Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. september 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-3103
Haldusasi
EA kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.11.2015 otsuse nr 4.2-1/10462-3 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – EA, volitatud esindaja v.adv Jako Laanemägi Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Tiina Vellet ja Margit Maidla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. oktoobri 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
EA apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta EA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. oktoobri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-3103 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.10.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-15-3103 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.EA esitas 21.07.2015 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) füüsilise isiku relvasoetamisloa taotluse ühe sile- ja ühe vintraudse püssi soetamiseks jahipidamise otstarbel.
2.PPA väljastas 10.11.2015 EA nimele relvasoetamisloa nr XXXXXXXXX kehtivusega kuni 10.02.2016 ühe vint- ja ühe sileraudse püssi soetamiseks.
3.PPA tunnistas 30.11.2015 otsusega nr 4.2-1/10462-3 relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 p 6 alusel kehtetuks EA nimele väljastatud relvasoetamisloa nr XXXXXXXXX. Otsuse kohaselt on EA Harju Maakohtu 23.11.2009 otsusega nr XXX karistatud karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine grupi poolt) alusel kvalifitseeritud süüteo toimepanemise eest. Karistusregistri kohaselt on EA-le määratud katseaeg 5 aastat (23.11.2009‒22.11.2014). RelvS § 36 lg 1 p 6 kohaselt ei anta relvasoetamisluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. EA-le määratud katseaeg lõppes 22.11.2014. Seega ei ole katseaja lõppemisest möödunud kolme aastat ning ta omab kehtivat kriminaalkaristust (karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 p 6). Tulirelva käitlemine on seotud kõrgendatud ohuga ning PPA, usaldades isikule tulirelva, eeldab isikult seadusekuulekat käitumist. Isik, keda on kriminaalkorras karistatud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest, sh kelle tegevus on olnud suunatud narkootilise aine levitamisele, on toime pannud ühiskonnaohtliku teo ja ei ole sobilik omama tulirelva.
4.EA esitas 10.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 29.02.2016) PPA 30.11.2015 otsuse nr 4.2-1/10462-3 tühistamiseks. Vaidlustatud otsus rikub kaebaja põhiõigusi. Otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja on vastuolus RelvS § 36 lg 1 p-ga 6, piirates ebaproportsionaalselt kaebaja eneseteostamise õigust. Eesti õiguskord on vabadusele rajatud õiguskord. Kaebaja taotles relvaluba jahipidamise eesmärgil. Relvaga on aga võimalik jahti pidada ainult relvaloa olemasolul, vastasel juhul ei ole jahipidamine seadusega kooskõlas. Kaevatava otsuse tegemisel ei ole seega arvestatud kaebaja isikuga ja tema poolt toimepandud teoga, mistõttu on jäetud kaalutlusõigus kasutamata. Vastustaja pole arvestanud, et kaebaja kriminaalkaristus ei ole seotud relvaloaga ega anna alust eeldada, et ta oleks relvaloaga ühiskonnale kuidagi ohtlikum. Narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine on rahvatervisevastane süütegu ega ole sisuliselt võrdsustatav isikuvastaste süütegudega RelvS § 36 lg 1 p 6 kohaldamisel. Vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja põhiõigusi ka sellepärast, et kaebajat soodustav haldusakt tühistati, rikkudes õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.
5.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsus on kaalutletud. PPA on kaebaja isikut ja tema toime pandud tegu otsuse tegemisel arvestanud ning oma järeldust põhjendanud just toimepandud kuriteost lähtuvalt, mitte lihtsalt karistatuse faktist lähtuvalt. Kaebajal on kehtiv karistatus KarS § 184 lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemise eest. Ta käitles suures koguses (983,2 g) amfetamiini. Erinevalt isikuvastaste süütegude koosseisudest, mis on suunatud konkreetsete isikute elu ja tervise kaitsele, kaitstakse KarS § 184 kaudu määratlemata hulga isikute tervist. Seega on kaebaja pannud toime teadliku ründe inimeste tervisele ja kaudselt ka eludele. Narkootikumide levitamises osalemine viisil, mis nähtub temale karistuse määranud maakohtu otsusest, ei ole mitte üksnes ohuks hulga inimeste tervisele, vaid toidab ka organiseeritud kuritegevust, olles seega ohuks avalikule korrale ja ühiskonna turvalisusele laiemas mõttes. Otsus on õige ja selleni viinud kaalutlus ja argumendid jälgitavad.
