Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel 22.12.2017, Tartu 3-17-1543 Margus Reimani kaebus Viru Vangla direktori 24.04.2017. a käskkirjaga nr 1-1/55 muudetud Viru Vangla kodukorra p-de 2.3, 4.4, 5.8, 7.1.1, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5, kodukorra seletuskirja p-de 4.4, 5.8, 7.1.1, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5 ning kodukorra lisade 1.1-1.24, 1.26-1.29 ja 1.31 tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 19.10.2017. a ja 27.11.2017. a määrused Margus Reimani 25.10.2017. a ja 07.12.2017. a määruskaebused Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja Margus Reiman Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Margus Reimani 25.10.2017. a määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.10.2017. määrus resolutsiooni p-i 4 osas muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
2.Jätta Margus Reimani 07.12.2017. a määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.11.2017. a määruse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Viru Vangla direktor muutis 24.04.2017. a käskkirjaga nr 1-1/55 Viru Vangla kodukorda (kodukord), lisades p 2.3 ja 7.1.55 (käskkirja p 1.7), muutes p 4.4 ja 7.1.1, tunnistades kehtetuks p-d 5.8, 12, 13.3, 16.4.19, 24.5 ja 25.5. Samuti muudeti kodukorra seletuskirja, lisades p 2.3 ja 7.1.55 (käskkirja p 1.8), muutes p 4.4, 7.1.1, 13.3-13.7 ja 16.4, tunnistades kehtetuks p-d 5.8, 12, 16.4.19, 24.5 ja 25.5. Veel muudeti kodukorra lisasid 1.1-1.24, 1.26-1.29 ja 1.31 ning täiendati lisa 23 p-i 4a. Käskkirja kohaselt p-d 1.7-1.8 jõustuvad käskkirja allkirjastamisest,
ülejäänud osas jõustub käskkiri 01.10.2017.
2.M. Reiman esitas 22.05.2017 vaide Viru Vangla 24.04.2017. a käskkirjale nr 1-1/55 ja kodukorra p 2.3 ning muudatuste p-de 4.4, 7.1.1, 7.1.55, 16.4, 1.1-1.24, 1.26-1.29 ja 1.31 kehtetuks tunnistamiseks. Ka on vaie esitatud kodukorra p-de 5.8, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5 osas, mis käskkirjaga tühistatakse.
3.Viru Vangla tagastas 29.05.2017. a vastusega nr 6-12/162-2 M. Reimani vaide vangla territooriumil suitsetamise keelamisega seotud kodukorra muudatuste kehtetuks tunnistamise osas ning edastas vaide kodukorra p-i 7.1.55 kehtetuks tunnistamise nõude osas Justiitsministeeriumile lahendamiseks.
4.Justiitsministeerium jättis 21.06.2017. a vaideotsusega nr 11-3/4205-2 rahuldamata M. Reimani 22.05.2017. a vaide kodukorra p-i 7.1.55 kehtetuks tunnistamise nõudes.
5.M. Reiman esitas 20.07.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebaja väitel puudub seaduslik alus suitsetamise keelu kehtestamiseks ning seda ei saa õiguspäraseks lugeda ka otsitud põhjenduste, liialdatud julgeolekuohule viitamise ja üksikutele distsiplinaarjuhtumitele tuginemise tõttu. Kaebaja arvates ei saa vaidluse esemeks olla vaid vangla direktori 24.04.2017. a käskkiri, vaid ka vangla sisekorraeeskiri (VSkE) ja selle muutmise määruse § 82 suitsetamisest loobumise korralduse ning § 641 p-d 3 ja 31 suitsetatavate tubakatoodete ja esemete keelu osas. Kaebaja palus kohtul esitada Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile VSkE muutmise määruse (vastu võetud 06.10.2016 nr 21) § 82 ning § 641 p-d 3 ja 31 põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks.
