3-17-472 A. R. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – A. R. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Agne Niido
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Kirjalikus menetluses
1.Tunnistada, et A. R. kinnipidamistingimused Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna patrull- ja liiklusjärelevalvetalituse Pärnu arestimajas ajavahemikul 27.01.2017-3.02.2017 olid igapäevaselt värskes õhus jalutamise võimaluse puudumise tõttu õigusvastased.
2.Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.A. R. viibis Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna patrull- ja liiklusjärelevalvetalituse Pärnu arestimajas (Pärnu arestimaja) karistusseadustiku § 200 lg 2 p-de 4, 5 ja 8 alusel vahistatuna menetleja kutsel uurimistoimingutel. A. R. saabus arestimajja 27.01.2017 kell 10.49 ja lahkus 3.02.2017 kell 10.50.
2.A. R. esitas 1.03.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) vastu 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Tartu Halduskohus edastas kaebuse menetlemiseks Tallinna Halduskohtule.
KAEBAJA SEISUKOHAD
3.Kaebaja leiab, et Pärnu arestimaja tingimused olid ebainimlikud, kuna: - kaebajat hoiti kinni kambris, kus tualetiks oli auk põrandas. Kambris puudus tualetist eraldatud kraanikauss, kust oleks võimalik saada joogivett. Kraan asus tualetiaugust vaid 10-15 cm kõrgusel, mistõttu sealt ei olnud võimalik saada puhast joogivett. Kaebajale ei võimaldatud saada sooja vett pesemiseks; - kaebajale ei võimaldatud 7 päeva jooksul, mil ta arestimajas viibis, jalutuskäike. Pärnu arestimajja saabudes tutvustati kaebajale sisekorra eeskirju, mille kohaselt oli 1-tunnine jalutuskäik ette nähtud. Vastav kohustus tulenes vastustajale ka vangistusseadusest (VangS).
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
4.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja rahulolematus tema kambri tingimustega ei ole põhjendatud. Nõuded arestikambri sisustusele on sätestatud VangS § 156 lõike 5 alusel kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja (ASKE) § 13 lõikes 1. Nimetatu kohaselt kuuluvad kambri sisustusse pesemiskoht ja WC üksnes võimaluse korral. Seega ei oleks põhjust vastustajale etteheiteid teha ka juhul, kui pesemisvõimalus ja WC üldse puuduksid.
5.WC on kambrist eraldatud seina ja kardinaga. WC augu kohal seinal (märksa kõrgemal, kui kaebuse põhjal võiks järeldada) on kraan, mille otsas asuvat voolikut kasutatakse WC-poti loputamiseks. Joogivee võtmise ajaks eemaldatakse voolik kraanilt. Lisaks on kõikides kambrites olemas pesukausid nii enda kui ka väiksemate riideesemete pesemiseks ja kambritesse antakse kanistritega sooja vett. ASKE § 32 lõike 1 punkt 5 kohustab kinnipeetut hoolitsema isikliku hügieeni eest ja hoidma puhtust nii kambris kui ka arestimaja teistes ruumides. Puhtuse hoidmine WC kasutamisel ei saa olla inimväärikust alandav, vaid see on kinnipeetule seaduse alusel pandud kohustus. Prefektuuri hooned kuuluvad Riigi Kinnisvara AS-le, kes remondib, renoveerib ja hoiab ruume korras, millega on tagatud arestikambri elamistingimuste vastavus seaduses sätestatule. Kambrite puhtust ja korda on kinnitanud ka õiguskantsler aastal 2015 toimunud kontrollkäigu kokkuvõttes.
6.Vastustaja möönab, et Pärnu arestimajal puudub võimalus tagada VangS § 93 lõikes 5 nimetatud nõude (üks tund päevas vabas õhus viibimine) täitmist. Vastustaja on siiski seisukohal, et nendes tingimustes viibimist ei saa pidada kaebaja õigusi sellise intensiivsusega rikutuks, mis tingiks rahalise hüvitise välja mõistmise. Seega arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja minimaalset ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti, ja õiguskantsleri seisukohta, mille kohaselt saab inimväärikuse riivest rääkida üle 30 päeva kestva kinnipidamise puhul, ei ole vastustaja süül kaebajale kahju tekkinud. A. R. ei kirjelda, milles seisnes kaebajale nädalapikkusest värskes õhus viibimise võimaldamata jätmisest tingitud kahju. Päevi, mil kaebaja oleks võinud värskes õhus viibimist soovi korral nõuda, oli kokku kuus, nendel päevadel toimus ka üks duširuumi kasutamine ja kaks pooletunnist kohtumist menetlejaga. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt koheldakse kinnipeetavat inimväärikust alandavalt siis, kui põhjustatud kannatused ja alandus ületavad sellise taseme, mida seostatakse tavaliselt seadusliku ravi või karistusega. Pärnu arestimajas viibimise ajal ei ole kaebaja mingeid rahas mõõdetavaid kannatusi vastustaja süül taluma pidanud.
