Korrakaitse › Vanglad

Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on ebapiisav, lähtudes HKMS § 112 lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu üldkogu 12.04.2016. a kohtuotsusest asjas nr 3-3-1-35-15. Seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused kaebaja puhul küll täidetud, kuid HKMS § 111 lg 1 seob menetlusabi andmise ka kavandatava menetluses osalemise edukusega. Riigikohus on asunud seisukohale, et ka väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud (vt RKHKm asjas nr 3-3-1-11-11, p 10). Hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus paratamatult andma eelhinnangu kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kui riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks (vt RKHKm asjas nr 3-3-1-40-07, p 11). Kehtiv VSkE § 6 lg 6 kohustab tagama kinnipeetavale kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. EIK-i otsuse Muršic vs Horvaatia (asi nr 7334/13) p-des 114 ja 149 on rõhutatud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala. Samuti rõhutatakse, et isikliku ruumi hulka arvestatakse mööblialune pind. Vastuseks 14.08.2017. a kohtunõudele edastas Tallinna Vangla halduskohtule vangla 07.07.2017. a otsuse nr 5-37/17/87-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta, millest nähtub, et vaidlusalusel perioodil viibis kaebaja Tallinna Vanglas 208 päeva, millest 125-l päeval oli põrandapinda, millest on välja arvutatud tualettruumi pindala, ühe isiku kohta 3,04-3,81 m2 ja 83 päeval üle 4 m2. Eeltoodust nähtuvalt oli kaebajale vaidlusalusel perioodil tagatud VSkE § 6 lg-s 6 ettenähtust suurem põrandapind. Tunis vs Eesti (EIK-i otsus asjas nr 429/12) punktis 44 on selgitatud, et 4 m2 kinnipeetava kohta on soovituslik standard ning isikliku ruumi vähesusest tingitud EIÕK art 3 rikkumisega on tegemist juhul, kui isiklikku ruumi on alla 3 m2 kinnipeetava kohta. Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused (nt EIK-i otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák vs Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 57). „Euroopa Vanglareeglistik“ on Euroopa Nõukogu soovituslik instrument, selle normid ei ole siduvad ning selle näol ei ole tegemist vanglale kohustusi ja kinnipeetavale õigusi loova aktiga. Eelnevat on kinnitanud muuhulgas Riigikohus (vt RKHKm asjas nr 3-3-1-95-08). VangS § 50 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel saun, vann või dušš. Kuivõrd Tallinna Vangla 07.07.2017. a otsusest nr 5-37/17/87-2 ja kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja väitnud, et ta poleks saanud vähemalt üks kord nädalas duši all käia ning Tallinna Vangla 07.07.2017. a otsuse kohaselt oli kaebajale kord nädalas tagatud vähemalt 20-minutiline dušš, samuti arvestades Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt ei tulene VangS § 50 lg-st 2 kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada (vt RKPJKo nr 3-4-1-50-14, p 34.1), pole vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Tuginedes eeltoodule ning asjaolule, et Tallinna Vangla 07.07.2017. a vastuse nr 5-37/17/87-2 kohaselt võimaldati kaebajal vaidlusalusel perioodil viibida iga päev tund aega värskes õhus, kambrites, kus kaebaja viibis, oli olemas WC ja seal asus kraanikauss koos voolava veega ning kaebajale oli kambris lubatud seep, pidas halduskohus äärmiselt ebatõenäoliseks, et üksnes väidetavalt ebapiisav kambri pindala saanuks põhjustada kaebajale hüvitamisele kuuluvat

kahju. Kaebaja ei ole kohtueelses menetluses ega ka halduskohtule esitatud pöördumises märkinud muid olmetingimusi, mis kogumis võinuks kaebaja väärikust alandada. Kuna käesolevas asjas oli kaebajale tagatud igapäevane värskes õhus viibimine, WC kasutamise võimalus, samuti põhilised sanitaar- ja hügieeninõuded ning puuduvad viited, et kambri olmetingimustes oleks esinenud muid minetusi peale põrandapinna vähesuse, poleks halduskohtu hinnangul põhjendatud kahjuhüvitise väljamõistmine. Eeltoodust tulenevalt ei olnud halduskohtu hinnangul piisavalt alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes, mistõttu jättis halduskohus kaebaja taotluse tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kui R. Gavrontšuk siiski soovib, et halduskohus tema põhjendatult perspektiivituks hinnatud kaebust sisuliselt menetleks, tuleb tal tasuda riigilõiv 300 eurot, nii, nagu halduskohus vaidlustatud määruse resolutsiooni p-s 2 märkis, mistõttu ei takista HKMS § 111 lg 1 kohaldamine iseenesest veel kuidagi kaebaja õigust kaebusega kohtusse pöörduda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

Madis Ernits

Maili Lokk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.