Ahto Mäesalu kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.02.2018. a otsuse nr 4.2-1/53725-2 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – Ahto Mäesalu, volitatud esindaja Erki Casar esindajad Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Peeter Aleksašin Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Ahto Mäesalu kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. juulil 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna prefektuuri 18.09.2017 otsusega anti Ahto Mäesalule relvaluba nr RL788662 kehtivusega kuni 10.06.2019. Relvaloal on märgitud, et isik võib enese ja vara kaitseks ning jahipidamise otstarbel omada ja kanda püstolit Walther (kaliiber 7,65 mm Br, nr 367843K ning jahipidamise otstarbel vintraudseid püsse Tikka-T-3 (kaliiber 308 Win, nr 411729) ja Remington-597-LR-HB (kaliiber 22LR, nr C2755104).
3-18-533
2.PPA Lõuna prefektuuri 17.11.2017 kiirmenetluse otsusega nr 278017009729 karistati A. Mäesalut väärteokorras relvaseaduse (RelvS) § 8910 järgi rahatrahviga. Otsus jõustus 05.12.2017 (tl 33). Otsuse kohaselt kandis A. Mäesalu 30.10.2017 Hallaste alevikus Mulgi vallas Viljandimaal temale kuuluvat vintraudset püssi Tikka-T-3 nr 411729 alkoholijoobes. Sellega rikkus ta otsuse kohaselt RelvS § 50 lg 3 p-s 1 sätestatut.
3.PPA Lõuna prefektuuri 06.02.2018 otsusega nr 4.2-1/53725-2 (tl 6) tunnistati A. Mäesalu relvaluba nr RL788662 kehtetuks RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 alusel, kuna A. Mäesalut karistati RelvS § 8910 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest, s.t esines soetamisloa või relvaloa andmist välistav asjaolu.
4.A. Mäesalu esitas 27.02.2018 PPA-le vaide (tl 7 – 8), milles palus tühistada PPA Lõuna prefektuuri 06.02.2018 otsus nr 4.2-1/53725-2. PPA jättis 05.03.2018 vaideotsusega nr 4.21/53725-4 (tl 10–11) vaide rahuldamata, põhjendades, et A. Mäesalu relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus on seaduslik, põhjendatud ja selle kehtetuks tunnistamist tingivaid asjaolusid ei tuvastatud.
5.A. Mäesalu esitas 15.03.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-4) PPA Lõuna prefektuuri 06.02.2018 otsuse nr 4.2-1/53725-2 tühistamiseks. Kohus võttis 16.03.2018 määrusega (tl 24) kaebuse menetlusse. Vastustaja esitas 13.04.2018 vastuse (tl 29 – 30) kaebusele. Kohus määras 16.04.2018 määrusega (tl 37–38) haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate seisukohtade, taotluste, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Vastustaja on esitanud 07.05.2018 täiendava seisukoha ja tõendid (tl 45–48). Kohus jättis 23.04.2018 määrusega rahuldamata kaebaja 23.04.2018 taotluse (tl 41) nõuda vastustajalt tõendid, mis kinnitavad alkoholijoobe mõõtmist ja selle tulemusi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja palub vaidlustatud otsuse tühistada, väites kaebuses järgmist.
6.1.Kaebajale ei ole esitatud tõendit, mis tõendaks, et ta oli 30.10.2017 kella 14.31 ajal alkoholijoobes. Kaebaja möönab, et tarbis hommikul õlut, kuid peab siiski oluliseks, et menetluse käigus oleks fikseeritud joobe olemasolu ja joobeaste.
6.2.Kaebaja on esitanud peale kiirmenetluse otsuse tegemist selgituse, et tema relva ei kandnud, sest relv oli üle antud tema vend Harri Mäesalule. Täiendavalt märgib kaebaja, et relv oli tühjaks laetuna relvakotis.
6.3.Väärteoasja menetlemisel, mh kiirmenetluse otsuse tegemisel, oleks kohtuväline menetleja pidanud teavitama, et otsusega nõustumisel on lisaks rahalisele karistusele tagajärjeks ka relvaloa võimalik tühistamine. Kaebaja nõustus menetleja poolt pakutud lahendusega üksnes seetõttu, et nende ütluste kohaselt kogu menetlus sellega piirdub, mh on viidatud üksnes RelvS §-le 8910, mis näeb ette rahalise karistuse kuni 200 trahviühikut või aresti.
