Kaebaja/apellant Raul Issi Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. mai 2017. a otsus muutmata.
2.Jätta Raul Issi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. november 2017.
Raul Issi esitas 11. oktoobril 2016 Tartu Vanglale avalduse, mille pealkirjastas märgukirjana. Avalduses palus R. Issi, et talle esitatakse põhjendused, miks vangla keeldus teda avavanglasse paigutamast. Ühtlasi märkis R. Issi, et tal puuduvad distsipliinaarkaristused ja ta on vangistuse ajal käitunud korrektselt.
2.Tartu Vangla 27. oktoobri 2016. a vastuse nr 2-3/4642-2 kohaselt puudub veendumus, et R. Issi ei pane toime uut õigusrikkumist ning seetõttu avavanglasse ümberpaigutamist tema suhtes ei kohaldata.
R. Issi puhul ei algatatud avavanglasse ümberpaigutamise menetlust, kuna justiitsministri
25.märtsi 2008. a määrusega nr 8 vastu võetud „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17 lg 2 p-s 1 sätestatud tingimused ei ole täidetud. Tartu Vangla tugines Tartu Ringkonnakohtu
19.septembri 2016. a määruses asjas nr 1-13-7474 märgitud asjaoludele, millega kohus jättis R. Issi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata.
3.R. Issi esitas 8. novembril 2016 Tartu Vanglale vaide, milles taotles avavanglasse paigutamist nagu see on ette nähtud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas (ITK-s).
4.Tartu Vangla jättis 7. detsembri 2016. a vaideotsusega nr 1-11/722-4 vaide rahuldamata. Vangistusseaduse (VangS) § 20 lg-st 1 tulenevalt sõltub kinnipeetava avavanglasse paigutamine tema ära kantud vangistusest, individuaalse täitmiskava täitmisest ning kinnipeetava suhtes kujunenud tõsikindlast veendumusest, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Vaide esitaja on süüdi mõistetud seksuaalkuriteos, mis on toime pandud nooremate kui 18-aastaste isikute suhtes. Isik õigustab jätkuvalt oma kuritegelikku käitumist ning ei ole aru saanud toime pandud kuritegudest ega nende tagajärgedest, mistõttu vangla ei ole veendunud kinnipeetava ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises. Kinnipeetava võimekust hakkama saada ilma õigusrikkumisi toime panemata ei hinnata ainult kehtivate distsiplinaarkaristuste järgi, vaid usalduse tekkimisel omavad olulist tähendust kõik kinnipeetava teod ja käitumine. Arvestades, et avavanglas on kontroll ja järelevalve kinnipeetavate üle väiksem kui kinnises vanglas, peab avavanglasse paigutatav kinnipeetav olema piisavalt usaldusväärne.
5.Raul Issi esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla kohustamist paigutada kaebaja ümber avavanglasse. Vastavalt kaebaja ITK-s märgitule paigutatakse kaebaja avavanglasse ümber, kui tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, on täidetud vangla poolt ette nähtud programmid ning tööhõive. Kaebaja hinnangul on tal kõik need ettekirjutused täidetud. Kaebuses on väljendatud rahulolematust vangla kontaktisiku tööga kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamisel. R. Issi leiab, et on käitunud vanglas eeskujulikult, pole vägivaldne ega tarbi alkoholi, ei suitseta ning vanglal pole tema käitumise osas ühtegi pretensiooni. Kohtuotsus, mille alusel kaebaja karistust kannab, on tehtud valetunnistuste alusel ja üles ehitatud subjektiivsetele arvamustele, seetõttu pole kaebaja ennast nendes süütegudes ka süüdi tunnistanud ning on kogunud materjali teistmismenetluse alustamiseks. R. Issi soovib avavanglasse paigutamist eesmärgiga hakata teenima raha, et säilitada oma panditud kodu ja vähendada kohtutäiturite nõudeid. Lisaks väljendab kaebaja rahulolematust sellega, et Viru Vanglast Tartu Vanglasse ümber paigutades tõsteti tema ohtlikkuse taset „kõrgohtlikuks“.
