A.T. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju 500 eurot hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 16.08.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
A.T. apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – A.T. Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata A.T. taotlus kirjaliku arvamuse küsimiseks infektsionistilt ja taotlus võtta asja materjalide juurde ravimite Stocrin ja Kivexa infolehed ning tagastada viidatud infolehed kaebajale.
2.Võtta asja materjalide juurde A.T. poolt ringkonnakohtule esitatud Viru Vangla meditsiiniosakonna 12.03.2018. a tõend.
3.Jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata osas, millega kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et tualett oli kartserikambris muust ruumist eraldamata.
4.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.08.2017. a otsus muutmata.
5.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 04.04.2018, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla karistas 21.04.2016. a käskkirjaga nr 6-3/490-D A.T. t viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebaja viibis kartseris 27.04.2016 – 02.05.2016.
2.A.T. esitas 03.08.2016 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille Viru Vangla jättis 29.09.2016. a otsustusega nr 6-16/110-2 rahuldamata.
3.A.T. esitas 06.10.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse ja hiljem ka täiendavad seisukohad, millega taotles Viru Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot. Kaebuse kohaselt tekitati kahju kaebajale sellega, et kartserisse paigutamine 27.04.2016 – 02.05.2016 seadis ohtu tema tervise ja põhjustas talle kannatusi. Kaebaja leidis, et distsiplinaarmenetluse käigus on ebaõigesti tuvastatud, et tema tervislik seisund võimaldab kartserikaristuse kandmist. Kaebaja tarvitab ravimeid, mis põhjustavad kõrvaltoimed, millest tulenevalt on tal vajalik lamada. Kuna päevasel ajal peab kartseris madratsi ära andma, siis oli betoonpõrandal lamamine inimväärikust alandav ja seadis ohtu kaebaja tervise.
4.Tartu Halduskohus jättis 16.08.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Samuti jättis halduskohus asja juurde võtmata kaebaja esitatud ravimite Stocrin ja Kivexa infolehed ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse eriteadmistega isiku arvamuse küsimiseks, sest kaebaja oli esitanud need tõendid ja taotluse hilinemisega. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas leidis halduskohus, et kaebaja kartserikaristuse täideviimine ja kartseri tingimuste leevendamata jätmine ei olnud õigusvastased ning kaebajal ei ole tekkinud vastustaja tegevuse või tegevusetusega seostatavat kahju. Halduskohus märkis, et kaebaja väitel tekkis talle mittevaraline kahju seoses inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Kaebaja väärikust alandas väidetavalt see, et ta pidi lamama katmata lavatsil või põrandal. Vajadus lamada oli tingitud kaebajale määratud ravimite kõrvaltoimetest. Katmata lavatsil või põrandal magamine kahjustas kaebaja väitel ka tema tervist, kuna tal tekkis neeruhaigus. Kaebuse kohaselt tekitati kahju sellega, et vastustaja ei arvestanud distsiplinaarkaristuse määramisel kaebaja tervisliku seisundiga ja ei leevendanud kartseri tingimusi ehk ei lubanud kaebajal päevasel ajal kasutada madratsit. Halduskohus leidis, et õigusaktid ei näe ette, et distsiplinaarkaristuse määramisel, sh selle täitmise edasilükkamisel tuleks arvestada kinnipeetava tervislikku seisundit. Kinnipeetava tervislikku seisundit peab arvestama karistuse täitmisele pööramisel tulenevalt vangistusseadus (VangS) §-s 41 sätestatud kinnipeetava inimväärikuse austamise ja õiguste järgimise üldisest kohustusest. Vastustaja tugines kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel vangla arsti 21.04.2016. a kooskõlastusele, mille järgi kaebaja tervislik seisundi võimaldas tema kartserisse paigutamist. Halduskohus leidis, et nimetatud kooskõlastus on antud haldusmenetluse käigus ning seetõttu ei ole tegemist tervishoiuteenuse osutamisega. Haldusmenetluse käigus antud kooskõlastus on oma olemuselt
