G.S.kaebus Viru Vangla 24.04.2017 käskkirja nr 6-3/404-1 ja 15.05.2017 käskkirja nr 63/484-1 tühistamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: G.S. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Olga Hodakovskaja
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta G.S.kaebus täies ulatuses rahuldamata.
2.Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid puudutavate dokumentide osas kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 22.01.2018. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.28.02.2017 on Viru Vangla (edaspidi vastustaja) koostanud käskkirja nr 6-2/242-1 (tl 93-94), millega määrati kinnipeetav G.S. (edaspidi kaebaja) finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks V7 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana tähtajatult alates 01.03.2017. 24.04.2017 käskkirjaga nr 6-3/404-1 (tl 55-66) tunnistati kaebaja VangS § 37 lg 1 ja § 67 lg-le 1 toetudes süüdi selles, et ta ei allunud vanglaamenike poolt antud korraldustele eemaldada
24.03.2017 aknalt ajalehe väljavõtetest kokku kleebitud kate, lõpetada 29.03.2017 suhtlemine kartserirežiimil oleva kinnipeetavaga, tuua 06.04.2017 enda voodivarustus laost kambrisse ja asuda 13.04.2017 tööle koristajana ning karistati esimese kolme juhtumi eest kolme ööpäeva ja viimati nimetatud juhtumi eest kümne ööpäeva pikkuste kartserisse paigutamistega. 15.05.2017 koostati uus käskkiri nr 6-3/484-1 (tl 81-85), millega tunnistati kaebaja VangS § 37 lg 1 ja § 67 lg 1 toetudes süüdi selles, et ta keeldus 19.04.2017 tööle asumise ja 26.04.2017 kartserivormi selga panemise kohta antud korralduste täitmisest ning karistati kummagi juhtumi eest viieteistkümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Vaideotsustega 19.06.2017 nr 6-12/150-2 ja 10.07.2017 nr 612/185-2 (tl 21-22 ja 30-31) jäeti mõlema käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaided (tl 23 ja 32-33) rahuldamata. Veel on kohtutoimikusse esitatud 24.03.2017, 29.03.2017, 06.04.2017, 07.04.2017, 13.04.2017, 19.04.2017 ja 26.04.2017 ettekanded (tl 69-74 ja 90p-92), distsiplinaarmenetluse algatamise teated (tl 67p-68 ja 90-91), kaebaja 17.04.2017, 19.04.2017, 21.04.2017, 15.05.2017 seletused ja vastuväited (tl 61-62, 76p-79 ja 85p), 19.04.2017 ja 12.05.2017 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollid (tl 62p-67 ja 86p-89), 19.04.2017 videosalvestise vaatluse kohta vormistatud protokoll (tl 80), 07.02.2017 ja 22.02.2017 õiendid (tl 94p-95), meditsiiniosakonna 28.01.2017, 13.04.2017, 19.04.2017, 20.04.2017 ja 26.04.2017 tõendid (tl 51-54, 96p-97 ja 98p-99) ning kaebaja distsiplinaarkaristuste väljatrükid (tl 77p ja 100).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.19.07.2017 koostatud kaebuses (tl 1-12) palus kaebaja, et halduskohus tühistaks nii 24.04.2017 käskkirja nr 6-3/404-1 kui 15.05.2017 käskkirja nr 6-3/484-1 väites, et need on õigusvastased, kaalutlusvigased ja ebaproportsionaalsed. Vastavaid seisukohti põhjendas ta asjaoluga, et mõlemad distsiplinaarmenetlused viidi läbi ametniku poolt, kes andis välja ka käskkirja ja koostas hiljem vaideotsuse. Ühtlasi leidis kaebaja, et VangS § 64 lg 1 ja VSKE on vastuolus PS §-dest 3, 4 ja 14 tulenevate seaduslikkuse, õigusselguse, võimude lahususe ja hea halduse põhimõtetega osades, mille kohaselt on distsiplinaarmenetluse läbiviija ja karistuse määraja üks ja sama isik ja üksuse juht tema korraldusel toimivate ametnike otsuste