XXX kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglases ulatuses seonduvalt lühiajalise väljaviimisega õepoja matustele
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja –XXX Vastustaja – Tartu Vangla
Resolutsioon
1.Jätta XXX kaebus läbi vaatamata kahju osas seoses saatemasina suuruse ja käeraudade kasutamisega saatemasinas sõidu ajal.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud kaebuse esitaja kanda.
Edasikaebamise kord
Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 18.09.2017 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.
1.13.10.2016 esitas kinnipeetav XXX Tartu Vanglale taotluse nr 6-24/8819-1, milles palus võimaldada lühiajalist väljaviimist koos saatjatega osalemaks õepoja matustel Kalmetu surnuaias. Tartu Vangla direktori 17.10.2016 käskkirjaga nr 6-1/1107 otsustati lubada XXX viia järelevalve all lühiajalisele väljaviimisele 19.10.2016 kell 13.00 toimuvale õepoja matusele Tänassilma surnuaiale. Käskkirjast nähtuvalt otsustati XXX kohaldada ohjeldusmeetmena käeraudu, kuna ohjeldusmeetmete rakendamata jätmine ei ole kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Kaebaja lubati väljaviimisele vangla vormis.
2.17.10.2016 esitas XXX vanglale taotluse nr 6-24/8929-1, milles soovis saada vanglalt humanitaarabi korras matusele minekuks sobilikke riideid.
Tartu Vangla jättis 20.10.2016 XXX taotluse rahuldamata, selgitades, et vangistusseaduse (VangS) § 46 lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust ning õigusaktidest tulenevalt ei lasu vanglal kohustust väljastada sobilikke riietusesemeid erakorralise perekondliku sündmuse tõttu toimuva lühiajalise väljaviimise ajaks ning turvataktikalistel kaalutlustel kannab kinnipeetav vangla vormi.
3.19.10.2016 toimus XXX väljaviimine Tänassilma kalmistule saatemasinaga Citroen Jumper numbrimärgiga 517BPS. Sõit Tänassilma kalmistule kestis 47 minutit. Sõit tagasi Tartu Vanglasse kestis 45 minutit, kusjuures XXX paiknes saatemasina ühekohalises kambris. Kaebaja saatmise ajal kasutati ohjeldusmeetmetena käeraudu, mis olid kinnitatud vööle paigutatud vöö külge. Ohjeldusmeetmete kasutamist alustati kell 11.44 ning kasutamine lõpetati kell 14.50. Seega viibis XXX käeraudades 3 tundi ja 6 minutit.
4.31.01.2017 esitas XXX vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist. Taotluse kohaselt ei võimaldanud vangla temale õepoja matusele minemiseks humanitaarabi korras sobilikke riideid ja matusetalitusele viidi teda vangla riietuses. Saatmisel kasutati ohjeldusvööd koos käeraudadega ja teda paigutati saatemasina kõige väiksemasse kambrisse suurusega 0,51 m2, mis on ettenähtust väiksema pindalaga. Saatemasinas puudus WC, ventilatsioon ja valgus. Kaebaja pidas sellist kohtlemist alandavaks. Tartu Vangla 27.03.2017 otsusega nr 1-13/23-2 jäeti XXX kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
5.28.03.2017 esitas XXX Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglases ulatuses seonduvalt kaebaja lühiajalise väljaviimisega õepoja matusele. Kaebaja põhjendab, et ta viidi matusele inimväärikust alandavas saatebussis, kus puudus WC, valgustus ning ventilatsioon. Saatebussis oli ruumi vaid 0,51 m2. Kaebaja viidi matusele kõige suurema saatemasinaga, kuigi on ka väiksemaid. Vangla kasutas kaebaja suhtes ohjeldusvööd koos käeraudadega, kuigi saatemasinas ei oleks neid vaja olnud. Kaebajal oli matusele minnes seljas vanglavorm, mis oli samuti alandav. Kaebaja taotles vanglalt humanitaarabi korras sobilikke riideid, kuid tema taotlus jäeti rahuldamata. Kaebusele oli lisatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus. Tartu Halduskohus vabastas 10.04.2017 määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.
