Korrakaitse › Relvaload

14.12.2016 esitas ettevõte Politsei ja Piirivalveametile eriloa taotluse, milles soovib luba erinevate kaliibritega laskemoona (kogusummas 3 350 000 tk) Vene Föderatsioonist Eesti Vabariiki sisseveoks eesmärgiga laskemoona Eestis ladustada ning hiljem seda müüa. Eriloa soovitav kehtivusaeg on üks aasta. Politsei- ja Piirivalveameti 29.01.2017 otsuses nr 4.2-2/1711-2 märgitakse, et vastavalt siseministri 16.03.2015 määruse nr 10 § 4 lg 3 p-le 2 ei anta eriluba juriidilisele isikule laskemoona Eestisse sisseveoks, kui see on rahvusvahelisest sanktsioonist tulenevalt keelatud, millest tulenevalt keeldutakse Sudex OÜ-le eriloa väljastamisest põhjusel, et laskemoona Eestisse sissevedu on keelatud seoses kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooniga. 14.02.2017 esitas kaebaja vaide Politsei- ja Piirivalveameti 29.01.2017 otsuse nr 4.2-2/1711-2 tühistamiseks. 19.03.2017 vaideotsusega jättis Politsei- ja Piirivalveamet vaide rahuldamata. 19.04.2017 esitas Sudex OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 29.01.2017 eriloa väljastamisest keeldumise otsuse nr 4.2-2/1711-2 tühistamiseks või tühisuse tuvastamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi ning teha uus otsus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Eritaotluses toodud kogus 3 500 000 padrunit on arvestatud sellega, et loa saamisel kaebajal oleks võimalus tuua selle koguse taotletud eriloa kehtivuse aja jooksul ehk ühe aasta jooksul. Antud kogus oli ka arvestatud kaebaja kasutuses oleva relvalaoga, mille maht on ca 2 konteinerit. Ühe konteineri maht on alates 500 000 kuni 900 000 padrunit (sõltub padrunite kaliibrist). Seega sissetoomiseks taotletud laskemoona arv on mõistlik ja kaebaja kasutuses oleva lao läbilaskevõime on piisav p-s 1. märgitud kauba ladustamiseks ning probleemide teke sissetoodud kauba hoidmisega on välistatud. Eriloa taotluses toodud kaup on vajalik tarnimiseks Eestis asuvatele äripartnereile, näiteks kauplemiskettidele Konger&Konger,Vobla Fishing, Anome, Artemis jne. Spordiorganisatsioonidele, näiteks Taktikalise Laskmise Keskus, Laskespordiklubi (IPSC) jne. Euroopas olevatele äripartnereile, näiteks "Ieroči" SIA (Lätis asuv 9 kauplustekett), "Sain" SIA (Lätis asuv lasketiir), UAB "Oksalis" (Leedu kauplustekett), UAB Vollit (Leedus asuv kauplustekett); AFG Securiti-Corporation s.r.o. (Tsehhis ja Slovakkias hulgimüügiga tegelev müügikett), Turunmaan Ase ja Kone OY (Soome äriühing). Kõik eeltoodud ettevõtted on kaebaja pikaajalised äripartnerid, kuhu viimane tarnib kaupa ja kes on ka huvitatud taotluses toodud kauba hankimisest. Samas kaebajal on ka plaanis osaleda riigihangetes, laskemoona ja relvade tarnimiseks Eesti jõustruktuuridele. Sissetoomisele taotletud kaup on oma spetsifikatsiooni järgi ettenähtud eelkõige sportlastele ja enesekaitseks. Kahjuks sisseveoks taotletud kauba kohta ei saa kaebaja esitada kohtule ei eellepinguid ega tarnelepinguid eelnimetatud organisatsioonidega, kuna siiani ei saa olla kindel, kas taotletud kauba sissetoomine lubatakse või mitte. Samas ka pakkumiste esitamine oma äripartneritele käesoleval etapil ei ole võimalik, kuna kaebaja ei saa kehtestada lõplikku hinda, sest ei ole veel teada, milline on Vene Föderatsioonist kauba kohale toimetamise reaalne maksumus. Selleks, et seda kindlaks teha, on tarnelepingu lisas 1 kajastatud minimaalse tarne kogus koos kauba hindadega, mida oli plaanis tuua kohale toimetamise reaalse maksumuse tuvastamiseks. Tarnelepingu lisas 1 kajastatud hinnad kehtivad ka kauba suurematele kogustele lepingu kehtivuse ajal. Kaebaja on kindel, et kaup on kergelt realiseeritav ja tarnelepingus toodud laskemoon on nii Eesti kui ka Euroopa Liidu territooriumil väga populaarne ja nii müüjate kui ka nende klientide poolt alati nõutav. On selge, et seda tüüpi kauba sissetoomine Eestisse mitte mingil määral ei ohusta Eesti ja Euroopa Liidu julgeolekut, kuna tegemist on tsiviilkasutusiseloomu padrunitega, mille kasutajateks võivad olla vaid tsiviilisikud, sh sportlased või sisekaitsestruktuurid. Taotletud kauba sissetoomine kannab puhtalt ärilist iseloomu ja eriloataotlus kauba sissetoomiseks oli piisavalt põhjendatud. Kui vastustajal olid kahtlused ja/või vastustaja peale taotluse vastuvõtmist leidis, et taotluses puudusid tõendid või muud põhjendused,

