Võlaõigus

2-24-124421

2

2-24-124421 II Kohtu põhjendused

3

2-24-124421 



    

 

tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 1 ja 2) ja lepingus on toodud kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (VÕS § 404 lg 21); lepingus on andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta; lepingus on andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta (kui neid nõutakse või on võlaarvestuses arvestatud); krediidikulukuse määr on lepingus õigesti märgitud; viivis on lepingus väljendatud aasta- ja päevamäärana; kui nõuded on loovutatud, on tarbijat sellest teavitatud (VÕS § 412 lg 1); kohustused on õiges järjekorras täidetuks loetud (VÕS § 415 lg 2): esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks, neljandas järjekorras muude kohustuste katteks; lepingus kasutatud tüüptingimused on kehtivad; tehing ei ole heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86).

Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja veendunud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6 ja 7 ), sh omandanud teavet, mis võimaldab tarbija krediidivõimelisust hinnata. Vastavalt krediidiandja sise-eeskirjadele on võimalik maksimaalne kohustuste osakaal sissetulekutest 60%. Laenutaotluse kohaselt oli kostja sissetulekuks 1109 eurot. Pensioniregistri järgi oli kostja sissetulek 390 eurot. Kostja pidi 10.11.2021 tasuma kreeditorile 34 eurot, 10.12.2021 27.44 eurot ja edaspidi osamakse suurus pidi vähenema. Esimese osamakse suurus moodustas 8,7% kostja sissetulekust ja teine osamakse oli 7,04% kostja sissetulekust. Kliendi puhul kohustused vastavat määra ei ületanud ning tema sissetulek oli piisav täitmaks minimaalse sissetuleku nõuet tootetingimustes kehtestatule. Krediidiandja peab kostja andmeid kontrollima tuginedes krediidiandja iseseisvalt kättesaadavale teabele, ning, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks, tuginema tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele. Käesoleval juhul ei tekkinud kreeditoril kahtlust kostja esitatud andmete õigsuses. Seega pidas kreeditor päringutele automaatvastustena kogutud teavet ja kostja enda poolt esitatud teavet piisavaks laenuotsuse tegemiseks. Kreeditor arvestas kostja finantskohustusena kostja laenutaotluses märgitud andmeid ehk 0 eurot. Lisaks arvestas kreeditor, et pärast kõigi finantskohustuste tasumist jäi kostjale minimaalne majapidamiskulude määr 233.57 eurot, mis oli Statistikaameti andmetel 2021.a elatusmiinimumi määr. Kostjale jäi kaks korda elatusmiinimumist suurem vabaraha. Kostja finantskohustused moodustasid pärast lepingu sõlmimist ca 7-8% tema igakuisest sissetulekust. Hageja selgitustest nähtuvalt ei kontrollitud kohustuste suurust, samuti ei küsitud laenutaotlejalt pangakontode väljavõtteid. Krediidiandja lähtus kohustuste kontrollimisel laenutaotleja esitatud ankeedist ning tegi päringud maksehäireregistritesse, mida ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Krediidiandja ei esitanud ka täiendavaid küsimusi seoses kostja sissetulekuga, mis oli taotlusel märgitus ligi 3 korda väiksem. Krediidiandja on majapidamiskulude puhul kasutanud üldkohaldatavat määra, kuid pole kontrollitud, kas kostja kulud vastavad krediidiandja kasutatavale määrale. Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse 4

2-24-124421 sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel loetakse lepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud määr. Muid tasusid tarbija ei võlgne. Sellisel juhul peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama. Kohtu hinnangul ei ole hageja intressinõue põhjendatud, kuna VÕS §-s 94 sätestatud määr oli 0% kuni 31.12.2022. Hagiavalduse kohaselt on viivisemäär võrdne lepingujärgse intressimääraga, seega ei ole hageja viivisenõue põhjendatud. Kuna lepingu kehtivuse ajal ühtegi tagasimakset ei tehtud on leping kehtivalt üles öeldud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 253 eurot ja sissenõudmiskulud 25 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja intressi 79.20 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 253 eurot. III Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5

2-24-124421 TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja palub menetluskulude väljamõistmisel võtta arvesse, et hageja on piiratud käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Vastavalt TsMS § 138 lg 1 menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv (TsMS § 138 lg 2) ja kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate (TsMS § 144 p 1). Hageja on tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluses summas 65 eurot ja hagiavalduse esitamiselt täiendavalt 110 eurot ehk kokku 175 eurot. Nimetatud summas tasutud riigilõiv on seotud käesoleva tsiviilasjaga. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud menetluskuluga. Juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, hageja esindaja reaalselt tehtud tööd ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust ega istungeid. Kohus peab lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks 2 tunni ulatuses, seega on põhjendatud esindaja kulu (2 x 122) 244 eurot käibemaksuga. Vastavalt TsMS § 4842 tuleb kostjalt välja mõista 20 eurot kindlaksmääratud menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega (175+20+244) 439 eurot, millest kostja kanda jääb 46% ehk 201.94 eurot. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik

6

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.