KAEBAJA VÄITED
6.Kaebaja väidab, et talle ei võimaldanud vangla temale õepoja matusele minemiseks humanitaarabi korras sobilikke riideid ja matusetalitusele viidi teda vangla riietuses. Saatmisel kasutati ohjeldusvööd koos käeraudadega ja teda paigutati saatemasina kõige väiksemasse kambrisse suurusega 0,51 m2, mis on ettenähtust väiksema pindalaga. Saatemasinas puudus WC, ventilatsioon ja valgus. Kaebaja pidas sellist kohtlemist alandavaks ja taotleb kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglases ulatuses.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
7.Vastustaja jääb 27.03.2017 otsuses nr 1-13/23-2 toodud seisukohtade juurde ja ei pea vajalikuks neid täiendavat korrata. Vastustaja vastuväidete kohaselt on kaebajal kaebuses toodud täiendavate asjaolude (saatemasina suurus ja käeraudade kasutamine saatemasinas sõidu ajal) osas läbimata kohtueelne menetlus, mistõttu palub vastustaja jätta eelnimetatud osas kaebus läbi vaatamata ja kaebaja väited tähelepanuta.
Vastustaja on seisukohal, et Tartu Vangla tegevus ei olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks mingisugust kahju tekkinud, seega puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
8.Asja materjalidest nähtuvalt avaldab kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses täiendavalt, et teda viidi matusele kõige suuremas saatemasinas, kuigi on ka väiksemaid. Samuti viitab kaebaja asjaolule, et saatemasinas ei oleks vaja olnud käeraudu kasutada. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kaebaja sellistele asjaoludele ei tuginenud. Seetõttu on kohtu hinnangul tegemist uute asjaoludega, mida varasemalt kohustuslikus kohtueelses menetluses kontrollitud ega hinnatud ei ole ning mille osas ei ole kaebajal kohustuslikku kohtueelset menetlust läbitud.
8.1.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kohtul on võimalik kaebuse esitaja kaebust vaadata läbi samas ulatuses, nagu see on eelnevalt esitatud vanglale. Seega saab halduskohus menetleda kaebust vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.2008 määruse nr 3-3-1-68-08 p 9 ja 17.06.2010 otsuse nr 33-1-41-10 p 12). Halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega, mis ei ole olnud vanglale kahjunõude esitamise aluseks. Kuna kaebus on menetlusse võetud, siis jätab kohus kaebuse selles osas läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel.
9.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
9.1.Kaebajal on õigus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui esines vähemalt üks RVastS § 9 lg-s 1 loetletud tagajärgedest ja see tagajärg leidis aset Tartu Vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu.
10.Vaidlust ei ole menetlusosalistel selles, et 19.10.2016 toimus kaebaja väljaviimine Tänassilma kalmistule saatemasinaga Citroen Jumper numbrimärgiga 517BPS.
10.1.Asja materjalidest nähtuvalt on etapibussid, millega kaebajat etapeeriti, Tartu Vanglas kasutusel alates detsembrist 2015. Bussid soetati Justiitsministeeriumi korraldatud riigihankega, milles nähti ette ka bussis olevate kambritele mõeldud tingimused, sh kambrite mõõtmed. Saatemasina ühekohalise kambri mõõtmed on 95 x 70 cm ehk 0,7 m2. Bussid võeti kasutusel uutena. Bussis on olemas istekoht igale kinnipeetavale. Saatemasinaga transporditakse korraga ainult niipalju kinnipeetavaid, kui on bussis ettenähtud kohti ning kunagi ei panda boksi korraga rohkem kinnipeetavaid, kui seal on ettenähtud istekohti. Samuti ei toimu etapeerimised Eesti piires vahemaid arvestades ebamõistlikult kaua ning lähtepunktist sihtkohta jõutakse tavapäraselt sama ajaga, kui see toimuks tavatranspordiga sõites.
