Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Aktsiaseltsi Eesti Raudtee hagi Robert Narusingi vastu hüvitise tasumise kohustuse lõpetamiseks või hüvitise suuruse vähendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-4675
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi Eesti Raudtee kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3623 eurot 31 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja aktsiaselts Eesti Raudtee (registrikood 11575838), esindaja vandeadvokaat Triin Raudsepp Kostja Robert Narusing
Asja läbivaatamise kuupäev
26. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-4675 osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata AS-i Eesti Raudtee hagi hüvitise tasumise kohustuse lõpetamiseks või hüvitise suuruse vähendamiseks ning jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud hagiga seotud menetluskulud AS-i Eesti Raudtee kanda. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo Glimstedt OÜ pangakontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts Eesti Raudtee (kehtetu ärinimi AS EVR Infra; hageja) esitas 31. jaanuaril 2012 Tartu Maakohtule hagi Robert Narusingi (kostja) vastu jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud hüvitise tasumise kohustuse lõpetamiseks või hüvitise suuruse vähendamiseks.
Hagiavalduse kohaselt mõistis Tallinna Ringkonnakohus 1. juuli 2005. a otsusega tsiviilasjas nr 22/142/2005 hagejalt kostja kasuks välja tervisekahjustusega tekitatud kahju eest hüvitise 4168 eurot (65 214 krooni 65 senti) ja alates 1. novembrist 2001 hüvitise 428 eurot 40 senti (6702 krooni 90 senti) kuus. Kohtuotsuse kohaselt tuleb iga kuu makstavast hüvitisest arvata maha kutsehaiguse tõttu saadav invaliidsuspension ning igal aastal tuleb hüvitist korrutada Statistikaameti avaldatava tarbijahinnaindeksiga. Kostja töötas hageja juures autojuhina. Alates 15. novembrist 2004 määrati kostjale töövõime kaotuseks 80%. Kostja on jõudnud vanaduspensioniikka, mistõttu ei maksta talle alates oktoobrist 2009 töövõimetuspensioni ning hageja maksab jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud hüvitist kogu ulatuses. Tarbijahinnaindeksi järgi on indekseeritud hüvitis 886 eurot 40 senti kuus. Kostja terviseseisundit mõjutavad lapsepõlvetraumad ning lisaks on ta vanaduspensionär. Kostja vanus ja tervis ei võimaldaks tal ka ilma kutsehaiguseta enam autojuhina töötada. Kui kostja üldine tervislik seisund ei vabasta hagejat hüvitise maksmise kohustusest, tuleb igakuist hüvitist võlaõigusseaduse (VÕS) § 136 lg 4 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 alusel vähendada vähemalt 407 euro 20 sendini (80% × 509 eurot). Kuigi hüvitise indekseerimine oli otsuse tegemise ajal kooskõlas Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korraga", siis on nüüdseks hüvitis indekseerimise tulemusena kasvanud ebamõistlikult suureks. Indekseerimise tulemusena rikastub kostja alusetult. Kahjustatule tuleb korvata kahju ning ta ei tohiks kahju tekitamise tõttu sattuda paremasse olukorda, kui ta oleks olnud enne kahju tekkimist. Kostja keskmine kuusissetulek tervistkahjustaval tööl ajavahemikul 1993 aprillist kuni 1994 märtsini oli 2567 krooni 50 senti. Hagejal ei ole autojuhi töökohta, kuid side- ja turvanguameti autojuht-mehaaniku töötasu oli 2012 jaanuaris 509 eurot kuus. Statistikaameti andmetel on sõidu- ja pakiautojuhi kuutöötasu 531 eurot 20 senti. Hüvitis, mida hageja kostjale maksab, on tunduvalt suurem kui samaväärset tööd tegevate autojuhtide keskmine töötasu. Hageja ei pea hüvitama kostjale kõiki ravikulusid. Kostjal on õigus nõuda hagejalt üksnes kutsehaigusega tekitatud ravikulude hüvitamist ning need on hõlmatud igakuise hüvitisega või tuleb selgelt kindlaks määrata.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hagi on esitanud vale isik, kostja nõue on üle antud AS-ile EVR Infra. Kuna tsiviilasjas nr 22/142/2005 on jõustunud kohtuotsus, oleks maakohus pidanud jätma hagi menetlusse võtmata. Hagis ei ole esitatud uusi asjaolusid, mis võimaldaks hagi menetleda. Asjas kohalduvad tsiviilkoodeks ja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrus nr 172, mitte VÕS. Tõendatud ei ole hageja väide lapsepõlvetraumade mõjust kostja tervisele. Hüvitis tuleb indekseerida. Hagi on aegunud.
