Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Menetluskulude jaotus Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta 74% ulatuses kostja ja 26% ulatuses hageja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 10.12.2015 esitas Osaühing Pandivere Puit (hageja) Harju Maakohtule hagi pankrotihaldur Ly Müürsoo (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 9357,74 eurot, 08.12.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 524,04 eurot ja viivis alates 09.12.2015 seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt oli Harju Maakohtu menetluses hageja hagi VK vastu (tsiviilasi nr 209-30631), hagi rahuldati ja otsus jõustus 03.02.2009. Nimetatud menetluses tagas kohus hagi ja seadis kostja kinnistule hüpoteegi. Kinnistut võõrandati korduvalt menetluse kestel. Hagi tagamise abinõu asendamiseks maksti 30.03.2010 kohtu deposiitarvele 14 275,37 eurot. Hageja pöördus pärast otsuse jõustumist korduvalt Harju Maakohtu poole tema kasuks deponeeritud raha väljaandmiseks, kuid väljamakset ei tehtud. Pärnu Maakohtu 12.06.2012 määrusega kuulutati välja VK pärandvara pankrot ja pankrotihalduriks nimetati kostja. Kostja VK pärandvara pankrotihaldurina esitas Harju Maakohtule taotluse hageja kasuks deponeeritud summa ülekandmiseks pankrotivarasse. Maakohus hagejat taotlusest ei teavitanud. Halduri taotlus rahuldati 14.11.2012 määrusega ja hageja raha kanti üle halduri poolt näidatud kontole.

Hageja nõudis kostjalt vara välistamist. Kostja hageja taotlusi ei rahuldanud, millest tingituna pöördus hageja kohtusse. 18.06.2014 rahuldati hageja hagi ja mõisteti VK pankrotis pärandvarast hageja kasuks vara välistamise korras välja 14 275,37 eurot. On tuvastatud, et pankrotivarasse kanti hageja raha ilma õigusliku aluseta. Vaatamata jõustunud kohtuotsusele ei ole hageja oma raha täies ulatuses kätte saanud. Kostja andis hagejale 22.04.2015 üle vaid 4 917,63 eurot, ülejäänud osas on raha pankrotimenetluses ära kulutatud. Seega on hagejal tekkinud kahju 9 357,74 euro ulatuses. Hageja tegi 13.11.2015 kostjale kompromissipakkumise, mida kostja ei ole vastu võtnud. Kostja teadis ülekande ekslikkusest, vara välistamise taotlustest ja osales vara välistamise kohtuvaidluses menetlusosalisena. Ringkonnakohus selgitas 22.10.2013 kirjaga ja 06.11.2013 otsuses, et summa on kostjale kantud ekslikult. Sellele vaatamata ei taganud kostja välistamise esemeks olnud raha säilimist. Kostja jätkas raha kulutamist veel peale vara välistamises tehtud kohtuotsuse jõustumist. Kostja käitumine raha käsutamisel on olnud sihikindel ja tahtlik. Kuivõrd toimingud on olnud õigusvastased, esineb kostjal süü tahtluse vormis. Viivitusintresside nõude esitas hageja alates vara välistamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest 06.04.2015. Vastuseks kostja vastuväidetele leidis hageja, et maakohus ei hinnanud vara välistamise menetluses hageja vara arvel tehtud väljamaksete põhjendatust. Käesolevas tsiviilasjas on hagi aluseks kostja poolt VK kontolt tehtud ebaseaduslikud väljamaksed kogusummas 9357,74 eurot. Hageja on avalduses osundanud, et halduril on õigus katta pankrotimenetluse kulu üksnes pankrotivara arvel. Kõnealusel juhul on haldur katnud pankrotimenetluse kulu hageja vara arvel. Käesolevas tsiviilasjas nõutavast kahjust sai hageja teada 22.04.2015, so kohtuotsuse täitmiseks osalise makse (4 917,63 euro) laekumisest. Ebaseaduslikest maksetest sai hageja teada Pärnu Maakohtu menetluses olnud pankrotiasjas 2-12-18969, milles kostja esitas konto väljavõtte 12.05.2015 menetlusdokumendi lisana. