3-17-1129/13 - Korrakaitse - Vanglad - Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Ats Pärnaste on esitanud 27.03.2017 vaide käskkirja nr 6-2/302 kehtetuks tunnistamiseks, Tartu Vangla on jätnud vaideotsusega 25.04.2017 nr 1-11/88-2 Ats Pärnaste vaide rahuldamata. Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla 21.03.2017 käskkiri nr 6-2/302 ja vaideotsus 25.04.2017 nr 1-11/88-2 on õigusvastased. Kaebuses on viidatud haldusakti teooriale, et milline on haldusakti õiguslik olemus ja selle nõuded. Kaebuses on märgitud, et vangistusseadusest tulenev töökohustus ei täida kinnipeetava taasühiskonnastamise ja tööharjumuse eesmärki, kuna töötasu on väga madal ja isiku tööle sundimine tekitab töö suhtes ebameeldiva efekti. Kaebuse esitaja arvates ei peaks tööd pakkuma neile kinnipeetavatele, kes seda ei soovi. Samuti on tööst keeldumine põhjendatud kaebajal seetõttu, et tal puudusid töörõivad musta töö tegemiseks. Kinnipeetav ei pea ise omavahendite arvelt oma riideid pesema, mis ta on kasutanud töö tegemisel ja on ära määrinud seda enam, et töötasu on niivõrd väike, et selle raha eest pole võimalik maksta isegi kinnipeetava isiklike riiete pesemise eest. Kaebaja märgib, et vastustaja ei ole kaalutlenud kõiki asjaolusid tööst keeldumise eest karistuse määramisel. Kaebuse kohaselt on rikutud kaebaja suhtes Põhiseaduse § 29, § 32 ja § 11 kooskõlas VangS § 37 lg 1. Kinnipeetavale määratud karistus on ebaproportsionaalne ja vastuolus rahvusvaheliselt tunnustatud õiguse põhimõtetega. Kaebaja märgib, et vastustaja ei ole kaalutlenud , miks on määratud just kartserikaristus ja pole kaalutletud muid viise lahendamaks asjaolu, miks kaebaja tööst keeldus. Tegemist on rahumeelse tööst keeldumisega, kuid karistus on kõige karmim. Vastustaja on rikkunud oluliselt kaalutlusõigust. Kuna VangS § 64 lg 1 p 4 võimaldab karistada distsiplinaarkorras kõige karmima karistusega nii väheohtliku teo eest, on nimetatud säte vastuolus Põhiseadusega. Kaebaja taotleb Tartu Vangla 21.03.2017 käskkirja nr 6-2/302 ja 25.04.2017 vaideotsuse nr 111/88-2 tühistamist ning vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (osas, milles see võimaldab kergete ja väheohtlike distsiplinaarsüütegude puhul karistada isikut kuni 45-ks päevaks kartserisse paigutamisega). Kaebaja on teinud ka kaebuse täienduse 09.06.2017 ja täpsustanud oma nõudeid (puuduste kõrvaldamine). 20.09.2017 on kaebaja esindaja esitanud menetluskulude nimekirja. Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata täies ulatuses. Vastustaja märgib, et kaebajale on määratud seitse ööpäeva kartserikaristust arvestades seda, et distsipliinirikkumise eest on õigus määrata kuni 45 ööpäevane kartserikaristus, seetõttu saab pidada määratud karistust samuti lühiajaliseks ning vastustaja ei näe kaebajale määratud distsiplinaarkaristuses mingit vastuolu Õiguskantsleri poolt rõhutatud ja rahvusvahelistelt tunnustatud õiguse põhimõtetega, mille kohaselt ei ole soovitav kohaldada kartserikaristust, mille pikkus ületab 14 päeva. Kaebaja on keeldunud tööle minemast ning seega on distsiplinaarkaristus põhjendatud. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et Tartu Vangla 21.03.2017 käskkirja nr 6-2/302 tühistamiseks ei ole alust. Käskkiri on välja antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebaja on taotlenud ka Tartu Vangla 25.04.2017 vaideotsuse nr 1-11/88-2 tühistamist. Kuna vaideotsuse tühistamine ei mõjuta iseenesest kaebaja distsiplinaarkorras karistamise käskkirja kehtivust ning kuna kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, miks tuleb vaideotsus tühistada, siis ei ole vastustajal võimalik selles osas oma vastuväiteid esitada.