6.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja ei saa nõuda, et kohus kohustaks vanglat R. Issit avavanglasse paigutama. Kohtul puudub õigus kohustada vastustajat kaebaja ümberpaigutamise haldusakti andma, kuid võimalik on menetleda nõuet, millega kohus kohustaks vanglat algatama ümberpaigutamise menetlust. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja õigusi tema avavanglasse ümber paigutamise menetluse algatamata jätmisel rikutud ei ole ning kohustamisnõude rahuldamiseks kaebuses toodud põhjendustel alust ei ole. On meelevaldne järeldada, et kui kinnipeetav on käitunud vanglas korda rikkumata ning on täitnud temale ITK-s ettenähtud tegevused, peab sellele järgnema tema usaldusväärseks arvamine ning avavanglasse paigutamine. Kuivõrd kaebaja ei tunnista toimepandud raskeid isikuvastaseid kuritegusid, puudub veendumus, et kergema järelevalvega avavanglasse paigutamisel suudab kaebaja hoiduda samalaadsete kuritegude toimepanemisest. Asjakohased ei ole kaebaja väited saada avavanglasse töötamise eesmärgil, kuna töö saamise tingimused kinnises vanglas ja avavanglas ei erine.
7.8. märtsi 2017. a vastuses halduskohtu 6. märtsi 2017. a kirjale R. Issi täpsustas kaebuse nõudeid märkides, et soovib lisaks varasemale kohustamisnõudele lisada Tartu Vangla
27.oktoobri 2016. a vastuse nr 2-3/4642-2 tühistamise nõude. Tartu Halduskohus rahuldas
14.märtsi 2017. a määrusega R. Issi kaebuse muutmise taotluse, võttes lisaks varasemalt esitatud kohustamisnõudele menetlusse haldusakti tühistamise nõude.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
8.Tartu Halduskohus jättis 15. mai 2017. a otsusega Raul Issi kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
9.1.Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebaja avavanglasse paigutamise menetluse algatamata või avavanglasse ümber paigutamata. Kohtu hinnangul on kunstlik eristada kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse algatamata jätmist avavanglasse ümber paigutamata jätmisest, kuna mõlemal juhul on tulemus sama ja kaebaja suhtes järelevalverežiim ei muutu.
9.2.VangS § 20 lg 1 mõttes saab kinnipeetava avavanglasse paigutamine alata kas vangla initsiatiivil või kinnipeetava taotluse alusel. Kui kinnipeetava ümberpaigutamine jääb vangla initsiatiivil algatamata, tuleb kinnipeetaval esmalt läbida kohustuslik kohtueelne menetlus nõudega kohustada ümberpaigutamist otsustama. Praegusel juhul on vastustaja otsustanud kaebaja avavanglasse ümber paigutamata jätmise kaebaja taotluse alusel ning kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus kohustamisnõude osas läbitud.
9.3.VangS § 20 lg-st 1 järeldub, et kui normis sätestatud eeldused on täidetud, on vanglal õigus kaaluda, kas kinnipeetav paigutada avavanglasse või mitte. Praegusel juhul ei ole vastustaja veendunud, et kaebaja ei pane toime uut õigusrikkumist. Selle tingimuse sisustamine ei ole õigusliku tagajärje valiku, vaid õigusnormi koosseisu ühe elemendi täidetavuse küsimus.
9.4.ITK-s märgitu „Avavanglasse ümberpaigutamine – täitmiskavast tulenevalt [---] 13.09.2016“ on avavanglasse paigutamisel informatiivse tähendusega ja sellest ei tulene kaebajal subjektiivset õigust saada avavanglasse.
9.5.Uute õigusrikkumiste ennetamise sisustamisel on määrav tähendus asjaolul, millist liiki kuriteo on kaebaja toime pannud. Asjakohane on arvestada kaebaja enda suhtumist toime pandud kuriteosse. Kohus nõustus vangla järeldustega, et tuvastatud asjaolud ei võimalda tõsikindlalt oletada, et kaebaja ei paneks toime uusi õigusrikkumisi. Vangla on õiguspäraselt jätnud kaalumata, kas kaebaja paigutada avavanglasse või mitte. Asjaolusid, miks kaebajal on vaja avavanglasse saada, tulnuks vanglal arvesse võtta kaalumisel, mitte õigusnormi eelduse täidetavuse juures, mistõttu pole kaebaja sellesisulised väited asjakohased.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Raul Issi esitas 18. mail 2017 apellatsioonkaebuse, milles ei nõustu Tartu Halduskohtu 15. mai 2017. a otsusega ja palub ringkonnakohtul asi uuesti läbi vaadata.