vastustajal oli kohustus uurida kõiki asjaolusid ja nõuda taotlejalt lisatõendeid ning esitada kaebajale vastavad küsimused oma taotluse põhjendamiseks. Seda vastustaja paraku teinud ei ole. Vastustaja esitas oma küsimused taotluse põhjendamiseks pärast otsuse vastuvõtmist kohtuistungi ajal, mis ei ole kaebaja seisukohalt kooskõlas haldusmenetluse põhimõtetega. Kaebaja on seisukohal, et ei 29.01.2017 otsus ega 19.03.2017 vaideotsus eriloa väljastamisest keeldumise kohta pole piisavalt põhjendatud ja ei vasta kehtivatele normidele. 14.12.2016 taotluse esitamisel kaebaja lähtus eelkõige seni kehtivast praktikast ja EL Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP, 31.07.2014 sätestatust ning viitab Nõukogu otsusele 2014/512/ÜVJP artikli 2 lg-le 4, mille kohaselt ei mõjuta samas artiklis lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud keelud enne 01.08.2014 sõlmitud lepingute või kokkulepete täitmist ja selliste varuosade ja teenuste pakkumist, mis on vajalikud liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohast. Kaebaja arvates pooltel ei ole vaidlust selle üle, et rahvusvaheline sanktsioon ei mõjuta 10.12.2013 sõlmitud lepingut ning samuti muid mistahes vormis enne 01.08.2014 sõlmitud kokkuleppeid Sudex OÜ ja Tuula Padrunitehase vahel. Vastustaja vaidlusküsimuse reguleerivate normide tõlgendamine kõne all oleva kauba sissetoomise keelustamise osas on ebaõige. Vastustaja leiab, et kokkulepe mis on pärast 31.07.2014 sõlmitud üksnes konkreetse kaubapartii tarneks, ei allu Euroopa Liidu Nõukogu otsuse nr 2014/512/ÜVJP artikli 2 punktis 3 kehtestatud keelule, sest sellele kohaldub sama artikli punktis 4 sätestatud erand. Nõukogu otsuse artikli 2 punkt 3 keelab tulirelvade ja laskemoona puhul nii nende importimise, ostmise kui ka vedamise Vene Föderatsioonist. Sellest vastustaja ekslikult järeldub, et nõukogu otsuse artikli 2 punktis 4 sätestatud erand kehtib enne 01.08.2014 importimise, ostmise ja vedamise kohta sõlmitud lepingute või kokkulepete täitmise kohta ja seega ei ole PPA-l võimalik väljastada eriluba sanktsiooni all oleva kauba sisseveoks, kuna see käsitleb tarnelepingut, mis on sõlmitud või soovitakse sõlmida peale 01.08.2014. Kaebaja leiab, et ei pea sõlmima ja ei ole üritanudki sõlmida täiendavaid lepinguid iga tarne kohta, kuna tarnetingimused on juba piisavalt reguleeritud olemasoleva 10.12.2013 tarnelepinguga ja iga tarne kohta tehakse müüjale vaid tellimus ja ettemaks tellitud tarne ulatuses. See on tavaline ja laialt levinud praktika müügivaldkonnas ja selle müügiskeemi järgi teostavad oma tegevust enamus nii rahvusvahelise kui ka riigisisese müügiga tegelevad ettevõtted. Siinkohal kaebaja rõhutab, et kõne all olev tarneleping oli sõlmitud reaalsete ostu-müügi tehingute teostamiseks ja ei olnud koheselt realiseeritud vaid Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP punktide väärtõlgendamise tõttu, mis ei tähenda lepingu kehtetust. 2013. aastal sõlmiti leping Tuula Padrunitehasega eesmärgiga tehases toodetud laskemoona Eestis müüa. Alles pärast lepingu sõlmimist kehtestati Euroopa Liidu poolt piiravad meetmed. Kuna kaebaja peamiseks partneriks oli Venemaa Föderatsioonis asuv Tuula Padrunitehas, ei hakanud kaebaja eelnimetatud otsuse valguses tegema investeeringuid relvahoidla ehitamiseks ega kohe taotlema relvamüügiks vajalikku tegevusluba. 2016. aastal tegi kaebaja olulised investeeringud ja ehitas relvahoidla, mis oli inspekteeritud ja edukalt töösse läinud. Samas oli ka saadud tegevusluba GVM000097 relvade või laskemoona hoidmine teenusena ja relva, tulirelva olulise osa, tulirelva lisaseadise või laskemoona müügiks. Seega kaebajal olid põhjendatud ootused saada vastustajalt positiivne otsus, kuid siiamaani kaebaja jaoks arusaamatutel põhjustel vastustaja keeldub eriloa väljaandmisest. Vastustaja viide nõukogu otsuses 2014/512/ÜVJP keelavatele sätetele ei ole põhjendatud, samas ei ole ka selgitatud, kuidas sisseveetav kaup võiks mõjuda Euroopa Liidus olemasolevate võimete säilitamist ja ohutust, ei ole ka välja toodud vastustaja 07.04.2026 vastuses nimetatud koostööpartnerite hinnangud. Samas ei ole ka arusaadav vastustaja vaideotsuste põhjendamine viitega siseministri 16.03.2015 määrusele nr 10. Vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud, millest on tingitud olukord, kus üks liikmesriik, nt Saksamaa (siinkohal kaebaja saab tuua ka teised EL liikmesriigid kes toovad sisse oma territooriumile nimetatud tootja kaupa Vene Föderatsioonist), saab importida Tuula Padrunitehase kaupa, aga teine liikmesriik, Eesti, ei saa, millega asetatakse kaebaja ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste liikmesriikidega. Seejuures vastustaja ei keela taotlejale tegeleda Tuula Padrunitehase toodete kauplemisega, kuid

