Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. november 2016. a, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-4675
Tsiviilasi
AS Eesti Raudtee hagi R.N. vastu hüvitise tasumise kohustuse lõpetamiseks või alternatiivselt hüvitise suuruse vähendamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3 623,31 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2014.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R.N.i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): R.N. (isikukood XXXXXXXXX), esindaja Mihkel Nukka Vastustaja (hageja): AS Eesti Raudtee (registrikood 11575838), esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik
RESOLUTSIOON
1.Lugeda R.N.i apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2015. a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-4675 osaliselt rahuldatuks. Jätta ülejäänud osas apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2014. a otsus muutmata osas, milles kohus luges põhjendatuks vähendada AS-i Eesti Raudtee poolt R.N.ile tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005. a otsuse alusel makstavat hüvitist 483,81 euroni kuus.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „3.1. Jätta rahuldamata AS-i Eesti Raudtee hagi R.N.i vastu Tallinna Ringkonnakohtu 1.07.2005 otsuse nr 2-2/142/2005 alusel hüvise tasumise kohustuse lõpetamiseks.
3.2.Rahuldada osaliselt AS-i Eesti Raudtee hagi R.N.i vastu Tallinna Ringkonnakohtu 1.07.2005 otsuse nr 2-2/142/2005 alusel makstava hüvitise suuruse vähendamiseks ning lisakulutuste hüvitamise kohustusest vabastamiseks.
3.3.Muuta alates 31.01.2012 Tallinna Ringkonnakohtu 1.07.2005 otsusega nr 22/142/2005 AS-lt Eesti Raudtee R.N.i kasuks väljamõistetud hüvitise suurust.
3.4.Välja mõista AS-lt Eesti Raudtee alates 31.01.2012 R.N.i kasuks kahjuhüvitis 483,81 eurot.
3.5.Jätta läbi vaatamata AS-i Eesti Raudtee hagi R.N.i vastu vabastada AS Eesti Raudtee lisakulutuste hüvitamise kohustusest või kohustada hüvitama lisakulutused üksnes eksperdi poolt nimetatud kulutuste ulatuses.“
4.Keelduda asja materjalide juurde võtmast apellandi poolt ringkonnakohtule 07.10.2016. a asja uuel läbivaatamisel esitatud täiendavaid dokumente: 1) väljavõte www.palgad.ee veebilehelt (http://www.palgad.ee/salaryinfo/transportlogistika/veoautojuht-veokijuht); 2) väljavõte www.tööd.ee portaalist; 3) ML Capital OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 4) Rent My Skills OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 5) ABC Transport OÜ tööpakkumine C-kategooria autojuhi töökohale; 6) Altopal OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 7) Bulltrans OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 8) Baltreiler AS tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 9) Continental Express OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 10) Navaka Transport AS tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 11) Östervalls Flygfrakt AB tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 12) Riigisisese veoseveo üldtöökokkulepe (kättesaadav veebikeskkonnas: http://www.etta.ee/tooandjale_autoala_ytk). Lugeda nimetatud lisad apellandile tagastatuks.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
5.Jätta maakohtus kantud hagi menetlemisega seotud menetluskulud poolte endi kanda ning vastuhagiga seotud menetluskulud R.N.i kanda.
6.Jätta R.N.i poolt apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud R.N.i enda kanda.
7.Jätta AS-i Eesti Raudtee poolt apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud 50 % ulatuses R.N.i kanda ja ülejäänud 50 % ulatuses AS-i Eesti Raudtee enda kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Eesti Raudtee (hageja) esitas 31.01.2012 Tartu Maakohtule hagi R.N.i (kostja) vastu hüvitise tasumise kohustuse lõpetamiseks või alternatiivselt hüvitise suuruse vähendamiseks. Hagiavalduses märgitu kohaselt töötas kostja hageja juures perioodil 1987-1994 autojuhina ning seejärel kuni 1997 puusepana. Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsusega tsiviilasjas nr 22/142/2005 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitise võlg 4168 eurot ja alates 01.11.2001 igakuine hüvitis 428,40 eurot, millest kuulub mahaarvamisele seoses kutsehaigusega saadud invaliidsuspension. Kohtuotsuse kohaselt tuleb väljamõistetatud igakuine hüvitis igal aastal korrutada Statistikaameti poolt avaldatava tarbijahinnaindeksiga. Seoses kostja jõudmisega vanaduspensioniikka ei saa kostja alates 2009 oktoobrist enam töövõimetuspensioni ning hageja maksab hüvitist kogu arvestuse alusel leitud summa ulatuses. Statistikaameti poolt avaldatava tarbijahinnaindeksi järgi on indekseeritud hüvitise suuruseks 886,40 eurot kuus. Hagejal puudub käesoleval ajal autojuhti ametikoht, kuid side- ja turvanguametis autojuht-mehaaniku töötasu on jaanuari 2012 seisuga 509 kuus. Hageja viitas VÕS § 136 lg-le 4 ja TsMS § 459 lg-le 1. Hagejale on saanud teatavaks, et kostjal on olnud lapsepõlvetraumasid, mis mõjutavad tema tervislikku seisundit käesoleval ajal ning lisaks on ta vanaduspensionär. Kostja vanus ja üldine tervislik seisund ei võimaldaks kostjal tänase päeva seisuga ka ilma kutsehaiguseta autojuhina töötada. Hüvitist tuleks vähendada vähemalt 407,20 euroni (80% × 509 eurot). Indekseerimise tulemusena rikastub kostja alusetult. Ei ole põhjendatud kostjale ravikulude täismahus hüvitamine ning neid tuleb vähendada.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei saa AS Eesti Raudtee olla hageja, kostja nõue on üle antud AS-ile EVR Infra. Maakohus pidi hagi menetlemisest keelduma, sest on olemas jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-2/142/2005. Hagis ei ole toodud uusi asjaolusid, mis annaksid võimaluse hagi menetleda. VÕSRS §-st 11 tulenevalt kuulub kohaldamisele TsK ja ajutine kord, mitte VÕS. Hageja väide lapsepõlvetraumade mõjust on paljasõnaline. Hüvitis tuleb indekseerida. Kostja esitas 26.04.2012. a vastuhagi, milles palus hüvitist suurendada ja mõista alates 09.02.2012 AS-lt Eesti Raudee välja R.N.u kasuks igakuine hüvitis summas 1163,40 eurot, mida indekseeritakse igal aastal tarbijahinnaindeksiga. Maakohtu 20.01.2014 istungil loobus kostja esitatud vastuhagist. Maakohus võttis loobumise vastu oma 24.01.2014. a määrusega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 31. oktoobri 2014 otsusega hagi hüvitise tasumise kohustuse lõpetamiseks rahuldamata, rahuldas osaliselt hagi hüvitise suuruse vähendamiseks, muutis alates
31.01.2012 Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsusega nr 2-2/142/2005 AS-ilt Eesti Raudtee R.N.i kasuks väljamõistetud hüvitise suurust, mõistis välja AS-ilt Eesti Raudtee alates 31.01.2012 R.N.i kasuks kahjuhüvitise 483,81 eurot ning hüvitise retseptiravimite soetamiseks 25 eurot kuus, jättis hagiga seotud menetluskulud poolte endi kanda ning vastuhagiga seotud menetluskulud R.N.i kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole õige kostja seisukoht, mille kohaselt ei saa antud hagiavalduse lahendamisel lähtuda VÕS-is sätestatust. Ajutine kord kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas oma kehtivuse alates VÕS-i jõustumisest 01.07.2002. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-55-10 ning leidis, et sama on kohaldatav ka kahjuhüvitise maksmise kohustuse lõpetamise või vähendamise nõude läbivaatamisel. Kohtul tuleb lähtuda hetkel kehtivatest õigusaktidest. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et samas asjas on juba olemas jõustunud kohtulahend ja menetlus tuleb lõpetada. Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsusega nr 2-2/142/2005 on tuvastatud kostjal kutsehaiguse tekkimine hageja juures töötamise tõttu ning selle lahendiga on hüvitis ja selle tasumise kord kindlaks määratud. Maakohus viitas VÕS § 136 lg-le 4 ja TsMS § 459 lg-le 1. Maakohus leidis, et kostja tervislik seisund ei ole võrreldes hüvitise määramise ajaga muutunud sedavõrd, et oleks põhjendatud lõpetada hüvitise maksmine hageja poolt. Hageja viide sellele, et kuna kostja on vanaduspensionär ega peaks nagunii enam töötama, ei ole asjakohane. Hageja on kohustatud hüvitama kostjale kutsehaiguse tagajärjel sissetuleku vähenemise või ärajäämise tõttu tekkinud kahju. Kostja kutsehaigus on tuvastatud ning sellest tulenevad terviserikked ei ole paraneva iseloomuga. Maakohtu hinnangul erineb kostjale Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 lahendi alusel makstava hüvitise suurus oluliselt töötasu suurusest, mida kohtule esitatud tõendite kohaselt mootorsõidukijuhtidele keskmiselt makstakse. Kostja väide, et tema sissetulek oli üle keskmise suur töö efektiivsuse ja intensiivsuse tõttu, on tõendamata. Antud juhul ei kanna kostjale makstav hüvitis enam kahju hüvitamise eesmärki. Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 lahendis ei ole arvestatud asjaoluga, et hüvitise indekseerimise tulemusena võib tekkida olukord, kus tervisekahju saanud isikule makstav kahjuhüvitis sissetuleku vähenemise eest on suurem, kui terve ja töötasu saava isiku sissetulek sarnasel ametikohal, kus töötas ka kostja. Selliselt on hüvitis otseselt vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga ning võimaldab kostjal alusetult rikastuda. