Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. juuni 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1174
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5873 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, riigi õigusabi korras määratud esindaja v.adv Urmas Arumäe Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-1174 muutmata.
2.Jätta XX riigi õigusabi kulud riigi kanda. Menetlusosaliste muud võimalikud apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.07.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-17-1174 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 03.03.2017 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seoses kambripindala ja liikumisvõimaluste tagamisega Tallinna Vanglas perioodil 07.01.2016‒12.06.2016. 09.03.2017 täiendavas taotluses märkis XX, et soovib 03.03.2017 kahjunõudes toodud alustele tuginedes hüvitist ka ajavahemiku 08.08.2014‒28.08.2015 päevade eest, mil taotleja pidi viibima kambrites, kuhu oli paigutatud 5 isikut. Kogusummas taotles XX kahju hüvitist 5873 euro ulatuses.
2.Tallinna Vangla jättis 03.05.2017 otsusega nr 5-37/17/26-5 XX mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.XX esitas 01.06.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 19.06.2017) Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5873 eurot. Vangla ei ole tõendanud seda, et kogu kinnipidamisperioodil oli isikule tagatud enam kui 3 m2 põrandapinda. Vangla ei ole vajalikul määral pööranud tähelepanu kaebaja väitele, et liikumine oli kambrites mainitud ajal takistatud. Kaebaja on endiselt seisukohal, et ajavahemikel, kui kambrites oli 5 inimest, olid elutingimused Tallinna vanglas ebainimlikud. Kaebaja viibis ülerahvastatud kambrites ajavahemikul 08.08.2014‒31.07.2016, kokku 422 päeva. Perioodid, mil kaebaja viibis ruumikitsikuses, on olnud väga pikad, eeskätt 221 päeva ajavahemikul 26.08.14‒21.04.2015 ning 99 päeva ajavahemikul 28.01‒31.07.2016. Tallinna Vangla ei ole 03.05.2017 otsuses üldse öelnud, kas ta arvestas WC pindala sisse või jättis selle kooskõlas uue kohtupraktikaga välja. Küsitav on 03.05.2017 otsuses toodud vangla arvestus, mille kohaselt kambris nr 315 viibitud 239 päevast oli 5.‒193. päeval põrandapind ühe kinnipeetava kohta 3,03 m2, kambris nr 312 viibitud 71 päevast 5.‒40. päeval oli põrandapind ühe kinnipeetava kohta 3,03 m2, kambris nr 224 viibitud 43 päevast 5.‒33. päeval oli põrandapind ühe kinnipeetava kohta 3,04 m2, kambris nr 447 viibitud 14 päevast 5.‒12. päeval oli põrandapind ühe kinnipeetava kohta 3,02 m2 ja kambris nr 434 viibitud 229 päevast 5.‒131. päeval oli põrandapind ühe kinnipeetava kohta 3,07 m2. Kaebajal on põhjendatud kahtlus, et vangla on ümardanud pinda nimetatud ajavahemike eest. Samuti ei ole vangla siiani esitanud vastust, millest nähtuks informatsioon mööblialuse põranda suuruse kohta kambrites. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et tugevaks eelduseks EIÕK art 3 rikkumise puhul on see, kui iga kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda (otsus asjas nr 429/12, Tunis vs Eesti, p 44). Lahendis nr 3-3-1-42-15 tunnistas Riigikohus, et kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, on õigusvastased ning 3 m2 isikliku ruumi puhul tuleb EIÕK art 3 rikkumist eeldada (otsuse p 21). Kaebaja liikumine nimetatud 422 päeval ajavahemikul 08.08.2014‒31.07.2016 (kambrid nr 330, 315, 312, 224, 422, 447, 434) oli väga suures ulatuses takistatud – see oli talumatu ja ülejõukäiv ning tegi kambrites viibimise äärmiselt raskeks. See mõjus negatiivselt kaebaja 2(7)
3-17-1174 psüühikale – kaebaja oli sunnitud valdava osa Tallinna Vanglas viibitud ajast tarbima antidepressante, kuna pädev arst Tallinna Vanglas diagnoosis temal depressiooni. Kaebajal olid ka unehäired seoses piiratud liikumisega. Tulenevalt ruumide kitsikusest oli suhteliselt raske hingata. Kaebaja oli sunnitud uuritaval vahemikul istuma peaaegu kogu aja, mil ta viibis Tallinna Vanglas. Juhised hüvitise suuruse kindlaksmääramise metoodika kohta on toodud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-10-14.
