Korrakaitse › Relvaload

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Politsei-ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuur peatas N.R.i relvaloa RL763999 Relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p 2 alusel põhjusel, et ta oli PPA Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna menetlusteenistuse menetluses olnud kriminaalasjas nr xxxxxxxxxx kahtlustatav Karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis) toimepanemise eest. N.R.i relvaluba, talle kuuluv laskemoon ja tulirelvad (püstol Sig-Sauer-P-228, kaliiber 9x19, nr JU250075; püstol Desert-Eagle-Mark-XIX, kaliiber 50AE, nr 36205628; püstol Walther-P-99, kaliiber 9x19, nr FAF2077) on alates 07.03.2017 hoiul PPA Põhja prefektuuris. Viru Ringkonnaprokuratuuri 11.04.2017 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega lõpetati kriminaalasi nr xxxxxxxxxx KrMS § 203 lg 1 p 1 ja lg 6 ning § 206 alusel. N.R. oli Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja poolt 26.09.2016 süüdi mõistetud KarS § 210 lg 2 alusel (soodustuskelmus) ning karistatud rahatrahviga summas 21 900,80 eurot. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt N.R.i poolt toime pandud KarS § 424 järgi kvalifitseeritav kuritegu on teise astme kuritegu, mille eest Karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära ning KarS § 424 järgi mõistetav karistus oleks tühine võrreldes Viru Maakohtu 26.09.2016 alusel mõistetud rahalise karistusega. Määruses märgitakse, et kriminaalasjas nr xxxxxxxxxxxx on tuvastatud, et N.R. juhtis 25.09.2016 kella 03:25 paiku Narvas, Rakvere ja Kangelase tänavatel sõites mootorsõidukit joobeseisundis (alkoholisisaldus veres 2,10 mg/g ±0,06 mg/g), millega pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 06.06.2017 relvaloa kehtivuse peatatuse lõpetamise ja relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 4.2-1/38530-5 alusel lõpetati N.R.i nimele väljastatud relvaloa nr RL 763999 kehtivuse peatatus ning tunnistati luba kehtetuks. Ühtlasi jäeti N.R.ile kuuluvad tulirelvad ja laskemoon hoiule PPA-sse. Lisaks kohustati N.R.i relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse teatavakstegemisest kolme kuu jooksul relvad ja laskemoona võõrandama. N.R. vaidlustas PPA 06.06.2017 otsuse nr 4.2-1/38530-5 halduskohtus, taotledes otsuse tühistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kaebuse esitaja jääb kõikide varasemate seisukohtade juurde, mis käesolevas haldusasjas on varasemalt kaebuse esitaja nimel esitatud. Samuti viitab kaebaja Tartu Halduskohtu 28.09.2017 otsusele, millega halduskohus tühistas Politsei- ja Piirivalveameti otsuse relvaloa kehtetuks tunnistamise osas isikul, keda oli karistatud KarS § 424 kohase kuriteo eest. Väljaandes „Postimees“ refereeritu kohaselt leidis halduskohus selles asjas, et PPA ei ole kaalunud kuriteoga ja kaebaja isikuga seotud asjaolusid, vaid tuginenud üksnes formaalset laadi põhjendustele. Sarnase olukorraga on kaebuse kohaselt tegemist ka käesolevas haldusasjas. Kaebaja on varasemates kohtule esitatud menetlusdokumentides korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et tegelikke kuriteo asjaolusid ei ole PPA otsuses käsitletud, samuti ei ole uuritud asjaolusid, mis iseloomustaksid kaebuse esitajat väljapool talle süüks arvatud kuritegu. HMS § 6 sätestab haldusmenetlusele uurimispõhimõtte, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas kõik tähtsust omavad asjaolud ja vajaduse korral tõendeid koguma omal