menetlustoiming, mistõttu ei kehti sellele haldusaktile omased nõuded vormistamisele ja põhjendamisele. Halduskohus leidis, et arsti kooskõlastus on arvestades vastustaja vastuses esitatud põhjendusi, kaebaja terviseseisundi kirjeldust ning kaebaja tervisekaardi väljavõtet alates 26.12.2015, õiguspärane ning kooskõlas kaebaja terviseandmetega. Halduskohtu arvates ei tulene kaebaja terviseandmetest, et kartseri tingimusi oleks kaebaja puhul tulnud leevendada. Ei ole tõendatud, et kaebajal oleksid esinenud ravimite Stocrin ja Kivexa tarvitamisest kõrvaltoimeid. Tervisekaardilt ei nähtu selliste kaebuste esinemist enne vaidlusalust perioodi, v.a 09.04.2016, kus kaebaja läks u üks tund pärast väidetavat kõrvaltoimete esinemist kaheks tunniks sportima. Halba enesetunnet pärast ravimite võtmist hakkas kaebaja kurtma alles kartseris viibimise ajal ja pärast seda, kuid neid andmeid ei saanud vastustaja arvesse võtta kaebaja kartserisse paigutamise otsuse tegemisel. Halduskohus leidis kokkuvõttes, et arsti kooskõlastus kaebaja kartserisse paigutamisele, seega ka vangla tegevus oli õiguspärane. Samuti ei olnud arstil alust teha kaebaja kartserisse paigutamise kooskõlastamisel ettekirjutust kartseri tingimuste leevendamiseks. Kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane, siis ei ole kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik. Halduskohus märkis, et praeguse kohtuasja asjaoludel ei ole kinnitust leidnud kaebajal ka kahju tekkimine või selle põhjuslik seos vastustaja tegevusega. See, et kartseris ei ole päevasel ajal lubatud voodivarustuse kasutamine, on distsiplinaarkaristusega seonduv paratamatu tagajärg. Seega ei ole tegemist kaebaja väärikuse alandamisega. Ka lühiajaline lamamine katmata lavatsil tavapärase toatemperatuuriga ruumis ei kujuta endast väärikuse alandamist riigivastutuse seaduse tähenduses. Halduskohtu hinnangul ei ole tõendatud ka see, et vaidlusaluse kartserikaristuse kandmine oleks tekitanud mingit kahju kaebaja tervisele. Halduskohus arvates on vähe tõenäoline, et viiepäevase kartseris viibimise tulemusena oleks kaebajal saanud tekkida tervisehäired, mis kohtuotsuse tegemise ajaks ehk u üks aasta ja neli kuud hiljem avaldunud ei ole.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 16.08.2017. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus jättis ebaõigesti võtmata asja materjalide juurde ravimite Stocrin ja Kivexa infolehed ning küsimata kompetentse infektsionisti arvamuse. Kaebaja arvates on neil infolehtedel ja spetsialisti arvamusel menetluses oluline tähtsus. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et kartseritingimused ei vastanud nõuetele. Kartseris puudus voodi ning magada tuli põranda kõrgendusel. Samuti ei olnud tualett muust ruumist eraldatud, mistõttu ei olnud tagatud privaatsus ning terves ruumis levis ekskrementide hais. Kaebaja väitel alandati sellega tema inimväärikust. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tema tervislik seisund ei võimaldanud tal kartserikaristust kanda. Pärast ravimite võtmist on nende kõrvaltoimetest tingituna vajalik tal tund aega pikali olla, kuid kartseris oli ta sunnitud lebama külmal betoonpõrandal, mistõttu tekkis kaebajal neerupõletik. Kaebaja on seisukohal, et piinad, mida tal tuli kartseris taluda, ületasid oluliselt neid piinu, mis paratamatult kaasnevad kartseris viibimisega. Kaebaja on seisukohal, et arst oleks pidanud kaebaja kartserisse paigutamiseks nõusoleku andmisel üksikasjalikult uurima kaebaja terviseseisundit ning võtma arvesse ka seda, et kartserisse paigutamine põhjustab stressi, mis omakorda mõjutab HIV-i ja C-hepatiiti põdevat kaebajat negatiivselt. Seega ei arvestanud vastustaja kaebaja kartserisse paigutamisel kaebaja terviseseisundiga. Kaebaja märgib, et uurida tuleks ka lepinguliste suhete tekkimise võimalikkust vastustaja ja arsti vahel, sest nad on huvitatud oma vigade ja rikkumiste
