Mihkel Rinki kaebus Tartu Vangla 12.05.2017 käskkirja nr 62/506 ja 04.07.2017 vaideotsuse nr 1-11/177-2 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – Mihkel Rink, esindaja vandeadvokaat Andres Simson esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Mihkel Rinki kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14. detsembril 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Tartu Vangla 12.05.2017 käskkirjaga nr 6-2/506 (tl 17-18) määrati Mihkel Rinkile distsiplinaarkaristuseks noomitus Tartu Vangla kodukorra punkti 4.4. rikkumise eest. Viidatud sätte kohaselt on jalutusaias või -boksis viibimise ajal keelatud mistahes esemete mahaviskamine või maast ülesvõtmine. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on tõendatud, et kinnipeetav M. Rink võttis 07.04.2017 jalutuskäigul viibides üles teisest jalutusaiast tema jalutusaeda visatud eseme.
3-17-1627
Tartu Vangla jättis 04.07.2017 vaideotsusega nr 1-11/177-2 (tl 26) M. Rinki vaide rahuldamata. Vastustaja leidis vaideotsuses järgmist: 1) Kodukorra punkti 4.4. süülise rikkumise puhul omab tähtsust, et kinnipeetaval on keelatud mistahes eseme maast üles võtmine. Normi koosseis ei eelda eseme tuvastamist, vaid tähtsust omab tegu. 2) Vaidlustatud käskkirjas tugineti turvakaamera salvestiste protokollile, milles on fikseeritud, et kaaskinnipeetav viskab vaide esitaja jalutusaeda eseme, mida vaide esitaja üritab õhust kinni püüda. Seejärel korjab vaide esitaja maast üles mahakukkunud eseme ja jalutab edasi. Kaebaja süü on tuvastatud turvkaamera salvestise alusel. Uurimispõhimõtet ei ole rikutud. 3) Karistuse määramisel on arvestatud kinnipeetava varasemate distsipliinirikkumiste raskust ja distsiplinaarkaristusi. Vaidlustatud käskkirjas on selgelt välja toodud karistamise vajalikkus. Noomitus on kõige leebem ja isikut kõige vähem koormavam karistus. Käskkirja andmisel ei ole tehtud kaalumisviga.
2.Tartu Halduskohtule saabus 04.08.2017 M. Rinki kaebus Tartu Vangla 12.05.2017 käskkirja nr 6-2/506 ja 04.07.2017 vaideotsuse nr 1-11/177-2 tühistamiseks. Tartu Vangla esitas 20.09.2017 vastuse kaebusele ning distsiplinaarmenetluse materjalid, vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse. Kohus määras 20.09.2017 asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja palub tühistada käskkirja, millega talle määrati distsiplinaarkaristusena noomitus, ning vaideotsuse, millega jäeti rahuldamata kaebaja vaie vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja juba distsiplinaarmenetluses andnud seletuse, et ta käskkirjas kajastatud olukorra kohta midagi ei mäleta ning kaebajat on alusetult karistatud. Ühtegi eset, mille kaebaja oleks maast üles võtnud, ei ole menetluses leitud ning on ebaselge, millise eseme kaebaja on üles korjanud. Kaebaja juurest ei ole ka ühtegi sellist eset leitud. Distsiplinaarmenetluses on rikutud uurimispõhimõtet ning karistuse määramisel on ebaõigesti teostatud kaalutlusõigust. Kuna rikkumist pole tuvastatud, on ka noomituse määramine põhjendamatu.
4.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb 04.07.2017 vaideotsuses nr 111/177-2 toodud selgituste ja põhjenduste juurde ning märgib vastuseks kaebusele järgmist.
4.1.Tartu Vangla kodukorra p 4.4 kohaselt on kinnipeetaval jalutusaias või -boksis viibimise ajal keelatud mistahes esemete mahaviskamine või maast ülesvõtmine. Kuna vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialist Marko Kartau 13.04.2017 ettekandega nr 1961 ja 10.05.2017 kaamerasalvestise vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et 07.04.2017 võttis kaebaja maast üles tema jalutusaeda visatud eseme, on kaebajale ette heidetud rikkumise koosseis täidetud. Kuigi kaebaja märgib, et ühtegi eset temalt menetluse käigus leitud ei ole, ja on ebaselge, mille ta üles korjas, ei eelda kodukorra p 4.4 rikkumine maast üles korjatud eseme tuvastamist.
