Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 21.02.2018, Tartu 3-16-1565 A.P. kaebus Siseministeeriumi 30.06.2016. a otsuse nr 1-24/104 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 25.09.2017. a otsus Siseministeeriumi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.P. Volitatud esindaja v.adv. Urmas Arumäe Vastustaja Siseministeerium Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Siseministeeriumi apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 25.09.2017. a otsus ning teha uus otsus, millega jätta A.P. kaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
2.Jätta A.P. menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja teiste isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 23.03.2018 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Siseministeerium kohaldas 30.06.2016. a otsusega nr 1-24/104, lähtudes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-dest 1 ja 7 ning kooskõlas VSS § 271 lg-ga 3, A.P. sissesõidukeeldu 10 aastaks, mil vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või ta antakse üle kodakondsusjärgsele riigile karistuse jätkamiseks. Otsuse põhjendused: A.P. i on 9-l korral karistatud väärteokorras ja 7-l korral kuritegude toimepanemise eest. Arvestades, et A.P. on pannud korduvalt toime tahtlikke kuritegusid, siis on alust prognoosida kuritegude jätkumise ohtu ka pärast tema vanglast vabanemist. Ka Tartu Vanglas läbiviidud
riskihindamisest nähtub, et A.P. on hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Kui lisaks eeltoodule võtta arvesse, et korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosus on väga kõrge, siis on avaliku korra ja ühiskondliku turvalisuse tagamiseks A.P. i suhtes sissesõidukeelu kohaldamine põhjendatud. A.P. l on tütar, kuid vangistuse ajal ei ole tütar isa külastanud. Materiaalselt on A.P. vanglas toetanud isa. Kuigi sissesõidukeelu kohaldamisega oleks A.P. i võimalused tütrega ja päritoluperekonnaga kohtumisel takistatud, on tema poolt toimepandud rikkumised sellised, millest tingitult kaalub sissesõidukeelu kohaldamise vajadus üles A.P. i isiklikud huvid. A.P. il eesti keele oskus puudub ja vanglas pakutavast eesti keele õppimise võimalusest on A.P. keeldunud. Asjaolu, et Eestis sündinud ja elanud isikuna on A.P. astunud Venemaa kodakondsusesse ja pole taotlenud Eesti kodakondsust, näitab, et tal puudub soov ennast Eesti Vabariigiga siduda ja siia ühiskonda lõimuda.
2.A.P. esitas 03.08.2016 kaebuse ja 19.05.2017 täiendava seisukoha. Kaebaja palus Siseministeeriumi 30.06.2016. a otsus nr 1-24/104 tühistada. Kaebaja põhjendused: Siseministeerium ei ole arvestanud kõigi kohustuslike kriteeriumidega otsuse tegemisel. Sissesõidukeeld 10 aastaks on ebaproportsionaalselt suur. Kaebajal puuduvad kultuurilised ja majanduslikud sidemed ning lähedased sugulased või tuttavad teistes riikides, s.h Vene Föderatsioonis. Kaebajal on lähedased suhted tütrega, kellele pidevalt helistab. Kui kaebaja peab Eestist lahkuma ja sissesõidukeeld seatakse 10 aastaks, tekib oht, et katkevad suhted tütrega. Peale abielu lahutamist tekkisid kaebajal suhted M.T. , kellega oli plaanis abielu sõlmida. Rakendatavad piirangud moonutavad asjaosaliste õigust perekonnaelule. Kaebaja käib vanglas eesti keele kursustel ja on jätkanud hariduse omandamisega.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 25.09.2017. a otsusega kaebaja kaebuse ja tühistas Siseministeeriumi 30.06.2016. a otsuse nr 1-24/104 ning mõistis Siseministeeriumilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 37,50 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Sissesõidukeelu kohaldamise otsus pole veenev sissesõidukeelu kehtivusaja osas. Keelu algusaeg on seatud sõltuvusse kahest sündmusest, millest teise - isiku üleandmine kodakondsusjärgsele riigile karistuse kandmise jätkamiseks - täidetavuse reaalsust otsus ei käsitle. Kaalutluste puudumine on tõlgendatav vastustaja kahtlusena otsuse täidetavuse suhtes. Sel motiivil pole otsus veenev ka otsuse täidetavuse perspektiivide suhtes tervikuna kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemise järgselt. 2) Kaebaja on kogu elu elanud Eestis, mille tähenduse minimeerib otsuse kohaselt kaebaja isikust lähtuv oht. Otsus ei sisalda kaalutlusi, miks nendele asjaoludele rahvusvaheliselt omistatud vastupidise otsustuseni viiv tähendus käesolevas asjas ei kohaldu. Otsus ei sisalda tõendeid ega kaalutlusi, et kaebajal oleks mingidki sidemed päritoluriigiga. Seda asjaolu otsuse andmist välistavaks ei peeta. Otsus toob välja kaebaja sotsiaalsed, isiklikud, majanduslikud ja muud sidemed Eestiga, kuid ei pea neid kaitsmist väärivateks. Vaatamata hetkel kaitsmist vajava sideme nõrkusele peab kaebaja vanemaid ülal pidama nende raugaeas, mis võib saabuda sissesõidukeelu kehtivusajal. 3) Kaebaja vanemad osalevad tema alaealise tütre ülalpidamises kohtu korraldusel, millist fakti vastustaja pole haldusmenetluses välja selgitanud ja mille asjasse puutuvust seeläbi kaalunud. Vastustaja ei ole kaalunud, kas kaebaja ja tütre vahel eksisteeris enne kaebajale vangistuse mõistmist sõltuvussuhe. Asjaolu, et kaebaja ja tütre ema abielu on lahutatud, seda veenvalt ei kinnita. Seda ei ole tehtud ka kaebaja ja tema vanemate puhul. Kaebaja tütar on isast ja vanavanematest vähemalt majanduslikult sõltuv, mis viitab sisuliselt tütre sõltuvusele kaebajast Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtade tähenduses, kuna kaebaja vanglast vabanemisel tekiks vanavanematel alus taotleda elatise väljamõistmise ümbervaatamist, millist võimalust mõjutab negatiivselt sissesõidukeelu kohaldamise otsus. Tõendatud on otsuse diskretsiooniviga seonduvalt kaebaja ja tütre vahelise sõltuvussuhte täieliku puudumisega.