2(5)
3-15-3103
6.Tallinna Halduskohus jättis 26.10.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebajat on 01.12.2009 jõustunud Harju Maakohtu 23.11.2009 otsusega nr XXX karistatud KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning karistatud kuritegude kogumi eest viieaastase vangistusega, millest kohesele ärakandmisele kuulus kuus kuud ning ülejäänud osast vangistusest vabastati isik tingimisi viieaastase katseajaga. Seega omas kaebaja kaevatava otsuse tegemise ajal kehtivat kriminaalkaristust (vt KarRS § 5 lg 1 ja § 24 lg 1 p 6). Vastavalt RelvS § 36 lg 1 p-le 6 ja § 43 lg 3 p-le 2 tunnistab PPA relvasoetamisloa kehtetuks, kui loa omaja on kriminaalkorras karistatud. Seega esines alus kaebajale väljastatud relvasoetamisloa nr XXXXXXXXX kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja leiab ekslikult, et relvasoetamisloa kehtetuks tunnistamisega rikuti õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebaja pole haldus- ega kohtumenetluses esitanud andmeid, mis viitaksid sellele, et tal oli õiguspärane ootus üldse tekkinud. Kaebaja pole väitnud, et ta oli jõudnud oma elukorraldust soodustavast haldusaktist lähtudes muutma asuda, vaid toimikust nähtub, et kaebaja ei jõudnud enne kaevatava haldusakti andmist relvasoetamisloale PPA teenindussaali veel järelegi minna. Eeltoodud RelvS regulatsioon ei võimaldanud PPA-l teostada kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel kaalutlusõigust. Siiski on kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne ja seega õiguspärane. Esiteks on relvasoetamisloa mitteväljastamine põhimõtteliselt õige reaktsioon nende isikute suhtes, kes on oma käitumisega üldist turvalisust olulisel määral ohustanud. Seadusandja võib kehtestada selliseid regulatsioone, kus soetamisloa või relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.12.2010 otsus nr 3-4-1-10-10, p-d 60 ja 65). Teiseks on see otsus õige ka praeguse vaidluse asjaolusid arvestades. Asjaolu, et kaebaja on osalenud suures koguses narkootilise aine käitlemises, näitab, et ta on oma senise teiste isikute turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelva ‒ kõrgendatud ohu allikat ‒ soetama ja omama. Kaebuses rõhutatud asjaolu, et kaebaja kuritegu pole seotud relvaga, ei oma seejuures tähtsust. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et tema relvasoetamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on nõuetekohaselt motiveerimata. Kaevatavas haldusaktis sisaldub nii selle andmise faktiline kui õiguslik alus. Muuhulgas on otsuses selgelt näidatud põhjused, miks ei saa kaebajale tulirelva usaldada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.EA palub 28.11.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.10.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi (RelvS § 36 lg 1 p 6). Riigikohus on kolmes lahendis tunnistanud RelvS § 36 lg 1 p 6 PS-ga vastuolus olevaks (Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-10-10, nr 3-4-1-2-11, nr 3-4-1-12-13). Arvestades Riigikohtu praktikat ning vaidlusalusele sättele antud tõlgendust, võimaldas RelvS § 36 lg 1 p 6 vastustajal teostada kaalutlusõigust, kuid vastustaja ei teinud seda, mis on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 3 kohaselt haldusakti õigusvastasuse alus. Kui kohus leiab, et viidatud Riigikohtu lahenditest ei saa järeldada, et ka relvasoetamisloa esmakordsel väljastamisel tuleb kaalutlusõigust teostada ning arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu, siis palub kaebaja jätta RelvS § 36 lg 1 p 6 kohaldamata ja tunnistada säte PS-ga vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda soetamisloa väljastamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.
3(5)
3-15-3103 Kaebaja taotles relvaluba jahipidamise eesmärgil. Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-7-01 leidnud, et isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine. Riigikohus on korduvalt leidnud, et RelvS § 36 lg 1 p 6 piirab PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostamise põhiõigust (Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-12-13, nr 3-4-1-10-10). Seega tuleb isikule relvasoetamisloa ja relvaloa vahetamisel ja kehtetuks tunnistamisel arvestada karistatud isikut ja tema toimepandud tegu. Selle arvestamata jätmine piirab samamoodi relvasoetamisloa taotleja õigusi nagu loa vahetamisel või kehtetuks tunnistamisel isiku ja tema toimepandud teoga arvestamata jätmine, kuna puudutatud on samad põhiõigused. Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-10-10 leidnud, et kuriteo eest süüdimõistmine ei tähenda automaatselt seda, et isik oleks relva kasutades edaspidi alati ohtlik ja ei tohiks seetõttu relva omada. Narkootiliste ainete käitlemine ei tõenda isiku agressiivsust vm füüsilist ohtu teiste isikute elule ja tervisele, mis võiks õigustada relvasoetamisloa andmisest keeldumist. Kaebajat ei karistatud isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Samuti ei ole pannud ta kuritegu toime relva kasutades. Seega ei ole relvasoetamisloa tühistamine praegusel juhul proportsionaalne vahend teiste inimeste elu ja tervise kaitsmiseks. Vastustaja ei ole arvestanud asjaoluga, et kriminaalkaristus ei ole seotud relvasoetamisloaga ning konkreetne kriminaalkaristus ei anna alust eeldada, et relvaloaga oleks isik kuidagi ühiskonnale ohtlikum. Vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja põhiõigusi ka seetõttu, et kaebajat soodustav haldusakt tühistati, rikkudes õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.