varjamisest. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud informatsiooni selle kohta, et kaebaja tegeles 09.04.2016 alates 10.15-12.00 spordiga, kuigi ta enne seda oli kaevanud ravimite võtmise tõttu halba enesetunnet. Kaebaja märgib, et tal oli halb pärast ravimite võtmist kell 8.00 ning tal oli vaja seetõttu tund aega pikali olla. Kella 10.00 hakkas parem ning ta läks spordiväljakule jalutama, kuhu kinnipeetavaid lastakse tunniks ajaks, mitte kella 12.00ni. Kaebaja selgitab, et ta jalutab spordiväljakul, mitte ei tegele sportimisega selle sõna tavapärases mõttes. Kaebaja märgib, et ta on ravimite kõrvaltoimete peale kaevanud mitte ainult kartseris olles, vaid ka varem, kuid arst on selle fikseerinud nõrkusena. Kaebaja esitas ringkonnakohtule täiendavalt Viru Vangla meditsiiniosakonna poolt 12.03.2018 väljastatud tõendi, mille kohaselt on kaebaja Viru Vanglas olles mitmel korral pöördunud arsti poole antiretroviirusravi (ARV) kõrvaltoimete tõttu ning infektsionisti sõnul võivad ARV ravist tekkida ebamugavad kõrvalmõjud kohe peale ravi alustamist, mis võivad kesta üks kuni kolm kuud. Samuti on tõendis märgitud, et kui kõrvalmõjud ei kao, võib raviskeemi muuta ning isik on 09.01.2018 viimati viibinud infektsionisti vastuvõtul, kus on raviskeemi muudetud.
6.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Seoses kaebaja etteheidetega ravimite infolehtede asja materjalide juurde võtmata jätmisega märgib vastustaja, et kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses toonud välja objektiivseid põhjuseid, mis takistasid tal dokumentide õigeaegset kohtule esitamist. Vastustaja hinnangul on halduskohus jätnud õiguspäraselt hilinemisega esitatud tõendid asja juurde võtmata. Lisaks sellele leiab vastustaja, et ravimi infolehed ei oma ka käesoleva asja lahendamise seisukohast tähtsust. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all mitte ravimi infolehele kantud kõrvaltoimete loetelu, vaid kaebaja konkreetne terviseseisund. Vastustaja arvates on ei ole asjakohane ka kaebaja viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-2-06. Viru Vangla kartserikambrid vastavad nõuetele, neis on samuti vajalik ventilatsioon. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et siseruumis olev betoon on ruumi püsivast sisetemperatuurist külmem. Kuivõrd vangla kambrites on püsiv temperatuur, siis ühtlustub ka kambrite põranda, sh kartserikambri lavatsi temperatuur kambri temperatuuriga. Tervishoiutöötaja ei olnud ette näinud, et kaebajale oleks olnud vajalik väljastada kartseris viibimise ajaks täiendavalt voodivarustust ning vastustajal puudub põhjus kahelda tervishoiutöötaja ametialases pädevuses. Vastustaja on seisukohal, et kaebajat ei koheldud kartserikaristuse täideviimisel selliselt, et seda saaks lugeda VangS § 41 järgi suuremaks ebameeldivuseks kui see, mis vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasneb. Kaebajal oli võimalik vältida olukorda, kus teda tuli distsiplinaarkorras karistada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei ole ning halduskohus on õigesti jätnud kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti jätnud asja juurde võtmata tema poolt esitatud ravimite infolehed ning rahuldamata tema taotluse küsida arvamust kompetentselt infektsionistilt. Halduskohus jättis ravimite infolehed asja juurde võtmata, kuna kaebaja esitas need hilinemisega ning ei olnud välja toonud mingeid hilinemise põhjuseid.