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et arvestama peaks üldist keskmist palka, mitte mootorsõidukijuhi palka. Hüvitis sissetuleku vähenemise eest on määratud ametikoha põhiselt. Kostja ei ole tõendanud, et tema töötasu oli juba hageja juures töötamisel keskmisest kõrgem tulenevalt tema kvalifikatsioonist, tööülesannetest vm asjaoludest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kui suur on keskmine C-kategooria mootorsõidukijuhi töötasu, küll aga on pooled esitanud tõendeid mootorsõidukijuhtide keskmise töötasu kohta. Hagi esitamise ajal sai mootorsõidukijuhtide keskmiseks töötasuks olla 604,76 eurot kuus ((676,50 + 628,80 + 509) : 3). Kostja töövõimekaotuse protsendiks on märgitud 80, seega ei saaks hüvitis olla suurem kui 483,81 eurot (80 % 604,76 eurost). Maakohus möönis, et indekseerimine on üldjuhul vajalik, kuid käesolevas tsiviilasjas pole pooled indekseerimist taotlenud. Kohus ei saa nõude piire ületamata hagejalt väljamõistetavat hüvitist indekseerida. Indekseerimise tõttu ongi hageja poolt kostjale makstav hüvitis kasvanud ebamõistlikult suureks ega ole kahju hüvitamise eesmärgiga kooskõlas. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et kutsehaiguse tõttu vajab kostja erinevaid retseptiravimeid. Hagejal tuleb jätkata kostjale ka retseptiravimite soetamiseks hüvitise tasumist summas 25 eurot
kuus. Ei ole asjakohane kostja viide, et hageja nõue on aegunud. Hageja on kooskõlas TsMS § 459 lg-ga 2 palunud lõpetada hüvitise tasumine või vähendada hüvitist alates hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt. Poolte majanduslikku olukorda ja tsiviilasja iseloomu arvestades on põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.R.N. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2014 otsuse tühistamist, Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2005 otsuse nr 2-2/142/2005 muutmata jätmist, AS-i Eesti Raudtee hagi läbi vaatamata jätmist ja menetluse lõpetamist. Apellant palus jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus ebaõigesti lähtunud VÕS-ist. Materiaalõiguse kohaldamisel tuleb lähtuda TsK-ist. Apellant viitas VÕSRS §-dele 2, 11 ja § 22 lg-le 1, samuti Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-50-03, 3-2-1-145-09, 3-2-1-55-10. Samuti on maakohus ebaõigesti jätnud arvestamata TsK §-ga 471. Maakohus oleks pidanud tsiviilasja menetluse lõpetama. Maakohus oleks pidanud keelduma hagiavalduse menetlemisest TsMS § 372 lg 4 alusel. Tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 on jõustunud kohtuotsus, mis on tehtud sama eseme kohta. Kohus oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 2). TsK § 471 kohaldamise eeldused olid täitmata. TsK § 471 on TsMS § 459 lg 1 suhtes erinorm. Maakohtu otsus rikub olulisel määral apellandi põhiõigust õiguspärasele ootusele ja õiguskindlusele. Käesoleval juhul puuduvad sellised asjaolud, mis annaksid alust Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsuse nr 2-2/142/2005 muutmiseks. Jõustunud lahendiga on määratud kindlaks, millise õigusakti kohaselt (ajutine kord) tuleb kahju suuruse arvutamisel lähtuda. Tööandjatel ei saa olla lõpmatu võimalus venitada hüvitise maksmisega ja vaielda hüvitise suuruse üle. Maakohus on jätnud alusetult kahjuhüvitise indekseerimata ja on ületanud nõude piire. Indekseerimise lõpetamise taotlust ei ole hageja esitanud. Kahjuhüvitise indekseerimise kohustuse näeb ette ka ajutine kord. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-106-14 leidnud, et perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine on mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Lisaks on maakohus alusetult teinud otsuse retseptiravimite maksimumsumma kohta, mille hüvitamist on kostjal õigus nõuda. Retseptiravimite hüvitamise nõuet ei olnud esitatud tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 ega käesoleva tsiviilasjas. Maakohus on rikkunud TsMS § 493. Maakohus on ebaõigesti jaganud ka tõendamiskoormise. Otsuses on tehtud järeldused, mis ei rajane tuvastatud asjaoludel. Kui hageja ei ole tõendanud, et kostja oli 1994. aastal keskmist autojuhi töötasu teeniv autojuht, ei saa kostjale praeguse hüvitise määramisel lähtuda praegusest keskmisest töötasust. Maakohus ei ole kostjale selgitanud, et tal tuleb tõendada asjaolu, mille kohaselt ta ei olnud keskmist palka teeniv töötaja. Kahjuhüvitise suuruse määramisel saab VÕSRS-ist tulenevalt lähtuda üksnes ajutisest korrast. Kui tsiviilasja lahendamisel tuleks lähtuda VÕS § 136 lg-st 4 ja TsMS § 459 lg-st 1, siis puuduvad asjaolud, et hagi saaks rahuldada. Tarbijahinnaindeksiga indekseerimine on toonud kaasa hüvitise suurenemise oluliselt aeglasemalt kui kostja tegevusalal töötavatel teistel töötajatel.
5.AS Eesti Raudtee vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.