3.Kostja esitas 26. aprillil 2012 Tartu Maakohtule hageja vastu vastuhagi, milles palus tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2005. a otsusega väljamõistetud igakuist hüvitist suurendada. Kostja loobus 20. jaanuari 2014. a kohtuistungil vastuhagist. Maakohus võttis loobumise vastu ning lõpetas 24. jaanuari 2014. a määrusega vastuhagi menetluse.
4.Tartu Maakohus jättis 31. oktoobri 2014 otsusega rahuldamata hüvitise tasumise kohustuse lõpetamise nõude ning rahuldas osaliselt nõude vähendada hüvitist ja vabastada hageja kostja lisakulude hüvitamise kohustusest. Maakohus muutis alates hagi esitamisest tsiviilasjas nr 22/142/2005 Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsusega hagejalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitise suurust, mõistis hagejalt alates 31. jaanuarist 2012 kostja kasuks välja igakuise kahjuhüvitise 483 eurot 81 senti ning retseptiravimite ostmiseks hüvitise 25 eurot kuus. Hagiga seotud menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ja vastuhagiga seotud menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja tervislik seisund võrreldes hüvitise määramise ajaga muutunud sedavõrd, et oleks põhjendatud lõpetada hüvitise maksmine. Asjakohane ei ole hageja väide, et kuna kostja on vanaduspensionär, siis ei peaks ta seetõttu enam töötama. Hageja on kohustatud hüvitama kostjale kutsehaiguse tagajärjel sissetuleku vähenemise või ärajäämise tõttu tekkinud kahju. Kostja kutsehaigus on tuvastatud ning sellest tulenevad terviserikked ei parane. Kostjale tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud hüvitise suurus erineb oluliselt mootorsõidukijuhtide keskmisest töötasust. Kostja ei ole tõendanud, et tema sissetulek oli üle keskmise töö suure efektiivsuse ja intensiivsuse või kostja kvalifikatsiooni, tööülesannete vms tõttu. Kostjale jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud hüvitis ei täida enam kahju hüvitamise eesmärki. Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2005. a otsuses ei ole arvestatud asjaoluga, et hüvitise indekseerimise tulemusena võib tekkida olukord, kus kannatanule sissetuleku vähenemise eest makstav hüvitis on suurem kui terve ja töötasu saava isiku sissetulek sarnasel ametikohal, kus töötas ka kostja. Seega on hüvitis otseses vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga ning võimaldab kostjal alusetult rikastuda. Hagi esitamise ajal oli mootorsõidukijuhtide keskmiseks töötasuks 604 eurot 76 senti kuus. Kuna kostja töövõimekaotus on 80%, ei saa hüvitis olla suurem kui 483 eurot 81 senti. Üldjuhul tuleb hüvitist indekseerida, kuid kuna pooled ei ole seda taotlenud, ei saa kohus nõude piire ületades seda teha. Indekseerimise tõttu ongi hageja makstav hüvitis kasvanud ebamõistlikult suureks ega ole kahju hüvitamise eesmärgiga kooskõlas. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et kostja vajab kutsehaiguse tõttu retseptiravimeid. Hageja peab jätkama kostjale iga kuu retseptiravimite ostmiseks 25 euro suuruse hüvitise maksmist. Hageja nõue ei ole aegunud, sest ta on kooskõlas TsMS § 459 lg-ga 2 palunud lõpetada hüvitise tasumine või vähendada hüvitist alates hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt.