9.Asja materjalidest nähtub, et halduskohus on menetlusosalistele 22.06.2017. a määrusega määranud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavate avalduste ja tõendite esitamise tähtajaks 21.07.2017. Muude täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtajaks määras halduskohus 07.08.2017. Samuti on halduskohus nimetatud määruses märkinud, et pärast neid tähtaegu esitatud menetlusdokumente kohus ei arvesta. Kaebaja esitas ravimite Stocrin ja Kivexa infolehed halduskohtule 26.07.2017, seega pärast halduskohtu poolt tõendite esitamiseks määratud tähtaja möödumist. Samuti on kaebaja taotlenud infektsionisti arvamuse küsimist 26.07.2017 esitatud seisukohas. Halduskohtu 22.06.2017. a määruse kohaselt tuli ka uusi taotlusi sisaldavad avaldused esitada hiljemalt 21.07.2017. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud tõendid ning tõendi kogumise taotlus on esitatud hilinemisega ning kaebaja ei ole hilinemise põhjuseid välja toonud. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebaja oleks saanud tõendid esitada ka tähtaegselt, sest ta on ravimite võimalikele kõrvaltoimetele tuginenud juba kaebuses ning ravimite infolehed olid kaebajal olemas.
10.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti jätnud HKMS § 51 lg 4 ja § 62 lg 1 alusel tõendid vastu võtmata ning tõendite kogumise taotluse rahuldamata. HKMS § 51 lg-s 4 on sätestatud, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. HKMS § 62 lg 1 teise lauses on sätestatud, et kui tõendit ei ole määratud tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes HKMS § 51 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Halduskohus on vaidlustatud otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et tõendite vastuvõtmine põhjustab menetluse viibimise. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kaebaja juhindus nimetatud tõendeid ja taotlust tõendi kogumiseks esitades halduskohtu poolt määratud täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks määratud tähtajast, milleks oli 07.08.2017, ei anna alust jõuda teistsugusele järeldusele tõendite ja taotluse hilinenult esitamise osas. Halduskohus on 22.06.2017. a määruse resolutsioonis sõnaselgelt nimetanud, et uusi asjaolusid ja taotlusi sisaldavaid avaldusi ja tõendeid saab esitada kuni 21.07.2017. Muudeks täiendavateks menetlusdokumentideks, mille tähtajaks oli määratud 07.08.2017, saavad olla näiteks teiste menetlusosaliste seisukohad uusi asjaolusid ja taotlusi sisaldavate avalduste ja tõendite kohta või menetluskulude ja kuludokumentide esitamine. Seega on halduskohus õigesti lugenud kaebaja poolt ravimite infolehtede ning eriteadmistega isikult arvamuse kogumiseks taotluse esitamist hilinenuks ning jätnud õigesti ravimite infolehed asja juurde võtmata ning taotluse eriteadmistega isikult arvamuse küsimiseks rahuldamata.
11.Kaebaja on apellatsioonkaebuses taotlenud ringkonnakohtult ravimite Stocrin ja Kivexa infolehtede asja juurde võtmist ning lisanud vastavad infolehed apellatsioonkaebusele. HKMS § 198 lg 3 esimese ja teise lause kohaselt peab apellatsioonimenetluses uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust menetlusosaline põhistama ning kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Kaebaja on apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta leiab, et halduskohus oleks pidanud nimetatud tõendi asja juurde võtma. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et halduskohus on õigesti keeldunud nimetatud tõendite asja juurde võtmisest ning need kaebajale tagastanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine kaebajal ka mõjuvat põhjust selleks, et esitada ravimi infolehed uute tõenditena esmakordselt apellatsiooniastmes. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ravimite infolehti käesoleval juhul
pidada ka tõenditeks, mis võiksid olla vajalikud asja õigemaks lahendamiseks. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse ravimite Stocrin ja Kivexa infolehtede asja juurde võtmiseks rahuldamata ning tagastab need kaebajale. Samade põhjendustega jätab ringkonnakohus rahuldamata ka kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse kirjaliku arvamuse küsimiseks infektsionistlilt.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vastanud kartserikamber, kus kaebaja kartserikaristust kandis, nõuetele, kuna voodi asemel oli kõrgendus põrandal ning tualett ei olnud välisuksest ja eluruumist eraldatud, mistõttu ei olnud tagatud privaatsus ning terves kartserikambris levis ekskrementide hais. Kaebaja väitel alandasid nimetatud tingimused kaebaja inimväärikust.
