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et töövõtja kandis käsundita asjaajamise õigussuhte raames kaasomanike huvides kulusid kokku 13 876 eurot 50 senti (sh 10 256 eurot 54 senti + 3619 eurot 96 senti). Hageja vähendas oma nõuet A. Kokaga sõlmitud kokkuleppe alusel 3950 euro võrra. Seega on tõendatud hageja põhinõue 9926 eurot 50 senti. Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalused tööd tehti kaasomanike soovil. Asja materjalidest ei nähtu, et töövõtja oleks kaasomanikele soovinud peale suruda soovimatuid töid ja kohustanud neid selle eest maksma. Kanalisatsioonitorustiku parendamine, kuuride lammutamine, prahi utiliseerimine ja ehitusprojekti tellimine oli vähemalt osaliselt kaasomanike huvi, kuigi sellega oli kavas soodustada ka töövõtjat, kes soovis pööningukorrusele ehitatavad korterid omandada. Seega on täidetud VÕS § 1018 lg 1 p-st 2 tulenev eeldus ning töövõtjal on VÕS § 1023 lg 1 alusel õigus nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused. Kuna soodustatud on kinnistu kaasomanikud, on nad solidaarvõlgnikud (VÕS § 65 lg 1) ja võlausaldaja võib valida, kelle vastu ta nõude esitab. Hageja võib nõude esitada kostja kui kinnistu ühe kaasomaniku vastu. Lisaks VÕS § 1023 lg 1 alusel kostjalt välja mõistetavale 9926 euro 50 sendi suurusele põhinõudele tuleb temalt välja mõista ka viivis 8122 eurot 70 senti kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja edasi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse ning jätta menetluskulud hageja kanda, kellelt mõista välja kostja kassatsiooniastmes kantud lepingulise esindaja kulu 972 eurot. Kassatsioonkaebuse kohaselt ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust kuuri lammutamiseks ja prahi utiliseerimiseks tehtud kulude kostjalt välja mõistmata jätmise osas. Sellele vaatamata mõistis ringkonnakohus ka need kulud kostjalt välja. Ringkonnakohus on üllatuslikult asunud tunnistaja ütlusi ümber hindama. Tunnistaja I. Raudsepp, kelle ütlustele ringkonnakohus oma otsuse rajas, oli maakohtus andnud vastuolulisi ja ebausutavaid ütlusi. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta hindab tunnistaja ütlusi maakohtust erinevalt. Tunnistaja ütluse ümberhindamine teda vahetult üle kuulamata on erandlik ja peab vastama rangetele nõuetele. Ringkonnakohus on alusetult lahendanud asja käsundita asjaajamise sätete järgi. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et asja lahendamiseks ei ole oluline, kas töövõtja tasus talle esitatud arve. Juhul, kui töövõtja ei tasunud arvet, rikastuks hageja kostja arvel alusetult. Hagi rahuldades jättis ringkonnakohus tuvastamata väidetavate avariitööde ja kokkuleppeliste torutööde mahu. Samuti ei ole selge, kui palju sai ehitusprojekti koostamisest kasu töövõtja. Vähemalt ehitusprojekti juures ajas töövõtja olulises osas enda asja ja selles osas ei võinud ringkonnakohus hagi rahuldada. Samuti sai trassitöödest suuremat kasu hoovimaja, kuhu veeti võrreldes peamajaga pikem toru. Lisaks on ringkonnakohus eksinud menetluskulude jaotamisel.
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 669 lg 1 p 5 ja § 692 lg 4 esimese lause alusel olenemata kassatsioonkaebuse väidetest, kuna ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses jäetud põhjendamata. Lisaks on ringkonnakohus kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
11.Hageja nõuab töövõtja nõude omandanud isikuna kostjalt kui kinnistu kaasomanikult kinnistule tehtud kulutuste hüvitamist. Pooled on menetluses vaielnud mh selle üle, millisel õiguslikul alusel hageja kostjalt hüvitist nõuab. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu seisukohaga, et hagejal on kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue. Kuna pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne, oli kohtutel kohustus anda poolte esitatud asjaolude alusel hageja nõudele õiguslik hinnang, olemata seejuures seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohtud on õigesti kvalifitseerinud hageja nõude käsundita asjaajamisest tulenevaks nõudeks. Kolleegium märgib lisaks, et kuna ka Riigikohus viitas samas tsiviilasjas tehtud otsuses võimalusele, et kostja võib vastutada hageja ees VÕS § 1018 ja § 1023 lg-te 1 ja 2 alusel, ning sellest lähtus maakohus ka aegumise kohta tehtud vaheotsuses ja ringkonnakohus vaheotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta tehtud otsuses, ei saanud ringkonnakohtu järeldus olla pooltele üllatuslik (Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-14, p 13).