Vastustaja on seisukohal, et vaideotsuse tühistamiseks puudub alus. Samas on vastustaja rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava kaebust menetleda vaid osas, milles on läbitud vaidemenetlus. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile 3-3-1-68-08 p 9. Kohtusse esitatud kaebus kattub vaides läbituga ainult osas, mis puudutab seda, et kaebajat ei teavitatud menetluse algusest, et halduskohtus on pooleli samalaadne vaidlus, talle ei antud töörõivaid ja kaebajal juba on töö ning tal on ülalpeetav laps. Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus 1.Kohus, tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb tervikuna jätta rahuldamata. 2.Kaebuse kohaselt tuleb vaidlustatud käskkiri tühistada, kuna kaebajale ei antud tööriideid, töötamise kohustus sunnib kaebajat tegema temale ebameeldivat tööd, töötamise eest saadav tasu on ebamõistlikult väike ega korva isiklike riiete hooldamiseks tehtavaid kulutusi, määratud karistus on ebaproportsionaalne ega ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega ning rahvusvaheliselt tunnustatud õiguse põhimõtetega, rikutud on kaalutlusõigust, kuna haldusaktis puuduvad kaalutlused karistuse valiku ja määra kohta. 3.Tartu Vangla 21.03.2017 käskkirjaga nr 6-2/302 määrati Ats Pärnastele distsiplinaarkaristuseks 7 ööpäevaks kartserisse paigutamist VangS § 37 lg-st 1 tuleneva kohustuse süülise rikkumise eest. Tulenevalt VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama kui seadusest ei tulene teisiti. Kaebajal on olnud kohustus töötada, kuna töö tegemist välistavad asjaolud puuduvad. A. Pärnaste distsiplinaarsüütegu seisnes selles, et 05.03.2017 kella 20.40 paiku ei allunud ta vanglaametniku antud korraldusele asuda koristama temale määratud elusektorit. Distsiplinaarmenetluses 15.03.2017 antud selgituses põhjendas A. Pärnaste tööst keeldumist sellega, et tal on samalaadse asja vaidlus halduskohtus pooleli ja kohtumenetluse ajal ei tohi temale uuesti tööd pakkuda samas pakuti talle tööd õhtul ja talle ei öeldud, et koostatakse ettekanne. 4.Vaide esitamist põhjendas A. Pärnaste sellega, et karistuse määramisel ei võetud arvesse tema pooleliolevat vaidlust halduskohtus, mis puudutab tööst keeldumist, kaebajat ei teavitatud ettekande koostamisest õigeaegselt, ei antud tööriideid, kuigi ta palus; kaebaja märgib, et tal on juba töö olemas ning tal on ülalpeetav laps, kes kannatab kui kaebaja kartserisse paigutatakse. Kohus märgib, et kuna nimetatud nõuded on kaebaja läbinud vaidemenetluses, saab neid ka halduskohus uuesti üle hinnata. Muid kaebuses toodud väiteid, mida vaidemenetluses ei ole käsitletud, kohus hindama ei pea. 5.Kohus nõustub vanglaga, et halduskohtusse esitatud kaebuse põhjendused, mis puudutavad kohustust teha ebameeldivat tööd, töö eest saadavat tasu, määratud karistuse ebaproportsionaalsust ja haldusaktis kaalutluste puudumist, tuleb jätta tähelepanuta, kuna nendel põhjendustel ei ole kaebaja vanglale esitatud vaides haldusakti kehtetuks tunnistamist taotlenud. Samuti ei ole vaidemenetluses läbitud see küsimus, et kas määratud karistus on kooskõlas põhiõigustega ja rahvusvaheliselt tunnustatud õigusega. Kuna kaebaja ei ole nende põhjendustega vaidemenetluses haldusakti kehtetuks tunnistamist taotlenud, on nende osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ja neid nõudeid kohus läbi ei vaata. 6.Tulenevalt halduskohtumenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 kohaselt on enne haldusakti andmist antud kaebajale võimalus omapoolsete selgituste andmiseks, mida kaebaja ka tegi. Ats

8.Kaebaja väide, et tal on ülalpeetav laps, kes kannatab kui kaebaja (lapse isa) on kartseris, ei ole põhjus vabastada kaebajat kartserikaristusest. Kohtu arvates võib laps kannatada selletõttu, et kaebaja (lapse isa) üldse kinnipidamisasutuses viibib ja ei saa osaleda lapse kasvatamisel. Kaebaja väide, et tal juba on töö olemas , mistõttu ta ei soovi majandustöödel osaleda, ei ole põhjuseks majandustöödest keeldumisel, kuna teise töö omamine ei võta ära vanglas töötamise kohustust. 