asetab kaebaja olukorda, kus kauplemiseks viimane peab tooma Eestisse kaupa vaid teistest liikmesriikidest, kuhu see kaup satub Venemaa Föderatsioonist, kust sellist kaupa vastustaja otsuse kohaselt Eestisse tuua ei saa. Kaebaja on seisukohal, et eriloa keeldumiseks ei olnud vastustajal ühtegi arvesse võetavat põhjust ja otsuse langetamisel pidi lähtuma Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP artikli 2 lõige 2 4 sätestatust ja otsuse sätete tõlgendamisel arvestama eelkõige Euroopa Liidu kehtivast praktikast, millele kaebaja viitas eriloa saamise taotluses ja vaides. Maksu ja Tolliamet juba 04.08.2016 tegi tagasiulatava paranduse kauba kaubakoodoga 9306210000 (Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2016/1821) impordikeelu lõpetamise osas Venemaa Föderatsioonist alates 31.01.2017. Antud asjaolu veelkord kinnitab, et vastustaja poolt vastu võetud otsus ei ole põhjendatud. Vastustaja otsus ka vastuolus ettevõtlusvabaduse põhimõttega. Euroopa Liidu ühisturg, mida iseloomustab kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine riikide vahel, vaba konkurents ning ühine tollipoliitika, rajaneb suures osas ettevõtlusvabaduse tunnustamisel. ELTL keelab liikmesriikidevahelised koguselised impordi- ja ekspordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed (PS art-d 34, 35), asutamisvabaduse piirangud (PS art 49), teenuste osutamise vabaduse piirangud (PS art 56) ja kapitali vaba liikumise piirangud (PS art 63). Neid vabadusi käsitleb EL lepinguõigus põhivabadustena. EL põhiõiguste harta mainib art-s 16 sõnaselgelt ka ettevõtlusvabadust, mida tunnustatakse EL õiguse ja siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt. Euroopa Kohus on põhiõigusi tunnustanud kui EL õiguse üldpõhimõtteid. Nii on kohus tunnustanud vabadust tegelda majandusliku või kaubandusliku tegevusega omandiõiguse osana (vt otsus Nold vs. komisjon, 14.05.1974). EL õigus eristab seega põhivabadusi, milleks on kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine (ELTL art 26) ja põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid (ELL art 6). Ettevõtlus on tegevus, mille eesmärk on üldjuhul tulu saamine kauba tootmisest, müümisest, teenuste osutamisest, vara realiseerimisest jne. Ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab Riigikohtu poolt antud esimese määratluse järgi kõiki tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid (RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00). Hiljem on Riigikohus andnud ettevõtluse mõistele veelgi avarama tõlgenduse, märkides, et ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub „tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus” (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02; RKPJKo 06.07.2012, 34-1-3-12, p 41). Ettevõtlusvabaduse tuumaks on riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks ja seda vabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse (RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00, p 11). Seega on ettevõtlusvabaduse kaitsealas ka ettevõtluse vormidele kehtestatud reeglid (RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 41). Laskemoona sissetoomiseks eriloa andmine on vastustaja kaalutlusotsus. Vastavalt HMS § 4 lg-le 2 tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vaidlustatav otsus on ilmselges vastuolus haldustegevuses kehtiva õiguskindluse printsiibiga ja kaebaja õiguspärase ootusega. Vaidlustavas haldusaktis puudub täielikult faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline sidumine, mille põhjal võiks kaebuse esitaja kui haldusakti adressaat järeldada, et miks jõudis haldusorgan just vastavasisulise haldusotsuseni. Vastustaja on haldusakti väljaandmisel põhjendamatult ignoreerinud kaebuse esitaja poolt korduvalt esitatud kirjalikke vastuväiteid rahvusvahelise praktika tunnistamisel. Diskretsiooni teostamisel oleks pidanud vastustaja põhjalikult kaaluma kaebuse esitaja poolt esitatud vastuväiteid. Vastustaja ei ole haldusakti langetamisel analüüsinud ega käsitlenud enne haldusakti andmist toimunud haldusmenetluse kestel kaebuse esitaja poolt välja toodud olulisi asjaolusid ega võtnud nende osas haldusaktis seisukohta, jättes olulised asjaolud haldusakti andes tähelepanuta. Kuigi kaebuse esitaja möönab, et iseenesest on aktsepteeritav esitada haldusakti põhjendused mitte üksnes haldusaktis endas, vaid ka muus menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, siis on sellele vaatamata lepitamatus vastuolus haldusakti motiveerimiskohustusega olukord, kus viide muule dokumendile on sedavõrd üldine, et puudub selgus haldusakti motivatsiooni tegelikus sisus ja

ulatuses (millises osas viidatud dokument moodustab haldusakti põhjenduse). Nii on Riigikohus märkinud kohtuasja nr 3-3-1-54-03 p-s 36, et esitades haldusakti motivatsiooni viiteliselt teises dokumendis, peab isikule lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendustest. Riigikohus on sama põhimõtet korranud ka lahendis 3-3-1-28-04, mille p 17 märgib kohus: ”Kui motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes muus dokumendis, peavad haldusaktis olema välja toodud põhimotiivid. Viide muule dokumendile peab olema niivõrd täpne, et võimaldab isikul mõista, milline osa dokumendist kujutab endast haldusakti põhjendust”. Käesoleval juhul jääb kaebuse esitajale ebaselgeks vastustaja otsuse motivatsiooni tegelik sisu ja ulatus, kuivõrd vastustaja otsuses endas puuduvad igasugused haldusakti põhjendused, samas ei ole vastustaja otsustes üheselt viidatud, et haldusakti põhjendused asuvad teises dokumendis.

