2-16-105838/8 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja esitas koos hagiavaldusega järgmised tõendid: - Leping nr 16192131220 (t. 18), mis on sõlmitud Statoil Fuel& Retail Eesti AS-i ja L L vahel. Lepingu järgi on krediidilimiidiks 300 eurot ja lepingule kohalduvad kliendikaardilepingu üldtingimused, mis on kätte saadavad Statoili kodulehel. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et on tutvunud lepingu üldtingimustega. - Lepingu üldtingimused (t.l 19), mille punkti 4.2 kohaselt on Statoilil õigus nõuda kliendilt viivist 0,16% päevas võlgnetavalt summalt. - Arve nr 10306263573 summaga 297,71 eurot ja tasumise tähtajaga 14.02.2014 (t.l 19 pöördel) ja tehingute väljavõte (t.l 20). Kostja L L vaidlustas lepingu sõlmimise fakti, kuid ühtegi tõendit kohtule ei esitanud. Kostja esitas kohtule politsei vastuse (t.l 35), millest nähtub, et politsei on alustanud kostja avalduse alusel kriminaalmenetluse, et detsembris 2013. tundmatu isik on kasutanud kostja isikuandmeid ja IDkaardi paroole ning sõlmis lepingu hagejaga ja soetas hagejalt kütust summas 297,71 eurot. Kohus leiab, et kostja esitatud politsei vastus ei tõenda, et keegi kolmas isik on kostja asemel, kostja andmeid kasutades, sõlminud lepingu hagejaga. Kohus ei nõustu kostjaga, et kostjal on võimalik tõendeid koguda ainult kriminaalmenetluses. Kohus selgitab, et kriminaalmenetlus on suunatud kuriteo koosseisu tunnuste tuvastamisele ja nende esinemise tõendamisele. Kriminaalmenetluses kogutud tõendid ei pruugi olla tsiviilmenetluses asjakohased ega tõendada lepingu sõlmimise või mittesõlmimise fakti. Kohus leiab, et kostjal oli võimalik ka tsiviilasja raames oma väiteid tõendada, nt ekspertiisi tegemisega (nt arvuti IP-aadressi kontrollimine). Kostja esitatud väited ei ole eluliselt usutavad. Kui kostja oleks dokumendid kaotanud, ilmselt oleks tema sellest teadlik juba varem. Kui dokumendid ei olnud kaotatud, vaid keegi on nö ajutiselt dokumente kasutanud, siis ei ole sel3

2-16-105838 ge, miks kostja viivitas politseisse pöördumisega. Kohus nõustub siinkohal hageja väitega, et kostja selline käitumine viitab dokumentide hoidmise hoolsuskohustuse rikkumisele, kui kostja ei tea, kes ja kus võis tema dokumente kasutada. Antud asjaolu ei vabasta aga kostjat lepingu sõlmimisest tulenevate kohustuste täitmisest. Kohus loeb tuvastatuks, et poolte vahel oli 20.12.2013 leping sõlmitud. Hageja esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja on ostnud hagejalt 297,71 euro eest kütust, kuid ei ole selle eest tasunud. Seega ei ole kostja lepingust tulenevat kohustust täitnud ning hagejal on õigus pöörduda kohtusse ning kasutada õiguskaitsevahendeid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 alusel kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; ja 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 103 lg 1 alusel võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et kostja rikkumine oleks mingil põhjusel vabandatav. VÕS § 108 lg 1 alusel kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna kostja jättis kliendikaardilepingust tulenevat kohustust täitmata, võib hageja nõuda kostjalt kõigepealt kohustuse täitmist. Seega on põhjendatud hageja nõue välja mõista kostjalt põhivõlgnevus 297,71 eurot. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu üldtingimuste punktis 4.2 on kokku lepitud viivise määras – 0,16% päevas. VÕS § 42 lg 1 alusel tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Antud juhul ei ole kahtlust, et kostja puhul on tegemist tarbijaga. Kohus selgitab, et lepingu või selle osa tühisust kontrollib kohus oma algatusel sõltumata poolte taotlustest. Kuna kostja puhul on tegemist tarbijaga ja viivise määras on pooled kokku leppinud lepingu üldtingimustes, peab kohus vajalikuks kontrollida vastava tingimuse tühisust. Riigikohus leidis lahendi nr 3-2-1-25-16 p-s 13, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajas4

2-16-105838 tab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Poolte vahel oli leping sõlmitud 20.12.2013, millal seadusjärgne viivisemäär oli 8,5% aastas ehk 0,023% päevas. Üldtingimustes sätestatud viivisemäär ületab seadusjärgset määra rohkem kui kolmekordselt. Seetõttu leiab kohus, et kokkulepitud viivisemäär on tühine ja kohaldamisele kuulub seadusjärgne määr. TsMS § 367 ls 2 järgi eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud välja mõista viivist kindla summana. Seega arvestab kohus viivist alates arve tasumise kuupäevast 15.02.2014 kuni otsuse tegemiseni s.o 08.11.2016, seega tuleb kostjalt välja mõista viivist 65,73 eurot. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 297,71 eurot ja otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 65,73 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja palus välja mõista kostjalt kokku 595,42 eurot. Kohus rahuldab hagi kokku 363,44 eurot ehk 61,04% ulatuses, seega jätab kohus menetluskulud 61,04% kostja kanda ning 38,96% ulatuses hageja kanda. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ning toimiku materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid tekkinud. Seega kostjale hüvitatavaid menetluskulusid ei ole. Hageja palus välja mõista kostjalt 125 eurot ja õigusabi kulud kokku 106 eurot, seega kokku 231 eurot. Kohus jätab kostja kanda menetluskulud 141 eurot ning menetluskuludelt tuleb välja mõista viivis alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.