läbivaataja. Veel märkis kaebaja ära, et menetleja on võtnud kõikides asjades ütlusi üksnes valvuritelt ja jätnud need võtmata teistel kinnipeetavatelt, mistõttu on menetlused olnud ühekülgsed, sisuliselt ei viidagi neid läbi ja toimub konveiertüüpi karistamine. PS §-st 19 tulenevale eneseteostusõigusele viidates pidas ta arusaamatuks, mismoodi saab tema rahumeelne tegevus või tegevusetus seada ohtu vangla julgeoleku või mõjutada teiste kinnipeetavate käitumist ja leidis, et ka põhjendamatu tööst keeldumise puhul on vangistuse eesmärgid saavutatavad teiste vahendite kui kuude kaupa kartseris hoidmisega. TTOS § 14 lg 5 p-le 4 tuginedes selgitas ta, et keeldus tööle asumast põlvede, alaselja ja südame reaalsete probleemide tõttu, milliseid vangla meelevaldselt eirab, ei pidanud enda töövõimelisusele hinnangu andmist meditsiiniõe poolt pädevaks ning lisas, et tööle määramisele kooskõlastuse andmise asemel oleks arst pidanud saatma ta eriarsti vastuvõtule. Lisaks eitas kaebaja ka käskkirjades märgitud süütegude toime panemist märkides ära, et valvur ei andnudki talle korraldust ajalehest katte aknalt ära võtmiseks, voodivarustuse karseri laost toomiseks ja T-särgi lattu panemiseks, ei võtnud omaks teadlikku suhtlemist karseris oleva kinnipeetavaga ning väitis, et käskkirjadest nähtuv ainult kahe vanglaametniku nime figureerimine viitab isiklikule vihavaenule.
3.Vastustaja pidas oma vastuses (tl 44-46) nii vaidlustatud käskkirju kui distsiplinaarmenetlusi seaduslikeks ja põhjendatuteks, palus arvestada neis ja vaidemenetluses väljendatud põhjendustega ning jätta kaebus rahuldamata. Vastuseks kaebaja väidetele selgitati kinnipeetava töökohustuse ja töövõimelisuse kindlaks tegemisega seonduvat ning märgiti muuhulgas, et menetluse läbiviimine ja karistuse määramine sama isiku poolt ei anna üksi mingit alust kahelda ametniku erapooletuses või karistusotsuse õiguspärasuses, vaidemenetluse puhul on aga määravaks otsuse allkirjastaja, mitte
selle koostaja. Veel märgiti, et kinnipeetav on kohustatud järgima seaduse, VSkE ja kodukorra nõudeid ning isegi rahumeelne korraldusele mitteallumine rikub distsipliini ja seab ohtu vangla julgeoleku.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas vaidlusalustes käskkirjades kirjeldatud rikkumised said anda aluse kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks, kas distsiplinaarmenetlused vastavad õigusaktidest tulenevatele nõuetele ning kas määratud karistused on kooskõlas rikkumise asjaolude ja tema isikuga.
5.Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul on haldusorganil õigus kaaluda selle üle, kas üldse karistada distsipliinirikkumise toime pannud isikut ning milline konkreetne karistus valida. Kohtu volitused on niisuguste otsuste puhul piiratud. Ta saab HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt hinnata vaid seda, kas langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid tal ei ole võimalik kontrollida otsuse sisulist otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest.
6.Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad HMS §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud ainult selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seotud arvamus korralduse õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Niisugust seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt väljendanud oma lahendis nr 3-3-1-103-06 ning see on kohaldatav ka mõlema vaidlustatud käskkirja puhul.