Vastustaja: Eriloa väljastamisest keeldumise õiguslikuks aluseks on RelvS § 59 lg 5 alusel kehtestatud Siseministri 16.03.2015 määrusega nr 10 kinnitatud „Eriloa väljastamise ja vormistamise kord, eriloa alusel Eestisse sisse- ja Eestist ajutiselt väljaveetava relva, tulirelva olulise osa ja laskemoona nomenklatuuri ning eriloa vorm“ (edaspidi kord) § 4 lg 3 p 2, mille kohaselt Politsei- ja Piirivalveamet keeldub eriloa andmisest, kui relva, selle olulise osa või laskemoona sissevedu on keelatud tulenevalt rahvusvahelisest sanktsioonist. 31.07.2014 Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP1 art 2 p 3 kohaselt on keelatud relvade ja igasuguste nendega seotud materjalide, sealhulgas tulirelvade ja laskemoona, sõjaväeveokite ja -seadmete, poolsõjalise varustuse ja neile ette nähtud varuosade importimine, ostmine või vedamine Venemaalt liikmesriikide kodanike poolt või kasutades liikmesriikide lipu all sõitvaid laevu või õhusõidukeid. Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP art 2 p 4 kohaselt lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud keelud ei mõjuta enne 01.08.2014 sõlmitud lepingute või kokkulepete täitmist ja selliste varuosade ja teenuste pakkumist, mis on vajalikud liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohast. Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP art 2 p-st 4 tuleneva keelu rakendamisperiood on pool aastat. Keeld (relvaembargo) kehtib vastavalt 28.06.2017 Nõukogu otsuse 2017/1148/ÜVJP, millega muudeti otsust 2014/512/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas art 1 p 1 kohaselt kuni 31.01.2018. Vastustaja on tõendanud, et kaebaja oli teadlik nii relvaembargost kui ka sellest, et eriloa taotlust ei pruugita rahuldada. Kaebaja ei ole eriloa taotluses ega ka kohtumenetluses toonud välja põhjendusi Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP art 2 p 4 kohaldamiseks, kuigi kaebajale põhjendamiskohus tuleneb õigusaktist (korra § 3 lg 2 p 1). Seega on vastustaja õiguspäraselt tuvastanud, et kaebaja poolt eriloa taotluses märgitud kauba (padrunid kokku 3 350 000 tk) puhul ei ole tegemist selliste lepingukohustuste täitmisega, millistele kohaldub Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP art 2 p 4 ehk tegemist ei ole lepingukohustuste täitmisega ja kaubaga, mis on vajalikud Euroopa Liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohast. Lisaks on leidnud tuvastamist, et 10.12.2013 tarnelepingust ei nähtu kauba koguseid, millised on esitatud eriloa taotluses (võrdle tarnelepingu p 1, sh lisa 1 ning eriloa taotluses esitatud kauba koguseid). Seega esineb vastuolu esitatud teabe osas, mida kaebaja ei kõrvaldanud ka kohtumenetluses. Maksu- ja Tolliameti veebilehel Eesti Tollitariifistikust kaubagrupi 93 – relvad ja laskemoon, nende osad ja tarvikud- kohta tehtavast päringust nähtavad piiravad meetmed ja nende kohaldamise õiguslik alus, mistõttu on ebaõige kaebaja seisukoht impordikeelu lõpetamise kohta alates 31.01.2017. Vaidlus puudub asjaolude üle, et kaebajale on väljastatud tegevusluba, kuid ainuüksi tegevusloa olemasolu ei saa automaatselt kaebajale kaasa tuua õigustatud ootust eriloa taotluse rahuldamiseks, sest eriloa taotluse ja tegevusloa taotluse menetlused on eraldiseisvad menetlused, millistele

kohalduvad erinevad tingimused ning millised menetlused lõpevad eraldiseisvate haldusaktidega. Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP art 2 p 3 sätetest tulenev piirang on ajutise iseloomuga, mistõttu ei saa piirang ebaproportsionaalselt piirata kaebaja ettevõtlusvabadust. Vastustaja leiab, et otsuste (29.01.2017 eriloa väljastamisest keeldumise otsus nr 4.2- 2/1711-2 ja 19.03.2017 vaideotsus nr 4.2-2/1711-5) õiguspärasust kinnitavad faktilised asjaolud ning kogutud ja esitatud tõendid kogumis. Otsused on välja antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, piisavalt põhjendatud, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Seega puuduvad alused otsuste tühistamiseks. 18.08.2017 esitas kaebaja täiendavad seisukohad ja põhjendused kaebusele ning taotluse tõendite lisamiseks. Kaebaja selgitab, et eriloa taotluses padrunite kogus 3 350 000 (kaebajal täiendavates seisukohtades märgitud 3 500 000) on taotletud arvestusega, et eriluba kehtib aasta jooksul ning kaebaja laopind on piisav eriloa taotluses märgitud padrunite koguse ladustamiseks. Eriloa väljastamisest keeldumise aluseks on asjaolu, et kehtib relvaembargo ning kaebaja ei ole tõendanud, et on isikuks ja vastab Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP art 2 p 4 sätestatud tingimustele, kellele keelud ei laiene, st kaebaja ei ole tõendanud, et imporditav kaup on vajalik liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohast. Samuti ei ole esitatud tõendit, mis kinnitab padrunite koguse 3 350 000 ostmise võimalust Tuula