10.1.Avavanglasse ümberpaigutamise õigus on sisse kirjutatud vangistusseadusesse. Halduskohtu otsuse p-s 11 on märgitud, et ITK on informatiivse tähendusega, kuid tegelikkuses kui kinnipeetav keeldub ITK täitmisest, järgneb karistus vangistusseaduse § 69 mõistes ning pääs avavanglasse on seejärel suletud.
10.2.Vangla põhjendused ümberpaigutamisest keeldumiseks on otsitud. Kaebajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, tal on hea läbisaamine kaaskinnipeetavatega ja ta osaleb tööhõives. Aluseks on võetud kohtuotsus, kus on eiratud tunnistajate ütlusi ja puudub kaebaja süüd tõendav materjal. Vangla isegi ei lase tõestada, kas kaebaja suudab õiguskuulekalt käituda,
kuigi kaebaja on seda teinud alates 1999. aastast s.h ka vanglas ning kavatseb seda jätkata avavanglas ja vabanedes, kui selleks talle võimalus antakse.
10.3.Olukorras, kus kaebajal avanes võimalus üleviimiseks avavanglasse tulenevalt ITK-st, on kaebaja küsinud oma kontaktisikult, kas ta peab üleviimiseks midagi tegema. Kontaktisiku sõnul teeb üleviimiseks kõik vajaliku vangla, kuid aja möödudes sai kaebaja kontaktisikult ilma põhjendusi esitamata vastuse, et kaebajat on otsustatud avavanglasse mitte üle viia.
10.Vastuses apellatsioonkaebusele palub Tartu Vangla jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kirjeldused ja põhjendused apellandi suhtel läbiviidud süüteomenetluse ning tehtud süüdimõistva otsuse või tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata jätmise ebaõigsuse kohta on asjakohatud ning tuleb jätta tähelepanuta, kuna halduskohtul puudub pädevus maakohtu otsuste õiguspärasuse hindamiseks. Asjassepuutuvad pole ka etteheited inspektor-kontaktisiku tegevusele kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel. Halduskohus on õigesti leidnud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda avavanglasse ümberpaigutamist, st kinnipeetaval puudub õigus valida, millisel režiimil (kas kinnises-või avavanglas) ta temale mõistetud vangistust kannab. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine on vangla otsus ning juhul, kui puudub tõsikindel veendumus, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist, ei ole vangla kohustatud kaaluma kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 15. mai 2017. a otsus tuleb jätta muutmata ja R. Issi apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis tingiksid kaebuse rahuldamise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 halduskohtu põhjendusi siinkohal ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt ITK mittetäitmisel kinnipeetava poolt kohaldab vangla karistusi, kuid väidab samas, et ITK on informatiivne. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata ega ole välja toodud konkreetseid asjaolusid, kas või missugustel juhtudel on vangla kaebaja suhtes ITK-s märgitust tulenevalt karistusi kohaldanud, mistõttu tuleb lugeda, et kaebaja väide karistuste kohaldamiste kohta on paljusõnaline ja tõendamata.
13.VangS § 16 kommentaaride kohaselt (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. P. Pikamäe, lk 66-67) on täitmiskava oma olemuselt mitte haldusakt, vaid üksiku kinnipeetava vangistuse täideviimist planeeriv programmiline dokument, mis vahetult ei piira kinnipeetava õigusi ega pane talle kohustusi. Kinnipeetaval on võimalus vaidemenetluses või halduskohtus vaidlustada täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikke otsustusi, millega piiratakse kinnipeetava õigusi ning mis vormistatakse eraldi haldusaktidega. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks ITK mõne osa kohtulikku vaidlustamist juhul, kui täitmiskava mõni osa vastab sisuliselt haldusakti tunnustele, tekitades, muutes või lõpetades kinnipeetava õigusi või kohustusi.
14.Käesolevalt on R. Issi ITK-sse avavanglasse ümberpaigutamise kohta märgitud kuupäeva näol tegemist formaalse eeldusega avavanglasse paigutamiseks s.t. tegemist on kuupäevaga, millest alates üleüldse kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse VangS § 20 kohaselt on võimalik. VangS § 20 annab avavanglasse paigutamiseks kolm iseseisvat alust: individuaalsest täitmiskavast tulenev vangistuse kinnise täideviimise ebaotstarbekus, reaalselt ärakandmisele kuuluva karistusaja vangistuse ajaline lühidus (vähem kui üks aasta) ja karistuse kandmiselt vabanemise tähtpäeva lähenemine (ära kanda vähem kui 18 kuud). Loetletud formaalsetel
eeldustel on kinnipeetava üleviimine avavanglasse võimalik, kui võib põhjendatult oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, lk 74).