Siseriikliku õiguse kohaselt ei ole täiskasvanud kaebaja ja tema vanemad käsitatavad perekonnana (VSS § 29 lg 4 p 3). See ei vabasta vastustajat nendega seotud isiklike ja majanduslike asjaolude kaalumise kohustusest (VSS § 31 lg 1 p 4). Otsus mõjutab kaebaja kui välismaalase isiklikke ja majanduslikke sidemeid Eestiga, mis väärivad kaitsmist. Diskretsiooniviga esineb selles, et Eesti riik on siseriiklikust õigusest tulenevalt sekkunud kaebaja ja tema tütre ning kaebaja ja tema vanemate isiklikesse ja majanduslikesse suhetesse, millega otsuse kaalutlused ei arvesta. Kuna kaebaja ei ole vanglas tehtud riskianalüüsi kohaselt selle koostajale M. T kui lähedasest rääkinud, siis ei ole see asjaolu elusündmuseks, mis teeks otsuse kaalutluseveaga otsuseks selle tegemise aja seisuga. Tunnistaja M.T. ütluste ja A.P. i vande all antud seletusega on tõendatud kaebaja kavatsus naida M.T. . 4) Ei nähtu, et kaalutud oleks kaebaja suhtes maksimaalsest kehtivusajast lühema pikkusega sissesõidukeelu kohaldamist. Kohtul ei ole võimalik veenduda, millistel põhjustel on valitud sissesõidukeelu suurim võimalik kehtivusaeg. Otsus ei arvesta kaalutletult otsuse tagajärgi kaebaja vanematele ja tütrele. Tütre sõltuvus kaebaja vanematest jätkub mh tütre õpingute võimalikul jätkumisel täisealisena. Kaebajal lasub kohustus tütre eest hoolitsemiseks, kuid vaieldamatult on tal vanglast vabanemisel seda kergem täita Eestis kui sihtriigis. Sihtriigis viibivalt vanemalt õpingute ajaks toetuse saamine oleks komplitseeritum, kui siis, kui kaebaja viibiks pärast vabanemist Eestis ja alluks vahetult Eesti jurisdiktsioonile. Sissesõidukeelu tähtaeg on oluline kaebaja kohustuse täitmiseks oma abivajavate vanemate eest hoolitsemisel. Tsiviilasja nr 2-18-820 motivatsiooni kohaselt on kaebaja ema invaliiduspensioni suuruseks 179,35 eurot, mistõttu vajab ta eelduslikult vananedes poja tuge isegi seejärel, kui tal tekib õigus vanaduspensionile. Ka on vanematel õigustatud ootus, et poeg hüvitaks alaealisele pojatütrele välja mõistetud elatise, kindlustamaks vanemate heaolu eas, kus nad eelduslikult ise vajavad poja tuge. 10 aasta pikkune sissesõidukeeld kaebajale seda lähemas hoomatavas tulevikus ei soodusta. Tegemist on kaalutlusõiguse põhimõtete rikkumisega. Ka ei nähtu otsusest kõigi VSS § 31 lg-s 3 sätestatud kaalutluste arvestamist sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel. Seetõttu on kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine õigusvastane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Siseministeerium esitas 10.10.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 25.09.2017. a otsus ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) VSS § 29 lg 1 p-dest 1 ja 7 ning § 31 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et vastustaja peaks sissesõidukeelu kohaldamise otsuses tooma välja kaalutlused otsuse täidetavuse kohta. Otsuse täidetavusega on selle andmisel arvestatud. Ei oma tähtsust kumb sündmustest saabub enne, kas vanglast vabanemine või kodakondsusjärgsele riigile karistuse jätkamiseks üleandmine. Kaebajal puudub õigus Eestisse jääda. 2) Sissesõidukeelu kohaldamine on ennetav meede, s.o prognoosotsustus. Vastustaja arvestab asjaolusid, mis olid talle teada enne meetme rakendamist. Otsusest ei pea nähtuma kõiki VSS § 31 lg-s 3 nimetatud kaalutlusi, kui need konkreetsel juhul mõju ei avalda. Kohus ei ole välja toonud, milliste konkreetsete asjaoludega tulnuks vastustajal täiendavalt arvestada ning miks oli see konkreetsel juhul oluline. Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et otsuse põhikaalutluses diskretsiooniviga ei esine, ei saa vaidlust olla selles, et otsuse lõppjäreldus ei muutuks, kui vastustaja oleks kajastanud mõnda kaebajaga seotud asjaolu veelgi täpsemalt. Kaebajale määratud 10 aasta pikkune sissesõidukeeld ei ole ebaproportsionaalse pikkusega. VSS § 29 lg 1 p-s 7 nimetatud sissesõidukeelu kohaldamise alus on olemas. Kohus ei ole võtnud arvesse kuritegude kirjeldust ega seda, et Justiitsministeeriumi ettepanekust ja Tartu Vanglas koostatud riskihindamisest tulenevalt on olemas kõik alused selleks, et pidada kaebajat isikuks, kelle viibimine Eestis võib pärast vanglast vabanemist ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ja teiste isikute tervist.