Vastuväidete kohaselt ei ole maakohus ebaõigesti lähtunud VÕS-ist ja materiaalõiguse kohaldamisel ei tule lähtuda TsK-ist. TsK § 471 ei välista kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaldamist. Kui kahjuhüvitis ei ole enam kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga, tuleb hüvitis selle eesmärgiga kooskõlla viia. Kahjuhüvitis ei tohi olla alusetu rikastumise allikas. TsK § 471 ei piira maksete suuruse muutmist muudel alustel. Asjakohased ei ole apellandi väited, et maakohus oleks pidanud menetluse lõpetama. Kostjal puudub õiguspärane ootus ja õiguskindlus kohtuotsuses toodud maksete osas, kuna hagejal on seadusest tulenev õigus nõuda uues hagis maksete suuruse muutmist. Maakohus ei ole jätnud alusetult kahjuhüvitist indekseerimata. Varasemalt kutsehaiguste eest hüvitise maksmist reguleerinud ajutine kord tuleb jätta kohaldamata selle põhiseadusevastasuse tõttu. Kostjale ebamõistlikult suures ulatuses hüvitise, mis ei ole vastavuses tekitatud kahjuga ning mis on seetõttu alusetu rikastumise allikas, maksmisega rikutakse hageja omandiõigust (PS § 32). Asjakohased ei ole apellandi väited, et puuduvad sellised asjaolud, et hagi saaks VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lg 1 alusel rahuldada. Apellandil on osaline töövõime kaotus. Hagejale ei ole teada, et kostja töö autojuhina oleks erinenud tavapärasest autojuhi tööst. Autojuhi ühe kuu keskmine brutotöötasu ei ületa 531,20 eurot, kostjale makstav hüvitis on 732,12 eurot. Kostja on ka ise tunnistanud, et temale makstav hüvitis on autojuhtide palkadega võrreldes ebamõistlikult suur.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. aprilli 2015 otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis rahuldamata hageja nõude lõpetada hüvitise tasumise kohustus või vähendada hüvitise suurust ning jättis läbi vaatamata hageja nõude vabastada ta kostja lisakulude hüvitamise kohustusest või kohustada teda hüvitama üksnes eksperdi nimetatud lisakulud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei esine VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lg 1 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid muuta varasema lahendiga kindlaks määratud perioodiliste maksete tasumise aega ja suurust.
7.Riigikohus tühistas oma 25. novembri 2015 otsusega nr 3-2-1-134-15 ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata AS-i Eesti Raudtee hagi hüvitise tasumise kohustuse lõpetamiseks või hüvitise suuruse vähendamiseks ning jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud hagiga seotud menetluskulud hageja kanda. Tsiviilasi saadeti tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus märkis, et ringkonnakohtu 27. aprilli 2015 otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega jäeti läbi vaatamata hagi vabastamaks hageja kostjale lisakulude hüvitamise kohustusest või kohustamaks teda hüvitama lisakulud eksperdi nimetatud kulude ulatuses. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud ja see on jõustunud ka osas, millega kostja vastuhagiga seotud menetluskulud jäid kostja kanda. Riigikohus leidis, et hüvitise ebamõistlik suurenemine tarbijahinnaindeksiga indekseerimise tõttu saab olla hüvitise suuruse muutmise aluseks TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. Nimetatud sätted või maldavad taotleda hüvitise vähendamist põhjusel, et kahjuhüvitis on liiga suur ja seega kostja alusetu rikastumise allikaks. Perioodiliste maksete indekseerimine VÕS § 136 lg 4 teise lause alusel juba maksete väljamõistmisel ei välista maksete suuruse muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 lg 1 alusel pärast maksete väljamõistmist, sh indeksi sisu või suuruse muutumise tõttu, kui kohtuotsusega perioodiliste maksetena väljamõistetud hüvitis osutub VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatut arvestades liiga suureks.
Perioodiliste maksete indekseerimise eesmärgiks on kohandada tulevikus makstava hüvitise suurust muutuvatele oludele. Tegemist on prognoosiga, mis ei pruugi aja möödudes algsele eesmärgile vastata. Kui jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud perioodilised maksed ei peegelda nende indekseerimiseks kasutatava indeksi muutumise tõttu kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku vastavust muutunud oludele, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 lg 1 koostoimes muuta perioodiliste maksete suurust. Hüvitise suuruse muutmisel tuleb kahju hüvitamise eesmärki silmas pidades arvestada, et indekseerimise tulemusena ei tekiks olukorda, kus kostjale makstav hüvitis ületaks oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht selle kohta, kas on alust hageja hüvitise maksmise kohustus lõpetada või hüvitise suurust vähendada. Kohustuse lõpetamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, et hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust, millega see nõue jäeti rahuldamata. POOLTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
8.Hageja esitas ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, mille kohaselt tuleb kostjale kohtulahendiga määratud hüvitise suurust vähendada, kuna see ületab oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu. Hüvitise suuruse korrigeerimiseks kasutatud tarbijahinnaindeks on kasvanud kiiremini kui kostjaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku keskmine töötasu. Hageja peab jõustunud lahendi järgi 80 % töövõimekaotuse juures maksma kostjale igakuist hüvitist brutosummas 723,12 eurot. Kostja töötas hageja juures autojuhina ning hüvitise määramisel saab lähtuda keskmisest autojuhi palgast. Tsiviilasja materjalide kohaselt oli hagi esitamise ajal mootorsõidukijuhtide keskmiseks töötasuks 592,90 eurot kuus. Arvestades kostja töövõime kaotust 80 % ulatuses ei saa hüvitis olla suurem kui 474,32 eurot. Lisaks tuleb arvestada ka kostja vanusest tingitud töövõime kaotuse määra. Kutsehaigestumisest tingitud