Padrunitehasest, sest esitatud tõenditest nähtub, et 10.12.2013 sõlmitud leping nr 643/08629358/230 puudutab vaid lisas 1 (spetsifikatsioon) märgitud kogust 14 800 padrunit. Kaebaja selgitab, et eriloa taotluses toodud kaup on vajalik tarnimiseks Eestis asuvatele äripartnereile. Kaebaja kinnitab, et kõik kaebaja poolt loetletud ettevõtted on kaebaja pikaajalised äripartnerid. Vastustaja esitas 21.06.2017 vastuse lisana kaebaja majandusaasta aruanded (sh ka tegevusaruanded), millistest ei nähtu nimetatud koostööpartnereid. Samuti ei nähtu esitatud eriloa taotlusest andmed väidetavate äripartnerite kohta, kuigi juhul, kui kaebajale on kauba saaja või lõppkasutaja teada (korra § 3 lg 2 p-d 71-72), pidanuks andmed eriloa taotluses märkima. Asjaolu, et kaebajal on tulevikus plaanis osaleda riigihangetes laskemoona ja relvade tarnimiseks Eesti jõustruktuuridele, ei anna alust pidada 29.01.2017 eriloa väljastamisest keeldumise otsust õigusvastaseks ega õigust pidada kaebajat isikuks, kellele 29.01.2017 laienes Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP art 2 p-st 4 tulenev kohaldamisala. Kaebaja selgitab, et kuna siiani ei saa olla kindel, kas taotletud kauba sissetoomine lubatakse või mitte ning ei ole teada ega võimalik kehtestada lõpliku hinda põhjusel, et ei ole teada Vene Föderatsioonist kauba kohale toimetamise reaalne maksumus, ei ole võimalik pakkumiste esitamine äripartneritele. Vastustaja leiab, et selline põhjendus on otsitud, sest kaebajale on teada veo eest vastutava isiku andmed (eriloa taotluse p 7), seega on võimalik arvestada ligikaudne kauba edasimüügi hind. Vaidlust ei ole selles, et kaup on kergelt realiseeritav ja tarnelepingus toodud laskemoon on nii Eesti, kui ka Euroopa Liidu territooriumil väga populaarne ja nii müüjate kui ka nende klientide poolt alati nõutav. Vaidlus on selles, et imporditav kaup ei ole vajalik liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohalt ehk 10.12.2013 sõlmitud lepingule nr 643/08629358/230 ei kohaldu Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP art 2 p 4. Kaebaja selgitab, et laskemoona kulu on hiiglaslik ja selle realiseerimine alati kasvab. Relvaembargo kehtestamise üks eesmärkidest ongi piirata ja hoida kontrolli all relvade, s.h laskemoona sissevedu Venemaalt liidu huve kahjustava või ohustava olukorra vältimiseks ning mõjutamaks Venemaa käitumist, st reageerida Venemaa tegevusele, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas. Paljasõnaline on kaebaja väide, et seda tüüpi kauba sissetoomine Eestisse mitte mingil määral ei ohusta Eesti ja Euroopa Liidu julgeolekut, kuna tegemist on tsiviilkasutusiseloomu padrunitega, mille kasutajateks võivad olla vaid tsiviilisikud, sh sportlased või sisekaitsestruktuurid. Samuti on nimetatud väide vastuolus kaebaja enda väitega, et kaebajal on plaanis osaleda riigihangetes, laskemoona ja relvade tarnimiseks Eesti jõustruktuuridele. Kaebaja heidab vastustajale ette, et kui vastustajal olid kahtlused ja/või vastustaja peale taotluse vastuvõtmist leidis, et taotluses puudusid tõendid või muud põhjendused, vastustajal oli kohustus

uurida kõiki asjaolusid ja nõuda taotlejalt lisatõendeid ning esitada kaebajale vastavad küsimused oma taotluse põhjendamiseks, mida vastustaja teinud ei ole. Vastustaja selgitab, et kuna alus eriloa väljastamise keeldumiseks tulenes asjaolust, et kehtib relvaembargo (korra § 4 lg 3 p 2), siis puudus vajadus täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks (näiteks korra § 4 lg 3 p 1, 3). Asjaolu, et kaebaja oli teadlik relvaembargost ning vastustaja korduvalt kaebajat teavitas nimetatud asjaolust, on vastustaja tõendanud ning kaebaja ise ka kinnitanud. Üksnes asjaolu, et kaebajal oli formaalselt sõlmitud 10.12.2013 Tuula Padrunitehasega leping, ei anna alust Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP art 2 p 4 rakendamiseks. 29.01.2017 eriloa väljastamisest keeldumise otsuses on vastustaja tuginenud õigusliku alusena korra § 4 lg 3 p 2 sätetele, mistõttu kaebaja etteheide, et vastustaja esitas oma küsimused taotluse põhjendamiseks pärast otsuse vastuvõtmist kohtuistungi ajal, mis ei ole kaebaja seisukohalt kooskõlas haldusmenetluse põhimõtetega, on ainetu.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 29.01.2017 otsusega nr 4.2-2/1711-2 keelduti Sudex OÜ-le eriloa väljastamisest põhjusel, et laskemoona Eestisse sissevedu on keelatud tulenevalt rahvusvahelisest sanktsioonist. Kaebaja on seisukohal, et Politsei- ja Piirivalveameti 29.01.2017 otsus ei ole piisavalt põhjendatud ega kaalutletud. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole teostanud kaalutlusõigust, taganud õiguspärase ootuse ega õiguskindluse põhimõtte järgimist. Kaebaja on seisukohal, et kuna Sudex OÜ leping Venemaa relva ja laskemoona tootjaga (Tuula Padrunitehasega) on sõlmitud enne Euroopa Liidu Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP1, 31.07.2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas, artikli 2 lg-s 4 sätestatud tähtaega, siis piirangud 10.12.2013 sõlmitud lepingu täitmisele ei laiene. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg-te 1-3 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (1). Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (3). HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtu hinnangul vaidlustatud haldusakt on piisavalt põhjendatud, antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti otsus on sisult selge ning üheselt mõistetav. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti otsuses ei sisaldu faktilisi ja õiguslikke aluseid. Vastustaja on otsuses selgitanud faktilisi asjaolusid seoses kaebaja tegevusloaga, eriloa saamiseks esitatud taotlusega ning haldusmenetluse käigus selgitatuga. Samuti on märgitud otsuse andmise õiguslik alus. Vastustaja on otsuse teinud juhindudes Relvaseaduse (RelvS) § 59 lg 5

alusel kehtetatud Siseministri 16.03.2015 vastu võetud määruse nr 10 „Eriloa väljastamise ja vormistamise kord, eriloa alusel Eestisse sisse- ja Eestist ajutiselt väljaveetava relva, tulirelva olulise osa ja laskemoona nomenklatuuri ning eriloa vorm“ § 4 lg 3 p-st 2. RelvS § 60 lg 1 kohaselt relva, selle olulise osa ja laskemoona võib sisse vedada käesoleva seaduse § 59 lõikes 4 nimetatud eriloa alusel relvade, tulirelva osade või laskemoona valmistamiseks, relvade, tulirelva osade või laskemoona müügiks või relvade ja tulirelva osade ümbertegemise ja parandamise teenuse osutamiseks. RelvS § 59 lg 4 kohaselt tsiviilrelva, selle olulise osa ja laskemoona võib käesoleva seaduse kohaselt sisse ja ajutiselt välja vedada üksnes eriloa alusel. Eriloa väljastab seda taotlevale isikule Politsei- ja Piirivalveamet. RelvS § 59 lg 5 kohaselt eriloa väljastamise ja vormistamise korra, eriloa alusel Eestisse sisse- ja Eestist ajutiselt väljaveetavate relvade, tulirelva olulise osa ja laskemoona nomenklatuuri ning eriloa vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Siseministri 16.03.2015 vastu võetud määruse nr 10 „Eriloa väljastamise ja vormistamise kord, eriloa alusel Eestisse sisse- ja Eestist ajutiselt väljaveetava relva, tulirelva olulise osa ja laskemoona nomenklatuuri ning eriloa vorm“ § 4 lg 3 p 2 kohaselt keeldub Politsei- ja Piirivalveamet eriloa andmisest, kui relva, selle olulise osa või laskemoona sissevedu on keelatud tulenevalt rahvusvahelisest sanktsioonist. 31.07.2014 Nõukogu otsuse nr 2014/512/ÜVJP1, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas, artikkel 2 p 3 kohaselt on keelatud relvade ja igasuguste nendega seotud materjalide, sealhulgas tulirelvade ja laskemoona, sõjaväeveokite ja seadmete, poolsõjalise varustuse ja neile ette nähtud varuosade, importimine, ostmine või vedamine Venemaalt liikmesriikide kodanike poolt või kasutades liikmesriikide lipu all sõitvaid laevu või õhusõidukeid. Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP artikkel 2 p 4 kohaselt lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud keelud ei mõjuta enne 01.08.2014 sõlmitud lepingute või kokkulepete täitmist ja selliste varuosade ja teenuste pakkumist, mis on vajalikud liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohast. Politsei- ja Piirivalveametil on pädevus otsustada relva, selle olulise osa ja laskemoona, sisse ja ajutiselt välja vedamiseks antava eriloa väljastamise või väljastamata jätmise üle. Politsei- ja Piirivalveametil on tulenevalt eelviidatud määruse § 4 lg 3 p-st 2 kohustus eriloa andmisest keelduda, kui relva, selle olulise osa või laskemoona sissevedu on keelatud tulenevalt rahvusvahelisest sanktsioonist. Nõukogu otsuse artiklist 2 johtuvalt relva, selle olulise osa või laskemoona sisseveo osas on kehtestatud ajutine keeld (relvaembargo) üheks aastaks. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja poolt eriloa taotluses märgitud kauba (padrunid kokku 3 350 000 tk) puhul ei ole tegemist selliste lepingukohustuste täitmisega, millistele kohaldub Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP art 2 p 4 ehk tegemist ei ole lepingukohustuste täitmisega ja kaubaga, mis on vajalikud Euroopa Liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohast. Vastustaja on märkinud vaidlustatud otsuses kaalutlused, milles lähtudes on haldusakt koostatud ning teostanud kaalutlusõigust kooskõlas volituste piiridega. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlustatavas haldusaktis puudub faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline sidumine, mille põhjal võiks kaebuse esitaja kui haldusakti adressaat järeldada, miks jõudis haldusorgan just vastavasisulise haldusotsuseni. Kaevatava otsuse sisu on selge ja arusaadav ning vastustaja seisukohad piisavalt põhjendatud.