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määrata kindlaks ja mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud. Kostja esitas kohtule taotluse deponeeritud rahasumma pankrotivarasse ülekandmiseks, kuid see ei anna veel alust väita kostja poolt halduri kohustuste süülist rikkumist, õigusvastast tegu, kahju tekitamist hagejale ning põhjuslikku seost eeltoodu vahel. Hageja poolt peamine kostjale etteheidetav ja väidetavalt õigusvastane tegu (taotluse esitamine) on läbinud kohtuliku kontrolli ning kohus on leidnud, et taotlus oli põhjendatud ja seaduslik. Hageja ise pöördus korduvalt Harju Maakohtu poole tema kasuks deponeeritud raha väljaandmiseks, kuid väljamakse jäi hageja kasuks tegemata. Seega ka hageja enda poolt esiletoodud asjaoludest nähtub, et kohus ei pidanud hageja taotluse rahuldamist põhjendatuks. Maakohus jättis VK hagi tsiviilasjas 2-12-50215 12.04.2013 otsusega rahuldamata ja tuvastas, et VK pärandvara pankroti väljakuulutamisega muutus kohtu deposiitkontol olnud raha pärandvaraks. Tegemist oli seaduse tõlgendamise küsimustega ja selles osas ei saa panna vastutust kostjale. Kolmanda isiku seisukoht

Kostja poolel kaasatud iseseisva nõudeta kolmas isik Salva Kindlustuse AS nõustub kostja vastuväidetega nõudele ning palub jätta hagi rahuldamata. 14.06.2016 toimunud istungil nõustus kolmas isik kostja positsiooniga. Maakohtu otsus 01.07.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 200,12 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (142,75 eurot) alates 10.12.2015 kuni põhinõude 142,75 eurot tasumiseni. Kohus määras jätta hagi rahuldamata põhinõude 9214,99 euro ja viivisenõude 466,67 euro osas. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Kohus märkis asjaolud, milles vaidlus puudub ja millised kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Vaidlus puudub järgnevates asjaoludes. Harju Maakohtu menetluses oli hageja hagi VK vastu (tsiviilasi 2-09-30631) ning menetluse käigus tasus VK 30.03.2010 kohtu deposiiti hagi tagamise asendamiseks 223 361 krooni (14 275,37 eurot). Nimetatud hagi rahuldati ja otsus on jõustunud. Hageja taotles korduvalt deponeeritud summa talle väljamaksmist, kuid seda ei tehtud. 12.06.2012 kuulutati välja VK pärandvara pankrot ja pankrotihalduriks nimetati kostja. Kostja taotlus tsiviilasjas 2-09-30631 tasutud deposiidi ülekandmiseks pankrotivarasse rahuldati ja 14.11.2012 määruse (t lk 78-80) alusel kanti hageja raha üle halduri poolt näidatud kontole (t lk 6). Hageja nõudis kostjalt vara välistamist (t lk 11-16), aga kuna kostja nõuet ei rahuldanud, pöördus hageja kohtusse ning 18.06.2014 mõisteti tsiviilasjas 2-13-61291 VK pankrotis pärandvarast hageja kasuks vara välistamise korras välja 14 275,37 eurot (t lk 17-36). Otsus jõustus 06.05.2015 ja kostja andis väljamõistetud summast hagejale 22.04.2015 üle 4 917,63 eurot, ülejäänud osas on raha pankrotimenetluses ära kasutatud (t lk 7-10). Hageja tegi 13.11.2015 kostjale kompromissipakkumise (t lk 37), mida kostja vastu ei võtnud. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude summa osas, mis vara välistamisena pankrotivarast välja mõisteti, kuid mis otsuse jõustumise ajaks oli pankrotimenetluses ära kasutatud. Pankrotiseaduse (PankrS) § 123 lg 1 sätestab, et pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Vara välistamist nõudev isik ei ole välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks. Lõike 2 kohaselt tagab haldur vara säilimise kuni selle tagastamiseni. Lõige 4 sätestab, et kui haldur võõrandas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara või kui vara ei ole säilinud, on välistamisõigust omaval isikul õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel käesoleva seaduse § 146 lõike 1 punktis 1 sätestatud korras. Kui haldur võõrandas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt. PankrS § 123 lg 4 teise lause kohaldamise ja haldurilt kahju hüvitamise nõude esimeseks eelduseks on, et tegu on olnud välistatava varaga, s.o esimese lõike järgi esemetega, mis kuuluvad kolmandale isikule, mitte pankrotivara hulka. Praegusel juhul on kohtuotsusega hageja kasuks välistatud pankrotivarast 14 275,37 eurot. Teine eeldus on, et haldur on võõrandanud nimetatud vara või see ei ole halduri süül säilinud. Puudub vaidlus, et summas 9357,74 eurot on raha kasutatud pankrotimenetluse kulude hüvitamiseks, seega pankrotivara hulgas seda summat ei ole ning summa ei ole säilinud halduri tegevuse tõttu. Pankrotiseadus ei reguleeri süüküsimust, seda teeb aga võlaõigusseadus (VÕS), mille § 104 lg 2-5 kohaselt

on süü vormid hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine), raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) ja tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel). Nimetatud summa arvelt on tasutud õigusabikulusid ja kohtukulusid alates 07.02.2013 kuni 07.04.2015. Vara välistamist on hageja taotlenud kohtule teadaolevalt esmakordselt 12.11.2013 kirjaga, seejärel 27.12.2013 kirjaga ja 24.12.2013 hagiga, eelnevalt on väljendanud raha ekslikult kostjale ülekandmise kohta oma seisukohta ka Ringkonnakohus (t lk 38-44). Maakohus oli aga seisukohal, et kostja poolt raha kasutamine muutus süüliseks alles alates 07.04.2015 – Riigikohtu 06.05.2015 määruse, millega jõustus vara välistamise kohtulahend, edastamisest. Enne seda hetke võis kostja põhjendatult eeldada, et kohtudeposiidist kostja määratud kontole ülekantud summa kuulub pankrotivara hulka, kuna kostja taotlus raha ülekandmiseks oli kohtu poolt läbi vaadatud ja määrusega lahendatud. Kohtul ei ole põhjust arvata, et kostja käitus raha kasutades pahatahtlikult, arvestades, et raha kuuluvuse osas on erinevatel seisukohtadel olnud mitte ainult käesoleva menetluse pooled vaid ka erinevad kohtukoosseisud. Sellises ebaselges olukorras ei saa kohus ette heita kostjale, et ta on lähtunud ühe kohtukoosseisu seisukohast, et raha kuulub pankrotivara hulka. Etteheiteid ei saa teha ka selles osas, et raha kasutati õigusabi saamiseks – pankrotihalduri ülesandeks on kaitsta võlgniku ja võlausaldajate huve ning menetlustes (sh vara välistamise menetluses) osalemisega on haldur seda teinud. Kuigi valdavas osas ei ole raha kasutamise puhul täidetud süülisuse tingimus, ei kehti see 07.04.2015 tehtud makse osas. Nimelt tasuti VK arveldusarvelt sellel kuupäeval 142,75 eurot menetluskuludeks riigile tsiviilasjas 2-13-61291. See summa on välja mõistetud VK pärandvaralt (pankrotis) riigituludesse Riigikohtu 06.04.2015 määrusega. Kuna sama määrusega jõustus vara välistamise hagi rahuldanud otsus, pidi kostjale makse tegemise hetkel olema selge, et see summa ei kuulu pankrotivara hulka. Selle summa arvelt menetluskulusid tasudes on kostja tegutsenud vähemalt hooletusega ja selles osas saab raha kasutamist pidada süüliseks. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise 142,75 eurot. Hageja on esitanud ka viivisenõuded – sissenõutavaks muutunud viivis 08.12.2015 seisuga summas 524,04 eurot ja viivis alates 09.12.2015 seadusjärgses määras kohustuse täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esiteks viivist arvestanud ajavahemiku 07.04.2015-22.04.2015 eest summalt 14 275,37 eurot (viivis 50,24 eurot) ning alates 23.04.2015 summalt 9357,53 eurot. Perioodi 23.04.2015-08.12.2015 eest tuleb viivist arvestada väljamõistetavalt summalt 142,75 eurot, ning selle perioodi viiviseks kujuneb 7,13 eurot. Kokku mõistis kohus seega kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 57,37 eurot, samuti mõistis kohus välja viivise alates hagi esitamisest. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitiseks 142,75 eurot, viivise 57,37 eurot ja viivise alates 10.12.2015 (hagi kohtusse jõudmise aeg) seadusjärgses määras summalt 142,75 eurot. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi

rahuldamise ulatust tuleks üldreeglina jätta menetluskulud hageja kanda, kuna hagi rahuldatud osa on hagi kogunõudega võrreldes väike. Samas leidis kohus, et see ei ole asjaolusid arvestades õiglane. Hageja on asjaolude järgi ilma jäänud osast pankrotivarast välistamisele kuuluvast varast. Hageja kaitseb oma subjektiivseid õigusi ning hagi ei ole pahatahtlikult esitatud. Kui kohus pidas kostja puhul lubatavaks seaduse mõistlikku tõlgendamist, mida kinnitas ka kohtukontroll, siis samamoodi pidas kohus mõistlikuks hageja tõlgendust, et saamata jäänud vara peab hüvitama pankrotihaldur. Kuivõrd mõlema poole situatsioon on võrreldav, ei pidanud kohus õiglaseks, et menetluskulud kannaks antud juhul vaid hageja. Seadus võimaldab jätta menetluskulud poolte endi kanda ja nii kohus ka otsustas. Kostja apellatsioonkaebus 01.08.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 01.07.2016 otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas ja osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palub teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et esines pankrotihalduri süüline käitumine vara säilitamise kohustust rikkudes, ebaõigesti arvutanud väljamõistetud viivise suuruse ning jaotanud menetluskulud ebaõiglaselt. Kostja nõustub kohtu seisukohaga selles osas, et kostja võis põhjendatult eeldada, et kohtudeposiidist kostja määratud kontole ülekantud summa kuulub pankrotivara hulka, kuna kostja taotlus raha ülekandmiseks oli kohtu poolt läbi vaadatud ja määrusega lahendatud. Kohus peab süüliseks 07.04.2015 tehtud makset, millega kostja tasus 142,75 eurot menetluskuludeks riigile tsiviilasjas nr 2-13-61291. Kostja sellise käsitlusega ei nõustu. Kostja tasus 142,75 eurot menetluskulusid, mille kohus mõistis välja VK pärandvaralt riigituludesse Riigikohtu 06.04.2015 määrusega. Seega oli nimetatud makse selgelt seotud pankrotivara üle käiva vaidlusega ning pankrotihalduril peab olema võimalik selliste maksete tegemine pankrotivarast. Pankrotihaldur ei oleks saanud nimetatud summat riigile tasumata jätta. Pankrotivara üle käiva kohtumenetlusega seotud kulude kandmist pankrotivarast ei saa pidada pankrotihalduri süüliseks pankrotivara säilitamise kohustuse rikkumiseks, kuna pankrotivaraga seotud kohtuvaidluse pidamine on pankrotihalduri ülesanne ning pankrotihaldur peab seisma