6.M. Reiman esitas 31.07.2017 kaebuse täpsustuse, milles ta märkis, et vangla käskkirjas toodud kodukorra p 2.3 osas taotleb ta õigusvastasuse tuvastamist ja tühistamist; kodukorra p-de 4.4 ja 7.1.1 ja muudetud seletuskirja ning seletuskirja p 16.4 osas tühistamist; kodukorra lisade 1.1-1.24, 1.26-1.29 ja 1.31 osas tühistamist; kodukorra ja seletuskirja p-de 5.8, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5 kehtetuks tunnistamise tühistamist. Lisaks esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivust vabastamiseks.
7.M. Reiman esitas 27.08.2017 kaebuses puuduste kõrvaldamiseks täienduse, milles ta palus, et tühistamisnõude menetlusse mittevõtmise korral lugeda kaebus tuvastamiskaebuseks ning väitis, et ta on kasutanud kahju ärahoidmiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kaebaja leidis, et vaide lahendamisel oleks tulnud märgata, et sisuliselt taotles ta õigusvastasuse tuvastamist ja alles seejärel tühistamist ning kuna Justiitsministeerium oleks võinud vaiet ka täies ulatuses läbi vaadata, oli vaideotsuse äraootamine antud juhul põhjendatud.
8.M. Reiman esitas 08.10.2017 täienduse, milles ta selgitas enda seisukohti haldusakti teatavaks tegemise osas ning palus tagada enda õiguste kaitse ja seaduslike huvide puutumatus. Tartu Halduskohus jättis 11.09.2017. a määrusega kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata.
9.Tartu Halduskohus vabastas 19.10.2017. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel (resolutsiooni p 1); võttis kaebuse Viru Vangla direktori 24.04.2017. a käskkirja nr 1-1/55 p-i 1.7 kehtetuks tunnistamise nõude osas tühistamiskaebusena menetlusse (resolutsiooni p 2); muus osas tagastas kaebuse läbivaatamatult (resolutsiooni p 4). Määruse põhjendused: 1) Vangla 29.05.2017. a vastuses on selgitatud, et vaide tagastamise peale saab halduskohtusse pöörduda 30 päeva jooksul arvates tagastamisest teadasaamisest. Kaebaja on selle allkirja vastu
kätte saanud 30.05.2017. Seega viimane päev kaebuse kohtule edastamiseks oli 29.06.2017. Kaebus on koostatud alles 20.07.2017. Kaebaja pole kaebuses ega ka puuduste kõrvaldamise korras esitanud tähtaja möödalaskmise põhjendusi ja kaebetähtaja ennistamise taotlust. Kaebetähtaja ületamine ning põhjenduste ja ennistamise taotluse esitamata jätmine on kaebuse vastava osa menetlusse võtmist takistavad puudused. Seetõttu tuleb kaebus nimetatud osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 2 kohaselt tagastada. 2) Kaebuse puuduste kõrvaldamise korras on kaebaja lisanud tühistamisnõudele alternatiivse tuvastamisnõude. Selgelt ei ole kaebaja selle esitamise vajadust põhjendanud, kuid viide kahju ärahoidvate esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisele ning 09.10.2017. a seisukohas toodud soov esitada vastustajale suitsetamise keeluga seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõue viitavad piisava selgusega, et kaebaja eesmärgiks on kõrvaldada suitsetamise keelamisega seonduvad kodukorra sätted või saada selle võimatusel rahalist hüvitist. Esimesena nimetatu pole kaebetähtaja järgimata jätmise tõttu eeltoodud põhjendustel saavutatav. Kaebusega seonduvad asjaolud ei kinnita, et kodukorra punktide osas, mille peale esitatud vaie jäeti edastamata, saaks kaebaja tulevane kahjunõue omada erilisi edulootusi. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise aluseid käsitleva riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võiks arvesse tulla üksnes väärikuse süülise alandamisega seotud rikkumise tõttu tekkinud kahju rahas hüvitamine. Miski kohtule esitatust ei luba järeldada, et kaebajale sai niisugust kahju tekkida. Puudub tõsiseltvõetav põhjus pidada vaidluse põhjustanud haldusakti andmist kaebaja väärikuse süüliseks alandamiseks. