Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Virgo Raudsepp esitas 1. novembril 2017 Viru Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise lubamiseks 2017. a detsembris.
2.Viru Vangla võimaldas 21. novembri 2017. a vastusega nr 6-7/37350-2 V. Raudsepale pikaajalise kokkusaamise 28.–29. detsembrini 2017 tingimusel, et ta ei viibi nimetatud kuupäevadel kartserirežiimil.
3.V. Raudsepp esitas 24. novembril 2017 vaide vangla 21. novembri 2017. a vastuse vaidlustamiseks osas, milles pikaajalist kokkusaamist lubatakse juhul, kui V. Raudsepp ei viibi samal ajal kartserirežiimil.
Viru vangla jättis 27. detsembri 2017. a vaideotsusega nr 6-12/558-3 V. Raudsepa vaide rahuldamata.
5.V. Raudsepp esitas 25. jaanuaril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb: 1) Viru Vangla 21. novembri 2017 otsuse nr 6-7/37350-2 tühistamist osas, millega võimaldati perega pikaajaline kokkusaamine 28.–29. detsember 2017 tingimusel, et kaebaja ei viibi nimetatud kuupäeval kartserirežiimil; 2) tuvastada vangla toimingute õigusvastasus, millega ei võimaldatud talle 23.–24. novembrini 2017 ja 28.–29. detsembrini 2017 pikaajalisi kokkusaamisi perega.
Kaebaja on seisukohal, et kokkusaamiste mittevõimaldamisega alandatakse tema inimväärikust ning see on täiendav karistus kartserikaristusele. Vangla tegevus rikub põhiseaduse § 26 ja Euroopa Inimõiguste konventsiooni art-t 8, kuna vangla pole kaebajale ebaproportsionaalselt pika aja jooksul võimaldanud lühi-ja pikaajalisi kokkusaamisi.
6.Tartu Halduskohus jättis 23. märtsi 2018 määrusega kaebuse käiguta. Kohus selgitas, et vaidlusalune otsus on edasiulatuvalt kehtivuse kaotanud ja see ei avalda kaebajale mõju. Kaebajal tuli kohtule selgitada, miks on tuvastamisnõude esitamine vajalik tema õiguste kaitseks.
7.V. Raudsepp esitas 5. aprillil 2018 vastuse kohtu määrusele, milles nõustub, et tühistamisnõue ei ole enam asjakohane, kuid jääb esitatud tuvastamisnõude juurde. Tuvastamisnõue on esitatud preventiivsel eesmärgil. Kaebuse rahuldamisel saab vangla lähtuda otsuse motiividest. Pikaajalist kokkusaamist saab lubada, kui kaebaja kartserikaristust ei kanna. Kaebajale määratud uus kartserikaristus pöörati täitmisele koheselt, mistõttu ei olnud tal kartserikaristuste vahel ühtegi vaba päeva. Kaebajal on põhjendatud huvi, et vangla ei takistaks edaspidi pikaajaliste kokkusaamise võimaldamisest kartserikaristuste kandmise vahedel.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kaebaja tahteks on, et kohus tuvastaks vangla järgmiste tegevuste õigusvastasuse: 1) vangla 21. novembri 2017. a otsuses märgitud tingimuse, et pikaajalist kokkusaamist võimaldatakse, kui isik ei kanna distsiplinaarkaristust; 2) perega pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamised 23.–24. novembril ja 28.–29. detsembril 2017.
9.Isiku õigust esitada tuvastamiskaebus on seadusega piiratud. Isikul on õigus halduskohtusse esitada tuvastamiskaebus, kui see on vajalik tema õiguse kaitseks (HKMS § 38 lg 4, RKHK 3-3-1-28-15, p 18) ning kui isiku õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid, nt tühistamis-, kohustamis- või kahju hüvitamisnõue (HKMS § 45 lg 2). Tuvastamiskaebus võib olla vajalik isiku õiguste kaitseks nt olukorras, kus kaebajal esineb selleks preventiivne huvi (vt RKHK 3-3-1-48-15, p 10). Tuvastamisnõuet ei saa esitada üksnes selleks, et tuvastada haldusorgani tegevuse õigusvastasus.