6.4.RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 7 on vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei võimalda valida karistusena kas tunnistada soetamisluba või relvaluba kehtetuks või peatada luba kindla tähtajani, arvestades rikkumise asjaolusid, mh kas esines kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Kaebaja hinnangul on vastav regulatsioon vastuolus põhiseaduse §-ga 11.
6.5.Kaebaja arvates tuleb vahet teha, kas alkoholijoobes isik kannab relva vahetult oma käes, või kui relv on kolmandate isikute kontrolli all, kes ei ole alkoholijoobes. Samuti seda, 2(7)
3-18-533
milline on isiku varasem käitumine relvadega. Seadus peaks ette nägema võimaluse peatada relvaloa kehtivus või tunnistada see kehtetuks kindlaks ajaks.
Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.
7.1.Kaebaja ei ole kaebuses esitanud ühtegi asjaolu ega väidet, mis tekitaksid kahtluse PPA Lõuna prefektuuri 06.02.2018 otsus nr 4.2-1/53725-2 õiguspärasuse osas.
7.2.Kõik kaebuses toodud seisukohad ja vastuväited ei ole asjakohased haldusmenetluse ega halduskohtumenetluse seisukohalt, vaid on esitatud väärteomenetluse ja väärteootsuse kohta. Väärteoasjades kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuste vaidlustamiseks on väärteomenetluse seadustikus kehtestatud eraldi kord ja tähtajad. Nii PPA-l haldusorganina kui ka halduskohtul puudub pädevus anda hinnangut süüteomenetluses (sealhulgas väärteomenetluses) tehtud toimingutele ja langetatud otsustele. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja tema suhtes väärteomenetluses tehtud kiirmenetluse otsust ettenähtud korras vaidlustanud ning see on jõustunud 05.12.2017.
7.3.Kaebaja on õigesti leidnud, et RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p 7 ei näe seaduse rakendajale ette kaalutlusõigust. Vastustaja ei ole nõus kaebaja seisukohaga sätte põhiseadusvastasusest. Teadaolevalt on tulirelvad ja laskemoon kõrgendatud ohu allikas ning seetõttu on nii nende käitlemisele kui ka käitlejale seadusega seatud kõrgendatud nõudmised. Relvaseadusega kehtestatud nõuded ja reeglid on ohtu ennetav abinõu, et välistada relvade ja laskemoona sattumine kõrvaliste isikute kätte ning tagada nii relvaomaniku enda kui ka teiste isikute turvalisus. Relvaomanikul on kohustus tulirelvade käitlemiseks kehtestatud reegleid järgida. Riik saab usaldada tulirelva isikule, kes käitub seadusekuulekalt ja on usaldusväärne. Seetõttu on ka seadusandja ette näinud, et kui relvaomanik ei suuda või ei taha relvaseadusega kehtestatud reeglitest kinni pidada, siis talle tulirelva usaldada ei saa.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Praeguse vaidluse ajendanud otsusega on vastustaja tunnistanud kaebaja relvaloa kehtetuks RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 alusel. Vastustaja tugines vaidlustatud otsust tehes kaebaja karistamisele väärteo eest 17.11.2017 otsusega (tl 32-32p). RelvS § 43 lg 3 p 2 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lõike 1 punktis 1–7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu. RelvS § 36 lg 1 p 7 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. RelvS § 50 lg 3 p 1 näeb ette, et relva on keelatud kanda alkoholijoobes.
9.Kohus nõustub menetlusosalistega, et RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 on vähemalt grammatilise tõlgenduse järgi imperatiivne norm, mis ei jäta kaalumisruumi otsustamaks, kas tunnistada kehtetuks sellise isiku relvaluba, kes on väärteomenetluse korras karistatud RelvS § 36 lg 1 p-s 7 loetletud tegude (sh relva kandmist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise) eest. Sarnasele järeldusele on jõutud ka varasemas kohtupraktikas (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2015 otsus asjas nr 3-13-70234, p 12).
