Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 30. november 2017, Tartu 3-16-2562
Haldusasi
Aleksandr Baghirovi kaebus Siseministeeriumi
11.novembri 2016. a otsuse nr 1-24/174 tühistamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 12. mai 2017. a otsus Aleksandr Baghirovi apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Aleksandr Baghirov esindaja adv Ilja Sipari Vastustaja – Siseministeerium esindaja Liisa Olesk
RESOLUTSIOON
Jätta Aleksandr Baghirovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. mai 2017. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. jaanuar 2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Siseministeeriumi 11. novembri 2016. a otsusega nr 1-24/174 kohaldati Aleksandr Baghirovile sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile 10 (kümneks) aastaks. Sissesõidukeelu kehtivusaeg algab päevast, mil A. Baghirov vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või antakse üle kodakondsusjärgsele riigile või päritoluriigile karistuse jätkamiseks.
2.12. detsembril 2016 esitas A. Baghirov Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi
novembri 2016. a otsuse nr 1-24/174 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus saatis kaebuse kohtualluvuse järgi menetlemiseks Tartu Halduskohtule. Kaebuse kohaselt riivatakse sissesõidukeelu kohaldamisega intensiivselt põhiseaduse (PS) §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 8 tagatud õigust perekonnaelu puutumatusele. Puudub alus väita, et kaebaja kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja Eesti Vabariigi julgeolekule. Kaebajat on karistatud narkokuriteo eest, kuid ta on tegu tunnistanud ja kahetsenud, mida kinnitab asjaolu, et kaebajat karistati
kokkuleppemenetluse raames. Kaebaja abikaasa ja kolmeaastane poeg on sündinud Eestis. Neil ei ole võimalik Aserbaidžaani elama asuda. Pojal on diagnoositud raske haigus. Nii laps kui kaebaja abikaasa vajavad tuge. Vaidlustatud otsusest ei nähtu kaalutlusi, miks on otsustatud kohaldada sissesõidukeeldu maksimaalses määras, s.o 10 aastaks.
3.Siseministeerium vaidles kaebusele vastu, osutades, et kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks ettepaneku tegi Justiitsministeerium, kes leidis, et keelu kohaldamine on vajalik avaliku korra kaitsmiseks. Kaebaja saabus Eestisse 2008. aastal ning on Eesti Vabariigis viibimise aja kestel korduvalt rikkunud õiguskorda ja õigusrikkumiste arv on märkimisväärselt suur. Kaebaja on rikkunud vangistusest ennetähtaegsel vabanemisel määratud tingimusi ega ole õigustanud riigi usaldust tema vastu. Kaebaja käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab ühiskonna põhihuvi. Kaebaja poja haigus ei olnud vaidlustatud otsuse tegemisel vastustajale teada ning nimetatud põhjusel ei saanud vastustaja selle asjaoluga arvestada. Vastustaja võttis otsuse tegemisel arvesse kaebaja perekondlikke sidemeid, kaalus otsuse tegemisel esinenud asjaolusid ning jõudis seisukohale, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele kaalub üles kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonna- ja eraelu riive.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.12. mai 2017. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
5.Otsuse põhjenduste kohaselt omab kaebaja Aserbaidžaani Vabariigi kodakondsust. Talle on väljastatud Aserbaidžaani Vabariigi pass, mis kehtib 5. juulini 2020. Kaebaja Eesti tähtajaline elamisluba kehtis vaidlustatud otsuse kohaselt 29. oktoobrini 2015.
6.Harju Maakohtu 4. veebruari 2014. a otsusega mõisteti A. Baghirov süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 järgi ning karistati kolme aasta ja ühe kuu pikkuse vangistusega. Viru Maakohtu
11.veebruari 2015. a kohtumäärusega vabastati A. Baghirov karistuse kandmisest ennetähtaegselt tingimisi, kuid Harju Maakohtu 26. novembri 2015. a määrusega pöörati karistus taas täitmisele kaebaja õigusvastase käitumise tõttu. Seega on tõendatud, et esines VSS § 29 lg 1 p-st 7 tulenev alus kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks. Kaebaja kuriteo raskust hinnates on vastustaja põhjendatult järeldanud, et tegemist on isikuga, kes võib kujutada ohtu avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele ka pärast vanglast vabanemist, mistõttu esineb ka VSS § 29 lg 1 p-s 1 nimetatud alus sissesõidukeelu kohaldamiseks.
