Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.05.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-16-2413 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 10.10.2016 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse. Taotluse kohaselt hõlbustas redeli ja piirde puudumine narivoodil taotleja kukkumist ca 1,5 m kõrguselt betoonpõrandale ning valu ja vigastuse tekkimist. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 kohaselt lasub riigil kohustus kindlustada, et isikut peetaks kinni inimväärikust austavates tingimustes, mis ei ületaks kinnipidamisega kaasnevat vältimatut kannatuste taset. Redeli puudumine narivoodil rikub kinnipeetavate võrdse kohtlemise põhimõtet, kuivõrd Tallinna Vangla IV ja V üksuses on avavanglas narivooditel redelid, kuid I üksuses need puuduvad. Kaebaja viitas Vabariigi Valitsuse 08.12.1999 määruse nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ §-le 36 „Kõrgusest kukkumise oht ja töötamine katusel“.
2.Tallinna Vangla jättis 24.11.2016 vastusega nr 5-37/16/197-5 XX mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kuivõrd taotleja ei ole täpselt selgitanud, kuidas ta voodist alla kukkus, siis võib asuda seisukohale, et see toimus voodisse või voodist ronimise käigus. Taotleja ei ole selgitanud, kuidas voodipiirde puudumisega talle kahju on tekkinud. Taotleja ei ole varasemalt vangla poole pöördunud sooviga saada voodile piiret. Üksnes väide, et ilma piirdeta narivoodis magamisega kaasneb oht alla kukkuda, on paljasõnaline ja väidetav oht ei ole realiseerunud. Seetõttu lahendas vangla kahjunõude üksnes osas, mis puudutas kahju tekkimist seoses kukkumisega ronimisredeli puudumise tõttu. XX viibib Tallinna Vanglas alates 06.01.2014 ja kuni 26.11.2015 viibis ta peamiselt I ja II üksuses ning alates 28.12.2015 I üksuses. XX on kambris 227 viibinud alates 14.02.2016. Seega oli ta juba 06.01.2014 teadlik, et I üksuse narivooditel puuduvad redelid ning hiljemalt 14.02.2016 pidi ta tunnetama, et redeli puudumine raskendab oluliselt voodisse ronimist ja sealt alla saamist. Taotleja palus alles 17.08.2016 voodile paigutada redel, et oleks turvalisem voodist alla ronida. Kui voodisse ronimine oleks taotlejale füüsiliselt raske, oleks ta Tallinna Vanglalt juba varasemalt taotlenud voodile vajalikku redelit. Ühe ebaõnnestunud voodisse ronimise tõttu ei saa pidada narivoodisse ronimist äkitselt üle jõu käivaks tegevuseks. Taotleja on ca 171 cm pikk, normaalkaalus ja sitke kehaehitusega noor meesterahvas, kelle füüsilist võimekust arvestades ei ole põhjust kahelda tema suutlikkuses ronida narivoodi kõrgemale asemele ja sealt alla. Seda kinnitab ka asjaolu, et kõnealune ebaõnnestunud ronimine toimus, kui kaebaja oli kambris 227 viibinud juba 6 kuud. Tõendamata on, et kukkumine leidis aset just ronimisredeli puudumise tõttu. Ka redeli olemasolul võinuks taotleja kukkuda nt jalavääratuse tõttu. Taotleja tervisekaardist nähtuvalt kukkus ta 05.07.2016 kl 22.30 ehk pärast öörahu. Meedik tuvastas, et XX paremal põlvel oli minimaalne punetus, kuid paistetus puudus. XX-le anti jala ümber külmamähis ja Diclac geel. Kaebaja ei soovinud valuvaigistit ja oli seisukohal, et kukkumine ei takista järgmisel päeval tööle minemast. Seega oli kukkumise tagajärjel saadud vigastus minimaalne ja taotleja ei tundnud valu. Öörahu ajal pidanuks taotleja olema juba oma voodis. Ajal, mil kambris olid tuled juba kustutatud, võis kukkumine toimuda seetõttu, et oli juba hämar ja taotleja ei näinud, 2(6)
3-16-2413 kuhu ta oma jala ronimise käigus asetab. Järelikult võis kukkumine toimuda tema enda hooletu käitumise tulemusena. Iga pisimatki vigastust ei saa lugeda vangla süül tekkinud vigastuseks, mis tingiks automaatselt rahalise hüvitise maksmise. Isikutel juhtub ka väljaspool vanglat viibides erinevaid väiksemaid vigastusi. Vanglas toimunud väiksemad enesevigastused on valdavalt kinnipeetavate enese hooletusest tingitud. Isiku magamistingimustele ei kohaldu tööohutusega seotud nõuded. Tõele ei vasta info, et kõikidel Tallinna Vangla IV ja V üksuse narivooditel on redelid. Puudub vastustaja õigusvastane tegevus, mis saanuks kaebajale tekitada hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju.