töövõimekaotuseks saab hinnata 64 – 72 %, kuna ligikaudu 10-20 % on põhjustatud vanusest. Seega tuleb kostjale igakuiselt makstava hüvitise suurust vähendada summani 379,50 kuni maksimaalselt 426,90 eurot. Kumbki pooltest ei ole praeguses tsiviilasjas taotlenud indekseerimist. Kui indekseerimise tulemusena arvestatud kahju hüvitis ületab tegelikku kahju, tuleb jätta kohaldamata põhiseadusega vastuolus olev ajutine kord, jätta töötasu ajutise korra alusel indekseerimata ning kahju hüvitis tuleb leida vastavalt kaotatud töisele sissetulekule. Põhjendatud ega tõendatud ei ole kostja väited, mille kohaselt teenis ta enne kutsehaigestumist ja töö kaotamist 1998. a keskmisest autojuhi palgast ligi kaks korda kõrgemat töötasu ning see asjaolu võeti aluseks tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 kostjale väljamõistetava hüvitise arvestamisel. Viidatud tsiviilasjas tehtud kohtuotsusest nähtub, et juba 1994. a viidi kostja üle puusepa ametikohale ning edaspidi ei töötanud ta enam autojuhina. Teiseks on summa 9422,7 krooni (602,22 eurot) puhul tegemist kostjale määratud arvestusliku ning Ajutises korras sätestatud kasvuindeksi alusel arvutatud hüvitisega, mitte tema tegeliku töötasuga. Nimetatud summa on leitud, korrutades kostja 1993.a aprilli kuni 1994.a märtsi keskmise kuusissetuleku 2 567,5 krooni Ajutise korra alusel välja arvutatud kasvuindeksiga 3,67. Tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 tehtud 01.07.2005.a kohtuotsuse p-s 20 on selgelt märgitud, et alates 2001.a novembrist on kostjal õigus saada igakuist hüvitist 6702,9 krooni (428,4 eurot), millest tuleb maha arvata kostjale seoses kutsehaigusega määratud pension. Seega ei ole kohus hüvitise arvutamisel (vähemalt alates 2001.a novembrist) võtnud aluseks summat 602,22 eurot (9422,7 krooni) ehk kostja väidetavat töötasu 1990-ndate aastate lõpus ja 2000-ndate aastate alguses. Kostja vastupidised väited on kohut eksitavad. Samuti on eksitav kostja väide, nagu oleks
01.07.2005 kohtuotsusega tuvastatud, et alates 01.11.2001 võeti perioodilise hüvitise aluseks võetud kostja töötasu 713,99 eurot. Kostja arvestuskäik selle summa leidmisel on ebaõige. 01.07.2005 otsusega mõisteti kostjale välja konkreetne rahaline hüvitis, mida ei ole seotud töövõimekaotuse protsendiga. Asjakohased ega usaldusväärsed ei ole kostja poolt 07.10.2016 ringkonnakohtule esitatud täiendavad tõendid, samuti on need esitatud hilinemisega.
9.Kostja esitas samuti ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, milles jääb oma varasemas menetluses avaldatud seisukohtade juurde ja leiab, et tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 on kohtu poolt kostjale väljamõistetud perioodiline hüvitis ka käesoleval ajal kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgi ja põhimõtetega. Hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata. Asja materjalidega on ümber lükatud hageja väide, mille kohaselt kostja terviseseisundit ja töövõimet on mõjutanud lapsepõlvetraumad. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 väljamõistetud perioodiline hüvitis ületab hagi esitamise ajal hagejale eelduslikult makstavat töötasu. Kostja on omalt poolt põhjendanud ja tõendanud, et tema eelduslik töötasu hagi esitamise hetkel ja ka käesoleval ajal vastaks vähemalt kohtu poolt väljamõistetud hüvitisele. Tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 võttis kohus aluseks konkreetselt kostja (kannatanu) töökoha ja töötasu (31.12.1998. a seisuga 9422,70 krooni ehk 602,22 eurot), mitte statistilise keskmise autojuhi töötasu. Lähtudes ajutisest korrast indekseeris kohus perioodilise hüvitise tarbijahinnaindeksiga. Sel viisil saadud perioodilise hüvitise alused ei ole pärast tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 tehtud kohtuotsuse jõustumist oluliselt muutunud. Kostja töötasu ei oleks käesoleval ajal väiksem kui tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 väljamõistetud perioodilise hüvitise aluseks võetud indekseeritud töötasu, kui hageja ei oleks kostjale kutsehaigust põhjustanud. Hüvitis ei ole kasvanud ebamõistlikult suureks. Statistilistel andmetel on tarbijahinnaindeks kasvanud oluliselt aeglasemas tempos kui palgad maismaaveonduse tegevusalal: alates 2000.a on tarbijahinnaindeks tõusnud 2015. aastaks 57,2 %, seevastu maismaaveonduse palgad 131,3 %. Kostja töötasu oli 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses ca kaks korda kõrgem kui tolleaegne keskmine samal tegevusalal töötava isiku tasu. Tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 on tuvastatud, et R.N.i töötasu oli keskmiselt ca 600 eurot, samal ajal oli maismaaveonduse tegevusala keskmine töötasu ligikaudu 300 eurot. 2015. aastal on maismaaveonduse tegevusalal keskmiseks brutotöötasuks 996 eurot, mis ületab 17,4 % võrra kostja hüvitise suuruse määramise aluseks olevat arvestuslikku töötasu 1206,42 eurot. Kuivõrd 2001.a novembri seisuga oli kostja töötasu enam kui kaks korda keskmisest kõrgem, siis ei ole praegune töötasu erinevus (17,40 %) selline, mis õigustaks hüvitise vähendamist TsMS § 459 lg 1 p 1 alusel. Samuti on kostja perioodilise hüvitise arvutamise aluseks võetud töötasu samas suurusjärgus keskmise veokijuhi töötasuga ning tegevusalade keskmise töötasuga (s.o üldise keskmise palgatasemega). Alusetud on hageja väited, et kostja teeniks käesoleval ajal töötasu 509 eurot. Juba kuutasu alammäär on 620 eurot. Tõendamata on hageja väited, et kostja vanus ja tervis ei võimaldaks tal ka ilma kutsehaiguseta enam autojuhina töötada. 2013.a on ekspert kohtule kinnitanud, et vanus ei oma olulist ega sisulist tähendust kostja töövõimekaotuse juures. Puuduvad objektiivsed kostja east tulenevad takistused veokijuhina töötamisel. Statistikaameti väljavõtte kohaselt on 70–74aastaste veokijuhtide tööhõivemäär 88 % ning väga suure tõenäosusega saaks kostja ka praegu (70-aastasena) sellel ametikohal töötada.