4.Tallinna Vangla palus 20.07.2017 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. XX-le on Tallinna Vanglas olnud igal ajal tagatud nõuetele vastavad kinnipidamistingimused. Tallinna Vangla on 03.05.2017 vastuses kahjunõudele selgitanud, et isikule oli ilma tualeti alla jäävat pinda arvesse võtmata tagatud siseriikliku õigusega kooskõlas olev isiklik ruum, seda ka ajal, mil kambris paiknes 5 isikut. Mööbli alla jäävat pindala kohtupraktika ja siseriikliku õiguse alusel kambripindala hindamisel välja ei arvestata. Kaebaja ei ole kahjunõudes viidanud, et Tallinna Vangla kambrites oleks esinenud muid puuduseid, mis tema eluolu halvendada võinuksid. Vastuses kahjunõudele tõi vangla välja koondtabeli, mille märkis selgitusena, et isiklikust pinnast on välja arvestatud WC alla jääv pindala. Tabeli andmetele tuginedes nähtub, et Tallinna Vangla on XX-le taganud kambrites alati minimaalselt 3,02 m2 isiklikku ruumi ilma tualettruumi alla jäävat pindala arvesse võtmata. VSkE § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Seega kohustus vangla tagama siseriikliku õiguse alusel minimaalselt 3 m2 isikliku pinda, mis on olnud igal ajal täidetud. VSkE § 7 lg 1 alusel ei arvutata isikliku pinna arvestamisel inventari alla jäävat pinda kambri üldpindalast välja. Nimetatud asjaolu on vastustaja toonud ühtlasi välja kahjunõudele vastates. Hiljutine kohtupraktika kinnitab, et ilma tualettruumi arvesse võtmata peab olema kinnipeetavale vangla elukambris tagatud minimaalselt 3 m2 isiklikku pinda ning mööblialune pindala ei muuda kambri üldpindala ühelgi viisil ega kuulu seetõttu ka eraldi välja arvestamisele. Hiljutises kohtupraktikas on kohtud arvestanud põrandapinna kaasuses eelkõige EIK 20.10.2016 lahendis nr 7334/13 Muršić vs Horvaatia kujundatud seisukohtasid, millistest tuleneb samuti, et tagatud isiklik ruum kinnipeetava elukambris peab olema minimaalselt 3 m2, inventarialust pinda välja arvestada ei tule (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 14). Eeltoodud seisukohtasid on kinnitanud ka Riigikohus lahendis nr 3-3-1-21-16. Elukambrites tagatud olnud pindala ei ole olnud sedavõrd väike, et kaebajal oleksid mõningad soovitud tegevused sooritamata jäänud. Kaebaja ei ole sellistele asjaoludele ka viidanud. Kambrites on olnud tagatud siseriikliku õigusega kooskõlas olev kambrisisustus ja isikliku ruumi suurus. Vangla elukambrid ei ole sedavõrd väiksed, et kambris viibivatel isikutel ei oleks neis võimalik ringi liikuda ja soovi korral ka nt võimlemis- ja venitusharjutusi sooritada. Kaebaja ei ole välja toonud, et muud Tallinna Vangla olmetingimused oleksid talle ühelgi viisil negatiivselt mõjunud. Vangla olmetingimused on alati olnud minimaalselt rahuldaval tasemel ning vangla on igapäevategevuses lähtunud siseriiklikust regulatsioonist. XX osales Tallinna Vanglas viibides sotsiaalprogrammides ja täiendõppe kursustel (perioodil 01.02.2016‒13.06.2016), mis on võimaldanud kaebajal veeta aega ja liikuda väljaspool kambrit. Samuti on kaebajal olnud võimalus osaleda lühiajalistel kokkusaamistel lähedastega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Riigikohus on 06.06.2002 otsuse nr 3-3-1-27-02 p-s 14 märkinud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Loetelu on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla ei tule. XX-le ei ole tekkinud mittevaralise iseloomuga kahju, 3(7)
3-17-1174 mida oleks võimalik seostada vastustaja tegevusega. Kaebajale olid tagatud kõik seadusega sätestatud liikumisvõimalused. Vastustaja on kahjunõude otsuses toonud välja, et kaebaja viibis kaebuses märgitud perioodil vanglas vahistatuna või vastuvõturežiimil. Eelvangistuse kohaldamisega kaasnevad isikule paratamatult seadusest tulenevad liikumispiirangud, mille eesmärgiks on muu hulgas kriminaalmenetluse tagamine. Nii vahistatuna kui ka vastuvõturežiimil viibides on XX-le olnud Tallinna vanglas tagatud võimalus viibida igapäevaselt minimaalselt ühe tunni vältel värskes õhus (VangS § 93 lg 5, VangS § 55 lg 2 ja VSkE § 8 lg 4). Muus osas on isiku väljaspool kambrit liikumisele kohaldunud seadusest tulenevad imperatiivsed piirangud.
