esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise kohta Kohtuasja number
3-17-2586
Määruse kuupäev
21.12.2017
Kohtunik
Mare Priks
Kohtuasi
PKi (K) kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus seoses suitsetamise keeluga Tartu Vanglas Jätta PKi esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Resolutsioon Edasikaebamise kord
Muud selgitused
Määruse peale on õigus esitada määruskaebus otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kätte toimetamisest. Määrus toimetatakse kätte PKile ja Tartu Vanglale.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Halduskohtusse saabus 27.11.2017 PKi (K) kaebus, milles kaebaja vaidlustab Tartu Vangla kodukorra ning palub tunnistada VSkE § 641 p 31 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja on esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse peatada VSkE § 641 p 31 mõju ja peatada vangla direktori käskkiri, mis keelab suitsetamise alates 01.10.2017. Esialgset õiguskaitset taotleb PK Tartu Vangla kodukorra vaidemenetluse ajaks. Kaebaja põhjendab, et tema õigusi rikub 01.10.2017 jõustunud seadus, mis piirab Tartu Vanglas suitsetamist. PK märgib, et nimetatud piirang ületab vangistusega paratamatult kaasnevate kannatuste ja ebamugavuse taset. Kaebaja on märkinud, et on esitanud vanglale taotluse suitsetamise lubamiseks (24.11.2017) ja seejärel vangla direktori käskkirjale, mis keelab vanglas suitsetamise, vaide (24.11.2017). Kaebaja põhjendab, et seega on käimas vaidemenetlus, mistõttu esialgse õiguskaitse taotluse esitamine on lubatav. PK ei esitanud kohtule ühtegi tõendit ega dokumenti.
Tartu Halduskohus esitas 30.11.2017 Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus kohtule teatada, kas PK on kaebuses toodud asjaoludega seoses esitanud vanglale või vangla kaudu Justiitsministeeriumile taotluseid või vaideid. Kohus palus, et kui kaebaja on vanglale esitanud pöördumisi, siis vangla esitaks need kohtule.
3.05.12.2017 esitas Tartu Vangla halduskohtule vastuse, milles selgitas, et PK on Tartu Vangale esitanud vaide seoses suitsetamise keeluga ning kaks taotlust võimaldamaks talle sigarette ja suitsetamist. Vangla märkis, et nimetatud pöördumiste lahendamine on algjärgus. Vangla selgitas, et PK on suitsetaja ja tal on laos sigarette. Tartu Vangla esitas kohtule PKi 24.11.2017 vaide vangla direktori 24.11.2017 käskkirja peale, PKi 21.11.2017 taotluse suitsetamise lubamiseks ning 24.11.2017 taotluse sigarettide ja suitsetamise lubamiseks.
4.Tartu Halduskohtu 07.12.2017 määrusega tagastati PKi kaebus (resolutsiooni p 1) ja jäeti PKi esialgse õiguskaitse taotlus käiguta ning anti PKile taotluse puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg 5 päeva alates käesoleva määruse kättesaamisest (resolutsiooni p-d 2 ja 3). Kohus palus PKil tasuda esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõiv või maksejõuetuse korral esitada menetlusabi taotlus ning põhistada esitatud esialgse õiguskaitse taotlust. Kohus palus, et PK selgitaks kohtule, millised pöördumatud tagajärjed talle tekivad, kui kohus jätab esitatud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
5.07.12.2017 esitas PK halduskohtule vastuse, milles selgitas, et vajab esialgset õiguskaitset seetõttu, et siis saab ta jätkata suitsetamist. Taotleja põhjendas, et kui tema vaidlus peaks lõppema võiduga, siis on tal küll võimalus suitsetamist uuesti alustada, kuid seda, et PK ei saanud vaidluse ajal suitsetada, ei ole enam võimalik olematuks teha. Suitsetaval isikul tekib nikotiinisõltuvus ja suitsetamisest loobumisel võivad tekkida võõrutusnähud. PK on märkinud, et kui ta ei saa suitsetamist jätkata võivad tal tekkida võõrutusnähud, mis võivad ületada kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste taset. Taotleja on märkinud, et oluline on see, et selliste nähtude tekkimine on võimalik. PK on märkinud, et ta on olnud suitsetaja 15 aastat ja on suitsetamisega harjunud. PK leiab, et tema esitatud vaidega seotud positsioon ja eduväljavaated on head. PK on märkinud, et on pöördunud olukorra kergendamiseks perearsti ja kontaktisiku poole aga ei saanud abi. Taotleja märkis, et riigilõiv summas 15 eurot on tasutud 06.12.2017. PK teavitas kohut, et esitas 08.12.2017 lisa oma vaidele, millega soovib lisaks TVK p-le 2.3 vaidlustada ka VSkE § 82 lg 2 ja VSkE § 641 p 31 kuna ilma selleta poleks endiselt suitsetamine võimalik. PK on märkinud, et soovib vaidlustada muudatused, mis hakkasid kehtima alates 01.10.2017 TVK p-des 4.8, 7.1.15 ja 16.9.18 kuna selleta poleks PKi eesmärk võimalik.