Perioodiline hüvitis kuulub indekseerimisele, kuna see on mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomiaga. Diskrimineeriv ja väär on hageja väide, et hüvitist tuleb vähendada kostja vanuse tõttu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks osas, milles maakohus luges põhjendatuks vähendada AS-i Eesti Raudtee poolt R.N.ile tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005. a otsuse alusel makstavat hüvitist 483,81 euroni kuus. Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta vastavas osas rahuldamata. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel neid kõiki oma otsuses. Kuna Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2015. a otsusega jäeti läbi vaatamata AS Eesti Raudtee hagi R.N.i vastu vabastamaks AS Eesti Raudtee lisakulutuste hüvitamise kohustusest või kohustada hüvitama lisakulutused üksnes eksperdi poolt nimetatud kulutuste ulatuses ja ringkonnakohtu otsus on selles osas jõustunud, siis sõnastab ringkonnakohus selguse huvides kohtuotsuse tervikresolutsiooni, jättes maakohtu otsuse resolutsiooni punktist 4 välja sõnad „ning hüvitis retseptiravimite soetamiseks 25 eurot kuus“. Sellega seoses loeb ringkonnakohus R.N.i apellatsioonkaebuse maakohtu 31.10.2014. a otsuse peale rahuldatuks osaliselt, kuna apellatsioonkaebuse alusel on maakohtu otsus tühistatud osas, milles kohus mõistis AS-ilt Eesti Raudtee välja apellandi kasuks kuluhüvitise 25 eurot kuus retseptiravimite tarbeks.
11.Ringkonnakohus keeldub TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 ning § 633 lg 5 alusel asja materjalide juurde võtmast apellandi poolt ringkonnakohtule 07.10.2016. a asja uuel läbivaatamisel esitatud täiendavaid dokumente: 1) väljavõte www.palgad.ee veebilehelt (http://www.palgad.ee/salaryinfo/transport-logistika/veoautojuht-veokijuht); 2) väljavõte www.tööd.ee portaalist; 3) ML Capital OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 4) Rent My Skills OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 5) ABC Transport OÜ tööpakkumine C-kategooria autojuhi töökohale; 6) Altopal OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 7) Bulltrans OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 8) Baltreiler AS tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 9) Continental Express OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 10) Navaka Transport AS tööpakkumine CEkategooria autojuhi töökohale; 11) Östervalls Flygfrakt AB tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 12) Riigisisese veoseveo üldtöökokkulepe (kättesaadav veebikeskkonnas: http://www.etta.ee/tooandjale_autoala_ytk). Apellant ei ole põhistanud ega põhjendanud uute tõendite esitamise lubatavust ringkonnakohtule asja teistkordsel läbivaatamisel. Samalaadseid tõendeid oli võimalik esitada juba asja arutamisel maakohtus. Tõendeid veoautojuhtidele makstavate töötasude kohta on maakohtule ka esitatud ning puudub alus heita maakohtule ette selles osas eelmenetluse ülesannete, sh selgitamiskohustuse ebapiisavat täitmist, mis õigustaks täiendavate tõendite kogumist apellatsioonimenetluses. Juhiseid täiendavate tõendite kogumiseks ning asjaolude täiendavaks väljaselgitamiseks ei tulene ka Riigikohtu 25.11.2015 otsusest käesolevas tsiviilasjas (nr 3-2-1134-15).
12.Maakohtu otsus tuleb esmalt jätta muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata AS-i Eesti Raudtee hagi R.N.i vastu Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005. a otsuse nr 2-2/142/2005 alusel hüvise tasumise kohustuse lõpetamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et puuduvad alused
hageja täielikuks vabastamiseks kostjale perioodilise hüvitise tasumise kohustusest. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole kostja tervislik seisund võrreldes hüvitise määramise ajaga muutunud selliselt, et oleks põhjendatud hageja poolt hüvitise maksmine täielikult lõpetada. Asja uuel läbivaatamisel ei ole hageja sellele nõudele enam ka tuginenud. Tulenevalt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsusest nr 3-2-1-134-15 puudub ringkonnakohtu arvates vajadus käsitleda täiendavalt apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, mille kohaselt puudub õiguslik alus vähendada jõustunud kohtulahendi alusel kostja kasuks välja mõistetud perioodilise hüvitise suurust.