10.Kaebajat karistati PPA 17.11.2017 väärteootsusega relva alkoholijoobes kandmise eest (RelvS § 50 lg 3 p 1) ning otsus jõustus 05.12.2017 edasi kaebamata. Varasema kohtupraktika (viidatud otsus asjas nr 3-13-70234, p 12) kohaselt eeldab RelvS § 36 lg 1 p 7 kohaldamine väärteootsusega karistamist, mitte karistatava teo toimepanemist. Ringkonnakohus leidis viidatud otsuses, et RelvS § 36 lg 1 p 7 kohaldamisel ei ole tähtsust, kas 3(7)
3-18-533
väärteootsus on sisuliselt õiguspärane. Seetõttu ei ole ka praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased kaebaja väited, mis puudutavad väärteo koosseisulisi asjaolusid (sh kas kaebaja tegevus oli määratletav relva kandmisena; kas kaebaja kandis relva alkoholijoobes; kus relv täpsemalt paiknes). Halduskohus ei saa ümber hinnata jõustunud lahendit väärteoasjas. Väärteomenetluse seadustiku § 200 kohustab kohtuvälise menetleja jõustunud otsust täitma kõiki isikuid. Eelnevat arvestades jättis kohus 23.04.2018 määrusega rahuldamata ka kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja tõendid väärteomenetluses joobe tuvastamise kohta. Kaebajal oli võimalus vaidlustada väärteoasjas tuvastatud asjaolusid vastavas menetluses edasikaebeõigust kasutades. Kaebaja väitel nõustus ta väärteomenetluse lahendusega üksnes põhjusel, et ta arvas, et vahejuhtum piirdub määratud väärteokaristusega, ega teadnud täiendavast tagajärjest relvaloa kehtetuks tunnistamise näol. Kohtu arvates ei muuda see väide järeldust, et viidatud relvaseaduse sätetest tuleneb imperatiivne relvaloa kehtetuks tunnistamise alus, mille puhul on määrav karistatus väärteo eest. Sarnaselt on Tallinna Ringkonnakohus viidatud lahendis asjas nr 3-13-70234 (p 12) leidnud, et tähtsust ei oma, miks väärteootsus on vaidlustamata jäänud.
11.Kaebaja on taotlenud jätta asja lahendamisel kohaldamata RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 osas, milles need ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteomenetluse korras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu, sätete vastuolu tõttu PS §-ga 11 ning § 19 lg-ga 1.
12.PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 19 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Selle normi kaitsealasse võib kuuluda ka õigus soetada ja omada relva (vt Riigikohtu 14.10.2010 otsuse nr 3-4-1-10-10 p 40 ja seal viidatud praktika). Relva omamise ja kasutamise eelduseks on kehtiv relvaluba (RelvS §-d 34, 44). Kaebajale oli väljastatud relvaluba enese ja vara kaitseks ning jahipidamiseks. Relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on üks vaba eneseteostuse lubatud viise (Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-10-10 p 44). Samamoodi on selleks tegelemine jahipidamisega. Kuna relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab kaebajalt õiguse relva omada ja kasutada, siis on vaidlustatava otsusega riivatud kaebaja õigust vabale eneseteostusele.
13.RelvS § 43 lg 3 p 2 eesmärk on ennetada ohtu inimese elule ja tervisele ning tagada avalik kord. Need eesmärgid on vaba eneseteostuse piiramiseks lubatavad (Riigikohtu 26.03.2009 otsuse nr 3-4-1-16-08 p 28 ja otsuse nr 3-4-1-10-10 p 49).
14.Relva kandmise nõuete rikkumise eest väärteo korras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv. Isik, kes eirab relva kandmise nõudeid või ei pea relva kandmise nõuete järgimist oluliseks, võib oma tegevusega ohustada teiste isikute elu ja tervist ning avalikku korda. Kohus nõustub vastustajaga, et relva alkoholijoobes kandmisega võib põhjustada relva kadumise, teise isiku valdusesse sattumise või muul moel seada ohtu relvaloa adressaadi enda ja teiste isikute turvalisuse. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel peab isik relvaloa, relva ning laskemoona politseile üle andma (RelvS § 44) ega saa seega relva kandmise nõuete rikkumise kaudu teiste inimeste elule ja tervisele ning avalikule korrale ohtu põhjustada.
15.Relvaloa kehtetuks tunnistamine on eesmärkide saavutamiseks vajalik, sest puuduvad teised abinõud, mis koormaks isikut vähem, kuid oleks vähemalt sama efektiivsed. Kohtu hinnangul ei saa kõnealust sätet pidada põhiseadusvastaseks põhjusel, et kehtiv õigus ei sätesta alternatiivina relvaloa peatamist või kehtetuks tunnistamist konkreetseks ajavahemikuks, nagu arvab kaebaja. Arvestades relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärki (inimeste elule ja tervisele
4(7)
3-18-533
tekkida võiva ohu ennistamine ja avaliku korra tagamine), ei oleks relvaloa kehtivuse automaatne taastumine selle eesmärgiga kooskõlas.