10.2.Tartu Ringkonnakohus asus 29.05.2015 otsuses haldusasjas 3-14-50790 (jõustus 03.06.2015) seisukohale, et kuna siseriiklik õigus ei sätesta miinimumnõudeid saatebusside
põrandapinnale, saab lähtuda saadetavale jääva ruumi hindamisel ühistranspordis kasutatavatele reisibussidele ettenähtud ühele reisijale kohustusliku minimaalse ruumi suurusest. Viidatud seisukohast lähtuvalt leidis ringkonnakohus, et saatebussi kambri ruum, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis reisijale minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa põhjustada rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Seega on ringkonnakohus leidnud, et saatemasinas tagatud isiklik ruum ei ole õigusvastane ega kinnipeetava väärikust alandav. Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma 30.11.2015 lahendis nr 3-3-1-56-15 väljendanud seisukohta, et kaebajale tagatud isiklik ruum bussis (75 x 60 cm ehk 0,45 m2) ei erinenud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses, mistõttu ei pidanud saatmistingimusi iseseisvalt ega ka koos ohjeldusmeetmete kasutamisega väärikust alandavateks. Seega ei ole varasemas kohtupraktikas peetud väiksema isikliku ruumiga kambreid õigusvastaseks, mistõttu ei saa kohtu arvates õigusvastane olla ka kaebaja saatmine kambris, mille suuruseks oli 0,7 m2. Õigusvastase tegevuse puudumise tõttu ei ole kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud.
10.3.Vastustaja möönab, et saatemasinas ei ole tualetti. Kohus leiab, et tualeti puudumist saatemasinas ei saa iseseisvalt pidada õigusvastaseks ega väärikust alandavaks, sest vangistust reguleerivad õigusaktid ega justiitsministri 30.05.2006 määrus nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ ei näe ette, et saatemasinas peab olema WC. Arvestades Eesti suurust ning asulate vahelisi vahemaid, ei kulu transportimisele sedavõrd pikka aega, mis tingiks hädavajaduse tualeti kasutamise järele. Saatmine ei saabu kinnipeetavatele sedavõrd ootamatult ja enne saatmist on tal võimalik kasutada tualettruumi. Ei vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ega ka kaebuses halduskohtule ei ole kaebaja kordagi väitnud, et avaldas soovi tualetti kasutada, kuid seda temale ei võimaldatud. Ka ei ole kaebaja peale lühiajalist väljaviimist esitanud sellise sisuga kaebusi. Kui kaebajal saatemasinas tualetikasutamise soovi ei olnud, siis ei saanud ka tualeti puudumine rikkuda kaebaja õigusi. Seetõttu ei saa saatemasinas tualeti puudumist iseseisvalt pidada kohtu arvates õigusvastaseks ega väärikust alandavaks.
10.4.Saatemasinas on olemas ventilatsioon, kuid tekkiva müra pärast seda pidevalt ja lühiajalisel väljaviimisel ei kasutata. Kohus on seisukohal, et ventilatsiooni mittekasutamine saatemasinas ei saa iseseisvalt olla õigusvastane ega väärikust alandav. Saatemeeskonna ülema Kait Koppeli kinnitusel pannakse ventilatsioon tööle, kui kinnipeetav kaebab õhupuudust või soovib ventilatsiooni kasutamist. Kohtul ei ole alust nimetatud väites kahelda. Asja menetluse käigus ei tuvastatud, et kaebaja oleks esitanud pretensioone seoses õhupuudusega või oleks soovinud ventilatsiooni kasutamist. Seega saanuks kaebaja vastavasisulise sooviavaldusega vältida ventilatsiooni mittetöötamisega kaasnevaid kannatusi. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et saatemasinas oleks valitsenud sellised tingimused, mida saaks eraldiseisvalt käsitleda väärikuse alandamisena.
10.5.Kaebaja väidete kohaselt puudus saatemasinas valgustus. Vastustaja seletuse kohaselt põleb saatemasinas tuli kindlasti kinnipeetava kambri kohal. Kohtul ei ole alust selles kahelda, samuti ei ole kaebaja esitanud selliseid tõendeid või põhjendusi, mis lükkaksid ümber seisukohad, mis kinnitaksid valgustuse puudumist kambris. Lisaks märgib kohus, et saatemasinas kasutatakse valgustust üksnes seetõttu, et saatemeeskonnal oleks võimalik paremini teostada järelevalvet kinnipeetava üle.