13.Apellatsioonimenetluses on seega vaidluse all, kas ja missuguses ulatuses on põhjendatud vähendada hageja poolt kostjale Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005.a otsuse nr 2-2/142/2005 alusel arvestatavat hüvitist. Nimetatud kohtuotsusega mõisteti AS-lt Eesti Raudtee välja R.N.i kasuks alates 01.11.2001. a igakuine hüvitis 6 702,90 krooni (428,39 eurot), millest kuulub maha arvamisele seoses kutsehaigusega saadav invaliidsuspension. Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005. a otsuse nr 2-2/142/2005 punktis 17 märgitu kohaselt puudus asjas vaidlus selle üle, et töötaja tervist kahjustav töö lõppes 01.04.1994.a seoses üleviimisega teisele ametikohale ning tema keskmine kuusissetulek sel ajal (perioodil 1993.a aprillist kuni 1994. a märtsini) oli 2567,50 krooni (164,09 eurot). Tallinna Ringkonnakohus kohaldas asja lahendamisel Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992.a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord“, mille kohaselt kuulus töötaja keskmise töötasu alusel arvestatud hüvisesumma automaatselt indekseerimisele. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest (p 18) nähtub hüvitise täpne arvestuskäik. Hüvitise arvestamise aluseks on võetud kostja keskmine kuusissetulek 2567,50 krooni ehk 164,09 eurot.
14.Vaidlust ei ole olnud asjaolude üle, et kostja töötas hageja juures autojuhina (st tervist kahjustaval ametikohal) kuni 1. aprillini 1994 ning seejärel kuni 15. maini 1997 puusepana. Seega on põhjendatud hageja väited, mille kohaselt ei ole tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 jõustunud kohtuotsusega tuvastatud mitte asjaolu, et kostja töötasu oleks 31.12.1998.a seisuga olnud 9422,70 krooni ehk 602,22 eurot, vaid nimetatud summa on saadud selliselt, et töötaja tegelik keskmine kuusissetulek (2567,50 krooni ehk 164,09 eurot) on korrutatud kasvuindeksiga 3,67. Indekseerimise alusel saadav hüvitise summa ei ole samastatav töötaja poolt tegelikult teenitud sissetulekuga (töötasuga). Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited, nagu oleks maakohus jaotanud valesti tõendamiskoormise. Õige ei ole apellandi seisukoht, et hageja pidanuks täiendavalt tõendama, et kostja oli 1994. aastal tavapärast keskmist autojuhi töötasu teeniv töötaja. Kostja väited, mille kohaselt teenis ta hageja juures autojuhina töötades tavapärase autojuhiga võrreldes oluliselt kõrgemat (vähemalt kahekordset) palka, põhinevad asjaolul, et tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 mõisteti kostjale välja igakuine hüvitis summas 6702,90 krooni, mis aga ei väljenda kostja poolt autojuhina töötades tegelikult teenitud töötasu.
15.Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt on käesoleval juhul põhjendatud kostjale makstava hüvitise suurust vähendada (kohtuotsuse p-d 30 ja 34). Asja materjalide põhjal on alust asuda seisukohale, et Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005.a otsuse järgi kostjale arvestatud hüvitise suurus erineb oluliselt töötasu suurusest, mida kostja eelduslikult oleks oma endisel töökohal töötamist jätkates teeninud, kui hageja ei oleks talle põhjustanud kutsehaigust. Maakohus on õigesti märkinud, et Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005.a lahendis ei ole arvestatud asjaoluga, et hüvitise indekseerimise tulemusena võib tekkida olukord, kus tervisekahju saanud isikule makstav kahjuhüvitis sisetuleku kaotamise eest
on suurem kui terve ja töötasu saava isiku sissetulek sarnasel ametikohal, kus varem töötas ka kostja. Ka Riigikohtu 25.11.2015.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-15 (p 14) on märgitud, et indekseerimine ei tohiks viia olukorrani, kus kostjale makstav hüvitis ületaks oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu. Ringkonnakohus märgib ühtlasi, et isegi kui kostja sai 1990.-ndate aastate I poolel autojuhi ametikohal töötades võrreldes teiste sarnasel ametikohal töötavate isikutega oluliselt kõrgemat töötasu, ei tähenda see automaatselt, et talle oleks olnud tagatud tavapärasest kõrgema töötasu saamine ka kogu ülejäänud töötamise aja kestel. Seetõttu on põhjendatud võrrelda kostjale tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 jõustunud kohtuotsuse alusel arvestatava hüvitise suurust töötasu suurusega, mida saanuks hagi esitamise aja seisuga kostjaga sarnasel ametikohal töötav tervisekahjustusteta töötaja.
16.Maakohus on poolte esitatud tõendeid analüüsides (kohtuotsuse p 35) jõudnud järeldusele, et hagi esitamise aja seisuga sai mootorsõidukijuhtide keskmiseks töötasuks olla 604,76 eurot kuus. Ringkonnakohtu arvates puudub alus heita maakohtule ette menetlusnormi rikkumisi tõendite hindamisel. TsMS § 652 lg 1 p 1, § 653 ja § 654 lg 6 alusel nõustub ringkonnakohus maakohtu sellekohaste põhjendustega ega pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ka selles, et kuna kutselise autojuhi keskmiseks brutotöötasu suuruseks hagi esitamise aja seisuga sai lugeda 604,76 eurot, siis arvestades kostja töövõimekaotuse protsenti (80 %) on hageja poolt kostjale makstava hüvitise õiglaseks ja põhjendatud suuruseks 483,81 eurot kuus.