15.Kehtivast õigusest ei tulene vangla kohustust (seega ka mitte kinnipeetava subjektiivset õigust) ITK-sse märgitud kuupäevast kinnipeetav avavanglasse ümber paigutada või ümberpaigutamist otsustada. Niisugust kaalutlusotsuse tegemise kohustust ei tulene ka juhul, kui täidetud on kõik kolm formaalset avavanglasse ümberpaigutamise eeldust. Kehtiv seadusandlus ei välista kinnipeetava enda poolt taotluse esitamist avavanglasse ümberpaigutamiseks, kui tema hinnangul on selleks kõik vajalikud tingimused täidetud. Nimetatud taotluse rahuldamata jätmist on võimalik vaidlustada ettenähtud korras nagu kaebaja käesolevas asjas ongi teinud. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et kinnipeetaval ei ole õigust valida karistuse kandmise kohta ja nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Tõlgendades vangistusseaduse §-e 14, 16 ja 20 süstemaatiliselt, on leitud, et vangistusseaduse mõtte kohaselt prevaleerib vangistuse kinnine täideviimine avatud täitmise ees (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, lk 43, 73).
16.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et vangla põhjendused kaebaja avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumisel on otsitud ja aluseks on võetud ebaõige kohtuotsus. Isegi, kui kaebaja hinnangul on tema suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus ebaõige, ei väära see asjaolu, et kaebaja suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus ning see on jõustunud. Õiguskindluse põhimõttest tulenevalt on kohtuotsustel, mida ei saa enam vaidlustada, õigusjõud ning reeglina ei saa seda muuta. Halduskohus on vaidlustatava otsuse põhjenduste punktis 12 kontrollinud, kas vanglal oli alus oletada, et kaebaja ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning pidanud vastustaja järeldust põhjendatuks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja toime pandud kuriteo raskus, mille kohta on jõustunud kohtuotsus, on asjaoluks, mida tuleb arvestada uute õigusrikkumiste võimaliku toimepanemise hindamisel.
17.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et apellatsioonkaebuse väited kaebaja kohta süüdimõistva otsuse või tema tingimisi ennetähtaega vangistusest vabastamata jätmise kohta tuleb jätta tähelepanuta. Ka halduskohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 12 märkinud, et halduskohus ei hinda ümber jõustunud kohtuotsust, millega kaebaja süüdi mõisteti. Halduskohtul puudub pädevus maakohtu otsuste õiguspärasuse hindamiseks. Lisaks jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja väited selle kohta, et Tartu Vangla on avavanglasse ümber paigutanud teisi kriminaalkurjategijaid, kes on samuti sooritanud raskeid isikuvastaseid kuritegusid ning omavad mitmeid distsiplinaarkaristusi. HKMS § 44 lg 1 kohaselt saab isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebuse aluseks saavad olla vaid kaebaja enda subjektiivsete õiguste võimalike rikkumistega seotud asjaolud. Eelkõige on kaebajal õigus sellele, et tema enda avavanglasse paigutamine otsustatakse õiguspäraselt. Teiste kinnipeetavate varasem avavanglasse paigutamine iseenesest ei loo õigustatud eeldust, et ka kaebaja saab osa karistusest kanda avavanglas. Üldsõnalise väite alusel, et vangla on varasemalt paigutanud avavanglasse isikuvastase kuriteo toime pannud kinnipeetavaid ei luba järeldada, et kaebajaga sarnase teo toimepannud isikud tavapäraselt avavanglasse paigutatakse. Vastustaja on osutanud nii kaebaja teo raskusele kui ka sellele, et ta tegu ei kahetse, mistõttu ei ole välistatud õiguskorda rikkuva käitumise kordumine. Seega ei saa kaebaja väite alusel järeldada, et kaebajat oleks koheldud erinevalt teistest kinnipeetavatest sarnases olukorras. Vastustaja on teinud kaebajat puudutava individuaalse otsustuse, asjaolude pinnal, mis ei kattu kaebaja väites nimetatud asjaoludega.
18.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 15. mai 2017. a otsus muutmata.
19.HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja.
Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ning vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu, 15 euro tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes 15 euro ulatuses Eesti Vabariigi kanda.
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.