3) Kohus on vääralt tuginenud asjaolule (keeleõpe), mis leidis aset pärast otsuse tegemist ning on ebaõigesti leidnud, et vastav kaalutlus on ära langenud. 4) Arvestatud on sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi kaebaja perekonnaliikmetele. Kaebaja selgitustest ei nähtu, et tema vanemad poleks vangistuses viibiva poja abita toime tulnud. Asjaolust, et kaebaja vanematelt on kaebaja alaealise lapse ülalpidamiseks elatis välja mõistetud ja kaebaja isa on poega toetanud, võib järeldada, et tegemist on toime tulevate inimestega. Kui kaebaja sissesõidukeelu kehtivuse ajal peaks tema vanematega juhtuma midagi sellist, et nad vajavad poja abi, siis on viimasel võimalus taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamist või selle kehtetuks tunnistamist. Sissesõidukeeld ei välista kaebaja võimalust keelu kehtivuse ajal vanemaid materiaalselt või moraalselt toetada. Asjaolu, et kaebaja alaealise lapse ülalpidamiseks maksavad elatist kaebaja vanemad, ei loo kaebaja ja tema lapse vahele emotsionaalset ega majanduslikku sõltuvussuhet. Vastustaja on õiguspäraselt hinnanud sissesõidukeeluga kaasnevaid tagajärgi kaebaja perekonnaliikmetele. 5) Side elamiskoha territooriumiga ei ole selliseks sidemeks, mida tuleks pidada äärmiselt oluliseks ja kaitsmisväärseks. Asjaolu, et isik on Vene Föderatsiooni kodakondsuses ning ta ei ole taotlenud Eesti Vabariigi kodakondsust, näitab, millisena isik enda identiteeti näeb. Kuigi kaebaja oli Vene Föderatsiooni kodakondsuses seoses põlvnemisega, oli tal täisealisena võimalus realiseerida oma kodanikuõigusi, s.h kodakondsuse küsimust. Kuigi kaebaja on sündinud Eestis, ei ole ta riigikeelt õppinud ja alustas õpingutega pärast sissesõidukeelu kohaldamist, on säilitanud Vene Föderatsiooni kodakondsuse ja vene keele oskuse, mistõttu võib väita, et kaebaja ei ole teinud püüdlusi Eesti ühiskonda integreeruda. 6) Kohus ei ole seadnud kahtluse alla vastustaja väidet, et kaebaja tegevus kujutab endast otsest ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale. VSS § 31 lg 3 p 7 ei sätesta, et väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamise eeltingimuseks on väljasaadetava isiklikud ja majanduslikud sidemed vastuvõtjariigis. Kohus ei ole tuvastanud sissesõidukeelu kohaldamise tinginud asjaolude kaalumisel tehtud menetlus- või vormivigu, mis võinuks mõjutada sissesõidukeelu sisulist otsustamist. Kohus on leidnud, et põhikaalutluses diskretsiooniviga ei esine. Sellega on tuvastatud kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele.
5.A.P. esitas 01.11.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta Siseministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Siseministeerium on teostanud kaalutlusõigust puudulikult, sest ei ole kaalutlenud, kas sissesõidukeelu kohaldamise otsus on reaalselt täidetav. Kohus tuvastas õigesti, et kaebaja osaleb vanglas eesti keele kursustel alates 05.09.2016, mida tõendab Tartu Vangla vastav õiend. Kohus leidis õigesti, et vastustaja ei ole kaalunud A.P. i ja tema vanemate isiklikke ja majanduslikke suhteid VSS § 31 lg 1 p 4 mõttes. Kohus leidis õigesti, et otsus ei sisalda tõendeid ja kaalutlusi, mille kohaselt kaebajal oleks sidemeid päritoluriigiga. Kaebaja elas Eesti Vabariigis tähtajalise elamisloa alusel, mille kehtivus on lõppenud. A.P. on esitanud uue tähtajalise elamisloa saamise taotluse. Vastustaja oleks võinud rakendada leebemaid meetmeid kaebaja suhtes.
6.Justiitsministeerium esitas 31.10.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 25.09.2017. a otsus. Justiitsministeerium nõustub apellatsioonkaebuses toodud põhjendustega ning leiab, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb halduskohtu poolt tõendite ebaõige hindamise ja kohtumenetluse normide olulise rikkumise tõttu rahuldada.
8.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja on Eestis sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik, kelle tähtajaline elamisluba Eesti Vabariigis lõppes 11.06.2015. Seega on kaebaja väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 ning välismaalaste seaduse (VMS) § 3 mõistes välismaalane, kelle suhtes on võimalik VSS alusel sissesõidukeeldu kohaldada. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebaja oli ajavahemikul 2009-2014 abielus, kuid praeguseks on abielu lahutatud. Hetkel kannab kaebaja Harju Maakohtu 08.12.2015. a otsuse alusel Tartu Vanglas karistust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ning oma lahutatud abikaasa kehalise väärkohtlemise eest. Karistusaeg lõpeb 05.07.2019. Seega on kaebajal küll hetkeseisuga VMS § 43 lg 1 p 5 ning lg 3 järgi kohtuotsusest tulenev viibimisalus Eesti Vabariigis, kuid see lõpeb vanglast vabanemisel.
9.Ringkonnakohus märgib esmalt, et rahvusvahelise õiguse järgi on riigil suveräänne õigus otsustada välismaalase riigis viibimine. Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama (RKHK 04.05.2001. a otsus asjas nr 3-3-1-21-01, p 1). Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase, kes on kuritarvitanud talle riigis antud viibimis- või elamisluba, riiki sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. VSS § 31 lg 1 järgi otsustab sissesõidukeelu kohaldamise Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus põhjendamatu viivituseta. VSS §-dest 29 ja 31 tulenevalt on sissesõidukeelu näol tegemist haldusorgani kaalutlusotsusega. Halduskohus heitis otsuses vastustajale ette kaalutlusõiguse puudulikku teostamist. Ringkonnakohus halduskohtu etteheidetega ei nõustu.
10.Apellatsiooniastmes ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja puhul esinesid otsuses märgitud sissesõidukeelu kohaldamise alused - VSS § 29 lg 1 p-d 1 ja 7 (vt halduskohtu otsuse p 14). VSS (kuni 22.12.2016 kehtinud redaktsioonis) § 29 lg 1 p 1 kohaselt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lg 1 p 7 lubab sissesõidukeelu kohaldamist, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga selles, et kaebaja puhul esinesid mõlemad otsuses märgitud sissesõidukeelu kohaldamise alused.