7.Vaidlusalusest käskkirjast nr 6-3/404-1 nähtuvalt karistati kaebajat vanglaametnike korralduste mittetäitmise eest, millised anti talle kambri aknale paigutatud ajalehe väljalõigetest tehtud katte eelmaldamiseks, kartserirežiimil oleva kinnipeetavaga suhtlemise lõpetamiseks, voodivarustuse laost kambrisse toomiseks ja koristajana tööle asumiseks. Käskirja kohaselt kvalifitseeriti toimunu Viru Vangla kodukorra (edaspidi kodukorra) punktide 1.12.17 ja 1.12.10 sätestatud nõuete ning VangS § 37 lg 1 tuleneva töötamise kohustuse rikkumisena. Käskkirjaga nr 6-3/484-1 määrati VangS § 37 lg-le 1, § 651 lg-le 2 ja kodukorra punktis 8.3.1 sätestatule osundades karistused tööle asumise ning tavavormi T-särgi seljast võtmise, lattu viimise ja kartserivormi selga panemise kohta antud korralduste täitmata jämise eest.
8.Kodukorra punkt 1.2.17 keelab kinnipeetaval kinnitada kambri ehitus- ja sisustuselementidele ajalehtede väljalõikeid ja katteid ning kasutada esemeid nii, et need takistavad visuaalset järelevalvet. Selline sõnastus on väga laiaulatusliku sisuga ja saab seetõttu tähendada ka keeldu riputada mistahes esemeid kambri aknale. Kodukorra punkt 1.12.10 ei luba kinnipeetaval suhelda kinnipeetavaga, kes on teises osakonnas, päevakava järgi suletud kambris või kartseris. VangS § 651 lg-s 2 sätestatust tulenevalt peab kinnipeetav kartserisse paigutamisel oma isiklikud asjad lattu andma ning kartseri arvel oleva riietuse selga panema. VSkE § 7 lg 4 näeb kartseri sisustuses ette üksnes päevasel ajal mittekasutatava lamamisaseme, millest tulenevalt on iseenesest mõistetav, et päeval pole seal lubatud ka voodivarustus ning kinnipeetaval tuleb see igal hommikul ära anda ja õhtul tagasi tuua. Vastustaja väidetel näitavad kinnipeeturegistri andmed, et kaebaja on tutvunud nii
vangistust reguleerivate õigusaktide kui kodukorraga ning ta pole väitnud ega tõendanud, et tegelikult see nii polnud.
9.Kaebaja on oma seletuses eitanud aknale kinnitatud katte eemaldamiseks, kartseris viibiva kinnipeetavaga suhtlemise lõpetamiseks ja antud korralduste saamist. Esimesena nimetatu osas väitis ta, et valvur palus lihtsalt ajaleht aknalt ära võtta seda korralduseks nimetamata ja mittetäitmise tagajärgedest hoiatamata. Teise osas võttis küll omaks, et rääkis sektsioonis inimestega ja jutuga võis ühineda ka keegi kartserist, kuid ei näinud oma käitumises mingi õigusakti sätte rikkumist ning väitis,et märkusi tehti talle valvuri poolt kaugelt ranges/mittekonkreetses vormis, tema ei saanud aga kõigest aru ja palus pöörduda järgmine kord korrektselt. Korralduse saamist eitab ta sarnaselt ka voodivarustuse laost ära toomist ja riietust puudutavates osades. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud, et vangistusalastest õigusaktidest ei tulene vanglateenistuse ametnike poolt kinnipeetavatele antavate korralduste suhtes mingeid kindlaid sisu ja vorminõudeid. VangS § 1321 lg 1, 2 ja 3 on sätestatud üksnes see, et korraldus võib olla nii suuline kui kirjalik, peab olema kooskõlas seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktidega ning kui korralduse saaja ei saa sellest aru, peab ta ise andjalt selgitusi küsima. Käesoleval juhul viitavad kaebaja 19.04.2017 seletuskirja selgitused, et ta sai valvuri poolt ajalehest katte aknalt eemaldamise kohta öeldust suurepäraselt aru, kuna esitas talle põhjendused, miks oli katte aknale paigutamine vajalik. Nähtub ka see, et korraldus jäi tema poolt täitmata, sest katte võttis aknalt ära valvur. Kartserirežiimil oleva kinnipeetavaga suhtlemist kinnitab lisaks sellekohasele ettekandele videosalvestise vaatluse kohta koostatud protokoll ning kaebaja pole ka ise suhtlemist eitanud. Voodivarustuse toomise osas viitab aga kaebaja seletuses kui ettekandes kirjeldatu selgelt, et tema ja valvuri vahel toimus sellekohane sõnavahetus ja voodivarustust ta koheselt kambrisse ei toonud. T-särgi seljast võtmise kohta mitme ametniku poolt antud korralduste olemasolu ja sellele vastu vaidlemist on lisaks vanemvalvuri ettekandes sisalduvale kirjeldanud kaebaja ka ise nii oma kaebuse vastavas osas kui 15.05.2017 seletuskirjas. Kohtul puudub tõsiselt võetav alus kahelda vanglateenistuse ametnike ettekannete tõele vastavuses ning ühelgi nimetatud juhtudest polnud tegemist tühise korraldusega. See tähendab aga, et sõltumata sellest, kas kaebaja pidas korraldusi õigeks ja seaduslikuks, tuli tal need ilma vastu vaidlemata ära täita.