10.Halduskohtu hinnangul puudub kaebajal tuvastamisnõuete osas ilmselgelt kaebeõigus, kuna kaebajal on õiguste kaitseks tõhusamad (õiguskaitse)vahendid (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 45 lg 2, § 121 lg 2 p 1).
11.Halduskohtu hinnangul ei aita vangla 21. novembri 2017 otsuse osalise õigusvastasuse tuvastamise nõue kaebaja eesmärki saavutada, s.t saada pikaajalist kokkusaamist kartserikaristuste kandmise vahepealsel ajal. Seda eesmärki aitab saavutada vanglale taotluse esitamine ja vajadusel kohustamisnõue. Praeguse vaidluse esemeks ei ole see, kas määratud distsiplinaarkaristusi saab täita järjestikku või mitte. Praeguse vaidluse esemeks on pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine põhjusel, et kaebaja kandis samal ajal distsiplinaarkaristusi. Kinnipeetavale, kes kannab kartseris distsiplinaarkaristust, ei tulene pikaajalise kokkusaamise keeldu, mitte vangla vastusest, vaid vangistusseaduse § 25 lg-st 3, mille kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi kinnipeetavale, kes kannab distsiplinaarkaristust kartseris. Viimati märgitud norm ei näe vanglale ette kaalutlusõigust.
Kaebajal endal on võimalus planeerida pikaajalise kokkusaamise aega tulenevalt temale määratud kartserikaristusest. Kaebajal on eelduslikult teada temale määratud karistus ning ka aeg, kui kaua ta kartseris peab viibima. Kohtupraktika kohaselt ei saa reeglina uut kartserikaristust koheselt täitmisele pöörata, vaid nende vahele peab jääma mõistlik aeg (RKHKo 3-15-3133, p 18). Kaebajal on võimalus oma tegevust planeerida selliselt, et pikaajalist kokkusaamist taotletakse karistuste kandmise vahepealsel ajal. Seejuures on kaebajal endal võimalus hoiduda kartserisse sattumisest, kui ta väldib uute distsiplinaarsüütegude toimepanemist (RKHK 3-3-1-75-16, p 8.1).
12.Kaebaja taotleb, et kohus tuvastaks distsiplinaarkaristuse kandmise tõttu ära jäänud pikaajaliste kokkusaamiste õigusvastasuse. Ära jäänud pikaajaliste kokkusaamiste õigusvastasuse tuvastamine ei aita kaebajal enda eesmärki saavutada, s.t saada pikaajalisi kokkusaamisi (vt käesolev määrus, p 11). Praeguses asjas ei kõrvaldaks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine kaebajale tekkinud tagajärgi ega tooks kaasa seda, et tulevikus saaks ta pikaajalisi kokkusaamisi talle soovitud tingimustel. Kui kaebaja leiab, et ära jäänud pikaajaliste kokkusaamistega tekitati talle füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, on tal õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel. Hüvitamisnõude raames hindab kohus mh seda, kas vangla tegutses õigusvastaselt. Selle vaidluse raames saaks kohus vajadusel hinnata mh ka seda, kas VangS § 25 lg 3 on põhiseaduspärane, kuna selle normi põhiseaduspärasusest võib sõltuda hüvitamisnõude rahuldamine.
13.Halduskohtu hinnangul ei oleks kaebus lubatav ega põhjendatud ka preventiivsel eesmärgil. Kaebuse esitamisel preventiivsel eesmärgil peab esinema reaalne oht, et Viru Vangla võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda (RKHKo 4.11.2015, 3-3-1-48-15, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika), mida ei oleks võimalik muude õiguskaitsevahenditega tõhusalt kõrvaldada. Praeguse vaidluse raames ei saaks halduskohus etteruttavalt ära otsustada seda, millistel tingimustel peab kaebaja tulevikus saama pikaajalisi kokkusaamisi, kuna see sõltuks taotlusest, konkreetsetest asjaoludest ja selle kohta tehtud uuest otsusest. Halduskohtul ei ole alust eeldada, et vangla tulevikus keelduks pikaajaliste kokkusaamise võimaluse loomisest, kui selleks esineb põhjendatud vajadus ja võimalus.
14.Eeltoodu tõttu tagastab halduskohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.