algatusel. Vastustaja ei ole nimetatud põhimõtet järginud. Haldusakti andmisel on vastustaja tuginenud üksnes kaebaja KarS § 424 kohase kuriteo toimepanemise faktile ning tõendamata asjaoludele (viimasena nimetatud osas kaebaja 29.09.2017 vastuse p 1). Vastustaja ei ole selgitanud välja, kuidas on kaebaja enne ja pärast kuriteo fakti relvaomanikuna käitunud või kas tema isikuomadused on seoses KarS § 424 kohase kuriteo toimepanemisega võrreldes relvaloa saamise ajaga muutunud halvemaks või ei ole need muutunud. Välja ei ole selgitatud, kuidas iseloomustavad kaebaja isikut temaga ühes kogukonnas elavad ja toimetavad isikud või millise iseloomustuse annab kaebajale piirkonnapolitseinik. Seega ei ole kaalumisel arvesse võetud midagi, mis iseloomustaks kaebajat relvaomanikuna kuriteo toimepanemise väliselt. Ka kuriteo asjaolusid ei ole haldusakti põhjenduste pinnalt käsitletud rohkem, kui üksnes kaebaja organismis mõõdetud alkoholikoguse suurust. On ilmne, et ka vaidlustatud haldusakt baseerub üksnes formaalsetel põhjendustel ning sisuline kaalumine osas, mis puudutab kuriteo asjaolusid ja kaebaja isikut, on jäänud tegemata. Selline üksnes fragmentaalne ja seeläbi puudulik hindamine ja kaalumine ei saa olla käsitletav kaalutlusõiguse kohase teostamisena HMS § 4 lg 2 tähenduses. Pole välistatud, et kõikide kuriteoasjaolude ja kaebaja isiku põhjalikul uurimisel oleks vastustaja jõudnud teistsuguse otsuseni. Näiteks ei kinnita kriminaalasja toimikus olevad tõendid andmeid kaebuse esitajal mäluaukude olemasolu ja seisundi „kus ta ei olnud võimeline millestki aru saama“ esinemist. Kaebaja leiab, et kui vastustaja oleks tuginenud kriminaalasjas teo tehiolude kohta kogutud teabele, ei pidanuks vastustaja põhjendama oma otsust veebileheküljelt narko.ee kättesaadava infoga. Kui kriminaalasja toimik oleks sisaldanud teavet kaebaja sellise seisundi kohta, kus „ta mitte millestki aru ei saa“, siis oleks mõistlik arvata, et vastustaja oleks ju tuginenud sellele teabele. Seega kaebaja adekvaatsuse osas tuginemine kriminaalasja toimiku välisele infole illustreerib otseselt asjaolu, et tegelikkuses kaebajale süüks arvatud teo asjaoludega ja kaebaja isikuga vaidlustatud otsuse tegemisel arvestatud ei ole. Aluseks on võetud üksnes kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest tulenev järeldus, et kaebaja teos esinevad KarS § 424 kohase kuriteo tunnused. Kuriteo asjaolude välja selgitamata jätmine ja tuginemine üksnes formaalsele teabele ja oletuslikele järeldustele on viinud vastustaja põhjendamatu kaalutlusotsuseni. Eeltoodud põhjendusel leiab kaebaja, et PPA otsus kaebuse esitajal relvaloa kehtetuks tunnistamise osas tuleb tühistada. Kaebaja märgib täiendavalt, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel RelvS § 43 lg 31 alusel, peab haldusorgan tõendama, et relvaomaniku elusviis või käitumine on relvaloa edasist omamist välistavaks asjaoluks. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel aluseks võetud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest ei ilmne mitte ühtegi asjaolu, mis iseloomustaksid kaebaja eluviisi selliselt, et see teeks võimatuks relvade edasise omamise. Määruses esitatud järeldus kuriteo toimepanemise kohta viitab küll ühekordsele käitumisaktile, kuid mitte mustrile. Haldusasjas 3-15-1775 on vastustaja ise pidanud relvaloa kehtetuks tunnistamise eelduseks teatud käitumismustrit ehk konkreetsete alkoholi kuritarvitamisele viitavate süütegude korduvat toimepanemist. Kaebaja puhul sellisest korduvusest rääkida ei saa. Kaebaja esindaja peab vajalikuks märkida sedagi, et kriminaalmenetlus lõppes enne selle asjaolude lõplikku uurimist ja läbi arutamist kohtus. Kriminaalasja kohtueelsel uurimisel selgitas kaebaja uurijale (kaebaja ütlused), et ta oli tarvitanud mitu tundi enne sõiduki juhtimisele