M. M. (M. ) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega
Resolutsioon
1.Võtta käesoleva haldusasja materjalide juurde haldusasjas nr 3-17-2462 Tartu Vangla poolt kohtule esitatud kaebaja
21.augusti 2017. a kahjunõue nr 1-13/159-1.
2.Tagastada M. M. kaebus.
3.Kuulutada menetlus haldusasjas nr 3-17-2483 kinniseks.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
Tartu Vangla kinnipeetav M. M. esitas 19. novembril 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse seoses Tartu Vangla poolt kaebaja tervise kahjustamise ja inimväärikuse alandamisega. Kaebaja palub kohtul määrata kahjuhüvitis kohtu äranägemisel. Kaebaja selgitab, et Tartu Vanglas viibides on tal mitu korda tekkinud kõrvapõletik. 19. augustil 2017 viidi kaebaja meditsiiniosakonda, kus arst ütles selge sõnaga, et kaebajal tuleb kohe meditsiiniosakonda tagasi tulla, kui tema olukord muutub halvemaks. 20. augustil 2017 muutus tema seisukord väga tõsiseks (põletikuliseks muutus ka teine kõrv). Kaebaja palus 20. augusti 2017. a hommikuse loenduse ajal viia end meditsiiniosakonda, kuid valvurid keeldusid sellest. Kaebaja palus anda ka antibiootikume, kuid valvurid vastasid, et neid ei ole toodud. 22. augustil 2017 viidi kaebaja erakorraliselt Tartu Kuperjanovi Kliinikumi, kus kaebajale tehti protseduurid, mis oleksid pidanud ilmselt tehtud olema juba varem. Enne kui kaebaja viidi kliinikumi, oli ta piinavates valudes ja seda neli päeva. Ilmselgelt ei olnud vangla määratud ravi piisav ning olukorral lasti lihtsalt süveneda. Kaebaja palus ka 21. augustil 2017 oma kontaktisikul end meditsiiniosakonda viia, kuid ei teinud seda temagi. Lõpuks muutus olukord nii tõsiseks, et tehti väljasõit kliinikumi. Tänaseks ei kuule kaebaja paremast kõrvast enam korrektselt, milles seisnebki tervisekahjustus. Inimväärikuse alandamine seisneb selles, et kaebaja pidi neli ja rohkem päeva piinavat valu kannatama ilma sellele leevendust saamata. Kaebajat ei viidud meditsiiniosakonda, kui seda oli vaja ja kaebaja seda palus. Kahjunõue seisneb arstiabi andmata jätmises, mitte rohtude andmata jätmises. Kui vanglaarsti tegevus ja antibiootikumid oleksid olnud
piisavad, siis ei oleks olukord süvenenud. Kaebaja palub tunnistada vangla tegevus õigusvastaseks ja määrata talle õiglane rahaline hüvitis. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja taotluse ekspertiisi määramiseks.
2.Kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu, milles nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Kaebusest nähtuvalt on kaebajale tekkinud tervisekahju, kuna ta ei kuule ühest kõrvast korrektselt. Inimväärikuse alandamine seisnes aga selles, et kaebaja pidi neli ja rohkem päeva piinavat valu kannatama ilma sellele leevendust saamata ning kaebajat ei viidud meditsiiniosakonda, kuigi seda oli vaja ja kaebaja seda palus. Lähtudes eeltoodust ning arvestades, et kaebaja on kaebuses rõhutanud, et kahjunõue seisneb arstiabi andmata jätmises, mitte rohtude andmata jätmises, ning kaebaja pidi neli ja rohkem päeva piinavat valu kannatama, mõistab kohus, et kaebaja vaidlustab arstiabi andmata jätmist perioodil 19. – 22. august 2017 või enne seda, s.h Tartu Vangla ametnike 20. augusti 2017. a ja
21.augusti 2017. a keeldumisi kaebajat meditsiiniosakonda viimast. Lisaks on kaebaja märkinud kaebuses, et kui vanglaarsti tegevus ja antibiootikumid oleksid olnud piisavad, siis ei oleks olukord süvenenud, millest tulenevalt on kohtu hinnangul kaebajale kahju tekitatud ka tervishoiuteenuse osutamisega.
3.Lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 1 ette olukorra, kus vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.
4.M. M. etteheide, mille kohaselt ei oleks tema olukord süvenenud, kui vanglaarsti tegevus ja antibiootikumid oleksid olnud piisavad, viitavad rahuolematusele osutatud tervishoiuteenusega.
5.Riigikohtu halduskolleegium selgitas 8. oktoobril 2014 asjas nr 3-3-1-50-14 tehtud kohtumääruses, et meditsiiniosakonna tervishoiutöötaja on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 ja § 21 järgi vanglas haiglavälist eriarstiabi andev arst. Riigikohtu erikogu on vanglas osutatava tervishoiuteenuse üle tekkinud vaidluste osas korduvalt leidnud, et tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11,
28.augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12 ja 13. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-3-4-1-13). Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9).