10.VangS § 37 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav reeglina töötama. Juhud, millistel võib ta sellest kohustusest vabaneda, on ammendavalt loetletud VangS § 37 lg-s 2, mille punkti kolm kohaselt ei pea töötama muuhulgas kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel. VangS § 37 lg 3 näeb ette, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst ning seejuures ei ole seaduseandja seadnud tingimuseks, et seda peab tegema mingi konkreetne eriarst. Kaebaja tööle määramise kohta 28.02.2017 koostatud käskkirjast nr 6-2/242-1 nähtuvalt arvestati selle andmisel meditsiiniosakonna arsti 03.02.2017 hinnangut, mille kohaselt on ta töövõimeline ja võib täita koristaja tööjuhendi punktist 1.3 tulenevaid tööülesandeid. Seejuures märgiti ära, et nendeks on tolmu pühkimine horisontaalpindadelt, aknalaudadelt ja mööblilt ning töövahendiks on vesi, lapp ja vajadusel kummikindad.
11.Kaebaja ei eita tööle asumise korralduste täitmata jätmist, kuid arvab TTOS § 14 lg 5 p-le 4 osundades, et selleks olid olemas tervisest tulenevad põhjused. Nimetatud säte annab kinnipeetavale küll õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise, kuid vastava ohu tegeliku olemasolu üle ei saa ta ise otsustada. Seda peab tegema arst, sest ainult temale on seaduseandja andnud õiguse hinnata kinnipeetava töövõimega seonduvat. Käesoleval juhul oli 28.01.20217 tõendi ja 03.02.2017 kooskõlastuse näol olemas arsti hinnang, mis lubas määrata kaebaja koristajana tööle ja anda talle ka sellekohaseid konkreetseid korraldusi. VangS § 38 lg 22 võimaldab kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu töökohustusest vabastada ka ajutiselt, kuid vastava meetme põhjendatust peab iga konkreetse juhtumi puhul eraldi kontrollima. Kaebaja suhtes on just nii toimitud, sest ettekannetest nähtuv ja meditsiiniosakonnas nende koostamisega samal päeval
vormistatud tõendid kinnitavad, et vaatamata kurtmisele valu üle seljas, kaelas ja jalgades, tuvastas kohale kutsutud tervishoiutöötaja 13.04.2017, et kaebaja liigub kambris vabalt, pole sundasendis ega näinud põhjust töövabastuse andmiseks. 19.04.2017 keeldus kaebaja aga üldse meditsiinilisest läbivaatusest, liikus kambris vabalt ja pesi WC ruumis pesu. Kohtul ei ole tõsiselt võetavat põhjust eelnimetatud tõendite tõele vastavuses kahtlemiseks. Samuti puudub vähimgi alus arvata, et vanglas tegutsevad tervishoiutöötajad ei tea, milliseid tööülesandeid peab nende patsient üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma, ei oska hinnata tema võimalusi nendega hakkama saada ning annavad kinnipeetava tervislikule seisundile hinnanguid ilma tema kaebuste põhjendatust tegelikkuses üle kontrollimata ja olukorda kogumis arvestamata. Arsti poolt kaebaja töövõimelisuse kohta antud hinnangust tulenevalt, sai tema väiteid ajutise töövõimetuse kohta kontrollida ka meditsiiniõde ning ta pole esitanud midagi niisugust, mis vastavad tõendid ümber lükkaksid.