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, jätta tsiviilasjas nr 22/142/2005 tehtud ringkonnakohtu 1. juuli 2005 otsuse muutmata, hagi läbi vaatamata ja menetluse lõpetada ning jätta menetluskulud hageja kanda.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis rahuldamata hageja nõude lõpetada hüvitise tasumise kohustus või vähendada hüvitise
suurust ning jättis läbi vaatamata hageja nõude vabastada ta kostja lisakulude hüvitamise kohustusest või kohustada teda hüvitama üksnes eksperdi nimetatud lisakulud. Maakohtus kantud hagiga seotud menetluskulud jäid hageja ja vastuhagiga seotud kulud kostja kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt võib kohus VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lg 1 alusel muuta perioodiliste maksete tasumise aega ja suurust, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud maksete määramisel. Hageja tugines maksete suuruse muutmisel sellele, et jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud igakuise hüvitise korrutamisel tarbijahinnaindeksiga on hüvitis kasvanud ebamõistliku suuruseni; olenemata kutsehaigusest ei töötaks kostja enam oma vanuse tõttu ja seega on hüvitise maksmise alus ära langenud; kui kostja on võimeline töötama, tuleb hüvitist vähendada kahju hüvitamise eesmärgiga vastavuses oleva määrani; hüvitise muutmisel tuleb lähtuda kahju hüvitamise põhimõtetest, sest kahjuhüvitis ei tohi olla alusetu rikastumise allikas; kostjal on tervist mõjutavaid lapsepõlvetraumasid. Asjaolu, et tarbijahinnaindeksi tõttu on jõustunud kohtuotsusega kostjale välja mõistetud hüvitis ebamõistlikult suurenenud, ei saa olla TsMS § 459 lg 1 alusel hüvitise suuruse muutmise aluseks. Tarbijahinnaindeks ei ole asjaolu, mille alusel hüvitis hagejalt kostja kasuks välja mõisteti. Ka kostja väidetavad lapsepõlvetraumad ei ole TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi asjaoluks, mis annaks õiguse taotleda maksete suuruse muutmist. See asjaolu ei ole tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud vastuväiteid esitada. Igakuise hüvitise muutmisel ei tule lähtuda kahju hüvitamise põhimõtetest. Kahjuhüvitise perioodiliste maksete suurus on määratud kindlaks jõustunud kohtuotsusega. TsMS § 459 lg 1 pdest 1 ja 2 ei tulene õigust taotleda hüvitise vähendamist seetõttu, et hageja väitel on kahjuhüvitis liiga suur ning seega alusetu rikastumise allikaks. Need väited võis hageja esitada tsiviilasjas nr 22/142/2005. Jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud perioodiliste maksete suuruse muutmise aluseks võib olla TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt hageja väide, et olenemata kutsehaigusest ei töötaks kostja enam vanuse tõttu ning isegi kui kostja oleks oma vanuse ja tervisliku seisundi poolest võimeline töötama, oleks tema töövõime vanuse tõttu vähenenud ja seetõttu ka sissetulek väiksem. Hageja ei ole tõendanud, et kostja töövõimetus on osaliselt või täielikult põhjustatud tema vanusest. Eksperdi kirjalik arvamus ja kohtuistungil suuliselt antud arvamus ei võimalda tuvastada, kui suures osas ja kas üldse on kostja töövõimetus põhjustatud tema vanusest. Kohtuistungil eksperdi antud vastused on vastuolulised, sest kuigi ta on leidnud, et vanuse tõttu on kostja kaotanud töövõimest 10– 20%, on ta kokkuvõttes märkinud, et kostja töövõimekaotus on valdavalt tingitud tööst ja töötingimustest ning vanuse osa on minimaalne. Ka meditsiiniline ekspertiis ning kohtuistungil ülekuulatud ekspertide ütlused ei tõenda hageja väidet, nagu oleks kostja töövõimetus põhjustatud tema vanusest. Maakohus, mõistes hagejalt kostja kasuks välja lisakulu 25 eurot kuus, ületas hagi piire, sest tegi