7.Vastustaja asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et käesoleval juhul kaalub avalik huvi üles kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonna- ja eraelu riive. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja siinkohal teinud kaalutlusviga.
8.Käesoleval juhul võib olla tegemist olukorraga, kus kaebaja ja tema abikaasa ning poja vahel esineb siiski erakorraline sõltuvussuhe, kuna kaebaja pojal on diagnoositud raske haigus. Samas on kaebaja oma õigusvastase käitumise tõttu viibinud enamiku poja eluajast vanglas. Ta on tingimisi karistuse kandmisest vabastatud, et tal oleks mh võimalus osaleda poja kasvatamises, kuid kaebaja enda õigusvastase käitumise tõttu on karistus uuesti täitmisele pööratud. Sissesõidukeelu kehtestamisel ei ole vastustaja poja haigusega arvestanud. Tegemist on uue asjaoluga, mis ilmnes pärast otsuse tegemist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 teisest lausest tulenevalt peab kohus haldusakti õiguspärasust hindama haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga ning kohus ei saa teostada haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 ls 3). Halduskohtu hinnangul ei välista VSS § 333 lg 1 taotluse esitamist menetluse uuendamiseks muutunud asjaolude tõttu. Vaidlustatud otsus on kaalutlusotsus ja sisaldab hinnanguid, mille andmiseks peaks Siseministeerium menetluse asjas uuendama.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.A. Baghirov esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 12. mai 2017. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
10.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vasta kaevatav otsus haldusakti õiguspärasuse nõuetele sh. seetõttu, et otsus on kaalutlusvigadega. Kehtiv seadus võimaldab sissesõidukeelu kehtivusaja määramise osas ulatuslikku kaalutlusõigust. Sissesõidukeelu kehtestamist maksimaalses määras ei ole vastustaja aga üldse põhjendanud. Tegemist on olulise diskretsiooniveaga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks. Kümne aasta pikkune sissesõidukeeld ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja käesoleval juhul piirab kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt. Lisaks leiab kaebaja, et VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 7 kohaldamise eeldused ei ole käesoleval juhul täidetud, kuivõrd kaebaja ei ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut ja avalikku korda, samuti ei kaalu sissesõidukeelu kohaldamise vajadus üles kaebaja isiklikke huvisid. Kaebajale mõistetud põhikaristuse määr jäi oluliselt alla KarS § 184 lg 1 sanktsiooni keskmist. Kuivõrd kaebaja ei kujuta endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu ühiskonna põhihuvidele, siis ei ole sissesõidukeelu kohaldamine käesoleval juhul proportsionaalne meede.
11.Siseministeerium vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
12.Vastustaja on seisukohal, et sissesõidukeelu kohaldamine on ennetava meetme rakendamine. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel arvestab vastustaja kogumis kõiki neid asjaolusid, mis olid talle teada enne meetme rakendamist. Otsuse tegemisel on arvestatud lisaks kaebaja õigusrikkumistele ka kõiki muid isikust lähtuvaid ning temaga seotud asjaolusid ning jõutud järeldusele, et A. Baghirovi käitumine ja eluviisid on sellised, mis ei ole Eesti ühiskonnas aktsepteeritavad. Kuna VSS § 29 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt võidakse välismaalasele kohaldada ka alalist sissesõidukeeldu, siis on kaebajale suhtes10 aasta pikkuse sissesõidukeelu kohaldamine vajalik, põhjendatud ja proportsionaalne. Vastustaja on siinjuures kaalunud ka kaebaja era- ja perekonnaelu riivet. Halduskohus on õigesti kohaldanud VSS § 29 lõike 1 punkte 1 ja 7, leides et kaebaja ohustab Eesti Vabariigi julgeolekut ja avalikku korda ning sissesõidukeelu kohaldamise vajadus kaalub üles kaebaja isiklike huvide riive. Kaebaja vastupidine väide on paljasõnaline.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohtu hinnangul on A Baghirovi kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid.