3.XX esitas 28.11.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise 500 eurot väljamõistmiseks. Vastustaja ei taganud kaebajale ohutut karistuse kandmist. EÕIK art 3 kohaselt lasub riigil kohustus kindlustada, et isikut peetaks kinni inimväärikust austavates tingimustes. Praegusel juhul ei ole tegemist paratamatult kaasneva kannatusega (kehavigastus), mis peaks kaasnema vangistusega. Kaebaja selgitas ja kirjeldas vastustaja nõudmisel sündmust piisavalt. Kuigi vastustajal ei ole kohustust tagada kõikidele kinnipeetavatele ühesuguseid tingimusi, peab kinnipeetaval olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidega antud õigusi (Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-3-1-20-08, p 24; nr 3-3-1-10-11 p 13). Kaebaja kasutatavatel narivooditel peaks olema ronimisredel, nagu Tallinna Vangla S1 ja S2 blokkides. Tartu ja Viru Vanglates on narivooditel redelid. Kaebaja kannatas vastustaja hooletuse/tegevusetuse tõttu ja sai kehavigastuse. Põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel on selgelt jälgitav.
4.Tallinna Vangla palus 19.01.2017 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 7 lg-s 1 on sätestatud toa või kambri sisustusse kuuluvad elemendid ja selle p 1 järgi kuuluvad sisustusse ühe- või kahekordsed voodid. Kuivõrd seadus ei kohusta vooditele lisavarustust paigaldama, on redelite või piirete paigaldamine vangla otsustada ja lähtuda tuleb mõistlikkuse kriteeriumist. Olukorras, kus kaebaja ei ole enne väidetavalt voodist alla kukkumise tagajärjel saadud minimaalset vigastust juhtinud kordagi vastustaja tähelepanu voodi kasutamisega seonduvatele võimalikele raskustele või ebamugavusele, võib järeldada, et kaebajal ei esinenud voodi kasutamisel mingeid probleeme ja kaebaja pidas vastustaja poolt tagatud tingimusi piisavaks. Kui kaebaja ei tunnetanud mingit ohtu enda tervisele, ei pidanud ka vastustaja andma voodi kasutamise tingimustele kaebajast erinevat hinnangut ja ette ei saa heita õigusvastast süülist käitumist. Puudub ka otsene põhjuslik seos kaebaja võimaliku vigastuse ja vastustaja tegevuse vahel. Vastavalt kaebaja viibimisele kambris nr 227 ajavahemikus 08.04.‒26.11.2015 ja alates 14.02.2016 on kaebaja kasutanud redelita ja piireteta narivoodit, mida ta tagantjärele hindab oma tervist ohustavaks. Kaebaja ei ole teinud ühtegi toimingut, välistamaks olukorda, mis tema hinnangul võinuks kaasa tuua tervisekahju tekkimise. Kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud ja kaebaja nõue on alusetu.
5.Tallinna Halduskohus jättis 01.09.2017 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
Eesti ega Euroopa Nõukogu õigusnormid ei piira vanglas narivoodite kasutamist. Ühestki õigusaktist ei tulene, et narivoodil peab olema redel. VSKE § 7 sätestab toa sisustusse kuuluva inventari loetelu. VSKE § 7 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse ühe- või kahekohalised voodid. Täpsemaid nõudeid kambri inventarile õigusaktides sätestatud ei ole. Kuna kehtiv õigus ei sätesta täpseid nõudeid voodile ega selle elementidele, ei saa redeli puudumist kahekordsel voodil pidada iseenesest õigusvastaseks. 3(6)
3-16-2413 Kahju hüvitamiseks puudub alus ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lg 1 alusel. Kaebaja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et redeli puudumine narivoodil oleks tema õigusi erakordselt piiranud. Vaatamata sellele, et narivoodi teisele korrusele ronimine nõuab teatud jõupingutusi, ei ole kaebajaga seotud asjaolusid arvestades põhjust asuda seisukohale, et redeli tagamine kaebaja kasutatavale narivoodile oli tingimata vajalik. Vastustaja vastusest kahju hüvitamise taotlusele nähtub, et kaebaja on 171 cm pikk normaalkaalus sitke kehaehitusega noor mees (sündinud 1988. a-l), kelle jaoks ei saa narivoodi teisele korrusele ronimine olla raske. Kaebaja viibis I üksuses (kus naridel puuduvad redelid) alates 28.12.2015, väidetav kukkumine toimus alles 05.07.2016, s.o pool aastat hiljem, mis näitab, et kaebaja on tegelikult suuteline narivoodi teisele korrusele ilma redeli abita ronima. Kaebaja ei ole enne 17.08.2016 pöördunud vastustaja poole taotlusega narile redeli paigaldamiseks ega alumise voodikoha võimaldamiseks. Seega ei ole ta ka ise pidanud redeli puudumist seni