12.Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et kostja vastutab hageja ees solidaarvõlgnikuna. Lähtudes üksnes hageja nõudest ja väidetest, rikkus ringkonnakohus oluliselt TsMS § 669 lg 1 p-s 5 ning § 436 lg-s 7 ja § 652 lg-s 8 sätestatut ja kohaldas VÕS § 63 asemel ekslikult VÕS § 65. VÕS § 63 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma sama osadeks jagatava kohustuse, peavad nad seda tegema võrdsetes osades, kui seaduses või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeltoodu ei kohaldu, kui mitu isikut peavad kohustuse täitma solidaarvõlgnikena (VÕS § 63 lg 2). Võlausaldaja võib VÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt. Solidaarkohustus tekib VÕS § 65 lg 2 järgi, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Solidaarkohustus tekib VÕS § 65 lg 3 kohaselt ka siis, kui kohustus on jagamatu. Seadusest ei tulene, et käsundita asjaajamise sätete alusel vastutavad isikud on solidaarvõlgnikeks VÕS § 65 tähenduses. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et korteriomanikud vastutavad käsundita asjaajamise sätete järgi üksnes osavõlgnikena (Riigikohtu
24.aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13, p 15; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-125-08, p 15). Kolleegium jääb sellele seisukohale ka praeguses asjas ning rõhutab, et võlgnike paljusust reguleerivaid sätteid, sh VÕS §-s 63 sätestatud osavastutust kohaldab kohus ise, sõltumata
poolte õiguslikust hinnangust (TsMS § 436 lg 7).
13.Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega asja lahendamisel apellatsioonkaebuse piiride ületamise kohta. Kuna hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse tervikuna ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, oli ringkonnakohtul õigus kontrollida maakohtu otsust mh kuuri lammutamise ja prahi utiliseerimise kulude hüvitamise osas (TsMS § 651 lg 1).
14.Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väidetele ringkonnakohtu asjaolude vale tuvastamise kohta märgib kolleegium, et Riigikohus on seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ning ise asjaolusid ei tuvasta ega tõendeid ei hinda (TsMS § 688 lg-d 4 ja 5). Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel oluliselt menetlusõiguse norme rikkunud. Tunnistaja ütluste ümberhindamise kohta ringkonnakohtus peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist. TsMS § 653 annab ringkonnakohtule õiguse hinnata maakohtu hinnatud tõendit teisiti, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse otsust tõendil põhineva asjaolu osas. Seejuures on ringkonnakohtul kohustus märkida, miks tuleb tõendit teisiti hinnata (Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 28). Maakohus on üldsõnaliselt märkinud, et tunnistajate ütlused on asjaolude ja tööde tegemise osas osaliselt vastuolulised. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult tunnistaja I. Raudsepa ütlused tähelepanuta. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus selle tunnistaja ütlustega arvestamist piisavalt põhjendanud ega ole nende hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. TsMS §-st 653 (ega selle sätte ja TsMS § 652 lg 5 koostoimest) ei saa järeldada, et ringkonnakohus saab tõendit teisiti hinnata üksnes juhul, kui ta kuulab tunnistaja ise uuesti üle. Vastupidise tõlgenduse korral võib olla takistatud tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmine (TsMS § 2). Kuna maakohus oli I. Raudsepa tunnistajana kohtuistungil üle kuulanud, oli ringkonnakohtul õigus hinnata tunnistaja maakohtus antud ütlusi ilma teda uuesti üle kuulamata.
15.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
16.Kuigi ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada sõltumata kassatsioonkaebuse põhjendustest, on see sisuliselt võrdsustatav kassatsioonkaebuse rahuldamisega TsMS § 149 lg 4 esimese lause mõttes. Kostja on palunud kautsjoni tagastada isikule, kes selle tasus. Seega tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada selle maksnud isikule. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.