11.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes peaasjalikult selle üle, kas kaebaja puhul võib esile tuua muid kaalumist väärivaid asjaolusid, mis avaliku huvi sissesõidukeelu kohaldamiseks üles kaaluvad Ringkonnakohus leiab, et sellisteks kaalumist väärivateks asjaoludeks saab kaebaja puhul pidada eelkõige VSS § 31 lõikes 3 märgitud asjaolusid, milleks on muu hulgas: 1) välismaalase Eestis seadusliku viibimise kestus; 2) välismaalase vanus; 3) välismaalase terviseseisund; 4) välismaalase isiklikud, majanduslikud ja muud sidemed Eestiga, mis väärivad kaitsmist; 5) sissesõidukeelu kohaldamise tagajärjed välismaalase perekonnaliikmetele; 6) välismaalase sotsiaalne ja kultuuriline integratsioon; 7) välismaalase sidemed päritoluriigiga. Sättes toodud konkreetne näitlik loetelu ei välista samas otsuse tegemisel ka muude asjaoludega arvestamist (VSS § 31 lg 3 p 9). HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega puudub kohtul võimalus asuda otsuse motiive täiendama nende asjaolude pinnalt, mida haldusorgan ei
kaalunud. HKMS § 158 lg 2 kohaselt teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise tegemise aja seisuga. Eeltoodust tuleneb, et haldusakti õiguspärasust hinnatakse kooskõlas akti andmise ajal kehtinud õigusele ja tollal valitsenud faktilisele olukorrale. Kui kohus hindaks õiguspärasust hilisematest asjaoludest lähtudes, ei teostaks ta enam haldusaktide üle õiguslikku kontrolli, vaid asuks ise täitevvõimu eest uute asjaolude valguses otsuseid tegema. Järelkontrolliga on tegu vaid siis, kui haldusorgan sai hinnata samu asjaolusid, millest lähtub kohus1.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Lisaks sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevatele asjaoludele (VSS § 31 lg 3 p 8) on vaidlustatud otsuses vastukaaluks käsitletud kaebaja isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi kaebaja lähedastele ning kaebaja integreerumisväljavaateid sihtriigis (kaebajal on Vene Föderatsiooni kodakondsus ning kaebaja emakeel on vene keel). Otsuse tegemisel on arvesse võetud, et kaebaja on sündinud Eestis, samuti asjaolu, et Eestis elab kaebaja päritoluperekond (ema, isa ja õde). Ka on vastustaja põhjalikult vaaginud kaebaja isiklike sidemete tugevust alaealise lapsega (kaebajal on 2003. aastal sündinud tütar, kes elab emaga ega ole kaebajat vangistuse ajal külastanud) ning lähedastega suhtlemise jätkamise võimalusi sihtriigis olles. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast lähtudes on leitud, et päritoluperekonna ja sugulastega suhtlemiseks ei pea kaebaja viibima tingimata Eesti Vabariigi territooriumil. Ringkonnakohus nõustub vastava järeldusega. Sissesõidukeelu poolt ja vastu rääkivate argumentide kaalumisel jõuab vastustaja järgmise järelduseni: „Kuigi sissesõidukeelu kohaldamisega oleks A.P. võimalused tütrega ja päritoluperekonnaga kohtumisel takistatud, on tema poolt toimepandud rikkumised siiski sellised, millest tingitult kaalub sissesõidukeelu kohaldamise vajadus üles A.P. isiklikud huvid.“ Arvestades kaebaja poolt toime pandud rikkumiste süstemaatilist iseloomu ja ohtlikkust, leiab ka ringkonnakohus, et avaliku korra ja ühiskonna turvalisuse tagamiseks ennetava meetmena sissesõidukeelu kohaldamine on vajalik. Avalik huvi kaalub käesoleval juhul üles kaebaja subjektiivsete õiguste võimaliku riive.
13.Halduskohtu hinnangul ei ole otsus veenev sissesõidukeelu kehtivusaja osas, sh ei hinnatud kaebaja kodakondsusjärgsele riigile karistuse kandmise jätkamiseks üleandmise võimalikkust ning kaalutluste puudumise tõttu pole veenev ka otsuse täidetavus tervikuna. Halduskohtu arvates muutub otsuse täitmine seeläbi kaebaja suhtes pelgalt järelvangistuse tunnustega kinnipidamiseks väljasaatmiskeskuses selle jätkamist keelava tähtaja saabumiseni (otsuse p 11). Halduskohtu kahtlused jäävad ringkonnakohtule halduskohtu varasema kohtupraktika valguses arusaamatuks. Haldusasjas nr 3-16-2562 vaid ca 4 kuud varem, 12.05.2017 tehtud jõustunud kohtuotsuses ei ole halduskohus Siseministeeriumi samasisulise resolutsiooniga otsuses probleeme näinud. VSS § 271 lg 3 järgi algab sissesõidukeelu kehtivusaeg sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemise päeval, kui otsuses ei nähta ette hilisemat sissesõidukeelu kehtivusaja algamise päeva. Otsus on kaebaja jaoks viidatud sättest soodsam, kuna näeb ette, et sissesõidukeelu kehtivusaeg ei alga kohe, vaid alles päevast, mil kaebaja kas vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või antakse üle kodakondsusjärgsele riigile karistuse jätkamiseks. Asjaolu, et üks alternatiivsetest sündmustest, millega on seotud sissesõidukeelu kehtivuse algus, ei pruugi suure tõenäosusega realiseeruda, ei mõjuta haldusakti õiguspärasust olukorras, kus teine sündmus (vanglast vabanemine) ilmselgelt teatud ajahetkel aset leiab. Ringkonnakohus märgib, et sissesõidukeelu otsuse eesmärgiks ei ole ette näha sissesõidukeelu konkreetse rakendamise perspektiivikust kaebaja suhtes. VSS § 28 lg 32 sätestab: „Eestis viibiv välismaalane, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, peetakse Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitsepolitseiameti poolt kinni ja korraldatakse viivitamata tema Eestist väljasaatmine.“
Merusk, K., Pilving, I. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2013, lk 546.