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, s.h kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust ning muudest kinnipidamise tingimustest (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-9-14, p 36). Suitsetamisega seonduvad keelud ei pruugi kaebajale meeldida ning võivad talle ka pahameelt ja vaimseid üleelamisi põhjustada, kuid tegemist ei saa olla niisuguste taluvuse piire ületavate kannatustega, mida oleks põhjust käsitleda rahalise hüvitise saamist õigustava süülise väärikuse alandamisena. Lisaks väärib tähelepanu kaebaja 09.10.2017. a täiendava selgituse märkus, et lähiajal esitab ta vastustajale suitsetamise keeluga seotud mittevaralise kahju nõude. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-st 8 tulenevalt on niisugune toiming kahju hüvitamise kaebuse esitamise kohustuslikuks eelduseks. Tuvastamiskaebuse abil kaebaja oma rahalise hüvitise saamises seisnevat eesmärki ei saavuta, mistõttu ei pea kaebust nimetatud nõude osas menetlusse võtma, vaid see tuleb HKMS § 121 lg 2 p-le 2 toetudes tagastada.
10.Tartu Halduskohus lõpetas 27.11.2017. a määrusega M. Reimani kaebuse menetlemise. Määruse põhjendused: Kaebaja on üheselt mõistetavalt teatanud kohtule, et tema kaebus on vaidlustatud käskkirja p-i 1.7 tühistamise nõude osas ekslikult menetlusse võetud, sest tegelikult soovib ta üksnes käskkirja osalist tühistamist ega taotle kodukorda lisatud p-i 7.1.55 tühistamist ega õigusvastasuse tuvastamist. Sisuliselt on tegemist menetlusse võetud kaebuse osast loobumisega ning olukorraga, kus nõue ei saa aidata kaebajat tema eesmärgi saavutamisel. Seega saab lõpetada määrusega kaebuse menetlemise (HKMS § 152 lg 1 p 3). Kohtule esitatust ei nähtu midagi niisugust, mis annaks aluse järeldada kaebaja, vastustaja või kolmandate isikute õiguste ja vabaduste või avaliku huvi rikkumise võimalikkust menetluse lõpetamise tõttu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.M. Reiman esitas 25.10.2017 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 19.10.2017. a määruse resolutsiooni p 4 ja võtta tühistamiskaebus menetlusse; kui kohus seda võimalikuks ei pea, siis jätta menetlusse tuvastamiskaebus. Määruskaebuse põhjendused:
VangS § 11 lg-st 6 lähtuvalt tuli tal Justiitsministeeriumi vaideotsus ära oodata, sest viimasel on õigus vanglaga mitte nõustuda või vaie ise tagastada. VangS § 11 lg 6 kohaselt ei ole vanglal õigus vaiet tagastada. Kohtupraktikas on peetud õigeks võrdsustada olukord, mil vaie on õigusvastaselt tagastatud, kohtueelse menetluse läbimisega, sest isikult ei saa võtta kohtusse pöördumise õigust põhjus, et vaideorgan rikkus vaide esitaja õigusi (Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2006. a nr 3-05-429). Seega tuleb tähtaega tühistamiskaebuse esitamiseks lugeda Justiitsministeeriumi vaideotsuse kättetoimetamise hetkest ehk alates 21.06.2017, mistõttu on kaebus kodukorra p 2.3 osas tähtaegne ja seda tuleb menetleda. Kaebaja ei taotle tühistamist kodukorra p 7.1.55 osas. Kaebaja huviks ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine, vaid huviks on tühistamine ja kui see ei õnnestu, siis õigusvastasuse tuvastamine, v.a kodukorra p 7.1.55 osas. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) muutmisega on täitevvõim ületanud volitusi, mistõttu on vangla käskkiri õigusvastane. 24.10.2017 ajalehes Postimees avaldatud artiklis on õiguskantsler Ü. Madise avaldanud arvamust, et vanglates suitsetamise keelamine võib olla vastuolus põhiseadusega ning 04.10.2017 ajalehes Eesti Päevaleht avaldatud artiklis on kriminoloog J. Salla põhjendanud, miks ei aita suitsetamise keeld kaasa vangistuse eesmärkide saavutamisele. Arusaamatu on, miks ei võtnud kohus menetlusse tuvastamiskaebust kodukorra p-i 2.3 osas, sest see kaebus oleks tähtaegne HKMS § 46 lg 5 järgi.