5.Tallinna Halduskohus jättis 20.10.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlustatud ajavahemikel kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt oli kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. EIK on korduvalt leidnud, et isiku kinnipidamine kambris, kus on põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, kujutab endast iseenesest inimväärikust alandavat kohtlemist ning on vastuolus EIÕK art-ga 3 (kohtuasi nr 429/12 Tunis vs Eesti). Kaebaja viibis vaidlustatud ajavahemikul vangla erinevates kambrites. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna miinimumnõude täitmise hindamisel arvesse võtta, kuivõrd WC ei ole kasutatav eluruumina ning selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pindala hulka oleks vastuolus minimaalse isikliku eluruumi olemusega. Kambris kinnipeetavale isikliku pinna arvestamisel ei arvestata mööblialust pinda (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et kõnealusel ajavahemikul oli kaebajale kogu aeg tagatud kambrites üle 3 m 2 põrandapinda (ilma WC-aluse pinnata). Kambrites ei olnud alla 3 m2 põrandapinda ühelgi päeval. Kaebaja viibimine kambrites, kus oli 5 kinnipeetavat ning ühe kinnipeetava kohta põrandapinda üle 3 m2, ei ole ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ning kaebaja inimväärikust ei ole alandatud. Samuti ei ole kaebaja inimväärikust alandanud perioodi pikkus, millal kaebaja viibis kambrites, kuhu oli paigutatud 5 kinnipeetavat. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebajale oleksid vaidlustatud ajavahemikul kaasnenud täiendavad piirangud või kannatused, mis ei olnud vajalikud kinnipidamisrežiimi järgimiseks. Vaidlust ei ole selles, kas kambrid vastasid VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Kompenseerivateks meetmeteks võib pidada kaebaja osalemist sotsiaalsetes programmides ning täiendõppe kursustel perioodil 01.02.2016‒13.06.2016, mis võimaldasid tal veeta aega ja liikuda väljaspool kambrit. Samuti on kaebajal olnud võimalus taotleda ja osaleda lühiajalistel kokkusaamistel lähedastega. Kaebaja viibis kaebuses märgitud perioodil vanglas vahistatuna või vastuvõturežiimil. Eelvangistuse kohaldamisega kaasnevad isikule paratamatult seadusest tulenevad liikumispiirangud, mille eesmärgiks on muu hulgas kriminaalmenetluse tagamine. Vangla on kinnitanud, et nii vahistatuna kui ka vastuvõturežiimil viibides on kaebajale olnud tagatud võimalus viibida igapäevaselt minimaalselt ühe tunni vältel värskes õhus. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud. Vastustaja tegevus kaebaja kambritesse paigutamisel ei olnud õigusvastane. Kinnipidamistingimused vaidlustatud perioodidel ei ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ning kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekitatud.