asumist ühe lahja alkoholikokteili ja ei saanud sõidukit juhtima asudes aru, et ta organismis on alkoholi. Kuna kriminaalasja sisulist arutamist ei ole toimunud, puudub täna võimalus tõsikindlalt väita, kas võisid esineda erandlikud asjaolud, mis tingisid kaebaja organismis sedavõrd kõrge alkoholisisalduse või kas vereproovi võtmisel oli järgitud kõiki nõuetekohaseid protseduurireegleid. Neid asjaolusid ei saaks HKMS § 15 lg 3 mõttes uurida aga ka käesolevas kohtumenetluses, mistõttu kriminaaltoimikus asuvate tõendite esitamine ja uurimine väljuks käesoleva menetluse raamidest. Vastustaja:

Politsei-ja Piirivalveamet jääb kõikide oma 22.09.2017 vastuses ja käesolevas vastuses esitatud seisukohtade juurde.

lg 2, § 43 lg 31 ja § 44 lg 6. Käesoleva kaasuse puhul on tähtis ka see, et kuigi kriminaalmenetlus lõpetati, siis lõpetamise määruses on konkreetselt märgitud, et kaebaja juhtis sõidukit kriminaalses joobes. Kriminaalmenetlust ei lõpetatud selle tõttu, et n-ö tegu poleks toimunud või on see tõendamata. See iseloomustab kaebajat piisavalt. Samuti kehtiv karistus sooduskelmuse eest.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas N.R.i relvaloa kehtivuse peatatuse lõpetamise ja relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus on põhjendatud ja kaalutletud. PPA on kaevatava otsuse tegemisel võtnud aluseks Relvaseaduse (RelvS) §§ 43 lg 2 ja 43 lg 31. RelvS § 43 lg 2 kohaselt soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatatus lõpetatakse peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel või loa kehtetuks tunnistamisel käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud korras. RelvS § 43 lg 31 näeb ette, et Politsei- ja Piirivalveamet võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Seega RelvS § 43 lg-st 31 tulenevalt on tegemist PPA kaalutlusotsusega, milles tuleb välja tuua kaalutlused, millest lähtuti otsuse tegemisel. PPA peab muuhulgas hindama ka isiku eluviisi, käitumist, iseloomustust, mida tuleb arvestada koos muude asjaoludega. PPA kaalutlused peavad olema kajastatud haldusaktis. Seejuures tuleb arvestada ka asjaoluga, et N.R.ile esitati vaid kahtlustus süüteo toimepanemises ning sellega ka piirduti ning tema suhtes algatatud kriminaalmenetlus lõpetati kriminaalasja kohtusse saatmata. Täiesti erineva kaaluga on kahtlustatavaks tunnistamine ja kahtlustatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine ning isiku süüdimõistmine, millele eelneb süüdistatavaks tunnistamine, ja kohtu poolt kriminaalkorras karistamine. Kohus märgib, et kaebuse esitajale ei ole esitatud süüdistust ega karistatud kõnealuse süüteo (KarS § 424) toimepanemise eest. KrMS § 7 lg 1 sätestab, et kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kohus selgitab, et kui isiku suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, siis ei saa teda käsitleda kuriteo toime pannud isikuna (süütuse presumtsiooni põhimõte). Kahtlustus ja süüdistus on erineva kaaluga ning ei ole kattuvad mõisted. Käesoleval juhul kaebuse esitaja on süüdi mõistetud ja teda on karistatud üksnes KarS § 210 (soodustuskelmus) lg 2 (pettuse teel soodustuse saamine või soodustuse mitte-eesmärgipärane kasutamine) järgi, mitte aga KarS § 424 (sõiduki joobeseisundis juhtimine) järgi, kohus kordab, et viimase osas kriminaalmenetlus lõpetati kriminaalasja kohtusse saatmata. Kohus nõustub vastustajaga, et tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ja seetõttu on nii selle käitlemisele kui ka käitlejale seatud kõrgendatud nõudmised. Vastustaja on õigesti leidnud, et Relvaseaduse mõte ei ole piirata relvade käitlemist ainuüksi karistatuse fakti alusel, vaid ka