probleemiks ja tema õigusi kahjustavaks. Vastustajal ei pidanud seetõttu tekkima kahtlust, et kaebajal on raskusi narivoodile ronimisega. Redeliga narivoodi või alumise voodikoha taotlemata jätmine näitab esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Kaebaja ühekordsest kukkumisest ei saa järeldada, et redeli tagamine kaebajale oli tingimata vajalik. Kaebaja tervisekaardilt nähtub, et ta kukkus kl 22.30 ehk pärast öörahu. Seega võis kukkumine toimuda põhjusel, et öörahu ajal ei olnud piisavalt valgust ja kaebaja ei pruukinud hästi näha, kuhu ta oma jala ronimise käigus asetab. Nii toimus kukkumine suure tõenäosusega kaebaja enda hooletuse, mitte redeli puudumise tõttu. Ka redeli olemasolu ei välista, et narivoodisse ronimisel võib komistada või redelist mööda astuda ja kukkuda. Seetõttu ei saa kaebajale tekkinud kahju (kukkumise tagajärjel tekkinud valu) ja vastustaja tegevusetuse (narivoodil redeli tagamata jätmine) vahel olla ühest põhjuslikku seost. Riigikohus märkis 27.06.2017 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-9-17 (p 13), et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Kohtupraktikas on leitud, et inimväärikust alandavaks saab RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09 (p 11) ja 19.06.2012 otsus nr 3-3-1-18-12 (p 25)). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud nt täielikku isolatsiooni, erivajaduste ignoreerimist, arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamist, sundtoitlustamist ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatust kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimist vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamist 3 kuuks pimedasse väikesesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta jms. Narivoodil redeli puudumine ei ole võrreldav eelviidatud rikkumistega ega anna alust väita, et kaebajat piinati, koheldi ebainimlikult või alandavalt. Riigikohus sedastas otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 36), et mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult ning need ei ole seesugused, mis iseenesest tähendaks inimväärikuse alandamist. Redeli olemasolust sõltub vaid kaebaja mugavusaste, mitte ei ole tegemist tema õiguste rikkumisega ega inimväärikuse alandamisega. Kaebaja poolt haldusmenetluses tehtud viide Vabariigi Valitsuse 08.12.1999 määrusele nr 377 on asjakohatu, sest see ei sätesta vangistustingimusi ega näe narivoodile ette mingeid tingimusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.XX palub 25.09.2017 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 01.09.2017 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. 4(6)
3-16-2413 Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme ja jätnud kohustusliku uurimisprintsiibi asjas kohaldamata. Riigikohus on oma praktikas lubanud teha erisusi kinnipidamistingimuste osas isegi, kui need on mingil määral vastuolus põhiseaduse §-ga 12, kuid ainult tingimusel, et selleks on mõistlik ja põhjendatud selgitus. Vastustaja ei ole põhjendanud erisust, s.t miks mujal osakondades võib narivooditele paigaldada redeleid ja piirdeid. Kohus ei ole uurinud ega esile toonud, kui palju sellised hüvesid üldse esineb. Kohtuotsus õhutab diskrimineerimist. Andmed puuduvad selle kohta, et ca 200‒300 IV ja V üksuse kinnipeetavat on pöördunud meditsiiniosakonna poole vajadusega ronimisredeli paigaldamiseks tervisehäda tõttu. 2016. a kevadest kuni sügiseni toimus IV ja V üksuses narivooditele massiline redelite ja piirete paigaldamine. Kuna kaebaja oli rakendatud majandustöödele, käis ta ka ise neid töid teostamas. Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et kukkumine ja vigastuse saamine on kaebaja hooletuse tagajärg. Hooletuse kriteerium ei ole täidetud, kuna vastustaja poolt ei olnud tagatud turvaline keskkond (ronimisredel ja piirded puudusid). Lisaks on vastustaja teadlik, et kaebajal on jalgadega seotud tervisehäda ja tal on tuvastatud 80%-line töövõimetus. Kaebaja palub tunnistada vastustaja tegevusetus põhiseaduse §-ga 12 vastuolus olevaks. XX palub kohustada Tallinna Vanglat esitama ringkonnakohtule andmed IV ja V üksuse ronimisredelite ja voodipiirete kohta ning tõendid selle kohta, millal on IV ja V üksuses ronimisredelid ja voodipiirded paigaldatud.