võlausaldajate huvide eest. Ebaõiglane ning pankrotiseaduse eesmärgiga vastuolus on kohtupraktika, mille kohaselt on pankrotihaldur süüdi vara säilitamise kohustuse rikkumises, kui pankrotihaldur tasub vara üle käiva kohtuvaidlusega seotud menetluskulusid pankrotivarast. Selline kohtupraktika võib viia olukorrani, kus pankrotihaldurid ei julge enam kohtuvaidlusi pidada võlausaldajate huvide kaitseks, kuna pankrotihaldurit ähvardab isiklik süü kohtukulude kandmisel. Käesoleval juhul on kostja menetluskulusid tasudes järginud käibes vajalikku hoolt, kuna ta on täitnud oma seadusest tulenevat kohustust. Võlausaldajate huvide kaitsmine on PankrS § 55 lg 1 kohaselt pankrotihalduri seadusest tulenev ülesanne. Lisaks tuleneb PankrS § 541 lg-st 1 ka pankrotihalduri kohustus osaleda pankrotivaraga seotud kohtuvaidlustes. Kui kostja ei oleks käesoleval juhul pankrotivaraga seotud kohtuvaidluses osalenud ning menetlusega seotud menetluskulusid tasunud (mis on kohtumenetluses osalemise eeldus), siis oleks kostja rikkunud endal lasuvaid PankrS § 541 lg-st 1 ja § 55 lg-st 1 tulenevaid pankrotihalduri kohustusi. Lisaks on PankrS § 541 lg 1 teise lause kohaselt halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul on kohus leidnud, et kohustuse kandjaks jääb haldur, mis aga läheb PankrS § 541 lg-ga 1

vastuollu. Seetõttu ei saa pidada menetluskulude tasumist süüliseks vara säilitamise kohustuse rikkumiseks. Kohus on ebaõigesti välja mõistnud viivise summalt, mille osas kohus ei pidanud hagi rahuldamist põhjendatuks. Kohus on lahendis leidnud järgmist: „Hageja on esiteks viivist arvestanud ajavahemiku 07.04.2015-22.04.2015 eest summalt 14 275,37 eurot (viivis 50,24 eurot) ning alates 23.04.2015 summalt 9 357,53 eurot. Perioodi 23.04.2015-08.12.2015 eest tuleb viivist arvestada väljamõistetavalt summalt 142,75 eurot ning selle perioodi viiviseks kujuneb 7,13 eurot.“ Seejärel liitis kohus kaks eelnevalt väljatoodud viivise summat kokku (50,24 + 7,13) ning mõistis kokku kostjalt viivist 57,37 eurot. Kohus on ilmselgelt eksinud viivise arvutamisel, kuna on mõistnud välja viivist arvutatuna summalt 14 275,37 eurot, kuid sellises ulatuses kohus hageja nõuet ei rahuldanud. Kohus oleks saanud kostjalt viivist välja mõista ainult sellelt summalt, mille ulatuses kohus vastustaja nõude rahuldas (ehk 142,75 eurot), kuna viivise nõue on seotud põhinõudega ning viivist ei saa välja mõista, kui sissenõutavaks muutunud põhinõuet ei ole olemas. Seega saaks olla maksimaalne seadusjärgne viivis perioodil 07.04.2015-08.12.2015 sellelt summalt, mille kohus välja mõistis, 7,71 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kohus ebaõigesti mõistnud kostjalt hageja kasuks välja viivist 57,37 euro ulatuses. Kostja jaoks on arusaamatu kohtu seisukoht menetluskulude poolte endi kanda jätmisel. Kohtud on enamasti pidanud põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega kohtulahendites, kus hagi on osaliselt rahuldatud. Poolte endi kanda on kohtud menetluskulud jätnud pigem sellistes olukordades, kus kohus rahuldab umbes poole nõudest. Näiteks on Riigikohus leidnud lahendi 3-2-1-36-15 p-s 33, et põhjendatud on jätta 35% menetluskuludest kostja kanda ning 65% menetluskuludest hageja kanda, kuna hagi rahuldati 35% ulatuses. Samuti on Riigikohus leidnud näiteks lahendites 3-2-1-180-14 (p 13), 3-2-1-182-14 (p 13), 3-2-1-87-13 (p 17), 3-2-1-73-13 (p 14), et hagi osalise rahuldamise