otsuse nõude kohta, mida ei olnud esitatud (TsMS § 439).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada hüvitise tasumise kohustuse lõpetamata jätmise või hüvitise suuruse vähendamise osas ning jätta selles osas jõusse maakohtu otsus või saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et igakuise hüvitise muutmisel ei saa arvestada kahju hüvitamise põhimõtetega. VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lg 1 võimaldavad hüvitise suurust muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete suuruse määramiseks olulised ja mille ilmnemise võimalust ei arvestatud maksete määramisel. Kohtuotsuses väljamõistetud hüvitise indeksiga korrigeerimise eesmärk oli hüvitada kostjale sissetuleku äralangemine ning arvestada seejuures raha väärtuse muutust ajas. Kui korrigeerimise tulemusena kasvab hüvitis märkimisväärselt kiiremini kui kostja endise töö eest praegu makstav töötasu, siis tuleb hüvitise suurust muuta, muidu ei oleks hüvitis enam vastavuses kahju hüvitamise eesmärgiga, abivajaduse ja võimalustega. See on uus asjaolu, mis annab aluse hüvitist muuta. Kuna kostja saab alates 2009. a-st vanaduspensioni ja talle jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud hüvitis indekseeritakse, saab ta sama tööd tegevate töötajate töötasu ning tema tervist ja vanust arvestades ebamõistlikult suurt hüvitist. Igakuise hüvitise õige suurus on 407 eurot 20 senti. Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et hageja ei tõendanud, et kostja töövõimetus on osaliselt või täielikult põhjustatud tema vanusest. Eksperdi arvamuse järgi on kostja töövõime kaotusest 10–20% põhjustatud vanusest.
9.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi kohaldamata jätmise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti hagi rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda, ning asi saata tühistatud osas TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
11.TsMS § 688 lg 1 alusel kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Hageja on esitanud kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale osas, millega jäeti rahuldamata tema hagi kostjale hüvitise maksmise kohustuse lõpetamiseks või hüvitise suuruse vähendamiseks. Hageja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti läbi vaatamata tema hagi vabastada ta kostja lisakulude hüvitamise kohustusest või kohustada teda hüvitama lisakulud eksperdi nimetatud kulude ulatuses. Nimetatud lisakulude osas on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud ja see on jõustunud ka osas, millega kostja vastuhagiga seotud menetluskulud jäid kostja kanda.
12.Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et ringkonnakohtu otsus on menetluslike järelduste osas vastuoluline. Maakohus jättis rahuldamata hagi osas, milles hageja taotles enda vabastamist kostjale igakuise hüvitise maksmise kohustusest. Seega tegi maakohus selles osas otsuse kostja kasuks. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna menetluslikel kaalutlustel, leides, et hagi oleks tulnud jätta läbi vaatamata või hagi menetlemine lõpetada, sest vaidlus hüvitise üle on juba varasemas menetluses lahendatud ning esitatud hagile ei oleks tulnud anda ka õiguskaitset. Ringkonnakohus selles osas apellandi seisukohaga ei nõustunud, kuid rahuldas sellele vaatamata apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse täielikult, sh osas, millega maakohus jättis hagi igakuise hüvitise maksmise kohustuse lõpetamiseks rahuldamata. Samas jõudis ringkonnakohus kirjeldatud nõude osas maakohtuga samale lõppjäreldusele, jättes oma otsusega selle nõude samuti rahuldamata. Nii oleks ringkonnakohtul tulnud TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta kohtuotsuse põhjendusi, kui pidas seda vajalikuks, jättes resolutsiooni muutmata, mitte tühistada maakohtu otsust selles osas ja teha uut otsust TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel, nagu ringkonnakohus tegi. See tõi kaasa menetluslikult ebaselge olukorra ja võimaldas hagejal vaidlustada ringkonnakohtu otsuse kogu hagi rahuldamata jätmise osas, vaatamata sellele, et maakohtu otsust ei olnud hageja apellatsiooni korras vaidlustanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul siiski arvestada maakohtu otsuse apellatsioonimenetluses vaidlustamise sisulist ulatust, sealhulgas seda, et hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud.