4.2.Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et ta ei ole talle ette heidetavat rikkumist toime pannud, vaid on üksnes märkinud, et ei mäleta vaidlusaluse päeva sündmusi. Kuigi kaebaja väidab, et ta rikkumist ei mäleta, on Tartu Vangla rikkumise fikseerinud ettekandega nr 1961 ja 2(7)
3-17-1627
kaamerasalvestise vaatlusprotokolliga. Seejuures nähtub videokaamera salvestise protokollist, et kaebaja üritas talle teisest jalutusaiast visatud eset kinni püüda, aga see lendas üle tema, misjärel korjas ta eseme maast üles. Sellest tulenevalt ei olnud tegemist mitte lihtsalt situatsiooniga, kus kaebaja oleks jalutamise käigus ootamatult midagi leidnud ja selle üles võtnud, vaid olukorraga, kus kaebaja teadlikult proovis kinni püüda talle õhust visatud eset ning katse luhtumisel võttis selle maast üles. Kuna esemete jalutuskäigu ajal maast üles võtmine on vanglas keelatud, ei saa teisest jalutusaiast visatud eseme püüdmist ja enda kätte võtmist pidada sugugi tavapäraseks ja mittemeeldejäävaks tegevuseks. Vastustaja hinnangul ei ole eluliselt usutav kaebaja väide, et ta 07.04.2017 toimunut ei mäleta. Juhul, kui kaebaja talle etteheidetavat tegu toime ei pannud, peaks kaebaja ka seda teadma. Käesoleval juhul kaebaja teo toimepanemist siiski eitanud ei ole.
4.3.Vaidluse põhjustanud vahejuhtumis osales kaks kinnipeetavat: Janar Siimann eseme viskajana ja kaebaja visatud eseme adressaadina. Ka kinnipeetav J. Siimannile määrati distsiplinaarkaristus, kuid J. Siimann enda distsiplinaarkorras karistamist vaidemenetluses ei vaidlustanud. Samuti nähtub M. Kartau 13.04.2017 ettekandest nr 1961, et J. Siimann helistas talle ja tunnistas suuliselt, et viskas paki mingisuguse kirjaga teise jalutusaeda. Eeltoodust saab järeldada, et J. Siimann pidas enda distsiplinaarkorras karistamist mistahes eseme mahaviskamise eest õigeks.
4.4.Tartu Vanglale 12.06.2017 esitatud vaides palus kaebaja talle määratud noomitus tühistada ning võimaldada tal vestelda vanglaametnikuga kodukorra teemadel. Ka kaebuses on kaebaja seisukohal, et tema karistamisel on kaalutlusõigust ebaõigesti teostatud. Seega tunnistab kaebaja iseenesest, et on teo toime pannud, kuid leiab, et tegemist ei olnud sellise rikkumisega, mille eest oleks tulnud teda karistada.
4.5.Kaebajale määratud karistus on toime pandud rikkumisega kooskõlas ning karistamisel arvestatud kaalutlusi on vaidlustatud käskkirjas piisavalt põhjendatud.
4.6.Kaebaja ei ole põhjendanud Tartu Vangla 04.07.2017 vaideotsuse nr 1-11/177-2 tühistamise nõuet ega avaldanud, miks on vaideotsuse tühistamine vajalik. Vaideotsus, mis iseseisvalt kaebaja õigusi ei piira ja kohustusi ei sea, ei saa olla tema õigusi rikkuv.
KOHTU PÕHJENDUSED
Asjas on vaidlus kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse üle.
Vaidlustatud käskkirja (tl 17-18) kohaselt on kaebaja toime pannud Tartu Vangla direktori 11.02.2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p 4.4. rikkumise. Viidatud sätte kohaselt oli jalutusaias või -boksis viibimise ajal keelatud mistahes esemete mahaviskamine või maast ülesvõtmine. Selle sätte sõnastust on Tartu Vangla direktori 20.09.2017 käskkirjaga nr 1-1/114 nüüdseks mõnevõrra muudetud, kuid ka kehtiva p 4.4.2 kohaselt on kinnipeetaval jalutusaias või -boksis viibides keelatud „mistahes eseme üles võtmine, maha või oma jalutusaiast või -boksist ära viskamine“
6.VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Seega puudub kinnipeetaval võimalus soetada endale asju muul moel, sh teistelt kinnipeetavatelt ning seda eesmärki toetab ka kodukorra p 4.4. 3(7)
3-17-1627
Tartu Vangla kodukorra seletuskirja1 kohaselt on Kodukorra punktis 4.4. sätestatud piirangute (sh keeld esemeid maha visata või üles võtta) kehtestamise peamiseks eesmärgiks töökorralduse tõrgeteta toimimine ning ajakava järgimine, keelatud suhtluse vältimine ning vanglas keelatud esemete leviku tõkestamine.