14.Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et talle sissesõidukeelu kehtestamisel ei ole vastustaja teostanud kaalutlusõigust ja sissesõidukeeld riivab ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi ning halduskohus ei ole kaebaja sellekohastele väidetele tähelepanu pööranud ega põhjendanud nendega mittenõustumist. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
15.Asjas ei ole vaidlust selles, et A. Baghirov on Aserbaidžaani Vabariigi kodanik ja talle on väljastatud kehtiv Aserbaidžaani Vabariigi pass. Kaebaja oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal kinnipeetav Tartu Vanglas. Kaebaja on abielus O.B., abielu sõlmiti 2013. aastal vanglas ning neil on ühine poeg R.B..
16.Sissesõidukeelu kehtestamise õigusliku alusena on vastustaja viidanud VSS § 29 lg 1 p-dele 1 ja 7. Seega tuli Siseministeeriumil kaevatava otsuse tegemisel tuvastada, et on põhjendatult alust arvata, et kaebaja Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist (VSS § 29 lg 1 p 1) ja, et kaebajat on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja
karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud (VSS 29 lg 1 p 7). Halduskohus on otsuses sedastanud, et käesoleval juhul tuleb mõlema aluse esinemist jaatada (otsuse p-d 22-24), samuti, et vastustaja on otsuses nende asjaolude esinemist piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub, et A. Baghirovi süüdimõistmine Harju Maakohtu 4. veebruari 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-10184, toimepandud kuriteo liik ja kuriteoga kahjustatud õigushüve, kaebaja motivatsioon kuriteo toimepanemiseks ning tema käitumine vangistusest ennetähtaegse vabanemise järel (s.o loata lahkumine Eesti Vabariigist ning vahistamine Soome Vabariigis seonduvalt vargusega) on piisav, et jaatada VSS § 29 lg 1 p-des 1 ja 7 sätestatud sissesõidu keelu kehtestamise aluste esinemist.
17.Vastavalt VSS § 1 lg-le 2 kohaldatakse VSS-s ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades VSS erisusi. HMS sätestatut ei rakendata sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes. Viimane tähendab eelkõige seda, et sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ei tule haldusmenetlus läbi viia HMS normide alusel ning lubatud on kõrvale kalduda menetlusosalisele haldusmenetluses tavapäraselt tagatud õigustest, juhindudes üksnes VSS vastavatest sätetest. Seega, kui see ei ole VSS-s teisiti sätestatud kehtivad HMS sätted siiski sissesõidu keelu menetluse tulemusena antud haldusakti kohta ning vastavalt tuleb ka käesolevas asjas vaidlustatud otsuse õiguspärasust hinnata selle andmise aja seisuga (HMS § 54). See puudutab nii hinnangut otsuses arvesse võetud asjaolude, kui kooskõla kohta õigusnormidega.
18.Seetõttu on vastustaja ja halduskohus põhjendatult osutanud, et pärast otsuse andmist ilmnenud asjaolu – kaebaja lapse haigestumine – mida otsuse tegemisel ei arvestatud, ei anna alust pidada otsust õigusvastaseks. Vastupidist järeldust ei saa teha ka kaebaja viidatud HMS § 68 lg-st 1, mille kohaselt isikul on õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda HMS § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist. HMS § 68 täpsustab, milliste tingimuste esinemisel saab isik nõuda haldusorganilt haldusakti kehtetuks tunnistamist, kuid ei muud HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldusi. Haldusakti tühistamist kohtumenetluses saab üldjuhul nõuda siiski ainult haldusakti õigusvastasuse tõttu, samas annab HMS 4. peatüki
4.jagu haldusorganile võimaluse muuta või tunnistada kehtetuks ka andmise ajal õiguspärane haldusakt. Seega muutunud asjaolude tõttu saab kaebaja taotleda sissesõidukeelu kohaldamise menetluse uuendamist ja sissesõidukeelu kehtestamise otsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või muutmise võimaluse näeb otsesõnu ette VSS § 32 lg 1, kui seda õigustab sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevate asjaolude muutumine pärast sissesõidukeelu kohaldamise otsustamist. Sellest õigusest ei tulene aga, et pärast otsuse andmist ilmnenud asjaolu saaks olla käesolevas asjas esitatud kaebuse rahuldamise aluseks.