Hinnangu andmine sellele, kuidas eelmainitud ametid korraldavad kaebaja Eesti Vabariigist väljasaatmise ning kui edukad nad oma tegevuses on, väljub vastustajale sissesõidukeelu kohaldamiseks antud kaalutlusõiguse piiridest. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et VSS §-d 29 ja 31 ei nõua kaalutluste esitamist otsuse täitmise võimalikkuse ega sellega seotud konkreetsete asjaolude kohta. Seades viibimisloata isikute väljasaatmise Vene Föderatsiooni kahtluse alla, seab halduskohus kahtluse alla ka VSS sissesõidukeeldu puudutavate sätete kohaldatavuse Vene Föderatsiooni kodanike suhtes üleüldse. Otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks pidanud samas vajalikuks sätete suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Kokkuvõtlikult ei saa haldusakti resolutsiooni kogumis lugedes järeldada, et tegemist on tühise haldusaktiga põhjusel, et seda ei ole objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita (HMS § 63 lg 2 p 5). Seega ei ole halduskohtu põhjendused asjakohased.
14.Halduskohus heitis otsuses vastustajale ette ka seda, et vaidlusalusest otsusest ei nähtu, millistel kaalutlustel kohaldati kaebaja suhtes maksimaalse, 10-aastase tähtajaga sissesõidukeeldu. Ringkonnakohus märgib esmalt, et halduskohus eksib väites, et 10-aastane tähtaeg on maksimaalne sissesõidukeelu tähtaeg. VSS § 271 lõige 1 järgi võib sissesõidukeeld olla ka alaline, kusjuures alalist sissesõidukeeldu võidakse kohaldada VSS § 29 lõike 1 punktides 1-61 sätestatud juhtudel. Kaebaja suhtes tuvastasid nii vastustaja kui ka halduskohus VSS § 29 lõike 1 punktides 1 ja 7 nimetatud sissesõidukeelu aluste esinemise. Seega oleks kaebaja suhtes saanud kohaldada ka alalist sissesõidukeeldu. Ringkonnakohus möönab, et konkreetsemaid kaalutlusi, milles selgesõnaliselt põhjendatakse sissesõidukeelu tähtaja pikkust, ei ole otsuses esitatud. Samas võib vaidlusalusest otsusest siiski välja lugeda, et selle põhjuseks on kaebajast lähtuv oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale, samuti asjaolu, et kuna kaebaja on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid, siis on alust prognoosida kuritegude jätkumise ohtu ka pärast tema vanglast vabanemist. Otsusest nähtuvalt lähtus vastustaja ka vanglas läbi viidud riskihindamisest, mille kohaselt eksisteerib kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ka pärast vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist. Ka Riigikohus on möönnud, et teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (RKHK 04.04.2003. a otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p 51). Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ei saa 10-aastase tähtajaga sissesõidukeeldu ebaproportsionaalselt pikaks pidada.
15.Halduskohtu hinnangul ei ole vaidlustatud otsuses veenvalt kaalutud, kas kaebaja ja tütre vahel eksisteeris enne kaebajale vangistuse mõistmist sõltuvussuhe. Halduskohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja ja tütre ema abielu on lahutatud, seda veenvalt ei kinnita. Samuti ei ole seda tehtud kaebaja ja tema vanemate puhul (otsuse p 21). Ringkonnakohus nõustub, et otsuse tegemisel tuleb muu hulgas kaaluda nii isiku kaitsmist väärivaid isiklikke sidemeid Eestiga kui ka sissesõidukeelu tagajärgi isiku perekonnaliikmetele (vt otsuse p 11). VSS § 29 lg 4 järgi loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat: 1) abikaasat; 2) alaealist last; 3) vanemat, kui välismaalane on alaealine. Kaebaja puhul on vastustaja tuvastanud, et tema abielu on lahutatud ning alaealine tütar elab emaga. Seega ei ole kaebaja alaealine laps kaebaja perekonnaliige. Ka ei ole VSS § 29 lg 4 määratluse järgi kaebaja perekonnaliikmeteks kaebaja vanemad ega haldusasjas ütlusi andnud tunnistaja. Kaebajal puudus nii vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kui ka puudub praegu Eestis perekond, kelle õigusi ja huve sissesõidukeelu kohaldamine võiks oluliselt riivata, mida vastustaja on ka otsuses õigesti märkinud. Põhjused, miks kaebaja ei ole tunnistajaga abiellunud või oma lapsega koos ei ela, ei oma seejuures mingit tähtsust. Seega ei saa vastustajale ette heita VSS § 31 lg 3 p-s 5 toodud asjaolu kaalumata jätmist või vähest kaalumist. Eeltoodu ei välista siiski VSS § 31 lg 3 p-s 4 toodud asjaolude arvestamise raames hindamist, kas kaebaja emotsionaalsed, majanduslikud vms sidemed Eestis elava ja tema perekonnaliikmeks
mitteoleva lapse, vanemate või väidetava elukaaslasega väärivad mingil põhjusel erilist kaitset ning kaaluvad üles avaliku huvi kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamiseks.