7.Kuna arestimajal jalutushoovi ei ole, on arestimaja püüdnud teha kõik endast oleneva, et seda puudust kinnipeetutele muude arestimaja võimaluste piires lubatavate hüvedega kompenseerida. Arestimaja töötaja seletuse kohaselt on A. R. seal viibimise ajal esitanud kokku neli kirjalikku avaldust/taotlust, s.h soovinud hügieenitarbed ja juukselõikamise masinat, mis talle võimaldati. Samuti soovis kaebaja laenata arestimajalt raadiot ja helistada arestimaja telefonilt oma naisele, kuid selliste soovide rahuldamiseks puudus arestimajal nii õigus kui võimalus. Telefonikõne tarbeks vajanuks kaebaja kõnekaarti, mida tal aga ei olnud. Kuigi arestimajal ei olnud võimalik 2(5)
kaebajale raadiot laenata, oli vaidlusaluses kambris olemas televiisor, mida kaebaja vaadata sai. Muid taotlusi ega päringuid kaebaja ei ole esitanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus, kaalunud poolte seisukohti ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Igapäevase värskes õhus viibimise võimaluse puudumise tõttu tuleb tunnistada kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastaseks. Riive vähese intensiivsuse tõttu tuleb aga jätta kaebaja taotlus talle 1000 eurose kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
9.Kaebaja nõuab vastustajalt mittevaralise kahju (inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused Pärnu arestimajas ajavahemikul 27.01.2017 kuni 3.02.2017) hüvitiseks 1000 eurot. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude võib esitada üksnes selles paragrahvis loetletud juhtudel. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse § 128 lg-st 5 tulenevad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks järgmised eeldused, mis peavad olema samaaegselt täidetud: haldusorgani tegevus peab olema olnud õigusvastane; haldusorgani tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline. Kooskõlas EIK praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (vt Riigikohtu 15.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11).
10.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (eelvangistuse täideviimine). Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et kaebaja viibis Pärnus arestimajas kokku 7 päeva. Lähtudes mittevaralise kahju hüvitamise eeldustest, hindab kohus esmalt, milliseid Pärnu arestimaja kinnipidamistingimusi võib pidada õigusvastasteks.
11.Nõuded arestimaja kinnipidamistingimustele tulenevad VangS-st ja selle § 156 lg 5 alusel kehtestatud siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 kehtestatud ASKE-st. Kaebaja väitel rikkus tema õigusi olukord, kus tal ei olnud võimalik saada puhast vett, kuna joogivett sai üksnes kraanist, mis asus WC august 10-15 cm kõrgusel. ASKE § 13 lg 1 p 7 kohaselt kuulub WC kambri sisustusse võimaluse korral. Pärnu arestimaja politseiniku Kristi Laasi 3.05.2017 ettekande kohaselt oli kaebaja kambris WC, mis oli eraldatud 1,5 m seina ja kardinaga. WC augu kohal oli kraan, mille otsas oli 15 cm pikkune voolik. Voolik oli ettenähtud vee peale laskmiseks peale WC külastust. Sama kraan on ka mõeldud joogivee võtmiseks, sel juhul tuleb voolik kraanilt eemaldada. Seega kaebaja ja vastustaja kirjeldused joogivee võtmise tingimuste kohta suures osas ühtivad.
12.Arvestades, et kaebaja võimalused esitada kinnipidamistingimuste kohta tõendeid olid piiratud, kuna ta oli kinnipeetav, tugineb kohus Pärnu arestikambri olmetingimuste hindamisel kaebaja ja vastustaja esitatud tõendite kõrval ka õiguskantsleri 3.09.2015 kontrollkäigu järel koostatud raportile (vastustaja lisa nr 5; tõendite lubatavuse kohta vt ka RKHKo 3-3-1-14-10, p 11). Raport sisaldab muuhulgas tervishoiu eksperdi arvamust. Raportist ei nähtu, et õiguskantsler või tervishoiuekspert oleks WC tingimusi või joogivee võtmise tingimusi pidanud antisanitaarseks või õigusvastaseks. Eeskirja § 32 lg 1 p 5 alusel on kinnipeetu kohustatud hoolitsema isikliku hügieeni eest, hoidma puhtust kambris ja arestimaja teistes ruumides. Olukorras, kus kaebaja ja teiste kambris viibivatel isikutel tuleb võtta vett WC kohal asuvast kraanist, on võimalik võtta vett selliselt, et vesi ei puutu kokku WC-st tulenevate bakteritega. Vastustaja on välja toonud, et puhta 3(5)
joogivee saamiseks tuleb eemaldada kraanilt voolik. Esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks arestimajas joogivee puudustele viidanud. Lisaks oli vastustaja kinnitusel võimalus kasutada hügieeni tagamiseks sooja vett, mida ametnikud annavad kambrisse kanistritega iga päev. See kajastub ka õiguskantsleri 3.09.2015 kontrollkäigu raportis. Joogivee võtmine tualeti kohal (kõrgemal) asuvast kraanist ei ole iseenesest antisanitaarne ega saanud sel põhjusel rikkuda kaebaja õigusi määral, mida saaks pidada inimväärikust alandavaks kohtlemiseks.