19.Ringkonnakohus osutab, et halduskohtumenetluse ajal toimunud sündmused kinnitavad vastustaja hinnangut, et põhjendatult on alust arvata, et kaebaja Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. Nimelt nähtub kohtuinfosüsteemi andmetest, et Tartu Maakohtu 8. mai 2017. a määrusega vahistati A. Baghirov seoses kahtlustusega KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises, s.o Tartu Vanglas teise kinnipeetava suhtes füüsilise vägivalla kasutamises. Tartu Maakohtu 25. septembri 2017. a otsusega mõisteti kaebaja süüdi sama süüdistuse alusel ja karistati teda kuuekuulise vangistusega. Käesoleval ajal ei ole otsus jõustunud, sest kaebaja on otsuse vaidlustanud. Samas nähtub Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusest, et A. Baghirov ei vaidle vastu vägivalla kasutamisele, vaid peab maakohtu otsust ebaõigeks üksnes kannatanu poolt tajutud valu tuvastamises osas.
20.Tulenevalt VSS § 31 lg-st 3 arvestatakse sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel kogumis välismaalase Eestis seadusliku viibimise kestust, tema vanust, terviseseisundit, isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, sissesõidukeelu kohaldamise tagajärjed tema perekonnaliikmetele, tema sotsiaalset ja kultuuriline integratsiooni, sidemeid päritoluriigiga, sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolud ja muid asjassepuutuvad kaalutlusi. Käesoleval juhul on vastustaja põhjalikult selgitanud, miks olukorras, kus esinevad VSS § 29 lg-s 1 p-des 1 ja 7 nimetatud alused sissesõidukeelu kohaldamiseks, on põhjendatud seada kaebajale sissesõidukeeld kümneks aastaks. Vastustaja on ühelt poolt kaalukausile asetanud kaebaja perekondlik sidemed abikaasa ja pojaga, teisalt selle, et kaebaja ei oska eesti keelt, ta on rahvuselt aserbaidžaanlane ja Aserbaidžaani kodanik, kes on Eestis elanud 2008. aastast, tal on säilinud perekondlikud sidemed päritoluriigis, kuna seal elavad tema vanemad, kaebajal puuduvad arvestatavad majanduslikud või sotsiaalsed sidemed Eestiga, samuti, et ta on pannud toime pannud narkokuriteo materiaalse kasu saamise eesmärgil ning nende tutvumisaja ja abiellumise aja tõttu saab eeldada, et abikaasa oli teadlik kaebaja õigusrikkumisest ja vastavalt pidi arvestama selle võimalike tagajärgedega. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja seega arvestanud sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle kehtivusaja määramisel oluliste asjaoludega, muu hulgas hinnates sissesõidukeeluga põhjustatavat perekonnaelu õiguste riivet kaebaja ja tema perekonnaliikmete jaoks. Otsuse tegemisel on järgitud kaalutluse piire ning tuvastatav ei ole otsuse aluseks olevate asjaolude ilmne vastuolu kohaldatud meetme ning selle mõjuga kaebajale ja tema perekonnaliikmetele.