16.Vastustaja ei ole kaebaja tihedaid sidemeid või sõltuvussuhteid alaealise lapsega otsuses tuvastanud ning ka ringkonnakohtule ei ole selliste suhete olemasolu äratuntav. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja abielu tütre emaga lahutatud 20.11.2014, kusjuures kaebaja on Harju Maakohtu 08.12.2015. a otsusega süüdi tunnistatud selles, et ta kasutas nii 14.02.2014 kui ka 27.08.2014 oma abikaasa suhtes füüsilist vägivalda, pannes sellega toime kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, ning mõlemal korral nägi toimunut pealt kaebaja alaealine tütar. Tartu Vangla 11.05.2016. a riskianalüüsist nähtuvalt algas kaebaja karistusaeg 07.04.2015. Enne vangistust elas kaebaja Tallinnas vanemate juures. Vangistuse ajal on kaebaja suhelnud oma ema ja õega, kes on kaebajat külastanud ka lühiajalistel kokkusaamistel. Lapsega kaebaja vangistuse jooksul kohtunud ei ole (vt Tartu Vangla riskianalüüs, tl 38p-39). Eelnevat arvestades ei pea ringkonnakohus kaebajat ja tema tütart emotsionaalselt sedavõrd lähedasteks, et pidada kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamist ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus märgib, et hoolimata etteheitest kaalumisvea osas, ei ole kaebaja tihedat emotsionaalset sidet tütrega tuvastanud ka halduskohus. Nii leiab halduskohus otsuses järgmist: „Kaebaja kinnitusel on tal tütrega suhtlemist takistanud kaebaja halvad suhted tütre emaga. Arvestades ühte kuritegudest, mille eest kaebaja karistust kannab, loeb kohus kaebaja selgituse selles osas eluliselt usutavaks ja lähtub kaebaja selgitusest, et tütrega ei ole tal lähedasi suhteid seoses kaebaja ja tütre ema vahel suhete puudumisega“ (otsuse p 23). Seega ei ole alust järeldada, et vastustaja jõudis kaebaja ja viimase tütre omavahelisi suhteid analüüsides ilmselgelt ebaõige kaalumisotsuseni.
17.Ringkonnakohtu seisukohta ei väära ka halduskohtu poolt kohtumenetluse käigus tuvastatud asjaolu, et Harju Maakohtu 23.05.2016. a jõustunud otsusega tsiviilasjas 2-16-820 mõisteti kaebaja vanematelt perekonnaseaduse (PKS) § 106 lõike 2 alusel kaebaja tütre kasuks välja elatis. Harju Maakohus mõistis elatise välja põhjusel, et kaebajalt, kellelt oli tütre kasuks elatis varem välja mõistetud, ei olnud võimalik lapsele piisaval määral elatist saada ning kaebajal oli tekkinud elatise võlgnevus. Halduskohus leidis, et vanglast vabanemisel tekiks vanavanematel alus taotleda elatise väljamõistmise otsuse ümbervaatamist, millist võimalust mõjutab negatiivselt vaidlustatud sissesõidukeelu kohaldamise otsus. Ka asus halduskohus seisukohale, et selline asjaolu viitab kaebaja tütre majanduslikule sõltuvusele oma isast, mida oleks pidanud otsuse tegemisel kaaluma ka vastustaja (otsuse p-d 22-23). Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja tütre majanduslik heaolu sõltus nii vaidlustatud otsuse tegemise ajal kui ka sõltub praegu eelkõige oma emast ning kaebaja vanematest, mida on märkinud ka halduskohus (otsuse p 23). Halduskohtu tulevikku suunatud järeldus sellest, mis võib aset leida kaebaja vanglast vabanemise järel, tugineb hüpoteetilisele olukorrale, mis ei pruugi realiseeruda. Ka juhul, kui kaebaja vanemad pärast kaebaja vanglast vabanemist elatise maksmisest vabanemise eesmärgiga maakohtult elatise väljamõistmise ümbervaatamist taotleksid ning oma eesmärgi saavutaksid, ei annaks vastav uus asjaolu alust varem tehtud haldusakti tühistamiseks (vt käesoleva otsuse p 11). Haldusorgan sai haldusakti andmisel arvesse võtta ainult neid faktilisi asjaolusid, mis esinesid otsuse tegemise ajal. Vastustajal ei ole otsust koostades võimalik etteulatuvalt prognoosida tulevikus aset leidvaid sündmusi, sh kaebaja sissetulekute suurust sihtriigis ega asuda seisukohale, et need on lapse majanduslikuks toetamiseks ilmselgelt ebapiisavad ning välistada seetõttu sissesõidukeelu kohaldamise. Halduskohtu arvamus, et Eesti Vabariigis on kaebajal kergem lapsele elatusvahendeid hankida kui Vene Föderatsioonis, ei ole argument, millega välistada sissesõidukeelu kohaldamist. Ühtlasi ei olnud Harju Maakohtu 23.05.2016. a otsus Siseministeeriumi 30.06.2016. a otsuse tegemise ajaks veel jõustunud, sest see kaevati edasi Tallinna Ringkonnakohtusse (vt TlnRK 26.10.2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-820). Seega ei
anna halduskohtu hüpoteetilised väited alust järelduseks, et vastustaja pidanuks ilmselgelt eelviidatud kohtuotsusest tulenevaid asjaolusid vaidlustatud otsuses kaaluma.
18.Halduskohus pidas kaalutlusreegli rikkumiseks ka seda, et vastustaja ei kaalunud kaebaja suhtes maksimaalsest kehtivusajast lühema pikkusega sissesõidukeelu kohaldamist seoses vanemate majandusliku toetamise vajadusega (otsuse p 28). Ringkonnakohus leiab, et ka kaebaja vanemate abivajadusega seonduv puudutab kaugemat tulevikku, mille prognoosimine olnuks vastustajale otsuse tegemise ajal võimatu. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et kui kaebaja sissesõidukeelu kehtivuse ajal peaksid kaebaja vanematega seonduvad asjaolud sedavõrd muutuma, et nad vajavad poja abi, on kaebajal võimalik sel alusel taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamist või selle kehtetuks tunnistamist (VSS § 32). Hetkeseisuga puudub alus järeldada, et kaebaja vanemad vajaksid kaebajalt majanduslikku tuge. Nimelt ilmneb vaidlustatud otsusest, et kaebaja isa on kaebajat materiaalselt toetanud ka vanglas. Kohtuistungil selgitas tunnistaja, et kaebaja helistamist väljaspoole vanglat toetab rahaliselt kaebaja ema (istungi protokoll, 24.08.2017, 12:22:20; tl 109).