Kohus märgib, et vastustaja on esitanud faktilised ja õiguslikud asjaolud ning sidunud faktilised asjaolud õiguslikega. Vaidlustatud otsuses on PPA kaalunud eriloa väljastamise aluseid ning analüüsinud rahvusvaheliste sanktsioonide kohaldumist kaebaja taotletud eriloa suhtes. Samuti on vastustaja käsitlenud kaebaja poolt esitatud seisukohti ning esitanud nendele oma sisulised vastuväited. Vastustaja on kaalunud otsuse tegemisel sätete kohaldumist konkreetselt kaebaja suhtes ning tulenevalt kaebaja situatsioonist ja asjaoludest hinnanud kehtestatud rahvusvahelisest sanktsioonist tuleneva keelu kohaldumist kaebajale eriloa väljastamisel. Kaebaja on 10.12.2013 sõlminud lepingu Tuula Padrunitehasega. Kaebaja on seisukohal, et kuna see leping Venemaa relva ja laskemoona tootjaga on sõlmitud enne Euroopa Liidu Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP1 artikli 2 p-s 4 sätestatud tähtaega, siis piirangud selle lepingu täitmisele ei laiene. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga. Nõukogu otsuse artiklis 2 p-s 4 on sätestatud, et keelud ei mõjuta enne 01.08.2014 sõlmitud lepingute või kokkulepete täitmist ja selliste varuosade ja teenuste pakkumist, mis on vajalikud liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohast. Sellest nähtub, et lisaks lepingu sõlmimise tähtajale peab esinema keelu kohaldamata jätmiseks veel üks eeldus. Keelu mittekohaldamise teiseks eelduseks on see, et tegemist peab olema selliste varuosade või teenustega, mis on vajalikud liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohast. Eriloa taotluses ega selle juurde käivas seletuskirjas seda asjaolu ei käsitleta. 14.12.2016 seletuskirjas märgitakse, et võttes arvesse, et eelpool mainitud piirangud olid kehtestatud pärast lepingu sõlmimist, ei näinud taotleja erilist ohtu oma äriplaanide jätkamiseks. Taotleja on pidanud vajalikuks seletuskirjale lisada 3 dokumenti: Waffen Schumacher GmbH eriluba, koostööleping ja tegevusloa andmed. Haldusasja materjali hulgas on leping (kontrakt) nr 643/08629358/230, mis on sõlmitud 10.12.2013 Venemaal asuva Tuula Padrunitehase ja Sudex OÜ vahel. Lepingu sisust nähtub, et see on sõlmitud osapoolte vahel toodete/kauba suhtes, mis on esitatud käesoleva lepingu lisas 1, mis on lepingu lahutamatuks osaks. Lisas 1 on kauba spetsifikatsioon, milles on toodud kauba nimetus, kogus ja maksumus. Padrunite koguseks on lisas märgitud kokku 14 800 tk maksumusega kokku 2 684 eurot. Lepingus, sh lepingule lisatud spetsifikatsioonis, ei ole ühtegi viidet, et see leping hõlmaks ka tunduvalt suuremat kaubakogust (üle 3 miljoni padruni). PPA on õigesti leidnud, et 10.12.2013 tarnelepingust ei nähtu kauba koguseid, millised on esitatud eriloa taotluses (tarnelepingu p-s 1, sh lisas 1, ning eriloa taotluses märgitud kauba kogused on täiesti erinevad), mistõttu esineb oluline vastuolu tarnitava kauba koguse kohta esitatud teabe osas, mida kaebaja ei ole kõrvaldanud ka kohtumenetluses. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et Sudex OÜ relvahoidla (teenusena relvade ja laskemoona hoidmine) asub Tallinnas, Läänemere Keskuse (kaubanduskeskus) tsoklikorrusel aadressil Läänemere tee 30. PPA 11.10.2016 akti (relvahoidla tingimuste kontrollimise kohta) kohaselt relvahoidla asub ärihoone keldrikorrusel. Aktis ei ole märgitud, kui suure ruumiga on tegemist. LVR Kapital Oü ja Sudex OÜ vahel 20.07.2016 sõlmitud äriruumide üürilepingu kohaselt üüritava ruumi üldpindala on 126 m2, laopind asub tsoklikorrusel. PPA 21.08.2017 koostatud järelevalveakti (juriidilise isiku kontrollimise kohta) andmetel kontrollimise hetkel relvahoidlas laskemoona ei olnud (märkusena oli toodud, et seintel puudusid riiulid kauba ladustamiseks, puudusid ka tulirelvade müügiteatised), aktile on lisatud ka fotod relvahoidla sissepääsust. Kaebuse esitaja väidab, et eriloa taotluses padrunite kogus 3 350 000 tk (kaebaja täiendavates seisukohtades on koguseks märgitud 3 500 000 tk) on toodud arvestusega, et eriluba kehtib aasta jooksul ning kaebaja laopind on piisav eriloa taotluses märgitud padrunite koguse ladustamiseks (kaebaja poolt näidatud kaubakogus on oletuslik, leping, sh selle lisa, sellist suurt kogust ei kajasta). Kohus nõustub vastustaja väitega, et üksnes asjaolu, et kaebajal oli formaalselt sõlmitud 10.12.2013 Tuula Padrunitehasega leping, ei anna alust Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP art 2 p 4 rakendamiseks. Kaebuse esitaja väitel eriloa taotluses toodud kaup on vajalik tarnimiseks Eestis asuvatele äripartneritele ning et kõik kaebaja ülalloetletud ettevõtted (eriloa taotluses ega erloataotluse