6.11.12.2017 jõudis halduskohtusse PKi avaldus, milles on märgitud, et PK sai 08.12.2017 kohtumääruse kätte ja sellest sai PK aru, et peab ära ootama kaebuse esitamiseks vangla vastuse vaidele. PK on märkinud, et temal ei tekkinud www.tubakainfo.ee kirjeldatud vaevusi suitsetamisest loobumisel enne 30 päeva möödumist. PK märkis, et vangla selgitas talle, et vaid TVK p 2.3 vaidlustamine ei aita saavutada soovitud eesmärki, sest suitsetada ei ole võimalik ilma selleks sigarette omamata ja poest juurde ostmiseks võimaldamata. PK lisas, et soovib esialgset õiguskaitset vaidemenetluse (peatada Tartu Vangla direktori 04.05.2017 käskkiri nr 1-1/49, millega muudeti TVK) ajaks Tartu Vanglaga.
7.Halduskohtu 13.12.2017 määrusega kohustati Tartu Vanglat esitama seisukoht PKi esialgse õiguskaitse taotluse kohta hiljemalt 18.12.2017.
8.Tartu Vangla esitas halduskohtule 15.12.2017 kirjaga nr 1-10/385-4 seisukoha PKi esialgse õiguskaitse taotlusele. Koos seisukohaga esitas vangla kohtule Tartu Vangla meditsiiniosakonna
juhataja üldarst P. Kooli selgituse koos PKi tervisekaardi väljavõttega perioodi 01.10.2017– 14.12.2017 kohta. Vangla esitas ka PKi inspektor-kontaktisiku E. Kraavi selgituse. Tartu Vangla on seisukohal, et PKi esialgse õiguskaitse taotlus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vangla põhjendas, et kuigi PK on loetlenud, millised võõrutusnähud suitsetamisest loobumisel võivad esineda, ei ole taotleja märkinud, millised võõrutusnähud tal isiklikult on ilmnenud. Kuigi PKi väitel on ta pöördunud olukorra leevendamiseks perearsti poole, ei nähtu tema tervisekaardi väljavõttest, et ta oleks mõnele meditsiiniosakonna töötajale suitsetamise keelustamisest tingitud võõrutusnähtude üle kurtnud. Seetõttu puuduvad igasugused tõendid, et suitsetamise keeld PKi tervisele üldse halvasti mõjuks. Ka PKi inspektor-kontaktisiku E. Kraavi selgituste kohaselt ei ole PK pöördunud tema poole seoses suitsetamisest loobumise nõustamise ja psühholoogiga vestlemise sooviga, kuid on uurinud enda õiguste kaitsmise võimaluse kohta, kuna leiab, et suitsemise keelamine ei ole õiguspärane. Vangla märkis, et kuivõrd PK paikneb Tartu Vanglas alates 02.02.2017 ning suitsetamiskeeld jõustus vanglas alles 01.10.2017, pidi PKi organism vanglas eelnevalt viibitud pea 8 kuu jooksul juba väiksemate nikotiinikogustega harjunud olema. Mõistagi võib ka 3 suitsu suitsetamise võimaluse äravõtmine suitsetamisega harjunud inimese jaoks olla ebameeldiv ja põhjustada mõningaid vaevusi. Vastavalt Tervise Arengu Instituudi veebilehel toodud andmetele mööduvad võõrutusnähud siiski hiljemalt paari nädalaga ning valmistavad muret vaid loobumisprotsessi alguses. Arvestades, et PK oli enne suitsetamiskeelu jõustumist pea 8 kuu jooksul saanud suitsetada vaid kuni 3 sigaretti päevas ning praeguseks pole saanud suitsetada juba peaaegu 2,5 kuud, on ebausutav, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine võiks taotlejale käesoleval hetkel pöördumatuid tagajärgi kaasa tuua. Tartu Vangla hinnangul ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine võiks raskendada või muuta võimatuks hilisema kohtuotsuse täitmise. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab esinema vajadus, kuid selleks ei saa olla üksnes asjaolu, et suitsetamise keeld on PKile vastumeelne. Juhul, kui hilisem kohtumenetlus peakski lõppema PKi võiduga, saab ta pärast keelu tühistamist soovi korral uuesti suitsetama hakata. Seisukohale, et vahepealne suitsetamiskeeld võiks tuua talle kaasa pöördumatuid tagajärgi, Tartu Vangla hinnangul asuda ei saa.