7.Distsiplinaarmenetluse alustamise tingis Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti Marko Kartau 13.04.2017 ettekanne nr 1961 (tl 22), mille kohaselt tuvastas ta 13.04.2017 turvakaamera salvestise alusel, et 07.04.2017 kella 08:51 ajal viskas kinnipeetav J. Siimann nn Võru-poolsest jalutusaiast Tartu-poolsesse jalutusaeda mingi paki, mille korjas üles kaebaja. Ettekande kohaselt helistas kinnipeetav J. Siimann 12.04.2017 M. Kartaule ja tunnistas suuliselt, et viskas teise jalutusaeda paki, milles olevat olnud kiri.
8.Kaebaja on seisukohal, et talle vaidlustatud käskkirjaga süüks arvatud tegu on tõendamata ning distsiplinaarmenetluses ei ole etteheidetava teo tõendamiseks piisavalt kohaldatud uurimispõhimõtet.
9.Käskkirjast nähtuvalt on tegu tõendatud esmalt M. Kartau poolt salvestiste vaatamisel (käesoleva otsuse põhjenduste p 7). Salvestiste vaatluse protokolli järgi on nii kaebaja kui ka J. Siimanni käitumist ajavahemikus 08:49:50–08:52 kajastavaid salvestisi vaadelnud inspektorkontaktisik Eveliine Erm, kes sagedase kokkupuute tõttu tunneb nii kaebaja kui ka J. Siimanni ära väliste tunnuste järgi.
9.1.Vastustaja on videosalvestiste vaatluse tulemusena tuvastanud protokollis (tl 25) järgmist: „- 08:49:52 – J. Siimann jalutab Võru-poolses jalutusaias ja suundub jalutusaias oleva varjualuse alla. - 08:50:11 – J. Siimanni kehahoiakust on näha, et isik sätib kätega midagi, mida käes hoiab. - 08:05:15 – J. Siimanni juurde tuleb teine kinnipeetav, kes vaatab, millega ta tegeleb. Seejärel J. Siimann kummardub nagu võtaks maast midagi. - 08:50:32 – teine kinnipeetav tõmbab jalaga mööda maad nii nagu pühiks midagi kokku ja seejärel kummardub jälle J. Siimann midagi maast võtma. - 08:50.55 – J. Siimann pakib oma käes olevat eset kokku. - 08:51:07 – J. Siimann liigub varjualuse alt välja ja on näha, et ta keerab käes kokku kiletaolist eset. - 08:51:17 – J. Siimann liigub jalutusaia äärde, mis on suunaga tartupoolse jalutusaediku poole. Liikudes on näha, et J. Siimanni käes on piklik kiletaoline ese. - 08:51:48 –J. Siimann viskab eseme tartupoolsesse jalutusaeda - 08:51:49 – tartupoolses aedikus üritab M. Rink eseme kinni püüda, kuid see lendab üle tema. Seejärel korjab M. Rink eseme maast üles ja jalutab edasi.“
9.2.Tartu Vangla on kohtule teatanud, et vaidlustatud käskkirja andmise aluseks olevaid videosalvestisi ei ole kohtule võimalik esitada, kuna need ei ole enam säilinud. Tartu Vanglas kasutusel olevast elektroonse järelevalve teostamise süsteemist on võimalik kõige kauem saada andmeid viimase kolme kuu kohta (tl 35). Inspektor-kontaktisik Annika Davõdovi selgituste kohaselt pidas ta piisavaks menetlustoimingu protokolli koostamist (tl 36). Kuigi kohtul ei ole enam võimalik kontrollida salvestiste vaatluse protokolli kooskõla salvestistega, puudub kohtul alus arvata, et menetlustoimingut läbi viinud vanglaametnik poleks protokollis salvestistelt nähtuvaid tegevusi õigesti kajastanud.
10.Kohus nõustub vaidlustatud käskkirjas tehtud järeldustega, et tõendatud on ühelt poolt, et J. Siimann viskas mingi eseme kaebaja jalutusaeda ning teisalt, et kaebaja selle eseme üles korjab ja sellega edasi liigub. Salvestise vaatlusel osalenud vanglaametnik E. Erm on kinnitanud, et eseme ülesvõtjaks oli just kaebaja.