13.Ringkonnakohus märgib, et halduskohus on menetlenud käesolevas asjas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet seoses inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega tulenevalt sellest, et kaebajal tuli päevasel ajal lamada kartseris madratsita betoonlavatsil, sest voodiriided tuli kartserist päevaseks ajaks ära anda. Lamada oli tal vaja ravimite kõrvaltoimete tõttu ning külmal betoonpõrandal lamamise tulemusena kahjustati väidetavalt ka tema tervist, sest tal tekkis neeruhaigus. Halduskohus on 17.11.2016. a määruses kaebaja nõude selliselt kokku võtnud ning märkinud, et kui kohus on mõistnud kaebajat valesti või kui kaebaja soovib anda täiendavaid selgitusi selle kohta, millega täpselt talle kahju tekitati ja milles see seisnes, siis tuli kaebajal esitada kohtule sellekohane avaldus kümne päeva jooksul 17.11.2016. a kohtumääruse kättetoimetamisest arvates. Kaebaja ei ole halduskohtule selles osas vastu vaielnud.
14.HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. Kui kaebaja oli halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt seisukohal, et talle tekitati kahju seoses sellega, et tal ei võimaldatud päevasel ajal kartserikambris madratsi kasutamist, mistõttu tuli tal oma terviseseisundist tulenevalt lamada külmal betoonlavatsil, millega alandati tema inimväärikust ning tekitati tervisekahju, siis ei ole kaebajal võimalik apellatsiooniastmes väita täiendavalt, et kahju tekitati ka seoses muude kartseritingimustega. Ka vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest nähtub, et kaebaja on taotlenud kahju hüvitamist üksnes seoses sellega, et tema kartserisse paigutamisel ei arvestatud tema tervisliku seisundiga ning kuna päevasel ajal tuleb kartserist madrats ära anda, siis tuli kaebajal lamada katmata betoonpõrandal. HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kaebuse aluseks põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse. HKMS § 49 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kaebuse aluse muutmise korral tegemist kaebuse muutmisega, mida iseenesest võib teha ka apellatsiooniastmes, kuid kaebuse muutmise üheks eelduseks on muuhulgas ka see, et kaebuse esitamine peab muudetud kujul olema lubatav. Kuna kaebaja ei ole muude kartserikambri tingimuste osas kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud, siis ei oleks kaebus muudetud kujul ka lubatav. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus HKMS § 182 lg 3 ja § 187 lg 3 p 6 ning § 190 alusel apellatsioonkaebuse läbi vaatamata osas, millega kaebaja on nõudnud kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et kartserikambris oli tualett ülejäänud ruumist eraldamata.
15.Kaebaja on apellatsioonkaebuse kohaselt jätkuvalt seisukohal, et tema kartserikambrisse paigutamisel ei arvestatud tema tervisliku seisundiga. Kaebaja leiab, et arsti kooskõlastus oli ebaõige, kuna arst ei arvestanud, et kartserikambrisse paigutamisega kaasneb stress, mis mõjutab kaebaja organismi negatiivselt, kuna kaebajal on HIV ning C-hepatiit.
16.Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Halduskohus on hinnanud arsti antud kooskõlastuse õiguspärasust ning leidnud, et arvestades vastustaja esitatud täiendavaid põhjendusi, kaebaja terviseseisundi kirjeldust ning kaebaja tervisekaardi andmeid, oli arsti hinnang, et kaebajat võib kartserisse paigutada ning puudus vajadus kaebaja puhul kartseri tingimuste leevendamiseks, õiguspärane. Miski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust jõuda teistsugusele järeldusele.