9.18.12.2017 saabus halduskohtusse PKi täiendav seisukoht ja põhjendused esitatud esialgse õiguskaitse taotlusele. PK märkis, et on korduvalt pöördunud seoses suitsetamise keelust tingitud olukorra leevendamiseks oma kontaktisiku E. Kraavi poole ja küsinud suitsetamisest loobumiseks mõeldud plaastreid ja nätse, kuid tulutult. PK selgitas, et lasi end panna perearsti järjekorda, kuid esimene kord ootas kuu aega ja siis öeldi, et taotleja käib perearstil liiga tihti ning teine kord sai taotleja perearsti juurde aga arst põhimõtteliselt naeris taotleja välja ja ütles, et nii väikeste muredega arsti poole ei tulda. Peale seda, kui taotleja proovis abi saada nii kontaktisikult kui perearstilt, kuid abi ei saanud ja ikka väga kannatas võõrutusnähtude all, siis oli sunnitud esialgse õiguskaitse taotlusega kohtu poole pöörduma. Taotleja hinnangul on tema vangistus seoses suitsetamise keeluga muutunud kordades raskemaks, kuskilt abi ei saa. Taotleja märkis, et tal esineb tugev närvilisus, süda jätab lööke vahele ja teised võõrutusnähud kasvavad igapäevaselt. Taotleja hinnangul, kui kohus kohaldaks esialgset õiguskaitset ja võimaldaks tal suitsetada, ei tekitaks see vanglas julgeolekule lisapingeid. Oht julgeolekule on närvilistest kinnipeetavatest suurem. Esialgset õiguskaitset vajab PK kuni vaidluse lõpuni Ringkonnakohtus.
PK on avaldanud arvamust, et kui kohus peaks peale Tartu Vanglalt esialgse õiguskaitse taotlusele seisukoha saamist otsustama mitte kohaldada esialgset õiguskaitset, peaks taotleja saama enne kohtu otsustuse tegemist võimaluse esitada vangla väidetele vastuväiteid ja oma arvamust õigustada. PKi hinnangul on suitsetamise keeld vanglas vastuolus VangS § 41 lg-ga 2 ja ilmselt ka ei ole kooskõlas põhiseadusega. Enne kui suitsetamist ära keelata, peaks olema tõestatud võõrutusnähtude pikkus ja kui kahjulik ning kas üldse, on 3 sigareti päevas suitsetamine.
Kohtu seisukoht
10.Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 249 lg 1 järgi võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kuigi kohus on PKi kaebuse 07.12.2017 määrusega tagastanud, on PKi esialgse õiguskaitse taotlus HKMS § 249 lg-te 2 ja 5 järgi lubatav, sest vanglas on pooleli vaidemenetlus. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
11.HKMS § 251 lg 1 p 3 järgi esialgse õiguskaitse määrusega võib kohustada haldusorganit taotletavat haldusakti välja andma, toimingut tegema või jätkuvat toimingut lõpetama.
12.PK on kohtule esitanud kaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega (27.11.2017), taotluse puuduste kõrvaldamise avalduse (11.12.2017) ning täiendava seisukoha (18.12.2017). Kuigi PK on viimases kohtule saadetud pöördumises märkinud, et kui kohus jätab peale vangla seisukoha saamist esitatud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, peaks PK saama võimaluse esitada omapoolseid vastuväiteid ja arvamusele õigustusi. Arvestades esialgse õiguskaitse taotluse kiireloomulisust ja asjaolu, et PK on kohtule kolmel korral seoses esialgse õiguskaitse taotlusega esitanud seisukohti, ei pea kohus vajalikuks ega põhjendatuks menetlusega viivitada ja küsida PKi arvamust vangla 15.12.2017 seisukohale. Kohtule esitatud materjalide põhjal on võimalik lahendada PKi esialgse õiguskaitse taotlus.