11.Kaebaja arvates ei saa etteheidetavat tegu pidada tõendatuks, kuna eset, mille maast ülesvõtmises teda süüdistatakse, ei ole leitud. Vastustaja on seisukohal, et Kodukorra p 4.4. järgi on keelatud mistahes eseme mahaviskamine ja üles võtmine. Kohus nõustub selle seisukohaga. Seetõttu pole ka viidatud normi kohaldamisel määrav, millise esemega tegemist ning kas tegemist oli vanglas keelatud esemega. Samuti ei ole viidatud sätte koosseisu täidetuse seisukohalt oluline, kas see ese on leitud või mitte. Kui ka üleskorjatud ese jäi pärast jalutuskäiku kaebaja kätte ja vanglateenistus seda ei avastanud, ei tee see olematuks asjaolu, et kaebaja eseme üles võttis, st rikkus keeldu mistahes eset üles korjata. Määrav on, et eseme maast ülesvõtmine on veenvalt tõendatud. Kui vastustaja oleks tuvastanud, et kaebaja poolt üles võetud ese on vanglas keelatud ese, võinuks see mõjutada kaebajale või J. Siimannile karistuse määramist, kuid eseme mitteleidmine ei tee olematuks eseme viskamist ja üleskorjamist, kui see on tuvastatud videosalvestistega ja üks juhtumiga seotud kinnipeetav (eseme viskaja) võtab selle tegevuse omaks. Videosalvestiste, salvestiste protokolli ja M. Kartau ettekandega nr 1961 on tuvastatud eseme ülesvõtmine. Seda järeldust ei väära kaebaja seletus (tl 23), milles ta märgib: „Kahjuks ei mäleta kirjeldatud sündmust“. Juhtumi osas on vastuoluliselt käitunud kinnipeetav J. Siimann, kes M. Kartau ettekande (tl 22) kohaselt on telefonikõnes 12.04.2017 ise teatanud kirja sisaldanud paki teise jalutusaeda viskamisest, kuid 25.04.2017 seletuses (tl 24) märgib, et ei ole midagi visanud. Samas avaldas ta arvamust, et tema tegevus võis sellisena näida, kuna ta tegi soojendusharjutusi. Ka J. Siimanni seletus, mis pealegi on vastuolus ettekandes kirjeldatud käitumisega, ei kummuta järeldust, et kaebaja on tema jalutusaeda visatud eseme üles võtnud.
12.Kodukorra p-s 4.4 sätestatud keelu eesmärk on Kodukorra seletuskirja järgi selliste esemete leviku tõkestamine, mis pole kaebaja käes kooskõlas VSKE § 57 lg-ga 1. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas rõhutanud, et selle keeluga soovitakse vältida vanglas ebaseaduslike võlasuhete tekkimist (tehinguid esemetega, mida isikute valduses olla ei tohiks). Lisaks on Kodukorra seletuskirjas märgitud keelu eesmärgina ka vangla töökorra ja päevakava sujuvuse tagamine ning mistahes tegevus, mis põhjendamatult ametnike tähelepanu ja sekkumist nõuab, võib seada selle ohtu. Muuhulgas võiks see häirida igapäevaste jalutuskäikude läbiviimist seaduses ettenähtud ulatuses, kuna vanglaametnikud peavad jalutuskäikude korrapärasele tagamisele lisaks tegelema esemete mahaviskamise ja üleskorjamise juhtumitega ja sellele täiendavalt aega kulutama. Mistahes esemete viskamise ja ülesvõtmisega võidakse vangla päevakava tagamist oluliselt häirida.
13.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et distsiplinaarmenetluses on tõendamist leidnud Kodukorra p 4.4. rikkumine ning seda isegi juhul, kui kaebaja poolt maast üles võetud eset ei ole õnnestunud leida ega välja selgitada, millega täpsemalt tegemist oli. Vastustaja ei ole rikkunud uurimispõhimõtet, vaid on kogunud distsiplinaarmenetluses asjakohased tõendid ja kajastanud neid vaidlustatud käskkirjas.
14.Käskkirja kohaselt on tegu tõendatud ning vastustaja on põhjendanud vajadust reageerida sellele karistusega järgmiselt. Karistamise vajadust käskkirjas põhjendades on vastustaja märkinud, et Kodukorra p 4.4. eesmärgiks on vältida ebaseaduslike võlasuhete tekkimist kinnipeetavate vahel ning oma asjade müümise ja vahetamise võimalust. Kuigi ülesvõetud eset ei ole tuvastatud, on vastustaja hinnangul tegemist vangla julgeolekut ohustava 5(7)
3-17-1627
tegevusega. Vastustaja märgib ka, et kaebajale on tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte, mistõttu pidi ta olema teadlik, et selline tegu on õigusvastane ning vastustaja hinnangul on tegemist tahtliku teoga.