9.Kaebaja väide, et talle ei antud töörõivaid majandustöödel töötamiseks, ei ole samuti põhjus tööst keeldumiseks. Kohus märgib, et majandustöödel abitöölisena oma ruumi koristamine ei vaja spetsiaalset töörõivastust. Kohus nõustub vanglaga, et tööriided väljastatakse juhul kui töö iseloom seda nõuab ning töötamine siseruumides elusektsiooni koristades ei vaja mingit täiendavat tööriietust. Samuti on kõik vangla poolt antud rõivad vangla vara ning vangla hoolitseb ka nende pesemise ja puhastamise eest, mistõttu kaebajal ei tohiks olla muret seetõttu, et peab oma vahendite arvelt riideid pesema, mis väidetavalt oleks mustaks saanud eluruume koristades. 10.VangS § 39 lg 1 sätestab, et kinnipeetava töötingimused peavad vastama töökaitseseadustega kehtestatud nõuetele, välja arvatud käesolevast seadusest tulenevad erisused. Vanglateenistus on kohustatud kindlustama kinnipeetava elule ja tervisele ohutud töötingimused. Kinnipeetava tööle vanglas laieneb vangistusseaduses sätestatud erisustega töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS § 1 lg 3 p 1). Nimetatud seaduse § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Töötaja peab sellest viivitamata teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule. Riigikohus leidis 30. mai 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-12, et TTOS § 14 lg 5 p 4 laieneb ka tööle vanglas ning annab kinnipeetavale õiguse keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise. Sellise õiguse kasutamisel ei rikuks kinnipeetav VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust. 11.Kohus märgib siinkohal ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec(2006)2 p 26.1, mis sätestab, et vanglatöösse tuleb suhtuda kui vanglarežiimi positiivsesse elementi. Seega on kinnipeetavate tööle määramine heaks kiidetud kinnipeetavatele soovitusliku tegevusena ka ministrite komitee poolt ning vangistusseaduses töökohustuse ettenägemine on selle soovitusega kooskõlas. 12.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Kaebaja tööle määramise käskkiri on jõus ja kehtiv ning seega oli see täitmiseks kohustuslik. Kuna kaebaja keeldus tööle minekust põhjendamatult, määrati talle distsiplinaarkaristus selle eest põhjendatult. 13.VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetava üldine kohustus töötada. Ka Põhiseaduse (PS) § 29 lg 2 järeldub, et süüdimõistetu tööle rakendamist ei peeta sunniviisiliseks, kui see vastab seaduses toodud alustele ja korrale. Kinnipeetava töötamise kohustus võib olla välistatud, kui esinevad VangS § 37 lg 2 p 1–4 viidatud asjaolud või on täidetud VangS § 38 lg 22 eeldused. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust ( Riigikohtu halduskolleegiumi 29. 09.2015. a otsus asjas 3-3-2-1-15, p 16; 22. 01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Antud juhul oli kaebaja töövõimeline ning puudusid takistused tööle asumiseks. Tööle määramise käskkirja näol oli tegemist kehtiva haldusaktiga, mis oli kaebajale täitmiseks kohustuslik. 14.VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21.06.2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-10, et distsiplinaarkaristust saab määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu. 15.Kokkuvõttes märgib kohus, et kaevatav käskkiri on antud kehtiva VangS § 63 lg 1 p 4 alusel ning on seadusega kooskõlas. Kaebajale määratud karistus on tema poolt toime pandud distsipliinirikkumisega proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vorminõuetele vastav. Järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjas märgitud rikkumine on kaebaja poolt toime pandud. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks, vastustaja on põhjendanud karistuse määramist. Käskkiri on motiveeritud, käskkiri kajastab nii faktilisi kui õiguslikke asjaolusid, käskkiri vastab haldusakti tunnustele, on välja antud selleks pädeva isiku poolt kehtiva õiguse alusel ning on seega õiguspärane. 16.Kaebaja on taotlenud ka vaideotsuse 25.04.2017 nr 1-11/88-2 tühistamist. Kuna kohus ei tühista käesolevas asjas kaevatavat käskkirja, jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus vaideotsuse tühistamiseks. Vaideotsus ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi ning kohtu hinnangul ei ole vaidlustatud vaideotsus õigusvastane. Seega jääb rahuldamata kaebaja taotlus kaevatava käskkirja 21.03.2017 nr 6-2/302 ja vaideotsuse 25.04.2017 nr 1-11/88-2 tühistamiseks. 