11.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja lühiajalisel väljasaatmisel matusetalitusele kasutati ohjeldusmeetmena käeraudu, mis olid kinnitatud tema vöökohale paigaldatud vöö külge. Kaebaja nimetatud „ohjeldusvöö“ näol on tegemist vöökohale paigaldatava rihmaga, mille küljes on aas ning selle aasa külge kinnitatakse käerauad. Sellise vöökohale paigaldatava vöö näol ei ole tegemist iseseisva ohjeldusmeetmega, vaid käeraudade kinnitamise viisiga. Ainuüksi vöö kasutamine (ilma käeraudadeta) ei piira kuidagi isiku liikumisvabadust. Kohus nõustub
vastustajaga, et tegemist ei ole eraldiseisva meetmega, vaid käeraudade kinnitamise viisiga. Käeraudade sellisel viisil kinnitamine välistab saadetava isiku võimalikud ründed kätega või muud saatmist häirivad tegevused. Sellisel viisil kinnitatud käeraudadega ei ole võimalik lüüa ei eesseisjat ega ka kõrvalseisjaid, ei ole võimalik maast esemeid üles võtta jne, mistõttu on plaanipärast saatmist häirivad või takistavad olukorrad tõhusalt takistatud. Samaväärset eesmärki on võimalik saavutada käeraudade kinnitamisel saadetava seljataha. Siiski on seljataha kinnitatud kätega märkimisväärselt ebamugavam viibida saatebussis, aga ka liikuda välitingimustes, mistõttu kasutatakse kinnipeetava saatmisel väljaspool vanglat samaväärset eesmärki täitvat, kuid kinnipeetavale vähem ebamugavat käeraudade kinnitusviisi.
11.1.Ohjeldusmeetme kasutamise otsustamisel peab vangla lähtuma kinnipeetavast tulenevate riskidega. Kohus nõustub vastustajaga, et arvesse tuleb võtta isiku poolt varasemalt toime pandud kuritegude iseloomu, aga samuti tema käitumist vangistuse ajal. Lisaks isikupõhisele riskihindamisele tuleb arvesse võtta ka psühholoogist mõju, mida väljaviimine isikule avaldada võib. Kohtu arvates on vastustaja ohjeldusmeetmete kasutamisel lähtutud õigesti asjaolust, et kaebaja kannab käesoleval ajal karistust tapmise eest. Kaebajale mõisteti karistuseks 8 aastat vangistust ning tema karistusaeg lõpeb 22.12.2018. Seega ei saa pidada temale mõistetud karistust lühiajaliseks ning selle ärakandmata osa on piisavalt pikk. Ka varasemalt on kaebajat karistatud kriminaalkorras isikuvastaste kuritegude eest (väljapressimine vägivallaga, kehaline väärkohtlemine). Seega on vanglas kaebaja kriminogeenseid riske hinnatud ning jõutud põhjendatult järeldusele, et tegemist on avalikkusele kõrgohtliku isikuga. Kohus rõhutab, et vangistuses viibides on kaebajat korduvalt distsiplinaarkorras karistatud, sealhulgas allumatuse ning tööst keeldumise eest. Enne lühiajalist väljaviimist oli kaebajal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kaks olid määratud ametniku korraldusele allumatuse eest. Lühiajaline väljaviimine toimus õepoja matusele. Lähisugulase kaotanud isik on emotsionaalselt ebastabiilsemas olukorras ning vastuvõtlikum kõikvõimalikele ebameeldivatele füüsilistele ja psüühilistele faktoritele ning isiku reageeringud ja käitumine võib seetõttu olla ka impulsiivsem ja ettearvamatum.
11.2.Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma kohtupraktikas väljendanud seisukohta, et isiku suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine on kaalutlusotsus, mille kohaldamise õiguspärasuse hindamisel omavad tähtsust erinevad asjaolud kogumis ning ohjeldusmeetme kasutamine iseenesest ei ole vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3. Nii rõhutab EIK 20.01.2011 otsuses asjas Kashavelov vs Bulgaaria (nr 891/05, p 38) kohustust alati lähtuda konkreetse juhtumi faktilistest asjaoludest. Näiteks arvestab kohus antud otsuses nii kaebuse esitaja karistuse rangusega, tema kriminaalse taustaga ja varasema vägivaldsusega ning jõuab järeldusele, et käeraudade kasutamine on lubatud erilistel juhtudel nagu näiteks vanglavälise saatmise korral. Samuti on Riigikohtu halduskolleegium oma 25.09.2006 otsuses nr 3-3-1-49-06 asunud seisukohale, et käeraudade jm ohjeldusmeetme kasutamine riivab eelkõige isiku õigust isikupuutumatusele. Riive seisneb kinnipeetava isikuvabaduse (eelkõige füüsilises) piiramises, kuna takistatakse kinnipeetava liikumisvõimalusi ning ta on sunnitud olema ja liikuma kindlas kehaasendis. Ohjeldusmeetmete kasutamine peab põhiseadusest tulenevalt vastama seadustes sätestatud alustele ja korrale ning ohjeldusmeetmete kasutamisega kaasnev riive peab olema proportsionaalne, s.t sobiv, vajalik ja mõõdukas.