seletuskirjas neid välja toodud ei ole) on Sudex OÜ pikaajalised äripartnerid. Vastustaja esitas 21.06.2017 vastuse lisana kaebaja majandusaasta aruanded (sh ka tegevusaruanded), millest ei nähtu kaebaja poolt nimetatud ja väidetavalt kauaaegseid koostööpartnereid/äripartnereid, nende kohta ei ole andmeid esitatud. Kohtu hinnangul käesolevas kohtumenetluses ei ole ilmnenud ning kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et antud juhul esineksid Nõukogu otsuse artiklis 2 p-s 4 sätestatud tingimused, mis välistaksid keelu kohaldamise. Kaebaja ei ole tõendanud, et 10.12.2013 Venemaa relva ja laskemoona tootjaga sõlmitud lepingu alusel tarnitakse tooteid (väidetavalt väga suures koguses tulevikus), mis oleksid vajalikud liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohast. Vastupidiselt on kaebaja ise märkinud, et tegemist on tsiviilkasutuses olevate padrunitega, mille kasutajateks võivad olla vaid tsiviilisikud, sh sportlased või sisekaitsestruktuurid. 14.12.2016 esitatud eriloa taotluses märgitakse, et eriluba on vajalik tsiviilkäibes lubatud laskemoona (Tuula Padrunitehases toodetud padrunid) Eestisse sissetoomiseks, ladustamiseks ja kauplemiseks. Kohtu jaoks ei ole usutav, et taoline tsiviilkäibes kasutatav kaup on vajalik Euroopa Liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohast. Kaebaja ei ole vastustajale ega kohtule tõendanud, et Venemaalt imporditav kaup on eelkõige vajalik liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohast. Seega on täitmata Nõukogu otsuse artiklis 2 p-s 4 sätestatud rahvusvahelise saktsiooniga kehtestatud keelu välistamise eeldus ning seega ei ole alust rakendada nimetatud lepingu suhtes Nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP artikkel 2 p-s 4 sätestatut. Kaebaja on seisukohal, et kui vastustajal olid kahtlused või vastustaja peale taotluse vastuvõtmist leidis, et taotluses puudusid tõendid või muud põhjendused, oli vastustajal kohustus uurida kõiki asjaolusid ja nõuda taotlejalt lisatõendeid ning esitada kaebajale vastavad küsimused oma taotluse põhjendamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul puudus vajadus täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks, kuna relva, selle olulise osa või laskemoona sissevedu oli keelatud tulenevalt rahvusvahelisest sanktsioonist (relvaembargo) ning esines Siseministri määruse § 4 lg 3 ps 2 toodud alus. Kaebaja on seisukohal, et seadusest lähtuvalt oli kaebajal põhjendatud ootus saada vastustajalt positiivne otsus eriloa väljastamiseks. Kohus ei nõustu kaebaja sellekohase väitega. Politsei- ja Piirivalveamet on vastanud kaebaja selgistustaotlusele enne eriloa taotluse esitamist, milles ei ole asunud seisukohale, et eriloa saamine on kaebaja vältimatu õigus. Kohus märgib, et tegevusloa olemasolu ei tingi automaatselt eriloa väljastamist. Kohus nõustub vastustajaga, et ainuüksi tegevusloa olemasolu ei saa automaatselt kaebajale kaasa tuua õigustatud ootust eriloa taotluse rahuldamiseks. Eriloa taotluse ja tegevusloa taotluse menetlused on eraldiseisvad menetlused, millistele kohalduvad erinevad tingimused ning millised menetlused lõpevad eraldiseisvate haldusaktidega. Kohus siinkohal viitab asjaolule, et vastustaja ei ole kaebajale varasemalt andnud lubadust eriloa taotluse rahuldamiseks. Kaebajale selgitati ning temale oli teada rahvusvaheliste sanktisoonide kehtestamine ning sellega kaasneda võivate keeldude rakendamine. Kaebaja märgib, et tegi 2016. aastal olulisi investeeringuid ning ehitas relvahoidla. Kohtu arvates asjaolu, et kaebaja oli juba teinud investeeringuid ilma eriluba omamata, on kaebaja enda äriline risk. Kaebaja pidi aru saama, et enne eriloa väljastamist ei saa tal olla tõsikindlat teadmist/veendumust, et tema eriloa taotlus igal juhul rahuldatakse. Seetõttu pidi kaebaja investeeringuid tehes arvestama taolise riskiga. Kaebaja väidab, et vastustaja otsus on vastuolus ettevõtlusvabaduse põhimõttega. Kohus selle väitega ei nõustu. Kohus märgib, et kaebaja oli teadlik kehtestatud rahvusvahelistest sanktsioonidest, mis oli eriloa väljastamisest keeldumise aluseks. Kohus kordab ja rõhutab asjaolu, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et tema suhtes ei kohaldu Nõukogu otsuse artiklis 2 p-s 4 sätestatu ning et kaebaja poolt imporditav kaup on just vajalik Euroopa Liidus olemasolevate võimete säilitamise ja ohutuse seisukohast. Kohus nõustub vastustajaga, et kehtestatud piirang on ajutise iseloomuga, mistõttu ei

saa see ebaproportsionaalselt piirata kaebaja ettevõtlusvabadust. Kohus on seisukohal, et vastustaja on tegutsenud eriloa väljastamisest keeldumisel kooskõlas seadusega ning rahvusvaheliste õigusnormide alusel kehtestatud sanktsioonidega (relvaembargo). Kohtu hinnangul vastustaja on õigesti leidnud, et laskemoona Eestisse sissevedu on keelatud tulenevalt rahvusvahelisest sanktsioonist (relvaembargo). Kaebaja suhtes esineb Nõukogu otsuse artiklis 2 p-s 3 sätestatud keeld ning 13.12.2013 sõlmitud lepingu osas ei esine keelu rakendamise erandit, mis on sätestatud Nõukogu otsuse artikli 2 p-s 4. Kohus asub kokkuvõtvalt seisukohale, et kaevatav otsus on piisavalt põhjendatud ning oma sisult selge, arusaadav ja proportsionaalne. Kaebuse põhjendused ei anna alust õiguspärase otsuse tühistamiseks. Samuti ei esine aluseid Politsei- ja Piirivalveameti 29.01.2017 otsuse õigusvastasuse või tühisuse tuvastamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.