8.Politsei- ja Piirivalveamet palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda ning jääb varem esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus vastab apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
10.Õige on kaebaja väide, et PPA pidi kaebaja relvasoetamisloa kehtetuks tunnistamisel teostama diskretsiooni ning põhjendatud on viide Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.2010 otsusele nr 3-4-1-10-10. Selle otsusega tunnistas Riigikohus RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Otsuse p-s 67 andis Riigikohus juhise, millest tuleb politseiasutustel seni, kuni seadusandja ei ole relvaseaduse regulatsiooni muutnud, lähtuda kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamisel. Vastavalt antud juhisele tuli PPA-l ka praeguses asjas juhinduda Riigikohtu otsusest nr 3-4-1-10-10 ja RelvS § 43 lg-st 31, mille kohaselt võib tunnistada loa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama, sest seadusandja ei ole seni muutnud RelvS § 36 lg 1 p 6 regulatsiooni.
11.Riigikohus on järjepidevalt asunud seisukohale, et PS-s ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (vt RKPJK 06.10.2000 otsus asjas nr 3-4-1-9-00, p 12; RKPJK 11.10.2001 otsus asjas nr 3-4-1-701, p 13; RKPJK 26.03.2009 otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 22). Riigikohtu üldkogu on leidnud, et isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine. Samas lahendis on üldkogu märkinud, et kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi tunnustatud jahipidamise viise (vt RKÜK 11.10.2001 otsus asjas nr 3-4-1-7-01, p 13). 4(5)
3-15-3103 Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja eneseteostuse õigust piirab kahe jahipüssi soetamisloa kehtetuks tunnistamine.
12.Harju Maakohtu 23.11.2009 otsuse nr XXX kohaselt omas, valdas, andis edasi ja vedas EA grupis koos teiste isikutega ebaseaduslikult narkootilist ainet suures koguses. Narkootilist ainet toimetati Eesti Vabariigist Soome Vabariiki. Puudub vaidlus, et relvasoetamisloa andmise ajaks (10.11.2015) ei olnud kaebaja karistus toimepandud süüteo eest kustunud. Ehkki PPA on kaebaja 10.11.2015 relvasoetamisloa tunnistanud kehtetuks RelvS § 36 lg 1 p 6 alusel, on ta otsusest nähtuvalt teostanud diskretsiooni ning kaalunud RelvS § 43 lg-s 31 sätestatud aluste esinemist. Vaidlustatud otsuse kohaselt on tulirelva käitlemine seotud kõrgendatud ohuga ja PPA, usaldades isikule tulirelva, eeldab isikult seadusekuulekat käitumist. Narkootiliste ainete käitlemine on ohuks ja tekitab kahju ühiskonnale, rahvatervisele ja elanike turvalisusele. PPA leidis, et isik, keda on kriminaalkorras karistatud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest, sh kelle tegevus on olnud suunatud narkootilise aine levitamisele, on toime pannud ühiskonnaohtliku teo ja ei ole sobilik omama tulirelva. Ringkonnakohus nõustub PPA hinnanguga. Ehkki kaebaja ei ole toime pannud isikuvastast kuritegu, on suures koguses narkootilise aine omamine, valdamine ja levitamine rahvatervise vastu suunatud kuritegu, mille toime panemisel on täidetud RelvS § 43 lg-s 31 sätestatud eeldus – kaebaja on enda ja teiste isikute turvalisust ohustava eluviisi ja käitumise tõttu sobimatu relva (ka jahirelva) soetama ja omama.
13.Relvasoetamisloa kehtetuks tunnistamisel ei rikutud kaebaja usalduse kaitset. RelvS § 1 lg 11 kohaselt kohaldatakse RelvS-s ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades RelvS erisusi. Seega kohalduvad relvasoetamisloa kehtetuks tunnistamisel ka HMS sätted haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta. HMS § 64 lg-te 2 ja 3 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Vastavalt HMS § 67 lg-le 1 arvestab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peale § 64 lg-s 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. HMS § 67 lg 4 p 2 alusel ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus haldusaktis. Praeguses asjas ei saa kaebaja tugineda usalduse kaitsele, sest andmise ajal õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamine oli ette nähtud RelvS § 43 lg-s 31; kaebaja ei olnud relvasoetamisloa alusel teinud mingeid kulutusi ega toiminguid, sh polnud isegi loale veel järele läinud, ning loa kehtetuks tunnistamiseks esines ülekaalukas avalik huvi (rahvatervise kaitse).
14.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb EA apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. EA apellatsiooniastme menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel ning PPA võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt) 5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.