12.Tartu Halduskohus vabastas 17.11.2017. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel ja võttis määruskaebuse menetlusse.
13.Viru Vangla esitas 11.12.2017 vastuse määruskaebusele, milles ta palub jätta M. Reimani määruskaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Vangla tagastas kinnipeetava vaide õigesti. Kaebaja viidatud VangS § 11 lg 6 ei kehti alates 24.07.2009. Tuvastamiskaebus ei ole lubatav, s.h hilisema kahju hüvitamise kaebuse ettevalmistava menetlusena, kuna kaebajal olnuks võimalik kasutada efektiivsemaid õiguskaitsevahendeid. Enne vaidlustatud käskkirja p-de 1.1, 1.3, 1.5, 1.9 ja 1.12 kehtima hakkamist oleks võinud teoreetiliselt kaaluda keelamiskaebuse lubatavust. Kaebaja seda ei teinud, mistõttu ei olnud vajalik sellist võimalust vaide tagastamisel ka kaaluda. Kaebajal puudub tühistamiskaebuse osas kohtusse pöördumise õigus. Kaebaja tuvastamiskaebus ei ole lubatav tulenevalt HKMS § 45 lg 2 1. lausest. Samuti on asjakohane RVastS § 7 lg 1 piirang, mis lubab kahju hüvitamise nõude esitada ainult juhul, kui puuduvad võimalused kahju vältida. Kui suitsetamise piiramise puhul saaks rääkida isikule tekkinud kahjust, oleks see olnud keelamiskaebusega välditav. Vangla ei pea suitsetamise piiramisest tulenevat kahju võimalikuks, mistõttu oleks kahjunõue perspektiivitu ja tuvastamiskaebus lubamatu.
14.Tartu Halduskohus jättis 12.12.2017. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule.
15.M. Reiman esitas 07.12.2017 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 27.11.2017. a määrus. Kaebaja väitel on ta 25.10.2017. a määruskaebuses selgitanud, miks ta ei nõustu halduskohtu 19.10.2017. a määruse resolutsiooni p-ga 4. Kaebaja märgib, et VangS § 11 lg-st 6 lähtuvalt puudus vanglal vaide osalise tagastamise õigus ning kaebaja äraootav seisukoht Justiitsministeeriumi vaideotsuse osas oli õigustatud, sest viimane võinuks vanglaga mitte nõustuda. Kaebajale on arusaamatu, miks kohus loeb õigusvastasest vaide tagastamisest 29.05.2017 kaebajale 30-päevast kohtusse pöördumise tähtaega, mistõttu ta palub, toetudes õigustatud äraootamisele Justiitsministeeriumi vaideotsuse osas, lugeda tühistamiskaebus kodukorra p-i 2.3 ja muus osas õigeaegselt esitatuks. Kaebaja märgib, et ta ei ole huvitatud vaidlusest käskkirja p-i 1.7 ehk kodukorra p-i 7.1.55 osas. Kaebaja märgib, et ta ei nõustu menetluse täielikult lõpetamisega.