19.Halduskohus ei leidnud vaidlustatud otsuses kaalutlusviga seoses kaebaja ja tunnistaja M.T. isiklike suhete otsuses käsitlemata jätmisega põhjusel, et vanglas tehtud riskianalüüsi kohaselt ei rääkinud kaebaja selle koostajale M.T. st kui lähedasest isikust (otsuse p 25). Ringkonnakohus järeldab, et halduskohtu arvates oli seega tegemist asjaoluga, millega vastustajal ei olnud võimalik otsuse tegemisel arvestada. Samas on halduskohus poolte vahelisi suhteid siiski analüüsinud, lugedes tõendatuks, et kaebajal oli kavatsus M.T. naida ning kaebaja ja M.T. olid enne kaebaja vangistust abieluga sarnases suhtes (vt otsuse p-d 26-27). Halduskohtu põhjendustest võib järeldada, et halduskohtu arvates eksisteeris kaebaja ja M.T. suhe ka haldusakti andmise ajal. Pooled ei ole halduskohtu otsuse põhjendusi vaidlustanud. HKMS § 201 lg-st 2 tuleneb, et kui ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja ei saada asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb tal uue lahendi tegemisel võtta seisukoht kõikide väidete ja vastuväidete ning menetlusküsimuste kohta, mille kohta peaks seisukoha võtma halduskohus. Kaebuses halduskohtule vaidlustas kaebaja Siseministeeriumi 30.06.2016. a otsuse muu hulgas põhjendusega, et kaebaja de facto abielulisi suhteid M.T. ei ole otsuse tegemisel arvesse võetud. HKMS § 201 lg 3 sätestab, et kui ringkonnakohus asub teistsugusele seisukohale kui halduskohus, peab ta seda põhjendama.
20.Vaidlust ei ole selle üle, et M.T. ja kaebaja vahelisi isiklikke suhteid otsuses kaalutud ei ole, sest vastustajal puudus sellekohane teave. Seega polnud vastustajal võimalik kaebaja ja M.T. suhteid otsuses ka analüüsida. Haldusakti kohtulikul kontrollimisel ei välista isikute omavahelise emotsionaalse või majandusliku seotuse kui täiendava asjaolu arvesse võtmist siiski see, et vangla ei olnud isikute omavahelistest suhetest teadlik. HKMS § 158 lg 2 ls 2, mille järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga, välistab haldusakti andmise järel tekkinud uutele asjaoludele tuginemise. Kui kohtumenetluse käigus avastatakse asjaolu, mis haldusotsuse tegemise ajal tegelikult juba eksisteeris, ei takista asjaolu arvesse võtmist see, et asjaolu ei olnud ega pidanudki olema asutusele teada2. Seega, tuvastanud kaebaja ja M.T. de facto abielulised suhted vaidlustatud haldusakti andmise ajal, pidanuks halduskohus tuvastama ka olulise kaalutlusvea otsuses. Käesoleval juhul nõustub ringkonnakohus siiski halduskohtu lõppjäreldusega selles, et vastustaja ei pidanud otsuse tegemisel kaaluma M.T. ja kaebaja vahelisi emotsionaalseid ja majanduslikke sidemeid. Nimelt viitavad asjas kogutud tõendid kogumis sellele, et kaebaja väide lähedaste kooseluliste suhete kohta M.T. ei vasta tõele ning tunnistajat kasutati kohtuasjas üksnes kaebuse eduväljavaadete parandamise eesmärgil. Eeltoodud põhjusel ei nõustu ringkonnakohus ka halduskohtu poolt tõendatuks
loetud asjaoludega, sh sellega, et kaebajat ja M.T. t tuleb käsitleda abieluga sarnases suhtes olevate isikutena (vt otsuse p 27). HKMS § 61 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Kui haldusmenetluses ja kohtumenetluses kogutud tõendid on vastuolus, on kohtu ülesanne hinnata vastuolulisi tõendeid kogumis ning otsustada, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad, ning selgitada, miks kohus neid veenvaks peab ja miks ta need otsuse tegemisel aluseks võtab. Samuti tuleb põhjendada, miks kohus ei pea veenvaks kõrvale jäetud tõendeid. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (vt RKHK 13.02.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-83-13, p 13; 24.01.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-73-10, p 24; 19.05.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-32-09, p 19). Käesoleval juhul on halduskohus hinnanud üksnes kohtuistungil tunnistaja poolt antud ütlusi ja kaebaja poolt vande all antud seletusi, kõrvutamata neid muude asjas kogutud tõenditega ning hindamata nende elulist usutavust. Samas on halduskohus ka ise tunnistanud, et kaebaja seletuses ja tunnistaja ütlustes esinevad vastuolud ning ütlused on üldsõnalised (otsuse p 27).
21.Haldusasjas kogutud tõenditest, rahvastikuregistri andmetest ning kohtute infosüsteemi andmetest nähtub järgnev: 1) kaebaja rahvastikuregistris registreeritud elukohaks oli alates 17.04.2008 kuni 11.06.2015 märgitud Tallinn, XXX, mis on kaebaja vanemate elukoht; 2) 14.02.2014 ja 27.08.2014 kella 23 paiku väärkohtles kaebaja oma abikaasat viimase elukoha aadressil XX; 3) kriminaalasja nr 14221000071 raames kohaldati kaebaja suhtes 08.10.2014 tõkendina elukohast lahkumise keeldu kuni 08.10.2015; 4) 20.11.2014 jõustus kaebaja abielulahutuse kanne; 5) kaebaja peeti kriminaalasja nr 14230112181 raames 07.04.2015 kinni aadressil Tallinn, XXX. Eeluurimiskohtuniku peetud istungil, kus arutati kaebaja vahistamist, selgitas kaebaja, et elab koos ema ja isaga, kes toetavad teda materiaalselt (vt Harju Maakohtu 09.04.2015. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-2864); 6) kaebaja viibib vanglas alates 07.04.2015; 7) Tartu Vangla 11.05.2016. a riskianalüüsi andmetel elas kaebaja enne vangistust Tallinnas aadressil XXX vanemate juures, vangistuses on kaebajat lühiajalistel kokkusaamistel pidevalt külastanud ema ja õde ning materiaalselt toetanud isa (tl 38p-39); 8) vangla telefoni kasutamise väljavõttest nähtub, et kaebajal olid telefonikõned peamiselt vaid emaga, kuid mitte kunagi M.T. (tl 74-85p); 9) vanglas toimunud kokkusaamiste väljavõttest nähtub, et kaebajal ei olnud ühtegi kokkusaamist M.T. (tl 72-73). Seega ei kinnita ükski viidatud tõenditest kaebaja väiteid enda vangistuseelse kooselu kohta M.T. aadressil XX, Tallinn ning ebaveenev on ka kaebaja väide soovi kohta M.T. abielu sõlmida.