16.Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades on RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 pga 7 ka mõõdukas. Riigikohtu menetletud asjas nr 3-4-1-10-10 oli vaidluse all RelvS § 43 lg 3 p 2 kooskõla põhiseadusega koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6, mis sätestas, et soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Riigikohus tunnistas RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Riigikohus leidis, et kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata ning et igasuguse kuriteo ja isiku puhul ei saa olla tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, sedavõrd suur, et ilma kaalumata relvaluba kehtetuks tunnistada (vt otsuse p 59). Muuhulgas selgitas Riigikohus viidatud otsuses järgmist: „/---/ kõige paremini tagab ühelt poolt inimese elu ja tervise kaitse, riigi julgeoleku ning avaliku korra ja teiselt poolt kriminaalkorras karistatud isiku üldise vabaduspõhiõiguse kaitse, kui relvaseaduse kohaldajal on võimalik arvestada relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamisel kriminaalkorras karistatud isiku, toimepandud kuriteo asjaolude ja muude oluliste asjaoludega ning põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse tagamisele (p 64). /---/ eelöeldu ei tähenda seda, et seadusandja ei võiks kehtestada selliseid regulatsioone, kus soetamisloa või relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta /---/. Seadusandjal on otsustusvabadust kasutades võimalik piiritleda relvaseaduses asjaolud, mille esinemisel tuleb kriminaalkorras karistatud isiku relvaluba või soetamisluba kohustuslikus korras kehtetuks tunnistada.(p 65)“. Praegusel juhul on seadusandja piiritlenud RelvS § 36 lg 1 p-s 7 asjaolud, mille esinemisel tuleb väärteomenetluses karistatud isiku relvaluba imperatiivselt kehtetuks tunnistada, st loetletud on konkreetsed väärteod.
17.Relvaloa kehtetuks tunnistamine välistab kaebaja võimaluse kasutada turvalisuse tagamiseks relva ning uue loa saamine pärast karistusandmete kustutamist eeldab loa uut taotlemist, millega kaasneb mõningane aja- ja rahakulu (riigilõivu tasumine). Kohus mõistab põhimõtteliselt isiku soovi enda ja perekonna ning vara kaitseks kohaseid abinõusid kasutada. Samas ei ole Eesti ühiskond ega looduskeskkond oma iseloomult üldteadaolevalt selline, et relva omamine oleks turvalisuse tagamiseks ilmtingimata vajalik. Kohus on seisukohal, et turvalisust saab alternatiivselt tagada ka muude abinõudega, näiteks turvateenuse kasutamise, signalisatsiooni või turvakaamera paigaldamisega jne. Ka Riigikohus on märkinud, et turvalisuse tagamine, nagu ka jahipidamine, ei eelda alati relva kasutamist (otsuse nr 3-4-1-1010 p 44). Relvaloa kehtetuks tunnistamine RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 ei ole ka alatine tagajärg kogu eluks. RelvS § 36 lg 2 näeb ette, et § 36 lg 1 p-st 7 tulenev keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt. Kokkuvõttes ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamine seega kaebaja jaoks eriliselt intensiivne piirang.
5(7)
3-18-533
18.Kõnealuse abinõuga kaitstavad õigushüved – inimeste elu ja tervis ning avalik kord – on seevastu väga kaalukad. Nõuded relva kandmisele, mida kaebaja rikkus, on mõeldud isikute elu ja tervise ning avaliku korra kaitseks. Kohus nõustub vastustajaga, et relv on kõrgendatud ohu allikas, mille tsiviilkäive on rangelt reguleeritud ning mille käitlemise nõuete rikkumisse tuleb tõsiselt suhtuda. PPA 17.11.2017 väärteootsuse aluseks olev kaebaja käitumine annab põhjendatud aluse kahelda, kas kaebaja mõistab relva kandmisele seatud piirangute vajalikkust. Kaebaja poolt relva kandmise nõuete rikkumine annab põhjendatud aluse eeldada, et kaebaja võib enda käitumisega avalikku korda ning teisi isikuid ohustada (nt kui relv kaob või satub kellegi teise valdusesse).