13.PK on märkinud, et ta on olnud suitsetaja 15 aastat ja on suitsetamisega harjunud. Taotleja leiab, et tema esitatud vaidega seotud positsioon ja eduväljavaated on head. PK on märkinud, et on pöördunud olukorra kergendamiseks perearsti ja kontaktisiku poole aga ei saanud abi. 07.12.2017 esitatud puuduste kõrvaldamise avalduses märkis PK, et kui ta ei saa suitsetamist jätkata võivad tal tekkida võõrutusnähud, mis võivad ületada kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste taset. Taotleja on märkinud, et oluline on see, et selliste nähtude tekkimine on võimalik. 18.12.2017 kohtusse jõudnud taotluse täienduses on taotleja märkinud, et suitsetamise keelust tingituna esineb tal tugev närvilisus, süda jätab lööke vahele ja teised võõrutusnähud kasvavad igapäevaselt.
14.Kohtule esitatud PKi ravilugude väljavõttest perioodi 01.10.2017–14.12.2017 kohta nähtub, et seoses suitsetamise keelust tingitud probleemidega ei ole taotleja perearsti poole pöördunud. Ka PKi inspektor-kontaktisiku E. Kraavi selgituste kohaselt ei ole PK pöördunud tema poole seoses suitsetamisest loobumise nõustamise ja psühholoogiga vestlemise sooviga, kuid on uurinud enda õiguste kaitsmise võimaluse kohta, kuna leiab, et suitsetamise keelamine ei ole õiguspärane.
Kohtul ei ole alust kahelda Tartu Vangla poolt esitatus, et PK ei ole suitsetamisest tingitud vaevuste leevendamiseks pöördunud kontaktisiku ega meditsiiniosakonna poole. Seega, kohtu hinnangul on PKi väited paljasõnalised selle kohta, et ta pöördus suitsetamisega seotud olukorra kergendamiseks perearsti ja kontaktisiku poole, kuid ei saanud abi. Arvestades eeltoodut, nähtub kohtule, et suitsetamise keelu kohaldamisega ei ole taotlejale saanud kaasneda selliseid terviseprobleeme, mille puhul oleks taotleja pidanud pöörduma vangla personali poole leevenduse saamiseks.
15.Kuna PK on end määratlenud suitsetajana, siis ei vaidle kohus sellele vastu, et suitsetamisest loobumisel võivad PKile kaasneda teatud ebamugavused. Samas, suitsetamisest loobumisel teatud ebamugavused ei ole võrdsustatavad pöördumatu tagajärje ohuga. Nimetatut kinnitab ka Tartu Ringkonnakohus 06.12.2017 määruse nr 3-17-1449 p-s 23. Välistatud ei ole võõrutusnähtude esinemise võimalikkus, kuid need ei põhjenda õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes õigust saada suitsetamisest loobumisel ja võõrutusnähtude esinemisel asjatundlikku ravi.
16.Tartu Vanglas on suitsetamiskeeld kehtinud alates 01.10.2017. Seega, käesoleva määruse tegemise ajaks üle 2,5 kuu. Arvestades, et tõendatud ei ole, et taotleja kannataks nikotiini sõltuvusega toime tuleku käes või suitsetamiskeelust tingituna on taotlejale tekkinud terviseprobleeme, siis ei ole võimalik järeldada, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine võiks taotlejale põhjustada pöördumatuid tagajärgi. PK on nimetanud, et esialgset õiguskaitset peaks kohaldama seetõttu, et vaidluse võitmisel ei saa olematuks teha seda, et vaidluse ajal ei saanud ta suitsetada. Nimetatu ei ole kohtu hinnangul siiski piisav põhjus taotleja huvide kaitseks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kohus märgib, et juhul, kui vaidlus lõppeb PKile positiivselt, on taotlejal soovi korral võimalik asuda suitsetama ning vajadusel nõuda vanglalt kahju hüvitist selle aja eest, mil taotleja ei saanud suitsetada. Kuigi kohus on seda selgesõnaliselt 07.12.2017 määruses (p 19) küsinud, ei ole taotleja kohtule nimetanud, millised pöördumatud tagajärjed talle kaasnevad, kui kohus esialgset õiguskaitset ei kohalda.