14.1.Kohus märgib siinkohal, et VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Seetõttu saab distsiplinaarkaristust määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu (Riigikohtu 21.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 11). Süü vorm saab aga tähendust omada karistamisel kaalutlusõigust kasutades ja karistuse valikul.
14.2.Eeltoodud põhjustel on vastustaja asunud käskkirjas seisukohale, et tegudele ei saa jätta reageerimata ning karistust määramata, kuna vanglas viibides ei tohi kinnipeetaval tekkida arusaama, et talle reeglid ei kehti ja ta võib käituda oma arusaama järgi. Kinnipeetava karistamisega annab vanglateenistus selge signaali, et rikkumine ei ole vanglas aktsepteeritav. Samuti võib karistamata jätmine käskkirja kohaselt omada kaugemas perspektiivis mõju ka teiste kinnipeetavate käitumisele. Vastustaja märgib vaidlustatud käskkirjas, et karistamisel on heidutav mõju nii kaebaja kui ka teiste kinnipeetavate jaoks, et vältida edaspidi samasuguste rikkumiste toimepanemist ning karistamine on vajalik vanglas julgeoleku tagamiseks.
14.3.Kohtu hinnangul on vastustaja lähtunud karistamise vajalikkuse üle otsustamisel asjakohastest kaalutlustest. Vanglateenistuse ülesandeks on julgeoleku tagamine vanglas ja vanglal on julgeoleku tagamiseks ohtude hindamisel ja vajalike abinõude üle otsustamisel ulatuslik kaalumisruum (vt nt Riigikohtu 19.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 16; 25.10.2012 otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 14)).
15.Kaebajale on määratud karistuseks noomitus. Tegemist on leebeima võimaliku karistusega VangS § 63 lg-s 1 loetletud karistustest. Vastustaja on karistuse valikul lähtunud asjaolust, et kaebajal pole kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Vastustaja märkis ka, et noomitusel karistusena on kõige vähem koormav mõju, kuid see paneb samas käitumisest järeldusi tegema ning peaks mõjutama edaspidi õiguskuulekalt käituma. Samuti märkis vastustaja, et raskemaid distsiplinaarkaristusi otsustamisel ei kaaluta. Kohus on arvamusel, et määratud karistus on proportsionaalne ning karistuse valik põhineb vastustaja asjakohastel kaalutlustel.
16.Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 17-18) vastab kohtu hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi nii karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta. Vastustaja on selgitanud, miks etteheidetavale teole tuli karistusega reageerida ja miks ta peab valitud karistust sobivaks.
17.Kohtu hinnangul ei ilmne ka menetluslikke rikkumisi, mis võiksid tingida vaidlustatud käskkirja tühistamise. Distsiplinaarasja menetluses on kaebajale olnud tagatud võimalus oma seisukohti esitada 25.04.2017 seletuses (tl 23). Distsiplinaarmenetluse alustamise teates ( tl 21) on kaebajale selgitatud tema menetluslikke õigusi, sh õigust olla ära kuulatud. Kaebajale on tutvustatud ka distsiplinaarmenetluse protokolli, millele kaebaja on märkinud, et on protokolliga tutvunud ega soovi midagi lisada (tl 20). Seega on kaebajale olnud tagatud ka piisav võimalus olla menetluses ära kuulatud ning oma seisukohti ja vastuväiteid esitada.
18.Karistus on määratud VangS § 64 lg 41 ls-s 1 sätestatud tähtaega järgides. Distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Praegusel juhul on vanglateenistus juhtumist teada saanud videosalvestist kontrollides 13.04.2017 ning karistus on määratud 12.05.2017.
6(7)
3-17-1627
19.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ja selle tühistamiseks pole alust. Kaebaja on palunud tühistada ka vaideotsuse, millega jäeti rahuldamata tema vaie vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et vaideotsus rikuks tema õigusi iseseisvalt eraldi vaidlustatud käskkirjast. Kuna käskkiri, mille peale esitatud vaiet vaidlustatud vaideotsusega lahendati, on kohtu hinnangul õiguspärane, puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks.
Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
21.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
kohaselt kannab
Kaebaja on kaebust esitades tasunud riigilõivu 15 eurot. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb see kulu kaebaja kanda. Muude menetluskulude kandmist pole kaebaja tõendanud. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud. Seetõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).