19.Kaaludes ühelt poolt kaebaja õigust kasutada relva turvalisuse tagamiseks ja tegelda harrastusena jahipidamisega, ning teiselt poolt vajadust ennetada ohtu teiste inimeste elule ja tervisele ning avalikule korrale, leiab kohus, et viimati nimetatud hüvede kaitsmise vajadus on kaebaja õigustest kaalukam.
20.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja argument, justkui tuleks RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, sest selliselt on Riigikohus otsustanud RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 osas otsuses asjas nr 34-1-10-10, on põhjendamatu. Need sätted koostoimes võimaldasid relvaloa kehtetuks tunnistada isiku poolt mistahes kuriteo toimepanemisele tuginedes. Karistusseadustik sisaldab aga väga erinevaid süüteokoosseise, mis kõik ei ole suunatud teise inimese elu ja tervise ega avaliku korra vastu ega anna alust eeldada, et teo toime pannud isik võiks nimetatud õigushüvesid rünnata relva kasutades. Proportsionaalse tulemuse saavutamiseks oli Riigikohtu käsitletud juhtumil seetõttu vajalik, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel oleks menetlejal võimalik arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja toimepandud teoga. Käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohase RelvS § 36 lg 1 p 7 puhul on seadusandja aga detailsemalt reguleerinud, milliste just relva käitlemise nõuete rikkumise puhul võib eeldada, et teiste isikute elu ja tervise ning avaliku korra kaitse vajadus on kaalukam rikkuja õigustest, ning seega on seadusandja kaalumise teostanud juba seaduse tasandil. Tegemist ei ole tagajärjega mistahes liiki väärteo eest karistamise tõttu.
21.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 pga 7 ei ole põhjust pidada põhiseadusvastaseks. Sarnaselt on kohus varasemas praktikas (viidatud lahend asjas nr 3-13-70234, p 15) leidnud, et relvaloa kehtetuks tunnistamist väärteootsuse alusel ei saa pidada ebaproportsionaalseks relva omamise ja kasutamise piiranguks ning relvaseadust seetõttu põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna relva hoiustamisega seotud nõuete järgimine on kaalukas avalik huvi, mis piirangute seadmist õigustab.
22.Kuna RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 ei andnud PPA-le õigust kaaluda kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamata jätmist ja kohus ei leidnud nende sätete koostoimes vastuolu põhiseadusega, peab kohus vaidlustatud otsust sisuliselt õiguspäraseks. Seda järeldust ei saa mõjutada ka Polli Jahimeeste Seltsi ja Kaitseliidu Sakala Maleva Karksi Malevkonna positiivsed iseloomustused, milles muuhulgas on märgitud, et kaebajal pole olnud probleeme distsipliiniga ega relvade või laskemoona käsitlemisel (tl 13-16). Ka viidatud lahendis asjas 3-13-70234 on kohus leidnud, et isikut iseloomustavad andmed ei oma tähtsust olukorras, kus kehtiv õigus otsustajale kaalumisruumi ei anna ning kohus peab asjakohast normi põhiseaduspäraseks.
6(7)
3-18-533
23.Kohtu hinnangul ei esine ka vormi- ega menetlusnõuete rikkumist, mis võiks tingida vaidlustatud otsuse tühistamise. Otsus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud õiguspärasuse eeldustele ning muuhulgas on vastustaja järginud põhjendamiskohustust. Kaebajale on menetluses tagatud võimalus olla ära kuulatud (HMS § 40). Vastustaja on selgitanud, et haldusmenetluse läbiviimise ajal 2018. aasta jaanuari lõpus võttis Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna teenindustalituse lubadegrupi vanemspetsialist Tiia Reimets kaebajaga telefoni teel ühendust. Kaebaja teatas, et viibib välismaal ja isiklikult seletusi anda ei saa. Lepiti kokku, et suhtlus toimub elektrooniliselt. Vanemspetsialist T. Reimets saatis kaebajale 30.01.2018 e-kirja, milles selgitas talle võimalust enne otsuse tegemist esitada oma arvamus ja võimalikud vastuväited hiljemalt 07.02.2018. PPA e-kirjas oli selgitus, millistele õiguslikele alustele tuginedes kavatseb vastustaja relvaloa kehtetuks tunnistada, samuti kaebaja suhtes kavandatava otsustuse sisuline alus (tl 45-47). Kaebaja on oma kirjalikud selgitused esitanud 01.02.2018 (tl 48-48p).
Eelnevat arvestades jääb kaebus rahuldamata.
25.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu tema menetluskulud jäävad tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 tulenevalt pole alust vastustaja võimalike menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt.