J.U. (U.) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas
eurot seoses madratsi mittevõimaldamisega
RESOLUTSIOON
Tagastada J.U. kaebus
Edasikaebamise kord
Määruse peale Ringkonnakohtule kättesaamisest.
võib esitada määruskaebuse Tartu 15 päeva jooksul arvates määruse
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Halduskohtusse saabus 22. detsembril 2017 Tartu Vangla kinnipeetava J.U. kaebus, milles kaebaja märgib, et vangivalvur ei väljastanud talle 21. septembri 2017. a õhtul madratsit, millega pandi kaebajale kohustuseks end alandada valvuri ees. Alles pärast vangla ülema sekkumist, kui kaebaja lõhkus kambris klaasid, andis vangla kaebajale madratsi, mis kinnitas vangivalvuri ebaseaduslikku käitumist. J. U. taotleb vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ja vangla kohustamist maksta kaebajale välja kompensatsioon 300 eurot vangla õigusvastase tegevuse ning psühholoogilise ja füüsilise piinamise eest. Koos kaebusega esitas J. U. taotluse riigilõivust vabastamiseks.
2.Tartu Halduskohus jättis 29. detsembri 2017. a määrusega kaebuse käiguta, andes selles esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
3.J. U. esitas 4. jaanuaril 2018 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et esitab vangla õigusvastase tegevuse tõttu mittevaralise kahju nõude. Kaebaja selgitas, et ilmselt ei väljastatud talle madratsit alates 15. septembrist vangivalvuri Heringu poolt. Kaebaja võis kuupäevad segi ajada, kuna tal polnud kalendrit. Kaebaja lisas, et madratsi äravõtmisega piinati teda füüsiliselt, kuna inimene ei saa magada põrandal. Kaebajat alandati – mõnitati, solvati, šantažeeriti, et kui kaebaja ei käitu nagu tahetakse, ei väljastata talle madratsit. Kaebajal tekkisid peavalud ja stress.
KOHTU SEISUKOHT
4.Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
5.Kohus mõistab, et J. U. taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses Tartu Vangla kolmanda üksuse vanemvalvuri Janar Heeringu poolt kaebajale madratsi mitteväljastamisega päeval, mil pärast kambris klaaside lõhkumist sai kaebaja endale madratsi. Kuna Tartu Vangla 8. detsembri
2017. a otsusest nr 1-13/194-5 nähtuvalt ei olnud J. Heeringut 15. septembril 2017 tööl, vaid oli tööl 16. septembril 2017, saab kohus aru, et kaebaja vaidlustab 16. septembril 2017 aset leidnud intsidenti.
6.Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 12 lg 1 kohaselt on kahju kannatanud isikule kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Eeltoodust tulenevalt on oluline välja selgitada, kas Tartu Vangla on kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud.
7.Asja materjalidest selgub, et kaebajale ei väljastatud madratsit 16. septembril 2017 kella 21.35 paiku, mil J. Heering ja Tartu Vangla kolmanda üksuse valvur Andres Orav andsid kartserirežiimil paiknevatele kinnipeetavatele voodivarustust. Voodivarustuse andmata jätmise põhjuseks oli asjaolu, et J. U. ei täitnud J. Heeringu poolt antud korraldust tulla kambri nr 1030 vahetrellide juurde käeraudade paigaldamiseks. Tartu Vangla 8. detsembri 2017. a otsusest nähtuvalt on ohjeldusmeetmetena käeraudade paigaldamist kohaldatud J. U. suhtes tagasiulatuvalt alates
14.veebruarist 2017 Tartu Vangla 16. veebruari 2017. a käskkirjaga nr 6-1/153. Ohjeldusmeetmena on käeraudade kasutamist kohaldatud kinnipeetava ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu. Vangla on 16. veebruari 2017. a käskkirjas selgitanud, et enda käitumisega on kinnipeetav ohuks vanglateenistuse ametnike julgeolekule ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus kasutada kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid muuhulgas olukorras, kus ametnikud sisenevad kambrisse vajalike toimingute teostamiseks. Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt pole kaebaja Tartu Vangla 16. veebruari 2017. a käskkirja nr 6-1/153 vaidlustanud. Ka ei nähtu kohtule esitatud Tartu Vangla 19. aprilli 2017. a vaideotsusest nr 1-11/84-4, et vangla oleks rahuldanud kaebaja vaiet täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kehtetuks tunnistamise nõudes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja keeldus 16. septembril 2017 kella 21.35 ajal täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust, mille täitmine oli vajalik vanglaametnike julgeoleku tagamiseks, polnud vangla poolt madratsi andmata jätmine kella 21.35 paiku õigusvastane.
8.Lisaks ilmneb Tartu Vangla 8. detsembri 2017. a otsusest nr 1-13/194-5, et eeluuritavate eluhoone esimese eluosakonna koridoris paikneva kaamera salvestiselt 16. septembri 2017. a kella 23.15 kohta on näha, et abitöölisest kinnipeetav viib kambrisse nr 1030, kus kaebaja ööbis, voodivarustuse. Voodivarustuse kambrisse viimist on kinnitanud ka J. Heering. Seega pole kohtu hinnangul usutav kaebaja väide, et kaebaja ei saanud 16. septembri 2017. a ööseks voodivarustust ning ta pidi sel ööl magama põrandal. Samas selgitab kohus, et isegi kui käesoleval juhul jaatada võimaliku kahju tekkimist kaebajale, kuna ta ei saanud magama minna selleks ettenähtud ajal, ei ole vangla tegevus saanud kaebajale põhjustada mittevaralist kahju määras, mis tingiks selle hüvitamise rahas. Rahalise hüvitise väljamõistmise üheks eelduseks on tegevuse või kohtlemise kestvus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Käesoleval juhul oli tegemist väga lühiajalise ja väheintensiivse õiguste riivega. Kohus lisab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma
jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu.
9.Kohtu hinnangul on kahju hüvitamise nõude rahuldamine kaebuses toodud asjaoludel ja sellele lisatud dokumentide põhjal ebatõenäoline. Seega leiab kohus, et RVastS-st tulenevad hüvitamiskaebuse eeldused on täitmata. Vaatamata sellele, et HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel on hüvitamisnõude esitamine ja menetlemine iseenesest võimalik, jääks kaebus rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul võimalik kaebuse eesmärki saavutada ka nõuet muutes, sest käesolevaga on tuvastatud, et Tartu Vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane.
10.Kuna kaebuse eesmärgi saavutamine ei ole võimalik, tagastab kohus J. U. kaebuse kuni
31.detsembrini 2017 kehtinud HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Eelnimetatud sätte järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.
11.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
12.Seonduvalt kohtule esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusega märgib kohus, et kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis jätab kohus taotluse sel põhjusel menetlemata.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.