16.Tartu Halduskohus vabastas 12.12.2017. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel; võttis määruskaebuse menetlusse ja jättis selle lahendamata ning edastas lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohtu menetluses on M. Reimani määruskaebused Tartu Halduskohtu 19.10.2017. a ja 27.11.2017. a määruste peale. Halduskohus võttis 19.10.2017. a määrusega menetlusse M. Reimani kaebuse Viru Vangla direktori 24.04.2017. a käskkirja nr 1-1/55 p-i 1.7 kehtetuks tunnistamise nõude osas tühistamiskaebusena (resolutsiooni p 2) ning muus osas tagastas kaebuse läbivaatamatult (resolutsiooni p 4). Halduskohus lõpetas 27.11.2017. a määrusega menetlusse võetud osas M. Reimani kaebuse menetlemise.
18.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus ekslikult leidnud, et kaebaja on kaebuse esitanud Viru Vangla 24.04.2017. a käskkirja nr 1-1/55 peale. Kaebaja 31.07.2017. a ja 27.08.2017. a täiendustest nähtuvalt taotleb kaebaja vangla käskkirjaga muudetud kodukorra p-de 2.3, 4.4, 5.8, 7.1.1, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5, kodukorra seletuskirja p-de 4.4, 5.8, 7.1.1, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5 ning kodukorra lisade 1.1-1.24, 1.26-1.29 ja 1.31 tühistamist või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamist. Seega tulnuks halduskohtul käsitleda kaebaja nõuet nii, et kaebaja taotleb Viru Vangla kodukorra, selle seletuskirja ja lisade tühistamist eelmärgitud osas või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamist. Määruskaebemenetluses vaidlustatud määruste pealdisest nähtuvalt on halduskohus haldusasjana nimetanud M. Reimani kaebuse Viru Vangla direktori 24.04.2017. a käskkirja nr 1-1/55 peale. Ringkonnakohus loeb haldusasjaks M. Reimani kaebuse Viru Vangla direktori 24.04.2017. a käskkirjaga nr 1-1/55 muudetud Viru Vangla kodukorra p-de 2.3, 4.4, 5.8, 7.1.1, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5, kodukorra seletuskirja p-de 4.4, 5.8, 7.1.1, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5 ning kodukorra lisade 1.1-1.24, 1.26-1.29 ja 1.31 tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks.
19.Kaebaja vaie (tl 11-13) vanglale oli esitatud kodukorra p-de 2.3, 4.4, 7.1.1, 7.1.55, 16.4, 1.1-1.24, 1.26-1.29, 1.31, 5.8, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5 kehtetuks tunnistamiseks. Vangla on vaide osalise tagastamises vastuses (tl 28-29) õigesti leidnud, et kaebaja vaidlustas kodukorda. Samasest tõlgendusest on lähtunud ka Justiitsministeerium vaideotsuses (tl 14-15). Kaebaja on halduskohtus taotlenud lisaks kodukorra p-de 2.3, 4.4, 5.8, 7.1.1, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5 tühistamisele ka kodukorra seletuskirja p-de 4.4, 5.8, 7.1.1, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5 ning kodukorra lisade 1.1-1.24, 1.26-1.29 ja 1.31 tühistamist. VangS § 11 lg 5 sätestab, et kinnipeetaval ja vahistatul on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Sama paragrahvi lõike 41 kohaselt tuleb vaie vangla direktori käskkirja peale esitada Justiitsministeeriumile. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tuleb kaebus tagastada, kui selle esitaja ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Seega halduskohtule saab kaebuse esitada vaid juhul, kui isik on eelnevalt esitanud vaide ning see on kas täielikult või osaliselt rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jäetud või tagastatud. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja esitanud vaiet kodukorra lisade vaidlustamiseks. Seega on kaebajal täiendavalt kaebuses nimetatud kodukorra lisade 1.1-1.24, 1.26-1.29 ja 1.31 osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu
halduskohtul tulnuks kaebaja kaebus eeltoodud osas tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. 19.10.2017. a määruse resolutsiooni p 4 kohaselt on halduskohus muus osas tagastanud kaebuse läbivaatamatult. Kuna 19.10.2017. a määruse põhjendustest nähtuvalt halduskohus eeltoodu osas seisukohta võtnud ei ole, siis täiendab ringkonnakohus selles osas halduskohtu määruse põhjendusi, kuid muutmata jääb halduskohtu resolutsioon p 4 kaebuse tagastamise kohta.