11.3.Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul toimus kaebaja õiguste piiramine õiguslikul alusel (VangS § 70 lg 1) ning oli sobiv ja vajalik meede tagamaks julgeolekut, viies miinimumini võimaliku ohtu saatemeeskonnale või kolmandatele isikutele ning välistades kaebaja kui kõrgohtliku kinnipeetava põgenemisvõimaluse. Riigikohtu halduskolleegium on oma 02.04.2014 lahendis nr 3-3-1-72-13 märkinud, et halduse kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus-ja vormivigu,
mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning ei ole tehtud kaalutlusvigu. Otsustus kasutada käeraudu tehakse kaalutlusõiguse alusel ning kohtu hinnangul ei ole sellise otsustuse tegemisel eksitud kaalutlusõiguse reeglite vastu.
12.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja lühiajaline väljaviimine matusele toimus vangla riietuses, mis erineb väljaspool vanglat kantavast igapäevasest riietusest. Tartu Vanglas on kasutusel pruuni värvi puuvillasest materjalist riietus. Kohus nõustub vastustajaga, et vangla riietuse kandmise kohustus tuleneb seadusest ning erisusi riietuse kandmisel lühiajalisel väljaviimisel õigusaktid ette ei näe. Õigusaktidest tulenevad nõuded kanda vangla riietust kehtivad ka väljaspool vanglat saatmisel. Seega ei saa kohtu arvates pidada humanitaarabi korras teistsuguse riietuse andmata jätmist õigusvastaseks.
12.1.Kaebaja seostab alandavat kohtlemist üksnes sellega, et tema pidi vangla riietuses viibima matusel, kus osalesid ka tema õepoja klassikaaslased ning sugulased. Kohus leiab, et vangla riietuse kandmine on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks ning tegemist on vangistusega paratamatult kaasneva piirangu ning ebameeldivusega. Kohtule ei ole usutav, et teistsuguse riietuse kandmine oleks oluliselt vähendanud kaebaja üleelamisi, kuivõrd saatmine matusetalitusele toimus vormiriietuses vanglateenistuse ametnike saatel ning ohjeldusmeetmetena käeraudu kasutades. Nimetatud asjaolu oleks sõltumata riietusest reetnud teistele matusel osalejatele, et tegemist on kinni peetud isikuga.
12.2.Kohtu hinnangul ei saa üksnes tavapärase vangla riietuse kandmisega kaasnevat ebameeldivustunnet pidada vangla poolt inimväärikuse süüliseks alandamiseks. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et tema riietus ei oleks olnud sobivas suuruses või et riietus oleks olnud eriliselt määrdunud või katki. Seetõttu üksnes tavapärase vangla riietuse kandmisega kaasneda võivad kannatused ei saanud kohtu arvates ületada sellist raskusastet, et need kvalifitseeruksid väärikuse alandamiseks. Niisuguse läve ületamise demonstreerimiseks on Riigikohus refereerinud EIK praktikat, mille kohaselt alandab kinnipeetava väärikust näiteks tema paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väikesesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta. Väärikuse alandamiseks on peetud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni, sundtoitlustamist ilma meditsiinilise näidustuseta, põhjendamatu jõu kasutamist või ka kolmeks kuuks väiksesse kambrisse ilma jalutusvõimaluseta paigutamist. Nagu toodud näidetest nähtub, loetakse väärikuse alandamiseks juhtumeid, mis kahjustavad isiku põhiõigusi oluliselt intensiivsemalt kui kaebaja kirjeldatud olukord. Seetõttu ei ole kohtule eluliselt usutav, et vangla riietuses matusetalitusel viibimine võiks põhjustada niisuguseid kannatusi, mis oleks alandanud kaebaja inimväärikust.
13.Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et Tartu Vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks mingisugust kahju tekkinud, järelikult puuduvad kohtu arvates alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
14.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.