17.Samuti jääb rahuldamata taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VangS § 63 lg 1 p 4 (osa, mis puudutab väheohtlike distsiplinaarsüütegude puhul karistada isikut kuni 45-ks päevaks kartserisse paigutamisega). Kohtu arvates on taotlus esitatud täiesti põhjendamatult ja otsitud põhjustel. Kohus märgib, et nimetatud säte annab võimaluse kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 päevaks. Sõna kuni annab karistuse kohaldamiseks palju kaalutlusruumi, samuti võib karistuse kohaldamiseks rakendada VangS § 63 lg 1 p 1, 2, 3, millega on reguleeritud kergemaliigiliste karistuste kohaldamine, seega saab karistuse kohaldamisel arvestada kõiki asjaolusid ja laialt kaalutleda ja määrata proportsionaalne karistus. Kaebajat on karistatud 7-päevase kartserikaristusega, mis moodustab maksimumkaristusest 15,5%, mis

tähendab, et kaebajale on määratud distsiplinaarkaristus tunduvalt väiksemas osas 45ööpäevasest arestist. Kohtule on arusaamatu kaebuses toodud väide, et CPT poolt on lubatavaks peetud kuni 14 päeva kartserikaristust, ajal, mil kaebajale määrati sellest poole vähem. Seega on vanglal võimalus kohaldada vastavalt olukorrale ja arvestades süüdlasest isikut ning kaalutledes kõiki asjaolusid, õiglane karistus. Näiteks käesolevalt vaidlustatud haldusaktiga määrati kaebajale distsiplinaarkaristus kolmanda järjestikuse tööst keeldumise eest. Varasem noomitus ning katseajaga määratud lühiajaline kartserikaristus ei mõjutanud kaebajat hoidumast uue tahtliku rikkumise toimepanemisest. Sellest järeldub, et karistused ei olnud oma eesmärki täitnud. Kaebaja teadis, et paneb uuesti toime rikkumise ja seda tahtlikult, öeldes ametnikule, et ta ei saa tööle tulla kuna film käib, mis näitab kaebaja suhtumist vanglas kehtestatud korda. Seega on vangla hoolikalt kaalunud distsiplinaarkaristuse kohaldamist ja määranud õiglase distsiplinaarkaristuse. 18.Mis puudutab kaebuses toodud muid väiteid Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 29, § 11 ja § 32 sätete osas, märgib kohus järgmist, et PS § 29 lg 2 kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Seega on kinnipeetav Eesti Vabariigis kohustatud töötama sõltumata sellest, kas kinnipeetav ise soovib töötada või ei. Kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda tööd, mida kinnipeetav on suuteline tegema, on kinnipeetav kohustatud töötama. Samuti ei ole tööle suunamisega rikutud kaebaja õigusi ega vabadusi. Kuna kaebaja on kinnipeetav, laienevad talle kinnipidamisasutuses kehtivad õigusaktid. Kohtule jääb arusaamatuks kuidas on rikutud kaebaja suhtes PS § 32 tulenevaid õigusi. Kaebuses on viidatud sellele, et töö eest tasutud tunnihinne on ebapiisavalt väike, mis kohtu hinnangul ei ole käesolevas kaebuses lahendatav küsimus. Esiteks juba sellepärast, et vaides ei ole seda teemat käsitletud ning teiseks seetõttu, et tunnihinne 0,64 eurot töötamisel vanglas on määratud õigusaktiga, mida pole üldse vaidlustatud. Samuti ei ole rikutud kaebaja suhtes PS § 18 ja 28 sätet, kuna kaebajat ei ole alandavalt koheldud ega põhjuseta karistatud ning pole rikutud ka kaebaja õigust tervisekaitsele. Kohus märgib täiendavalt, et vaidlustatud käskkiri ei ole koormav haldusakt nagu väidetakse kaebuses, vaid proportsionaalne ja kaalutletud haldusakt. Samuti mis puudutab töörõivaste mitteandmist, on kohus seda juba eespool käsitlenud (p.10,11) ning mis puudutab vanglas pesu pesemist, on vangla välja toonud, et pesu pesemise eest hoolitseb vangla, kõigile kinnipeetavatele on antud kaks komplekti vanglarõivaid, mida ei pea kinnipeetav ise pesema juhul kui majandustööd tehes võiks riie pisut määrduda. Seega on kinnipeetavale kõik vajalik tagatud, et kinnipeetav saaks majandustöödel osaleda. Kohtu arvates on VangS § 64 lg 1 p 4 kooskõlas põhiseadusega. 19.Kaebusest on näha, et kaebaja esindaja on rajanud kaebuse haldusakti teooria ilule, mis ei anna kaebuse rahuldamiseks mingit alust, samas on jäetud tähelepanuta asjaolu, et vangide kaebuses halduskohtule saab esitada nõudeid ja väiteid, mis on varasemalt vaidemenetluses läbi vaadatud. Riigikohus on oma 11.11.2008 lahendi nr 3-3-1-68-08 p-s 9 rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava kaebust menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. 20.Eeltoodu alusel jätab kohus tervikuna Ats Pärnaste kaebuse haldusasjas 3-17-1129 rahuldamata.