13.Hagejalt on jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 kostja kasuks välja mõistetud igakuine kahjuhüvitis, mis on käsitatav perioodilise maksena VÕS § 136 lg 2 tähenduses. Hageja palus hagis lõpetada tema kohustus selle otsuse alusel kostjale hüvitist maksta või vähendada hüvitise suurust. Hageja leiab mh, et kuna kostjale väljamõistetud hüvitis tuleb jõustunud kohtuotsuse kohaselt indekseerida tarbijahinnaindeksiga, peab kostja maksma hagejale ebamõistlikult suurt hüvitist. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et jõustunud kohtuotsusega võlgnikult väljamõistetud perioodiliste maksete suurust võib kohus muuta VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lg 1 alusel. Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et hüvitise ebamõistlik suurenemine tarbijahinnaindeksiga indekseerimise tõttu ei saa olla hüvitise suuruse muutmise aluseks TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ning et nendest sätetest ei tulene õigust taotleda hüvitise vähendamist põhjusel, et kahjuhüvitis on liiga suur ja seega kostja alusetu rikastumise allikaks.
14.VÕS § 136 lg 4 teine lause võimaldab kohtul juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Perioodiliste maksete indekseerimiseks kasutatakse indeksit, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt võib kohus tulevikus tekkiva kahju prognoosimiseks kasutada nt tarbijahinnaindeksit, kuid indeksina on kolleegium tunnustanud nt ka üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastavat indeksit (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11). Perioodiliste maksete indekseerimine VÕS § 136 lg 4 teise lause alusel juba maksete väljamõistmisel ei välista maksete suuruse muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese
lause ja TsMS § 459 lg 1 alusel pärast maksete väljamõistmist, sh indeksi sisu või suuruse muutumise tõttu, kui kohtuotsusega perioodiliste maksetena väljamõistetud hüvitis osutub VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatut arvestades liiga suureks. Kui võlgnikku on kohtulahendiga kohustatud maksma perioodilisi makseid, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause alusel maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. TsMS § 459 lg 1 kohaselt on poolel õigus nõuda perioodiliselt väljamõistetud maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kolleegium selgitab, et sarnaselt VÕS § 136 lg 4 teise lause alusel perioodiliste maksete väljamõistmisele tuleb ka sama lõike esimese lause alusel perioodiliste maksete suuruse muutmisel arvestada mh kahju hüvitamise eesmärgiga. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Selleks tuleb VÕS § 127 lg 5 kohaselt arvata kahjuhüvitisest maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Perioodiliste maksete indekseerimise eesmärgiks on kohandada tulevikus makstava hüvitise suurust muutuvatele oludele. Tegemist on prognoosiga, mis ei pruugi aja möödudes algsele eesmärgile vastata. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kui jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud perioodilised maksed ei peegelda nende indekseerimiseks kasutatava indeksi muutumise tõttu kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku vastavust muutunud oludele, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 lg 1 koostoimes muuta perioodiliste maksete suurust. Kolleegium rõhutab, et maksete suuruse muutmisel ei muudeta jõustunud kohtuotsust ega selle alusel enne hagi esitamist makstud hüvitist, vaid edaspidi tasutava hüvitise suurust selliselt, et see vastaks kohtuotsuse tegemisel arvesse võetud kahju hüvitamise põhimõtetele. Hüvitise suuruse muutmisel tuleb kahju hüvitamise eesmärki silmas pidades arvestada, et indekseerimise tulemusena ei tekiks olukorda, kus kostjale makstav hüvitis ületaks oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu.
15.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht selle kohta, kas on alust hageja hüvitise maksmise kohustus lõpetada või hüvitise suurust vähendada. Kohustuse lõpetamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, et hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust, millega see nõue jäeti rahuldamata. Hüvitise vähendamise nõude lahendamisel tuleb ringkonnakohtul eespool tooduga arvestades hinnata uuesti kõiki poolte esitatud väiteid ja tõendeid, sh nii neid, mis puudutavad kostja kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist maksete indekseerimiseks kasutatava indeksi muutumise tõttu, kui ka neid, mis käivad selle kohta, nagu oleks kostja töövõimetus osaliselt või täielikult põhjustatud tema vanusest.
16.Hagiga seotud menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu
otsustada.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada hageja esindaja advokaadibüroo pangakontole. Peeter Jerofejev, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.