20.Halduskohus ei ole võtnud kaebuse tagastamisel 19.10.2017. a määruses seisukohta ka kaebaja nõude osas seonduvalt kodukorra seletuskirja p-dega 4.4, 5.8, 7.1.1, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5, mistõttu ringkonnakohus peab vajalikuks käesolevaga määruse põhjendusi täiendada. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kaebuse tagastada selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kodukorra seletuskiri suunatud kinnipeetava õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Seega ei ole seletuskirja võimalik kohtus vaidlustada. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajal kaebeõiguse puudumine on käesolevas asjas ilmselge ning kaebaja kaebus seonduvalt kodukorra seletuskirja eelmärgitud punktidega kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
21.Halduskohus saanuks otsustada üksnes kodukorra p-de 2.3, 4.4, 5.8, 7.1.1, 16.4, 12, 13.3, 19, 24.5 ja 25.5 tühistamiseks esitatud kaebuse menetlusse võtmise üle. Halduskohtu 19.10.2017. a määrusest nähtuvalt võttis kohus kaebuse menetlusse käskkirja nr 1-1/55 p-i 1.7, millega lisati kodukorda p 7.1.55, kehtetuks tunnistamise nõude osas tühistamiskaebusena. Kaebaja ei ole kaebuses ega hilisemalt esitatud täiendustes vaidlustanud kodukorda p-i 7.1.55 osas. HKMS § 44 lg 1 kohaselt vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt käesoleva seadustiku §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Kaebuse saamisel on kohtul kohustus selgitada välja vaidluse ese (HKMS § 120 lg 1 p 1). HKMS § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduseks loetakse halduskohtumenetluses kohtule esitatav taotlus, väide, seisukoht, vastus, vastuväide, avalduse muudatus ja täiendus ning avaldusest loobumine, samuti muu tahteavaldus ja teade (HKMS § 50 lg 1). Ainuüksi kaebajal on õigus määrata vaidluse ese (Riigikohtu 19.03.2012. a määrus nr 3-3-1-87-11, p 14) ning kohus saab asja läbi vaadata vaid taotletud ulatuses. Seega on halduskohus eeltoodud osas eksinud ja võtnud menetlusse nõude, mida kaebaja ei ole esitanud. Kaebaja on 25.10.2017. a määruskaebuses (lk 2-3, tl 95-100) ka teatanud, et ta ei taotle kodukorra p 7.1.55 osas tühistamist ega õigusvastasuse tuvastamist. Eelnevast tingituna lõpetas halduskohus kaebuse menetluse. Kaebaja ka 07.12.2017. a määruskaebuses veelkord kinnitab, et ta ei soovi vaidlustada käskkirja p-i 1.7 ehk kodukorra p-i 7.1.55 (lk 2-3, tl 125-156). Kuna seadusandja ei ole kehtestanud regulatsiooni, kuidas toimida olukorras, kus kohus on võtnud menetlusse nõude, mida kaebaja tegelikult kohtule esitanud ei ole, peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda analoogia korras samadest põhimõtetest, mis on seadusandja ette näinud kaebusest loobumise regulatsioonis. HKMS § 153 lg 1 kohaselt on kaebajal õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Halduskohtu määruses viidatud HKMS § 152 lg 1 p 3 järgi saab kohus lõpetada menetluse, kui kaebaja loobub kaebusest ja kohus võtab selle vastu. HKMS §-s 152 on sätestatud haldusasja menetluse lõpetamise alused ehk asjaolud, mille puhul peab kohus kaebuse sisulisest läbivaatamisest ja lahendamisest keelduma. Tegemist on asjaoludega, mille puhul ei ole õigusemõistmine seaduse kohaselt lubatav (HKMS, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 507). Eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtu 27.11.2017. a määrusega, et menetlus eelmärgitud osas tuli lõpetada.
