Korrakaitse › Vanglad

kartserirežiimil omada käekella. Kaebaja on seisukohal, et kuna VSKE § 60 lg-s 1 ei ole nimetatud keelatud asju ja käekella ei ole keelatud asjade nimekirjas, siis on kaebajale kartserirežiimil käekella keelamine ja äravõtmine õigusvastane. VSKE § 60 lg-s 1 nimetamata esemete puhul on tegemist vangla kaalutlusõigusega. Käekell on kaebajale kartserikambris vajalik, et pulssi mõõta, valmistuda loenduseks ja teisteks päevakavas ettenähtud toimingute tegemiseks. Käekella piirang kartserikambris on ebaproportsionaalne ja ebavajalik. Kinnipeetava karistused on ammendavalt reguleeritud VangS §-s 63 ja kartserirežiimi piirangud on sätestatud VangS §-s 651. Käekella keelamist kartserirežiimil nendest normidest ei tulene. VangS lähtub põhimõttest, et kinnipeetav võib vanglas omada asju, mille omamine ei ole VangS § 15 lg 2 kohaselt keelatud. VSKE § 60 lg-s 1 ei ole nimetatud keelatud esemeid ning sellest ei ole võimalik välja lugeda, et kõik normis mitteloetletud esemed on kartseris keelatud. VSKE § 60 lg 1 näol ei ole tegemist kinnipeetava täiendava karistamisega ja täiendavate õiguste piiramisega. Käekella omamine kartserirežiimil ei ohusta vangla julgeolekut. Vangla ei ole arvestanud kaebaja esitatud põhjendustega ega vastanud kaebaja põhjendatud huvidele, mistõttu on vangla keeldumine ebaõige.

KOHTU SEISUKOHT

elutegevuseks ning oma õiguste kaitseks vajalikud esemed, käekell selliste esemete hulka kohtu hinnangul ei kuulu. Kartseris kehtiv isiklike asjade kasutamise piirang riivab küll põhiseaduse §-s 19 sätestatud põhiõigust vabale eneseteostusele, kuid kohtu hinnangul on piirang sobilik, vajalik ja mõõdukas ehk proportsionaalne. Tuleb arvestada, et üldjuhul viibivad isikud kartseris lühiajaliselt, mistõttu ei kujuta tavarežiimil lubatud esemete piiramine kartseris intensiivset sekkumist isiku põhiõigustesse, kui piirang ei too kaasa inimväärikust alandavat kohtlemist. Sellise olukorraga pole selles asjas tegemist. Käekella puudumine ei tähenda, et isikul ei oleks võimalik inimväärikust kaotamata karistust kanda. Kartserirežiimi puhul on keelatud enamik kinnipeetavate isiklikest asjadest ning selle piirangu eesmärgiks on muuta kartserikaristus efektiivseks meetmeks edasiste õigusrikkumiste vältimiseks ning toimepandud distsipliinirikkumiste eest karistamiseks, et seeläbi suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele, mis on vangistuse täideviimise põhieesmärgiks. Kui kartserirežiimil oleksid lubatud kõik tavarežiimil lubatud esemed, siis ei erineks kartserirežiim kuidagi tavarežiimist ning rangeim distsiplinaarkaristus ei saaks omada soovitud mõju. Kaebajal on võimalik ka uutest distsiplinaarsüütegudest hoidudes kartserisse paigutamist ise vältida (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-75-16, p 8.1.) ja seeläbi soovitud eset kasutada. Lisaks on vanglal kohustus järgida vangistust reguleerivatest üld- ja üksikaktidest tulenevaid kohustusi, sh tagada päevakava järgimine vanglas. Kohus märgib, et kaebajal on võimalik küsida vangla administratsioonilt vajadusel kellaaega, et oma päevakava paremini planeerida ja järgida. Pealegi toimuvad päevakavajärgsed tegevused igal päeval ligilähedasel ajal, mistõttu ei ole kella olemasolu kartseris hädavajalik. Ka õiguskantsler on pidanud käekella mittelubamist kartseris põhiseaduspäraseks (vt nt õiguskantsleri 30. novembri 2009. a seisukohta nr 63/091244/0907257). Kohtu hinnangul ei ole VSKE § 60 lg 1 käekella puudutavas osas seega põhiseadusega vastuolus, mistõttu ei ole kaebuse rahuldamine tõenäoline.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.