inimeste puhul, kes on oma käitumise või eluviisiga näidanud, et nendest võib lähtuda potentsiaalne oht tulirelva väärkasutamiseks. Kohus lisab öeldule, et PPA peab põhjendama, milles seisneb isikust tulenev potentsiaalne oht tulirelva väärkasutamiseks, pelgalt viitest süüteole, mille osas kriminaalmenetlus lõpetati, ei ole piisav. Ühe teo pinnalt ei saa teha üldistusi, isiku käitumist ja eluviise saab hinnata mingi ajaperioodi vältel, millest nähtuks isikule omane käitumismudel (nt samalaadsete tegude retsidiivsus vms). PPA seisukoht, et isik, kes paneb korduvalt toime kuritegusid, ei ole usaldusväärne, on õige. Seejuures kohus peab vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja puhul saab rääkida ühe kuriteo toimepanemisest, mille eest on ta kohtus süüdi mõistetud ja karistatud rahalise karistusega. Kuriteos kahtlustatavaks tunnistatud isik ei ole kuriteo toimepanemises süüdistatav või süüdi mõistetud isik (süüdi võib mõista ainult kohus), need on täiesti erinevad õigusmõisted. Vaidlust ei ole selles, et N.R. on kohtu poolt süüdi mõistetud üksnes ühe süüteo toimepanemise eest, milleks on soodustuskelmus KarS § 210 lg 2 järgi. N.R.ile ei ole esitatud süüdistust ega kohtu poolt süüdi

mõistetud sõiduki juhtimises joobeseisundis KarS § 424 järgi. Prokuratuur ei pidanud vajalikuks N.R.ile KarS § 424 järgi süüdistust esitada ega kriminaalasja kohtusse saata. N.R.i suhtes alustati 05.10.2016 kriminaalmenetlust KarS § 424 tunnustel, mille kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis karistatakse isikut rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Viru Ringkonnaprokuratuuri Narva osakonna abiprokurör Marina Zagorets koostas 11.04.2017 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kahtlustatava N.R.i suhtes, juhindudes KrMS § 203 lg 1 p-st 1 ja lg-st 6. KrMS § 203 (kriminaalmenetluse lõpetamine karistuse ebaotstarbekuse tõttu) lg 1 p 1 sätestab, et kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks, kui selle kuriteo eest mõistetav karistus oleks tühine, võrreldes kahtlustatavale või süüdistatavale mõne teise kuriteo toimepanemise eest mõistetud või eeldatavalt mõistetava karistusega. KrMS § 203 lg 6 kohaselt kui kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest Karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse, võib käesoleva paragrahvi lg-s 1 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetada prokuratuur. N.R. on süüdi mõistetud Viru Maakohtu 26.09.2016 kohtuotsusega KarS § 210 lg 2 alusel ning karistatud rahalise karistusega summas 24 900,80 eurot. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses leidis prokuröri abi M. Zagorets, et menetletava teise astme kuriteo eest (KarS § 424) mõistetav karistus oleks tühine võrreldes N.R.ile Viru Maakohtu 26.09.2016 kohtuotsuse alusel mõistetud rahalise karistusega. Halduskohtul puudub pädevus sisuliselt hinnata kriminaalmenetlusdokumente, sh prokuratuuri määruseid, seega kohus eelnimetatud määrusele hinnangut ei anna. Määrus on jõustunud ning seda vaidlustatud ei ole. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et N.R.i suhtes alustatud kriminaalmenetluses tunnistati ta kahtlustatavaks KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemises, kuid süüdistust temale ei esitatud ning kriminaalasja kohtusse ei saadetud. Prokuröri abi kriminaalmenetluse lõpetamise määruses leidis, et KarS § 424 järgi kvalifitseeritav teise astme kuritegu, mille eest Karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära ning menetletava kuriteo eest mõistetav karistus oleks tühine võrreldes N.R.ile 26.09.2016 kohtuotsuse alusel mõistetud rahalise karistusega (kuigi