13.Kaebaja väitel ei saanud ta arestimajas viibmise ajal käia igapäevaselt värskes õhus jalutamas. VangS § 93 lg 5 kohaselt on vahistatul õigus viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Ka ASKE § 31 lg 2 annab kinnipeetule õiguse soovi korral viibida valve all vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimajas jalutushoov puudub. Seega ei saa olla vaidlust selles, et kaebaja jäeti õigusvastaselt ilma võimalusest käia vähemalt üks tund päevas värskes õhus jalutamas. Asja materjalidest küll ei nähtu, et kaebaja oleks avaldanud soovi jalutada, st tema soovi ei ole kirjalikult fikseeritud, ent kaebaja väidetel ta oli vastavast õigusest teadlik, lugedes sisekorra eeskirju. Kohtu hinnangul ei saa olukorras, kus kinnipeetule on teada, et jalutusvõimalus arestimajas sootuks puudub, talle ette heita, et ta kirjaliku avalduse esitamata jättis või järeldada, et ta jalutada ei soovinud (vt RKHKo 3-3-1-54-08, p 13).
14.Vastustaja sõnul kompenseeriti kaebajale jalutusvõimaluste puudumist muude hüvedega. Kohtu hinnangul ei leevenda jalutusvõimaluse puudumist asjaolu, et kaebajale kompenseeriti muude hüvedega võimalus viibida värskes õhus (nt teleri vaatamise võimalus). Ka õiguskantsler tõi oma 3.09.2015 vormistatud raportis mitterahuldava tervishoiu aspektina välja selle, et kinnipeetutel puudub igasugune võimalus värskes õhus viibimiseks ja minimaalsekski füüsiliseks koormuseks, mis tervise huvides võiks olla täiskasvanud inimesele minimaalselt 30 minutit päevas. Lisaks soovitas õiguskantsler vastustajal muuhulgas jätkata olemasoleva hoone arestikambrite kaasajastamist.
15.Kaebusest tulenevalt alandasid Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused kaebaja inimväärikust. Kohus leidis, et joogivee seisukord ei olnud õigusvastane, küll aga oli seda jalutusvõimaluse puudumine. Õigus inimväärikusele tuleneb PS §-dest 10 ja 18 ning õiguse rikkumisega kaasnev kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Osutades isiku isiklikule arusaamale enda õigustest ja kohustustest, on inimväärikus ühtaegu piiriks, mille ületamine toob tema jaoks kaasa valu või kannatuse. Sellisena ei ole inimväärikusel universaalset mõõdet, sõltudes inimese vanusest, psühholoogilisest ja vaimsest seisundist. Hindamaks, kas kinnipidamistingimused riivasid kaebaja inimväärikust, mis tekitasid talle omakorda valu ja kannatusi, tuleb kohtul arvestada nii tingimuste kumulatiivset mõju, kaebaja etteheiteid konkreetsete tingimuste osas kui kinnipidamise kestust. Samas tuleb arvestada, et kinnipidamistingimused arestimajas ei saagi olla meeldivad, kuna kinnipidamistingimustel peab olema heidutav mõju. Isik peab taluma valu ja kannatusi, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Riigikohtu praktikas on inimväärikust alandavaks peetud isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHKo 3-3-1-93-09, p 11). Samas on kannatanul mittevaralise kahju suurust võimatu tõendada. Nii saab kohus mittevaralise kahju tekkimist hinnata diskretsiooni alusel.