17.Kaebaja on esitanud ringkonnakohtule Viru Vangla meditsiiniosakonna poolt 12.03.2018 väljastatud tõendi. Ringkonnakohus võtab nimetatud tõendi HKMS § 62 lg 2 alusel asja materjalide juurde. Nimetatud tõendil on märgitud, et ARV ravist võivad tekkida ebamugavad kõrvalmõjud kohe peale ravi alustamist ning need võivad kesta üks kuni kolm kuud. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kaebaja meditsiinikaardi väljavõttest, et kaebaja ARV raviga oleks alustatud või tema raviskeemi oleks muudetud kolmekuulisel perioodil enne tema kartserisse paigutamist. Vangla esitatud vanglaarsti selgituse kohaselt on kaebajal ARV raviga ravimitega Stocrin ja Kivexa alustatud aastal 2011. Kaebaja on küll osundanud sellele, et algselt kasutas ta ravimi Kivexa asemel ravimit Combivir, kuid ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja meditsiinikaardi väljavõttes raviloos nr 173 märgituga tõendatud, et kaebaja on kasutanud ravimeid Stocrin ja Kivexa vähemalt alates aastast 2013, seega mitu aastat enne käesolevas asja vaidluse all olevat kartserikambrisse paigutamist. Sellest tulenevalt ei lükka ka Viru Vangla meditsiiniosakonna 12.03.2018. a tõend ümber halduskohtu järeldust, et vangla arsti 21.04.2016. a kooskõlastus kaebaja kartserikambrisse paigutamiseks oli õige ja kooskõlas kaebaja terviseandmetega.
18.Kaebaja apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad 09.04.2016 spordiga tegelemist, ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas asjakohased. Halduskohus on 09.04.2016. a kaebaja tervisekaardi kandele osundanud üksnes seoses asjaoluga, et 09.04.2016 kohta on ainus sissekanne kaebaja tervisekaardil, kust nähtub, et kaebaja on enne käesolevas asjas vaidluse all oleva kartserikaristuse kandmise algust viidanud ravimite kõrvaltoimete tekkele. Halduskohtu hinnangul on see ebapiisav, et lugeda ravimite kõrvaltoimete tekkimine kaebajal tõendatuks. Seda enam, et kaebaja on 09.04.2016 u üks tund pärast väidetavate kõrvaltoimete esinemist läinud sportima. See, kas kaebaja on sel päeval tegelenud spordiga või üksnes jalutanud, ei oma ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul tähendust. Kaebaja väide, et ta üksnes jalutas, ei lükka ümber halduskohtu järeldust, et tõendatud ei ole kaebajal selliste ravimite kõrvaltoimete esinemine, mis muudaks arsti antud kooskõlastuse kaebaja kartserikambrisse paigutamise lubatavuse osas õigusvastaseks. Ka 14.06.2016 tehtud kaebaja tervisekaardi kande alusel, mille kohaselt on kaebaja väitel tal ravimist Kivexa iiveldus ja ravimist Stocrin halb olla, ei saa jõuda järeldusele, et arsti kooskõlastus oli õigusvastane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et isegi juhul, kui kaebajal esinesid väidetud kõrvaltoimed, siis on kaebaja väitel esinenud need üksnes hommikuti lühikese ajavahemiku jooksul. Seetõttu ei saanud isegi juhul, kui kaebajal tuli seetõttu kartserikambris viibides lamada lühikest aega madratsita lavatsil tavapärase toatemperatuuriga ruumis, olla see inimväärikust alandav. Samuti ei ole tõendatud, et kaebajale oleks sellega seoses tekkinud tervisekahju.
19.Ka muud apellatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
20.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.08.2017. a otsus muutmata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et tal ei ole menetluskulusid, mille väljamõistmist kaebajalt nõuda, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
22.HKMS § 175 lg-test 3 ja 4 tulenevalt asendatakse avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärkidega.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.