6.Kohus selgitab, et M. M. kaebus osas, milles ta väljendab rahulolematust vanglaarsti tegevuse ja antibiootikumide ebapiisavusega ehk tal on etteheiteid talle osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta, ei ole eeltoodust tulenevalt tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva asjaga (vt Riigikohtu erikogu 13. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-3-4-1-13, p 10). Tuginedes eeltoodule on kohus seisukohal, et vaidlus vanglas osutatava tervishoiuteenuse kvalideedi osas, sh olukord, kus vangla tervishoiutöötaja meditsiinilised otsused on põhjustanud kinnipeetavale väidetavalt mittevaralist kahju, on oma olemuselt tsiviilõiguslik vaidlus. Kuna Tartu Vangla ja kaebaja vahel on tekkinud eraõiguslik lepinguline suhe, puudub halduskohtul pädevus esitatud kaebuse lahendamiseks, mistõttu tagastab kohus M. M. kaebuse osas, milles ta nõuab kahju hüvitamist seoses vanglaarsti tegevuse ja antibiootikumide ebapiisavusega HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel
halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Kohus selgitab, et kaebajal on võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda maakohtu poole.
7.Lisaks tervishoiuteenuse kvaliteedile on kaebaja nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et kaebaja pidi neli ja rohkem päeva (s.t 19. – 22. august 2017 või isegi enne 19. augustit 2017) piinavat valu kannatama ning Tartu Vangla ametnikud keeldusid 20. augustil 2017 ja
21.augustil 2017 kaebajat meditsiiniosakonda viimast. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise eest.
8.Vangistusseaduse § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval või vahistatul vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega on kinnipeetava kahju hüvitamise kaebuse menetlemise eelduseks kohtus kahju hüvitamise taotluse läbivaatamine vangla poolt.
9.Riigikohus on oma praktikas (vt nt 11. novembri 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-68-08, p 9) rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust.
10.Tartu Vangla poolt kohtule esitatud materjalidest selgub, et M. M. esitas Tartu Vanglale kahju hüvitise taotluse, mis registreeriti Tartu Vanglas 21. augustil 2017 nr 1-13/158-1 all ning milles M. M. märgib, et 20. augusti 2017. a öösel muutus tema seisukord halvemaks. Kaebaja rääkis valvuritele, et nad viiksid kaebaja meditsiiniosakonda ja samas uuriksid, miks kaebaja ei ole saanud talle määratud antibiootikume. Vastuseks öeldi talle, et meditsiiniosakonda kaebajat ei viida ja kaebajal on antibiootikumide ravi peal. Kaebaja rõhutas vanglale esitatud taotluses, et seoses määratud ravi andmata jätmisega nõuab ta valuraha. Tartu Vangla jättis eelnimetatud kahju hüvitise taotluse 20. oktoobri 2017. a otsusega nr 1-13/158-2 rahuldamata. Ka on kaebaja esitanud Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse seonduvalt 19. augustil 2017 valuvaigisti andmata jätmisega (registreeritud vanglas 21. augustil 2017 nr 1-13/159-1 all). Tartu Vangla sõnul ei nähtu Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemist, et M. M. oleks seoses 2017. aasta augustikuu kõrvapõletikuga esitanud muid pöördumisi.
11.Eeltoodust ilmneb, et M. M. ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustes märkinud temal tekkinud tervisekahjustust, mis seisneb selles, et kaebaja ei kuule ühest kõrvast korrektselt. Samuti ei ole kaebaja nõudnud vanglalt kahju hüvitamist seoses neli ja enam päeva piinavate valude talumisega ega 21. augustil 2017 toimunud sündmustega. Ka ei ole M. M. vanglalt kahju hüvitamist nõudnud seoses asjaoluga, et valvur keeldus kaebajat 20. augustil 2017 meditsiiniosakonda viimast. Kohus nendib, et kaebaja on vanglale esitatud taotluses nr 1-13/158-1 küll viimast maininud, kuid ta on siiski nõudnud valuraha temale määratud ravi andmata jätmise eest, mille all mõistab kohus määratud antibiootikumide andmata jätmist, mis aga kaebuse kohaselt ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Samamoodi on kaebaja taotluses nr 1-13/159-1 nõudnud valuraha 19. augustil 2017 ravimi andmata eest, mitte aga arstiabi osutamata jätmisega seoses. Kaebaja on kaebuses rõhutanud: „Kahjunõue seisneb arstiabi andmata jätmises, mitte rohtude andmata jätmises“. Praegusel juhul on saanud vangla analüüsida ja lahendada üksnes 19. augustil 2017 valvurite poolt kaebajale valuvaigistite andmata jätmise õiguspärasust ning 20. augustil 2017 kaebajale antibiootikumide andmata jätmise ja sellega seonduvalt inimväärikuse alandamise asjaolusid, mitte aga kohtule esitatud kaebuses Tartu Vanglale etteheidetavat.
12.Kuna kaebaja ei ole kaebuses toodud asjaoludega seonduvalt esitanud vanglale kahju hüvitamise taotlust, siis pole vangla saanud vastavat taotlust tagastada või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätta, mistõttu on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus hüvitamisnõude esitamiseks.
13.Et ühe imperatiivse kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast, siis tagastab kohus M. M. kaebuse ülejäänud osas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
14.Seonduvalt kohtule esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusega ja ekspertiisi määramise taotlusega märgib kohus, et kuna kaebus kuulub tervikuna tagastamisele, siis jätab kohus taotlused sel põhjusel menetlemata.
15.HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem.
16.M. M. poolt kohtule esitatud kaebus sisaldab endas andmeid kaebaja tervise kohta, mis on käsitletavad delikaatsete isikuandmetena isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes. Seega on asja kinniseks kuulutamine vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kuulutada kaebaja eraelu kaitseks kinniseks.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.