21.Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene VSS § 31 lg-st 1, et sissesõidu keelu kohaldamisel tuleks iseseisvalt põhjendada nii sissesõidukeelu kohaldamist kui ka sissesõidukeelu tähtaega. Seetõttu on piisav kui kaevatavas otsuses on arusaadavalt esile toodud need asjaolud, millest vastustaja lähtus ja selgitatud, millised neist on kaalukamad. Nende asjaolude kogumi pinnalt otsustatakse nii sissesõidukeelu kohaldamine kui tähtaeg. Kehtiv õigus ei pane siinjuures Siseministeeriumile kohustust eraldi põhjendada, miks sissesõidukeeldu ei kohaldata lühemaks tähtajaks. VSS § 29 lg 2 järgi on VSS § 29 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel lubatav ka alalise sissesõidukeelu kehtestamine. Seega ei ole kaebaja suhtes kohaldatud maksimaalse võimaliku kestusega sissesõidukeeldu, mistõttu ainuüksi tähtajast lähtudes ei ole alust lugeda kohaldatud meedet ülemääraseks. Ringkonnakohus osutab, et kohtumenetluses ei ole kaebaja ka ise selgitanud, miks just 10-aastase sissesõidukeelu kehtestamine tema õigusi rikub. A. Baghirovi väited seonduvad valdavalt sellega, et sissesõidukeelu kehtestamine rikub tema õigusi sõltumata tähtajast.
22.Otsustuse kohtulikul kontrollil hindab kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist, kuid ei hinda kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta ise kaalutlust uuesti (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kohaldamise aluste kontrollimise järel on halduskohus hinnanud vastustaja kaalutud asjaolusid, analüüsinud nende asjakohasust ning teinud järelduse, et vastustaja on teostanud diskretsiooni õiguspäraselt (otsuse p 30). Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja etteheide halduskohtule, et viimane ei ole kontrollinud kaebaja väidet kaalutlusõiguse teostamata jätmise kohta sissesõidukeelu tähtaja määramise osas.
23.Kaebaja hinnangul on veel oluline, et Harju Maakohtu 4. veebruari 2014. a otsusega määrati talle karistus KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest ettenähtud karistuse keskmisest määrast madalamas määras. Kuigi formaalselt määrati sissesõidukeeld talle haldusotsustusega, on tegemist siiski lisakaristusega, mis sellisena on vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga, täpsemalt asjas nr 3-3-1-38-09 väljendatud seisukohtadega. Ka siinkohal ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga.
24.Esmalt on kaebajale sissesõidukeeldu kohaldatud haldusmeetmena VSS-s spetsiaalse regulatsiooni alusel. Seetõttu ei ole alust pidada sissesõidukeelu kohaldamist lisakaristuse
määramiseks. Lisaks sellele, et süüteomenetlus ja haldusmenetlus on vormiliselt selgelt eristatud ning süüteomenetluse reeglid ja põhimõtted haldusmenetluses vahetult ei kohaldu, on erinev ka meetme kohaldamise materiaalõiguslik alus. VSS näeb detailselt ette menetlusreeglid ja ka kriteeriumid, mille alusel vastustaja sai otsustada sissesõidukeelu kohaldamise. Seejuures on olulisena loetletud asjaolude ring lai ega lähtu ainuüksi kaebaja karistamise faktist. Sissesõidukeelu kohaldamine lisakaristusena on märksa enam seotud konkreetse süüteomenetluse asjaoludega ning muud asjaolud on kasutatavad üksnes karistamise põhjendamiseks. Täiesti õiguspärane võib olla olukorda, kus lisakaristusena sissesõidukeelu kohaldamine ei ole põhjendatud kas süüteo raskusest või isiku süüst tulenevalt, kuid samale isikule VSS alusel sissesõidukeelu kohaldamine osutub siiski õiguspäraseks.
25.Käesoleval juhul ei saaks aga sissesõidukeelu kehtestamist pidada õigusvastaseks ka kaebaja viidatud kohtupraktika valguses. Nimelt ei ole A. Baghirov Eestis integreerunud välismaalane, s.t ta ei ole Eestis sündinud ega pikaajaliselt elanud, ei oska eesti keelt ning perekondlikele sidemetele lisaks puuduvad muud arvestatavad sidemed Eestiga, samas on säilinud sidemed Aserbaidžaaniga ning tema taasintegreerumine päritoluriigis on võimalik.
26.Eeltoodud põhjustel jääb A. Baghirovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. mai 2017. a otsus muutmata.
27.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.
Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt
Einar Vene allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.