17.Asjas esitatud tõenditega ei ole veenvalt kinnitust leidnud, nagu oleks kostja töövõimetus osaliselt või täielikult põhjustatud tema vanusest. SA PERH töötervishoiu spetsialist dr Tiiu Kihva kirjaliku arvamuse (I kd tl 135) kohaselt ei kuulu töövõimekaotuse hindamine SA PERH töötervishoiuarstide kompetentsi. Kui isik on jõudnud vanaduspensioni ikka, siis ei ole tal kohustust tööd teha ja seetõttu puudub vajadus hinnata ka tema vanusest tulenevaid võimalikke takistusi endise töö jätkamisel. SA TÜ Kliinikum arst-õppejõu töötervishoiu alal Kadri Hundi 18.06.2013 arvamuse kohaselt (I kd tl 161-163) ei sobi vanuse ja kutsehaigestumise tõttu R.N.ile enam kõigi kategooriate sõidukite juhtimine. Vanaduspensionäril ei ole töötamise kohustust, isegi kui tema tervislik seisund seda võimaldaks. Tema üldine tervislik seisund võimaldaks töötamist nii autojuhina kui ka muudel töödel tema pädevuse ja oskuste piires, kui tal ei oleks kutsehaigust. Tervislik seisund on ea kohta täiesti rahuldav. Tulenevalt muudest tervislikest asjaoludest võiks teha jõudumööda kergemat laadi füüsilist tööd oma oskuste ja pädevuse piires. Ekspert Kadri Hunt on ära kuulatud maakohtu 11.10.2013 istungil ning ka eksperdi suulistest seletustest ei tulene, millises osas võiks töövõime vähenemine olla seotud isiku vanusega. Ekspert on avaldanud üldsõnalist arvamust, et 10-20 % töövõime kaotusest võib olla seotud vanusega ja ülejäänud osa endise töö, elukutse ja töötingimustega. Vanus ei määra olulist osa. Eksperdi arvates on vanuse osatähtsus kostja töövõime kaotuse puhul minimaalne. OÜ Tartu Linna Polikliinik liiklusmeditsiini komisjoni poolt 07.04.2014. a läbi viidud ekspertiisi kohaselt (II kd tl 121-122) võimaldas R.N.’i tervislik seisund tal juhtida C ja CE-kategooria mootorsõidukit. Seejuures ei esinenud meditsiinilisi vastunäidustusi nimetatud kategooriate mootorsõidukite juhtimisele, kuid arvestades tervisekontrolli tulemusi ei võimalda tervislik seisund tal siiski nende kategooriate autojuhina töötada. Ekspertiisiaktist ega selle koostanud ekspertide Marge Lepiku (II kd tl 162) ja Kai Volti (II kd tl 161) suuliselt kohtuistungil antud ütlustest ei tulene, kas ja millises ulatuses on autojuhina töötamise takistused tingitud vanusest.
Seega ei tulene ühestki asjas esitatud tõendist kohtu jaoks selgelt, et kostja töövõime kaotus oleks konkreetselt määratletavas ulatuses tingitud tema vanusest. Sellest lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et põhjendatud ei ole hüvitise täiendav vähendamine lähtuvalt kostja vanusest.
18.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, nagu oleks maakohus jätnud alusetult kahjuhüvitise indekseerimata ja on seejuures ületanud nõude piire. Vastupidi, maakohus on järginud hageja esitatud nõude piire. Hageja taotles tsiviilasjas nr nr 2-2/142/2005 tehtud otsusega kostja kasuks välja mõistetud hüvitise vähendamist ning see hõlmab ka asjaolu, et indekseerimise tulemusena hüvitis pidevalt suurenes. Käesolevas tsiviilasjas ei ole taotletud hüvitise kindlaksmääramist selliselt, et ka igakuine hüvitis summas 483,81 eurot kuuluks omakorda täiendavalt indekseerimisele (vt ka maakohtu otsuse p 38). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Tulenevalt Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2015. a otsuse osalisest jõustumisest (kohtuotsuse resolutsiooni p 3, millega jäeti läbi vaatamata AS Eesti Raudtee hagi R.N.i vastu vabastamaks AS Eesti Raudtee lisakulutuste hüvitamise kohustusest või kohustada hüvitama lisakulutused üksnes eksperdi poolt nimetatud kulutuste ulatuses) ei käsitle ringkonnakohus käesolevas otsuse täiendavalt apellatsioonkaebuses esitatud väiteid seoses lisakulutuste nõude lahendamisega maakohtu poolt. Maakohtu otsuse resolutsiooni punktist 4 tuleb välja jätta sõnad „ning hüvitis retseptiravimite soetamiseks 25 eurot kuus“.
19.Maakohus jättis seoses hagi osalise rahuldamisega hagiga seotud menetluskulud poolte endi kanda ning vastuhagiga seotud menetluskulud R.N.i kanda. Ringkonnakohus leiab, et seoses apellatsioonkaebuse üksnes osalise rahuldamisega (s.o üksnes osas, milles ringkonnakohtu 27.04.2015.a otsusega jäeti hagi läbi vaatamata) tuleb apellatsioonija kassatsiooniastmes R.N.i poolt kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. AS Eesti Raudtee kantud menetluskuludest tuleb jätta TsMS § 162 lg 4 alusel 50 % apellandi kanda ja ülejäänud 50 % vastustaja enda kanda. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud maakohtu poolt enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.