7.Tallinna Vangla palub 26.10.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kuna kehtiv õigus ei sätesta täpseid nõudeid voodile ega selle elementidele, ei saa redeli puudumist kahekordsel voodil pidada õigusvastaseks. Ilmselgelt ei pidanud kaebaja ka ise redeli puudumist enda õigusi rikkuvaks, kuna vastavaid pöördumisi ta enne 17.08.2016 ei esitanud. Redeli puudumist kaebaja narivoodil ei ole alust pidada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks. Õigusaktid ei sea vanglas narivoodite kasutamisele piiranguid ega kohusta kambrisisustuses olevaid voodeid varustama redelite või piiretega. Seetõttu on redelite või piirete paigaldamine vangla otsustada ning vanglal tuleb lähtuda mõistlikkuse kriteeriumist ja kasutada riigieelarvest vanglale igapäevaseks toimimiseks eraldatud vahendeid otstarbekalt. Õigusaktid ei kohusta vanglat tagama kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesuguseid kinnipidamistingimusi. Seepärast ei ole alust pidada kinnipeetavatele erinevate tingimuste võimaldamist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks, kui kinnipeetavatele on õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud. Kaebaja väide jalgadega seonduva tervisehäda esinemisest ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks. Kaebaja ei ole terviseseisundist tingitud raskusi voodisse ronimisel enne apellatsioonkaebuse esitamist väitnud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ega pea vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
5(6)
3-16-2413
9.Kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud taotluse nõuda Tallinna Vanglalt välja tõendid selle kohta, millal on IV ja V üksuses ronimisredelid ja voodipiirded narivooditele paigaldatud. Ringkonnakohus jätab selle taotluse rahuldamata HKMS § 198 lg 3 alusel põhjusel, et tõendi kogumist on esmakordselt taotletud alles apellatsiooniastmes, taotluse esitamisega hilinemist ei ole kuidagi põhjendatud ning tõend ei ole ka vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Praeguses haldusasjas vaieldava küsimuse – kas kaebaja narilt kukkumise tõttu tekkis tal mittevaraline kahju – lahendamiseks ei ole vajalik teada, millal ja millises ulatuses paigaldati Tallinna Vangla IV ja V üksuse narivooditele voodipiirded ja ronimisredelid. Vaidlus puudub selles, et ajal, mil kaebaja voodist ronides kukkus (05.07.2016), ei olnud tema poolt kasutataval narivoodil ronimisredelit ega piiret.
10.Õige on halduskohtu seisukoht, et ükski õigusakt ei sätesta nõudeid vangla vooditele ning seega ei saa vangla tegevus, mis seisnes selles, et narivooditele paigaldati ronimisredeleid ja voodipiirdeid vajaduspõhiselt, olla õigusvastane. Kuna kaebaja ei olnud vangla poole enne kukkumist pöördunud taotlusega paigaldada tema poolt kasutatavale narivoodile redel ja piire (vastava taotluse esitas kaebaja alles 17.08.2016), ei saanud vangla olla teadlik kaebaja võimalikust vajadusest. Järelikult puudub vangla õigusvastane tegevus ning kaebaja kahjunõue on alusetu. Viidatud taotluse esitamata jätmisega vanglale jättis kaebaja ka kasutamata esmase õiguskaitsevahendi RVastS § 7 lg 1 tähenduses, mis lisaks eelnevale välistab kaebaja kahjunõude rahuldamise.
11.Kaebaja väide tema ebavõrdsest kohtlemisest (PS § 12) võrreldes kinnipeetavatega, kelle voodil oli redel ja piire, on alusetu. Nagu öeldud, paigaldas vangla piirdeid ja redeleid vajaduspõhiselt ning kaebaja oma vastavast vajadusest vanglale teada ei andnud. Niisiis ei saa kaebajat võrrelda isikutega, kes sellise taotluse vanglale olid esitanud. Lisaks eelnevale on Riigikohus oma praktikas rõhutanud, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-20-08, p 24; 3-3-1-10-11, p 13). Kaebajale oli tema õigus seadusega ettenähtud voodikohale tagatud.
12.Kaebaja väited tema tervisehädast ja töövõimetusest on tõendamata ja esitatud esmakordselt alles apellatsioonimenetluses. Isegi juhul, kui eeldada nende väidete õigsust, ei saaks see kaasa tuua halduskohtu otsusele teistsuguse hinnangu andmist, sest ilmselgelt ei pidanud kaebaja ise oma tervise seisukorda selliseks, mis tinginuks narivoodile redeli ja piirde taotlemist vanglalt enne kukkumise intsidenti.
13.Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata (HKMS § 200 p 1) ning kaebaja ja vastustaja võimalikud menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel. Kaebus oli riigilõivuvaba.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.