22.Kaebaja halduskohtu istungil vande all antud seletus ja M.T. tunnistajana antud ütlused on vastuolulised ning ebausaldusväärsed. Usutavaks tuleb pidada asjaosaliste selgitusi vaid selle kohta, et nad on pikaaegsed tuttavad. Nimelt on Harju Maakohtu 13.03.2006. a otsusega Tallinna linna hagi alusel tsiviilasjas 2-05-18376 M.T. lt vanema õigused oma alaealise lapse suhtes ära võetud ning temalt välja mõistetud igakuine elatusraha lapse ülalpidamiseks kuni viimase täisealiseks saamiseni lapse eestkostja kasuks. Lapse eestkostjaks oli kaebaja ema, mitte kaebaja. Seetõttu on tunnistaja väited sellest, kuidas kaebaja aitas tal last kasvatada ja nad elasid juba ammu enne kaebaja abiellumist teise naisega ühtse perekonnana (vt kohtuistungi protokoll 24.08.2017, 11:54:47, tl 107), eluliselt ebausutavad. Vastavad ütlused ei haaku ka eelviidatud kohtuotsusega, millest nähtub, et tunnistajal esines probleeme alkoholiga ning alates kaebaja ema lapse eestkostjaks määramisest ei tundnud ta lapse vastu mingit huvi, ei käinud teda vaatamas ega andnud raha lapse ülalpidamiseks. Tunnistaja selgituse kohaselt jäi tütar tema sõbranna juurde, mistõttu suheldi pidevalt (istungi protokoll 24.08.2017, 12:23:52, tl 109). Tunnistaja väitel on tema 55-aastane, kaebaja ema aga 58-aastane (istungi protokoll 24.08.2017, 12:03:01, tl 107p). Seega on usutav, et kaebaja ja M.T. tundsid teineteist juba varem vaid sellega seoses, et M.T. oli/on kaebaja ema sõbranna. Ringkonnakohtu jaoks on
eeltoodut arvestades eluliselt ebausutav, et M.T. l tekkis juba aastaid tagasi intiimne suhe oma sõbranna pojaga (asjaosaliste vanusevahe on 15 aastat), mis jätkus pärast viimase abielu lõppemist.
23.Vastuolulised on ka kaebaja väited suhete taastumise kohta M.T. . Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt tekkisid tal suhted M.T. pärast abielu lahutamist (kaebuse lk 3, tl 3). Kohtuistungil väitis kaebaja, et ta hakkas M.T. suhtlema ja tema juures elama juba 2014. a märtsis, seega ca 8 kuud enne abielu lahutamist (vt kohtuistungi protokoll 24.08.2017, 11:33:14, tl 105). Tunnistaja M.T. ütluste kohaselt taastus nende suhe kaks kuud pärast lahutust (vt kohtuistungi protokoll 24.08.2017, 11:58:13, tl 107); seejärel aga selgitas kohtule, et elas kaebajaga koos peaaegu aasta enne viimase vanglasse sattumist (vt kohtuistungi protokoll 24.08.2017, 12:18:58, tl 109) ning seejärel ka seda, et koos elati pool aastat enne kaebaja vahistamist (vt kohtuistungi protokoll 24.08.2017, 12:21:17, tl 109). Politsei- ja Piirivalveameti poolt rahvastikuregistrile esitatud andmete järgi oli tunnistaja sideaadressiks alates 02.07.2013 XX. Ringkonnakohus märgib, et üheski andmebaasis ei ole seda nimetatud kaebaja elukohana ning seda ei ole eelpool käsitletud kaebaja elukohana ka kriminaalasjades, kus kaebajal oli alates 08.10.2014 tõkendina elukohast lahkumise keeld. Eluliselt ebausutavad on ka tunnistaja selgitused selle kohta, miks ei ole tunnistaja kaebajat vanglas kordagi külastanud, miks kaebaja kunagi tunnistajale ei helistanud ning miks ei ole tunnistaja kaebajale vanglasse kirju saatnud (vt kohtuistungi protokoll 24.08.2017, 12:06:29). Veenvat selgitust selle kohta, miks kaebaja ise vanglat enda suhtest M.T. ei teavitanud, ei andnud kohtuistungil ka kaebaja (vt kohtuistungi protokoll 24.08.2017, 11:48:23). Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et mingit abieluga võrreldavat kooselulist suhet M.T. ja kaebaja vahel haldusakti andmise ajal või enne seda ei eksisteerinud, mistõttu ei pidanud vastustaja nimetatud asjaolu ka haldusakti andmisel kaaluma.
24.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et halduskohus ei saanud otsuse tegemisel arvesse võtta Tartu Vangla õiendit selle kohta, et kaebaja osaleb vanglas eesti keele kursustel alates 05.09.2016 (tl 67), sest kaebaja asus kursustel õppima alles pärast haldusakti andmist (vt ka otsuse p 11). Kokkuvõtlikult on halduskohtu järeldus oluliste kaalutlusvigade esinemise kohta haldusaktis, ebaõige.
25.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu 25.09.2017. a otsuse. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Kaebaja menetluskulud (halduskohtus kaebuselt tasutud riigilõiv ja kulu õigusabile mõlemas kohtuastmes) jäävad seega kaebaja enda kanda. Siseministeerium ringkonnakohtule menetluskulude taotlust ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ja teiste kohtuotsuses käsitletud isikute eraelu kaitseks tuleb kõigi isikute nimed HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtuotsuses asendada tähemärgiga.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.