6.XX palub 15.11.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 20.10.2017 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Halduskohus on jättis ebaõigesti tuvastamata mittevaralise kahju hüvitamise eeldused. Kaebaja inimväärikust on kestvalt alandatud, teda on koheldud ebainimlikes tingimustes, tema liikumisvabadus oli ülemäära piiratud ja teda hoiti ülerahvastatud kambrites. Vahemikel, mil kambrites oli 5 inimest (kokku 422 päeval), olid elutingimused Tallinna Vanglas ebainimlikud. Perioodid, mil kaebaja viibis ruumikitsikuses, on olnud väga pikad (eeskätt 221 päeva ajavahemikul 26.08.2014‒21.04.2015 ning
päeva ajavahemikul 28.01.2016‒31.07.2016). Kohtlemise kestus on EIK ja siseriikliku praktika järgi üks olulisemaid väljamõistetava kahju suurusele mõjuvaid tegureid. Tallinna Vangla ei ole 03.05.2017 otsuses üldse välja toonud, ka ta on arvestanud WC pindala arvestuse sisse või mitte. Kaebajal on põhjendatud kahtlus, et vangla arvestuses on põrandapind ümardatud. Tekkinud olukord mõjus negatiivselt kaebaja psüühikale. Kaebaja oli sunnitud valdava osa Tallinna Vanglas viibitud ajast tarbima antidepressante, sest arst oli tal vanglas diagnoosinud depressiooni. Lisaks olid kaebajal piiratud liikumise tõttu unehäired. Ruumide kitsikuse tõttu oli kambrites suhteliselt raske hingata. Liikumisvõimalus kambrites oli ebapiisav. Kaebaja oli sunnitud peaaegu kogu aeg olema istuvas asendis. Kohus ei ole võtnud seisukohta kaebaja taotluse osas koguda tõendeid tema terviseseisundi osas. Vangla ei ole siiani esitanud vastust, millest nähtuks informatsioon mööblialuse põranda pindala kohta kambrites.
7.Tallinna Vangla palub 20.12.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja on 03.05.2017 otsuse p IV alapunktis A selgelt öelnud, et isikliku ruumi arvutamisel on WC-alune pindala kambri üldpinnast välja arvestatud. Seda on vastustaja märkinud ka kaebuse vastuses. Vastustaja on nii kohtueelses menetluses kui halduskohtumenetluses asunud seisukohale, et põrandapinna arvutamisel ei tule mööblialust pinda kambri üldpindalast välja arvestada. Sama on tõdenud ka kohus. Seetõttu ei pidanud vastustaja vajalikuks andmeid mööbli alla jääva pindala kohta esitada. Kaebaja ei ole nõudnud kohtult vastavate andmete väljanõudmist. Halduskohus lahendas kaebaja taotluse terviseandmete kogumiseks 05.09.2017 määrusega. Kaebaja vastupidine väide ei ole seega tõene. Kuna kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tervisekahju tekkimist väitnud, on tal selle nõude osas kohtueelne menetlus läbimata. Vastustaja ei ole kaebaja puhul pinda ümardanud, vaid on kasutanud samasugust metoodikat, nagu teistes analoogsetes vaidlustes. Kaebajale oli tagatud kõikidel päevadel põrandapind kambris üle 3 m2.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Esmalt juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et kaebaja on taotlenud vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist perioodide eest 08.08.2014‒28.08.2015 ja 5(7)
3-17-1174 07.01.2016‒12.06.2016. Neid perioode silmas pidades on tehtud ka vangla otsus kohtueelses menetluses. Halduskohtumenetluses taotleb kaebaja kahju hüvitamist aga tervikperioodi 08.08.2014‒31.07.2016 eest. Ringkonnakohus märgib, et jätab tähelepanuta kaebaja argumendid seoses nende perioodidega, mille eest ei ole kahju hüvitamist vanglalt nõutud, sest nende perioodide osas on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg 8).