sanktsioon näeb ette karistusena ka vangistuse), siis kriminaalmenetluse võib kahtlustatava osas lõpetada karistuse ebaotstarbekuse tõttu. Seejuures kohus peab vajalikuks märkida, et kahtlustatava puhul ei saa rääkida karistamisest/karistusest, sest kahtlustatavat kriminaalkorras ei karistata (seda saab teha üksnes süüdistatava osas). Vastustaja oleks pidanud pöörama tähelepanu asjaolule, et kaebajale ei ole isegi süüdistust esitatud KarS § 424 järgi, on piirdutud vaid kahtlustusega. Seega mingist korduvusest või nn käitumismustrist ei saa siin rääkida. Käesolevas asjas on faktipõhiselt tõendatud, et kaebuse esitaja on kohtus süüdi mõistetud ning teda on kriminaalkorras karistatud KarS § 210 lg 2 järgi (soodustuskelmus) ning mootorsõiduki joobes juhtimise eest KarS § 424 järgi on kaebajale esitatud vaid kahtlustus ja ta on tunnistatud kahtlustatavaks ning tema suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud. Seega N.R.il on ainult üks kehtiv karistus, s.o soodustuskelmuse toimepanemise eest. PPA väidab otsuses, et N.R. on toime pannud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo, kuid ei selgita, mille alusel sellisele järeldusele jõuti. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitajat kriminaalkorras ei ole süüdi mõistetud ega karistatud sõiduki joobes juhtimise eest, kuna

prokuratuur leidis, et kriminaalmenetluse võib kahtlustatava suhtes lõpetada karistuse ebaotstarbekuse tõttu. Kohus kordab, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud üksnes Viru Maakohtu 26.09.2016 kohtuotsusega KarS § 210 lg 2 järgi soodustuskelmuse toimepanemise eest. Samuti vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja tunnistati kriminaalmenetluses, mis alustati KarS § 424 järgi, kahtlustatavaks. KrMS § 33 lg 1 annab kahtlustatava mõiste, mille kohaselt kahtlustatav on isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud, või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Seega kui kahtlustatavale ei esitata süüdistust ja ei tunnistata süüdistatavaks ega mõisteta kohtu poolt süüdi, siis tema suhtes jääbki püsima kahtlustus süüteo toimepanemises. Vaidlust ei ole selles, et N.R.ile ei ole esitatud kriminaalmenetluses süüdistust ega tunnistatud teda süüdistatavaks, samuti ei ole teda kohtu poolt karistatud sõiduki joobes juhtimise eest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2017 otsuse punktis 8 haldusasjas nr 3-15-1775 kohus on asunud järgnevale seisukohale: „/.../ Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 14.12.2010 otsusega asjas nr 3-4-1-10-10 RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. RelvS § 43 lg 31 sätestab, et PPA võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Järelikult pidi PPA tuvastama kaebaja isiku ja tema toimepandud teo asjaolud ning seejärel otsustama kaalutlusõiguse alusel, kas avalik huvi kaalub üles relvaloa omaja huvid/.../“. Kohus leiab, et vastustaja ei ole kaalunud asja tehiolusid ning kaebaja isikuga seonduvaid asjaolusid, sh kaebaja isikut, tema isikuomadusi, iseloomustust jms, piirdutud on vaid hinnangu andmisega süüteole, mille osas on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja ei ole uurinud (ega hinnanud) asjaolusid, mis iseloomustaksid kaebuse esitajat väljapool talle süüks arvatud kuritegu, mida võib käsitleda HMS §-i 6 kohase uurimispõhimõtte rikkumisena, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas kõik tähtsust omavad asjaolud ning vajaduse korral tõendeid koguma omal algatusel. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud midagi, mis iseloomustaks kaebajat relvaomanikuna kriminaalmenetluse väliselt. Samuti nõustub kohus kaebajaga, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel RelvS § 43 lg 31 alusel peab haldusorgan tõendama, et relvaomaniku elusviis või käitumine on relvaloa edasist omamist välistavaks asjaoluks. Relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseks võetud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest ei ilmne ühtegi asjaolu, mis iseloomustaksid kaebaja eluviisi selliselt, et see teeks võimatuks relvade edasise omamise. Kohus märgib, et teatud juhtudel võib relvaloa kehtetuks tunnistamist lugeda kaalutlusõiguseta põhjendatuks, seda juhul, kui isik on toime pannud esimese astme kuriteo vastavalt KarS § 4 lg-le 2, mille kohaselt esimese astme kuritegu on süütegu, mille eest on käesolevas seadustikus füüsilisele isikule raskeima karistusena ettenähtud tähtajaline vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus (nt terrorikuritegu; rasked isikuvastased kuriteod- tapmine, mõrv jne; relvaga toime pandud kuriteod jms). Soodustuskelmus ja mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis selliste kuritegude hulka ei kuulu, mõlemad on teise astme süüteod vastavalt KarS § 4 lg-le 3, mille kohaselt teise astme kuritegu on süütegu, mille eest on käesolevas seadustikus karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni viis aastat või rahaline karistus. Seejuures kohus kordab ja

rõhutab, et mootorsõiduki joobes juhtimise eest ei ole kaebajat süüdi mõistetud ega kriminaalkorras karistatud, piirdutud on vaid kahtlustuse esitamisega. Kohus on seisukohal, et kuna kaevatava otsuse puhul on tegemist kaalutlusotsusega, siis sellekohases otsuses peavad olema selgelt jälgitavad kaalutlused, millest lähtuti otsuse tegemisel. Praegusel juhul ei saa rääkida ka isiku n-ö käitumismustrist, kuna see võib kõne alla tulla siis, kui ta on korduvalt toime pannud süütegusid (erinevat laadi või samalaadseid, mille eest on isik süüdi mõistetud). Kaebaja on süüdi mõistetud ühe süüteo (soodustuskelmuse) toimepanemise eest, teise süüteo (mootorsõiduki joobes juhtimise) osas on kriminaalmenetlus lõpetatud isikule (kahtlustatavale) süüdistust esitamata, millega PPA pidi arvestama kaalutlusotsust tehes. Vaieldavas otsuses ei ole lahti kirjutatud, milles väljendub relvaloa omaja enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine, mille tõttu on kaebaja sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Kohtu hinnangul vaidlusaluses otsuses sisalduvad vastustaja põhjendused ei ole piisavad ning PPA kaalutlused ei ole kaevatavas otsuses jälgitavad. Kohtu arvates vaidlusaluse otsuse pinnalt ei saa üheselt järeldada, et üks õigusvastane tegu, mille toimepanemises ei ole N.R.ile isegi süüdistust esitatud ega süüdi mõistetud, kaalub üles kõik muud asjaolud. PPA otsusest ei nähtu ka põhjendatud huvi kaalumine. Eeltoodust tulenevalt on kohus jõudnud järeldusele, et PPA kaevatavat otsust tehes on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet. Seega leiab kohus, et relvaloa kehtivuse peatatuse lõpetamise ja relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus ei ole põhjendatud ega kaalutletud. Kohus asub kokkuvõtvalt seisukohale, et PPA vaidlustatud otsus tuleb tühistada ning vastustajal asi uuesti läbi vaadata, arvestades kohtu poolt osundatud asjaoludega. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et iga uue menetluse puhul tuleb menetlusosalisele anda võimalus olla ära kuulatud, mis on kooskõlas hea haldustavaga ning vastab Haldusmenetluse seaduses sätestatule. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud vastustaja kahjuks. HKMS § 101 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kaebuse esitaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 1614 eurot, sh õigusabikulud 1584 eurot ja riigilõiv 30 eurot. Kaebaja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja koos kulude kandmist tõendavate dokumentidega. Vastustaja on esitanud oma vastuväited kaebaja menetluskulude taotlusele, leides, et ajakulu kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse koostamiseks ei ole põhjendatud. Vastustaja leiab, et kaebus on üles ehitatud üksnes sellel põhjendusel, et kriminaalmenetlus joobes juhtimise eest lõpetati, muid argumente ei ole. Lisaks märgib vastustaja, et materjalidega tutvumine ei saanud võtta pikalt aega, kuna kaebuse aluseks on kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, mis on ühel lehel ja relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus kolmel lehel. Lisaks on vastustaja seisukohal, et jooksvad kliendikonsultatsioonid jäävad arusaamatuks, kuna pole selgitatud, mida täpsemalt oli vajalik korduvalt arutada. Vastustaja leiab, et arvel nr 170808 märgitud toimingute põhjendatuks ajakuluks tuleb lugeda 3 tundi (360 eurot). Vastustaja leiab, et arvel nr 171026 toodud toimingute põhjendatuks ajakuluks tuleb lugeda 2,5 tundi (300 eurot), kuna uusi asjaolusid või argumente vastustes ei esitatud ning kaebaja kordas ennast. Kohus leiab, et arvestades läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust on menetluskulu nimekirjas märgitud ajakulu tehtud toimingutele mõistlik ning põhjendatud. Kohtule

esitatud arvest nr 170808 nähtub, et kaebaja esindaja ajakulu kliendi esitatud materjalidega tutvumiseks, haldusakti õiguspärasuse analüüsiks, jooksvateks kliendikonsultatsioonideks ning esialgse õiguskaitse taotluse ja kaebuse koostamiseks on kokku 7 tundi. Esitatud kaebuses on sisulisi seisukohti 5 lehte. Kohus on seisukohal, et kliendi suhtes esinevate asjaoludega ja materjalidega tutvumiseks kulub aega ka vandeadvokaadil. Lisaks asjaoludega tutvumisele ja kaebuse koostamisele esindaja kohtub ka oma kliendiga ja konsulteerib teda. Asjaolu, et vastustaja leiab, et kaebus on üles ehitatud üksnes ühel põhjendusel, ei ole asjakohane. Kaebaja esindaja on pidanud ennast asjaoludega kurssi viima, analüüsima vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ning koostama sellekohased põhjendused. Vastustaja argument kaebuses esinevate põhjenduste vähesusele ja lihtsusele, ei muuda kaebaja esindaja ajakulu ebavajalikuks ega põhjendamatuks. Kohus leiab, et kaebaja ajakulu menetluskulude nimekirjas märgitud toiminguteks on põhjendatud ning ei ole ebamõistlikult suur. Samuti on põhjendatud arvel nr 171026 märgitud toimingute ajakulu. Kohus leiab, et seisukohtade komplekteerimine ja koostamine on piisavalt ajamahukas ning asjaolu, et dokument ei sisalda uusi asjaolusid või võib sisaldada juba varasemalt esitatud seisukohti, ei tähenda, et kaebaja esindajal ei kulunud vastuse ja seisukohtade koostamiseks menetluskulude nimekirjas märgitud aega. Kohus, tutvunud menetluskulude nimekirjaga, leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu tehtud toimingutele on mõistlik ning vajalik. Kantud menetluskulu kohtu arvates ei ole ülemääraselt kõrge. Kohus leiab, arvestades käesoleva asja mahtu ja keerukust, et taotluses märgitud ajakulu tehtud toimingutele on põhjendatud ja vajalik. Kohus leiab, et kaebaja kantud menetluskulud, arvestades menetluse kestust, läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning menetluses tehtud toiminguid, on vajalikud ja põhjendatud summas 1614 eurot (sh õigusabikulud summas 1584 eurot). Seetõttu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud kokku 1614 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.