17.PK on kohtule põhjendanud, et Viru Vanglas on kohtu poolt esialgse õiguskaitse raames võimaldatud suitsetamise jätkamist ja seega on vanglal võimalused suitsetamise korraldamiseks. Tõsi, Tartu Halduskohtu määrustega kohaldati Viru Vanglas suitsetamisega seoses esialgset õiguskaitset. Kohus peab vajalikuks PKit teavitada, et Tartu Ringkonnakohus on kõnealuse esialgse õiguskaitse määruse tühistanud ja Tartu Ringkonnakohtu nimetatud määrus ei ole edasikaevatav.
18.Käesoleva määruse tegemise ajal ei ole kohtule esitatud selliseid argumente ja põhjendusi, mis veenaksid kohut, et esialgse õiguskaitse raames oleks põhjendatud PKile võimaldada Tartu Vangla territooriumil suitsetamist.
19.Arvestades, et PK on olnud ilma suitsetamise võimaluseta käesoleva määruse tegemise ajaks juba üle 2,5 kuu ja et kohtu hinnangul ei põhjusta suitsetamiskeeld taotlejale pöördumatuid tagajärgi, ei pea kohus vajalikuks hinnata põhjalikumalt muude esialgse õiguskaitse kohaldamise eelduste täidetust (sh vaide perspektiiv).
20.Kohus peab vajalikuks märkida, et kui suitsetamisest loobumine võib põhjustada ajutisi ebameeldivusi, siis suitsetamine iseenesest põhjustab olulisi terviseprobleeme nii suitsetajatele kui ka neile kinnipeetavatele ja vanglaametnikele, kes ei suitseta, kuid on sunnitud viibima suitsetavate kinnipeetavate läheduses. Tartu Ringkonnakohus analüüsis 06.12.2017 määruse nr 3-17-1449 p-s 25 põhjalikult, kuidas suitsetamine kujutab endast teaduslikult tõestatud tõsist ohtu
suitsetajate endi tervisele, kahjustades südame-veresoonkonda, hingamis-, seede-, kusesuguelundkonda ja meeleelundeid ning on paljude haiguste tekkepõhjuste hulgas olulisim välditav ohutegur. Samuti peetakse tubakasuitsetamist ennast sõltuvushaiguseks, millest on ohustatud kõik suitsetajad ja mittesuitsetajad, kes tubakasuitsust saastatud õhku sisse hingavad, ning mida sooviksid 70% suitsetajatest maha jätta. Suitsetamisest tingitud terviseriskid on märksa tõsisemad kui võimalikud võõrutusnähud nende kogumis. Tubakatarbimise levimuse vähendamine vähendab tervishoiukulutusi, tõstab inimeste elukvaliteeti ja seeläbi ka riigi majanduslikku jõukust. Seega, suitsetamisest loobumine toob inimesele pikemas perspektiivis kasu.
21.Kohus peab oluliseks viidata ka ringkonnakohtu määruse p-dele 25-28, kuna kinnipeetav ei rahasta vajaminevaid tervishoiuteenuseid ise, ei saa tal olla ainuõigust langetada ainuisikuliselt suitsetamisest loobumise või suitsetamise jätkamise otsust. Suitsetamisest loobumine vähendab märkimisväärselt tubakasuitsust tingitud haigustesse suremuse riski nagu ka muid suitsetamisest tingitud terviseriske. Kuna suitsetajate tervishoid on kallim kui mittesuitsetajate tervishoid, võimaldab suitsetamise keeld kasutada otstarbekamalt maksumaksja raha. Lisaks, olukord, kus vanglates kehtib kõigile suitsetamise keeld ning ainult mõne üksiku kinnipeetava suhtes on kohtud kohaldanud esialgset õiguskaitset, tekitab vanglas pingeid ning võib omakorda ohustada vangla julgeolekut. Riigikohtu halduskolleegiumi 16.12.2016 määruse nr 3-3-1-87-16 p 14 kohaselt igasugune riive, mis annab aluse halduskohtusse kaebuse esitamiseks, ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil.
22.PKi põhiõigus oma tervist suitsetamise teel kahjustada ning võimalike ebamugavuste talumine vaidluse ajal ei tingi esialgse õiguskaitse vajadust, mis kaaluks üle olulise avaliku huvi ja ettenähtavad tagajärjed Tartu Vangla jaoks. Seetõttu jätab kohus PKi esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.