22.Halduskohus leiab õigesti, et vaide tagastamisel pidi kaebaja vaide esemeks oleva haldusakti tühistamisnõudega (halduskohus on küll silmas pidanud käskkirja, mitte korralduse tühistamise nõuet, kuid kohtusse pöördumise tähtaja seisukohast ei ole siin vahet) halduskohtusse pöörduma 30 päeva jooksul arvates vaide tagastamisest teadasaamisest (määruse p 7). Vangla tagastas kaebaja vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel, mille kohaselt vaie tagastatakse, kui isikul puudub õigus vaiet esitada. HMS § 79 lg 3 järgi vaide tagastamisest teatatakse isikule vaide esitamisest alates 7 päeva jooksul. Teates tuleb vaide tagastamist põhjendada ning selgitada edasikaebamise korda. Seda on vangla ka teinud. Vaie esitati vanglale 22.05.2017 (tl 11-13); vangla tagastas vaide osaliselt 29.05.2017. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja sai vaide tagastamisest teada 30.05.2017, mille kohta andis ka dokumendile enda allkirja (tl 29). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et seega oli kaebajal viimane päev kohtusse kaebuse esitamiseks 29.06.2017. Kaebus on aga koostatud alles 20.07.2017 ning esitatud seega hilinenult. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks, mistõttu on halduskohus kaebuse vastavas osas õigesti tagastanud HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel.
23.Lisaks oli kaebaja halduskohtule esitanud kodukorra p-de 2.3, 4.4, 5.8, 7.1.1, 12, 13.3, 16.4, 19, 24.5 ja 25.5 ning kodukorra lisade 1.1-1.24, 1.26-1.29 ja 1.31 osas õigusvastasuse tuvastamise nõude. Kohtupraktikas on sedastatud, et põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks võib olla juhul, kui kaebajal on kavatsus esitada hiljem kahju hüvitamise nõue või kui kaebajal on rehabiliteerivad või preventiivsed eesmärgid (Riigikohtu 19.03.2002. a otsus nr 3-3-1-11-02, p 15). Kaebaja poolt halduskohtule väidetut arvestades on kohus asjakohaselt vaidlustatud määruses kaebaja tuvastamisnõude osas märkinud, et HKMS § 45 lg-st 2 lähtuvalt võib küll esitada kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi tekitada kahju, kuid mitte juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Halduskohus leidis, et miski kohtule esitatust ei luba järeldada, et kaebajale sai tekkida kahju RVastS § 9 lg 1 kohaselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Kaebaja ei ole ka määruskaebuses esile toonud asjaolusid, mis lükkaksid halduskohtu põhjendused ümber. Kaebaja väide tuvastamiskaebuse tähtaegsuse osas ei ole asjakohane, kuna halduskohus ei ole antud osas kaebust tagastanud mittetähtaegsuse tõttu. Ka ei ole kaebaja väited seonduvalt VSkE muutmisega ja täitevvõimu volituste ületamisega käesoleva vaidluse (halduskohtu 19.10.2017. a määrus tuvastamiskaebuse tagastamise kohta) seisukohalt asjakohased, mistõttu ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. Ringkonnakohus on seisukohal, et tuvastamisnõude osas on halduskohus õigesti otsustanud kaebust menetlusse mitte võtta ning selle tagastanud HKMS § 121 lg 2 p-le 2 tuginedes.
24.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus M. Reimani 25.10.2017. a määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.10.2017. a määruse resolutsiooni p-i 4 osas muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Samuti jätab ringkonnakohus M. Reimani 07.12.2017. a määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.11.2017. a määruse resolutsiooni muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.