12.VangS § 63 lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü vanglaametniku poolt tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vastavate ametnike 24.03.2017, 29.03.2017, 06.04.2017, 07.04.2017, 13.04.2017, 19.04.2017 ja 26.04.2017 ettekannetega. Distsiplinaarmenetluste materjalid kinnitavad, et kaebaja karistamistel on järgitud kõiki VangS § 64 lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Menetluste käik on protokollitud VSkE § 97 lg-s 2 kehtestatud nõuete kohaselt, teda on teavitatud nende algatamisest, talle on antud võimalus ennast seletuste andmise läbi kaitsta ning karistused on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja inspektor-kontaktisikule VSkE §-s 17 antud pädevuse piirides. Mõlemas vaidlustatud käskkirjas on piisavalt käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja vastuväidetest ja tema tervislikust seisukorrast tulenevat. Küllaldase ulatuse ja arusaadavusega on selgitatud ka seda, millisel põhjusel on tegemist vangla julgeoleku tagamise seisukohalt olulist kaalu omavate rikkumistega ning miks on kolme, kümne ja viieteistkümne ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised nende eest võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige õigemad. HKMS § 158 lg-s 3 kehtestatust tulenevalt pole kohtul kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul küll õigust hinnata otsustatu sisulist otstarbekust, kuid kuna VangS § 63 lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäevast kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada nii tema isikut kui vanglaametniku korralduste täitmisest keeldumistes seisnenud distsipliinirikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule olenemata sellest, kas allumatus oli rahumeelne või mitte. Karistused pole kaebaja korduvaid samalaadseid rikkumisi arvestades kindlasti ka ülemäärase raskusega ning võivad võrreldes teiste võimalike karistusvahenditega kõige paremini kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele.
13.Miski kohtule esitatust ei anna põhjust järeldada ka seda, et distsiplinaarmenetluste käigus oleks toimunud õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumisi. Kaebaja osundab küll teiste kinnipeetavate ütluste võtmata jätmisele, kuid ühegi rikkumise asjaolud ja eespool juba käsitletu ei viita nende vajalikkusele. Lisaks ei pruugi kaaskinnipeetavate poolt antavad ütlused ka usutavad olla. Veel viitab kaebaja PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõtte rikkumisele ja asjaolule, et vaidlusalused käskkirjad koostanud vanglateenistuse ametnik polnud erapooletu, sest tema viis läbi ka distsiplinaarmenetluse, kuid pole arvestanud, et nimetatud põhimõte käsitleb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu jagamist, mitte haldusmenetluse osaks oleva distsiplinaarmenetluse korraldamist. Seetõttu ei saa vangistusalastes õigusaktides selle menetluse kohta sisalduv seda põhimõtet ka kuidagi rikkuda. VangS § 64 lg-te 1 ja 4 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ja määrab karistuse vanglateenistus. VangS § 1051 lg 2 järgi kuuluvad vanglateenistusse nii Justiitsministeeriumi koosseisus vanglateenistuse ülesannete täitmiseks ettenähtud ametikohad kui vanglad. Kuna iga konkreetse ametniku tööülesanded on ära määratud tema ametijuhendiga, pole nende täpne seaduses määratlemata jätmine vastuolus ka PS §-st 14 tuleneva hea halduse põhimõttega. VangS § 64 varem kehtinud redaktsiooni kohaselt olid
distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja karistuse määramisega seotud õigused vangla direktoril ja selle seaduse aastal 2009 ilmunud kommenteeritud väljaande § 64 kommentaaris 2.1 märgitust tuleneb selgelt, et tegemist pole menetlusliku rikkumisega. Vaideotsuste koostaja isikust tulenev kaebuse väide VSkE § 12 lg 21 põhiseaduse mõttega vastuolus olemise kohta on aga käesoleval juhul üldse asjakohatu, sest kaebaja on vaidlustanud üksnest tema kohta koostatud käskkirjad ega ole esitanud taotlusi nende osas toimunud vaidemenetluste suhtes.