16.Õiguse riive tuvastamisel pole kinnipidamise kestus iseenesest alati määrava tähendusega (EIK praktika kohaselt võib ka 22-tunnine kinnipidamine ebainimlikes tingimustes olla vastuolus konventsiooni artikliga 3 (otsus asjas nr 5140/02: Fedotov vs Venemaa)). Kinnipidamise kestusel on aga määrav roll siis, kui hakatakse hindama hüvitise suurust. Kohus leiab, et värskes õhus jalutamise võimaluse puudumine ületas piirangute läve, mis arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Igapäevane 1-tunnine (so sisuliselt minimaalne) värskes õhus viibimine on elementaarne inimõigus, mida saaks piirata vaid äärmuslikel juhtudel. Selliseid juhtusid
4(5)
käesolevas asjas ei nähtu. Jalutamisvõimaluse faktiline puudumine arestimajas ei ole riivet õigustavaks asjaoluks.
17.Hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju seisneb kehalises või hingelises valus ja kannatustes, mis isikule subjektiivse õiguse rikkumisega kaasnevad. Kuna kinnipidamistingimused kumulatiivselt kaebaja inimväärikust alandasid, peab kohus usutavaks, et kaebajale tekkis mittevaraline kahju. Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused võisid kaebajas tekitada tundeid, mis küündisid tasemeni, mis on omakorda vastuolus PS §-des 10 ja 18 ja EIÕK artiklis 3 sätestatud põhimõttega. Tekkinud kahju on haldusorgani õigusvastase teo otsene tagajärg. Kui kinnipidamistingimused Pärnu arestimaja oleks vastanud VangS § 93 lg 5 nõuetele, ei oleks kaebajale kahju tekkinud. Arvestades RVastS § 7 lg-s 1 sätestatut peab kannatanu aktiivselt tegutsema, et kahju tekkimist vältida. Arestimaja arvestusžurnaalist küll ei nähtu, et kaebaja oleks vastustajale kinnipidamistingimusi ette heitnud, ent kohtu hinnangul ei oleks ükski kohane õiguskaitsevahend aidanud kahju tekkimist vältida, kuna Pärnu arestimajas puudub värkseks õhus viibmise võimalus. Ainus kohane õiguskaitsevahend, mis kinnipidamistingimuste mõju oleks vältida aidanud, oleks olnud nõue paigutada end ümber teise arestimajja, kuid ASKE ei sätesta seda otsesõnu kinnipeetu subjektiivse õigusena. Ümberpaigutamine toimub haldusorgani kaalutlustel või kohtu või prokuratuuri määruse alusel (kehtetu ja kehtiv ASkE § 12 lg 2).
18.RVastS § 9 lg 1 kohaselt peab mittevaraline kahju olema tekkinud haldusorgani süülise käitumise tagajärjel. Vastutuse tekkimiseks peab avaliku võimu kandja olema seega vähemalt hooletu (VÕS § 104 lg 2). Kohus leiab, et vastustaja on kahju tekitamises süüdi. Asjaoludest ei nähtu, et vastustaja otseseks eesmärgiks oleks olnud kaebaja väärikust alandada, st et ta oleks soovinud kaebajale kahju tekitada. Samas täidab kohtu hinnangul süükoosseisu vastustaja nõusolek hoida kaebajat õigusvastastes tingimustes ja suutmatus täita enda positiivseid kohustusi.
19.Kohus peab järgnevalt otsustama, kas hüvitisena taotletud summa – 1000 eurot – on kohane ja põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, kusjuures arvestada tuleb RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 3-3-1-80-12, p 28). Hüvitise suuruse otsustab kohus oma siseveendumuse alusel kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (RKHKo 3-3-1-78-11, p 15). Kuigi RVastS § 9 lg 1 sätestab mittevaralise kahju hüvitamise rahas, siis Riigikohtu praktikas on kahju rahas kompenseerimise asemel tunnustatud kohaseks mittevaralise kahju hüvitamise viisiks ka kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamist (RKHKo 3-3-1-43-11, p 18). Sama võimaluse näeb ette HKMS § 41 lg 5. See, kas mittevaraline kahju hüvitatakse rahas või tuvastatakse haldusorgani tegevuse õigusvastasus, oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kaebajale on vastustaja süülise käitumise tõttu tekkinud küll mittevaraline kahju, ent riive intensiivsus ei õigusta kahju hüvitamist rahas. Kaebajat hoiti õigusvastastes tingimustes, ent kinnipidamise kestus oli lühike (seitse päeva). Eeltoodut arvesse võttes ei ole õiguste riive nii intensiivne, et õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist rahas.
20.Kohus rahuldas kaebuse osaliselt. HKMS § 108 lg 2 alusel jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebajale on antud Tallinna Halduskohtu 17.04.2017 määrusega menetlusabi ning ta vabastati 30 eurose riigilõivu tasumisest. Kuna kaebaja ei ole esitanud muid kuludokumente, jäävad poolte muud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadriann Ikkonen kohtunik 5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.