10.20. oktoobri 2016. a otsuses Muršić v. Horvaatia, nr 7334/13, leidis EIK, et kinnipeetava isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast enne kogupindala jagamist seal viibinud isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala (p 114). Vangla 03.05.2017 otsusest nähtuvalt on vastustaja kaebaja isikliku pinna arvestuses sellest põhimõttest lähtunudki (otsuse lk 3). Vangla on oma otsuses märkinud lisaks õigesti, et kambri põrandapinna suuruse tagamisel arvestatakse põrandapinna hulka ka inventari alla jääv pind (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-3-142-15, p 17). Võttes arvesse eelviidatud põhimõtteid, nähtub nii vangla otsuses esitatud tabelist kui ka kaebuse vastuse lisana esitatud üksikasjalikust tabelist (tl 29‒37) selgelt, et kogu vaidlusaluse perioodi vältel oli kaebajale kambris tagatud isiklikku pinda üle 3 m2. Analoogset vangla koostatud tabelit on kohtud pika praktika vältel pidanud asjakohaseks tõendiks kinnipeetavate isikliku kambripinna vaidlustes ning ringkonnakohtul puudub alus kahelda tõendi adekvaatsuses ka praeguse vaidluse puhul. Kaebaja ei ole kuidagi põhistanud oma kahtlust, et vangla on kambri ruutmeetreid isiku kohta ümardanud talle sobivas suunas.
11.Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57; vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 14). Kaebaja ei ole muudele kinnipidamistingimuste puudustele tuginenud ning tema pretensioonid tulenevad üksnes väidetavast ruumikitsikusest. Vangla 03.05.2017 otsuse kohaselt viibis XX kinnipeeturegistri andmetel Tallinna Vanglas vahistatuna 08.08.2014–17.06.2015, mil isiku suhtes jõustus süüdimõistev otsus. Perioodil 18.06.2015–28.08.2015 paiknes isik vastuvõturežiimil (isiku suhtes rakendati VangS § 14 lg-t 3 ning taotleja viibis VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambrites). Perioodil 07.01.2016‒12.06.2016 viibis XX Tallinna Vanglas samuti vahistatuna. Niisiis tulenesid kaebaja liikumispiirangud vanglas nendel perioodidel kaebaja kinnipidamise staatusest. Võttes arvesse, et Tallinna Vangla oli taganud kaebajale kogu vaidlusaluse perioodi vältel isikliku kambripinna üle 3 m2 ning kaebaja peale ruumikitsikuse vastustajale muid pretensioone ei esita, ei saa Tallinna Vangla poolt kaebaja suhtes kohaldatud kinnipidamistingimusi pidada õigusvastasteks.
12.Ringkonnakohus rahuldas 10.04.2018 määrusega XX taotluse tõendi kogumiseks ning nõudis Tallinna Vanglalt välja kaebaja haigusloo ajavahemiku 08.08.2014–12.06.2016 kohta. Ringkonnakohus leidis selle määruse p-s 11, et kaebaja ei ole taotlenud halduskohtult kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamist, vaid on üksnes halduskohtule esitatud nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamise nõuet põhjendanud muu hulgas sellega, et ruumikitsikus ja vähene liikumisvabadus tekitasid talle depressiooni. Nii põhjendavad kaebaja väited talle tekkinud depressioonist inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ning tegemist ei ole olnud eraldiseisva tervisekahju hüvitamise nõudega. Vastuseks kohtunõudele esitas Tallinna Vangla väljavõtte kaebaja tervisekaardist (tl 74‒80), millest nähtuvalt esines XX-l küll uneprobleeme ja ta kaebas närvilisust, kuid tähtsust omab, et kaebaja ei ole nende tervisemurede põhjuseid kordagi sidunud kinnipidamistingimustega. Tervisekaardi 06.08.2014 kande kohaselt sai XX vabaduses olles metadooniasendusravi, mida 6(7)
3-17-1174 jätkati Tallinna Vanglas. XX on tarvitanud narkootikume ja tal on diagnoositud opioidide sõltuvus. Vastustaja on õigesti oma 13.04.2018 menetlusdokumendis viidanud, et suurenenud ärrituvus ja unetus on opioidide kasutamise järgsed tüüpilised võõrutusnähud. Raviloost nähtub, et XX on olnud mures ja tundnud ärevust oma õe tervise pärast ning kaevanud närvilisust ja unepuudust seoses lahutusega ja probleemidega abikaasaga. Seega on XX ärevus ja mure olnud seotud lähedastega. Tallinna Vangla on kaebaja tervisekaardist õigesti järeldanud, et XX terviseprobleeme ei saa esitatud tõendite valguses seostada Tallinna Vangla vangistustingimustega.
13.Eelneva põhjal jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja riigi õigusabi kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3) ning muud võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.