14.Kohtule esitatu ei kinnita ka seda, et kaebajale määratud karistued oleks nende eesmärki ja rikkumiste iseloomu arvestades ebaproportsionaalsed või rikuksid tema põhiseaduslikke õigusi. Vastavat etteheidet esitades pole ta arvestanud endal lasuvate kohustuste ega asjaoluga, et kartserikaristuste ebasoovitavate mõjude vältimiseks piisanuks korralduste täitmisest. Samuti pole ta arvestanud, et kaebuses viidatud PS §-st 19 tulenev igaühe õigus vabale eneseteostusele pole absoluutne, sest selle kasutamisel tuleb järgida seadust. VangS § 4’ lg-s 1 sätestatu kohustab küll kohtlema kinnipeetavat tema inimväärikust austaval viisil ega luba põhjustada talle karistuse kandmise läbi vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevast rohkem kannatusi, kuid ei välista kuidagi temal vangistusalastest õigusaktidest tulenevate kohustuse täitmise nõudmist, karistamist nende rikkumise eest ega kartserikaristuse määramist, kui see toimub õigusaktides ettenähtud õiguslikke aluseid ja menetluskorda järgides. Nii Riigikohtu ja õiguskantsleri seisukohad kui CPT raportites avaldatud arvamused ei välista kartserikaristuse kasutamist juhtudel, kui muud vahendid pole piisavad. Siinkohal väärib tähelepanu Riigikohtu lahend nr 3-15-3133, mille punktis 17 märgiti üheselt mõistetavalt, et tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks, mis seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise ning ei nähtud, et korduvalt niisuguse rikkumise eest kartseriga karistatud kinnipeetava suhtes oleks muid tõhusaid mõjutusvahendeid. Kaebaja puhul on see samuti nii, sest kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarkaristuste loetelu kinnitab selgelt, et ta ei taha kuidagi alluda vanglas kehtivale korrale ning talle määratud leebemad karistused pole tulemusi andnud.
15.HKMS § 165 lg 2 kohaselt võib kohus kaebuse rahuldamata jätmisel lähtuda vaidlustatud haldusakti või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuse põhjendustest, kui ta nõustub neis esitatuga. Täpselt nii on põhjust toimida ka käesolevas asjas. Mõlemad vaidlustatud käskkirjad on HMS-s haldusakti üldiste ja VangS §-st 64 distsiplinaarmenetluse kohta tulenevate konkreetsete nõuetega igati kooskõlas. Neis on ära toodud piisava ulatusega põhjendused ning olemas on ka viited asjakohastele õigusaktidele. Kaebaja pole aga omalt poolt esitanud midagi niisugust, mis annaks võimaluse vastustaja järeldustega mittenõustumiseks. Seetõttu on võimalik piirduda ainult sellega, mis on eelnevalt juba esitatud ning ei ole vajadust korrata kõike käskkirjades, vaideotsustes ja kaebusele antud vastuses esitatust uuesti üle.
16.HKMS § 77 lg 1 ning TsKMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on toimikusse esitatud mitmed kaebaja tervislikku seisundit käsitlevad dokumendid. Kuna nendes on kajastatud tema eraelulised andmed, millede avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.
17.Eeltoodud järeldustel on mõlemad vaidlustatud käskkirjad õiguspärased, mistõttu puudub alus nende tühistamiseks. Seetõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja eest tasutud riigilõiv HKMS § 108 lg 1 kohaselt hüvitamata. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu pole käesolevas asjas jagamisele kuuluvaid menetluskulusid.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.