korral on igati põhjendatud menetluskulusid jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Praegusel juhul rahuldas kohus hageja nõudest 2%. Sellises olukorras kostja menetluskulud tema enda kanda jätta äärmiselt ebaõiglane. Järelikult ei olnud hagi piisavalt põhjendatud, mistõttu peaks hageja TsMS § 163 lg 1 mõtte järgi ka menetluskulud kandma. Kostja leiab, et kuna hagi rahuldati äärmiselt väikeses ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Lisaks märgib kostja, et kostja pakkus 14.06.2016 toimunud kohtuistungil hagejale kompromissi, mis seisnes kostja poolt hagejale 1000 euro tasumises. Hagejale kompromissettepanek ei sobinud ning hageja oli valmis loobuma ainult viivisenõudest kompromissi raames. Kohus rahuldas hagi tunduvalt väiksemas summas, kui kostja kompromissi korras pakkus, mistõttu tuleks ka TsMS § 163 lg 2 kohaselt menetluskulud jätta hageja kanda, kuna hageja ei nõustunud kostja poolt pakutud mõistliku kompromissiga. Vastused apellatsioonkaebusele Hageja hinnangul on apellatsioonkaebus põhjendamatu ning kaebuses sisalduvad taotlused tuleb jätta rahuldamata. Kolmas isik kostja poolel Salva Kindlustuse AS palub rahuldada apellatsioonkaebuse, tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas ja osas, milles jättis menetluskulud poolte endi kanda ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja apellatsioonkaebus 03.08.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 01.07.2016 otsus osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 9214,99 eurot, 03.08.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1016,38 eurot ja viivis alates 04.08.2016 seadusjärgses määras täitmata kahju hüvitamise kohustusest kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista need kostjalt hageja kasuks välja. Maakohus on asunud ekslikule järeldusele, et haldur oli õigustatud hageja raha käsutama ja et halduri tegevus hageja raha käsutamisel muutus süüliseks alles peale vara välistamises tehtud kohtuotsuse jõustumist. Maakohtu järeldus ei ole kooskõlas asja tehiolude ega seadusega. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuni Riigikohtu määrusega kostja kassatsiooni tagasilükkamiseni võis pankrotihaldur põhjendatult eeldada, et kohtu deposiidist ülekantud raha kuulub pankrotivara hulka. Maakohus on otsuses tõlgendanud pankrotihalduri kasuks nn ebaselge olukorra, mis otsuse kohaselt väljendus selles, et raha kuuluvuses on olnud erineval seisukohal erinevad kohtukoosseisud. Selline järeldus ei põhine seadusel. PankrS § 55 järgi on halduri põhikohustuseks pankrotimenetluse seaduslik läbiviimine. Halduril lasub kohustus täita kõiki seadusest tulenevaid kohustusi. PankrS § 123 lg 1 järgi peab haldur kolmanda isiku nõudel vara välistama; lg 2 järgi lasub halduril kohustus tagada välistamisele kuuluva vara säilimine kuni selle kolmandale isikule tagastamiseni. Seega tuleneb seadusest üheselt, et haldur pidanuks rahuldama hageja taotluse vara välistamises. Vaidluse korral aga tegema kõik endast oleneva, et vara säiliks. PankrS § 123 lg 4 järgi võib õigustatud isik nõuda haldurilt kahju hüvitamist juhul, kui välistamisele kuulunud vara ei ole halduri süül säilinud. Maakohus on järelduste tegemisel jätnud tähelepanuta, et pankrotihaldur on õigustatud ja kohustatud kolmandatele isikutele kuuluva vara pankrotivarast välistama ilma kohtuotsuseta. Kohtuotsus annab kõnealusel juhul kinnituse selles, et halduri keeldumine vara välistamisest oli ebaõige. Maakohtu otsusest ei selgu, kuidas vabastab kohtu kirjeldatud ebaselgus pankrotihalduri seadusest tulenevast kohustusest tagada välistamisele kuuluva vara säilimine. Samuti ei selgu otsusest see, millise seaduse alusel vastutab kohtu kirjeldatud ebaselguse eest oma varaga hageja. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu pankrotiseaduses sisalduva kaitsenormi eesmärgile. Pankrotiseaduse § 123 lg 1, 2 ja 146 lg 1 p 1 eesmärgiks on hoida ära pankrotivarasse sattunud kolmanda isiku vara kahjustamine. Arvestatava staažiga pankrotihaldur pidi tema tegevuse aluseks oleva pankrotiseaduse põhjaliku tundjana mõistma osundatud normide eesmärki. Kolmandate isikute vara säilivuse tagamise olulisust rõhutab lisaks halduri üldist vastutust reguleerivatele sätetele PaS § 123 lg 4, milles on eraldi rõhutatud halduri isiklikku varalist vastutust. Vabanemaks vastutusest pidanuks haldur tõendama, et esitas koheselt peale vara välistamise taotluse saamist pankrotivara huvides tagasinõudeid, tegi võlausaldajatele ja/või toimkonna liikmetele ettepanekuid teha pankrotivarasse sissemakseid hüvitamaks võimalikult tekkiva kahju ja/või tegi endast oleneva, et sõlmida õigusabilepinguid tulemustasu põhimõttel. Samuti pidanuks haldur vastutusest vabanemiseks tõendama, et kõik tarvitusele võetud abinõud ei andnud kolmanda isiku arvel tehtud väljamaksete tagastamisel tulemusi. Kõik eelkirjeldatud toimingud on pankrotimenetlustes tavapärased. Haldur ei teinud vara säilimise tagamiseks midagi, vastupidiselt jätkas haldur pankrotimenetluse läbiviimist hageja vara arvel. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega selles, et pole põhjust haldurile ette heita hageja raha kasutamise otstarvet. Maakohus ei ole seda järeldust ühegi õigusnormiga sidunud. Maakohus on jätnud tähelepanuta mitmed pankrotiseaduse sätted, millest tuleneb üheselt, et pankrotihalduril on üksnes pankrotivara valitsemise õigus. Maakohtu järeldus raha kasutamise

eesmärgipärasusest on vastuolus PankrS §-ga 123, § 146 lg 1 p-ga 1, §-ga 541 ja § 150 lg-ga

õiguslikke või faktilisi asjaolusid, mis õigustaks hagejale avaõiguslike toimingutega põhjustatud kahju jätmist hageja kanda. Maakohus ei ole tõendeid uurides ja hinnates pööranud tähelepanu asjaolule, et hageja 12.11.2013 vara välistamise taotluses sisaldub muu hulgas ka taotlus tagada vara säilimine. Seoses viivitusintresside nõudega märgib hageja, et VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintresside tasumist. Hageja esitas viivitusintresside nõude alates vara välistamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest, so. 6. aprillist 2015. Ajavahemikus 07.04.2015 kuni 22.04.2015 oli kostja viivituses 14 275,37 euro üleandmisega. Seadusjärgses määras (8,05% aastas) arvestatud viivis päevas oli sel perioodil 3,14 eurot. Alates 23.04.2015 on kostja viivituses kahju hüvitamise kohustusega summas 9357,53 eurot, millest viivis päevas on 2,06 eurot. 03.08.2016 seisuga on viivitusintressid muutunud sissenõutavaks summas 1016,38 eurot ((16 x 3,14) + (469 x 2,06)). Vastused apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ja jätta rahuldamata hageja taotlus mõista kostjalt hageja kasuks välja 03.08.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivitusintressid 1016,38 eurot ja viivitusintressid alates 04.08.2016 seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kolmas isik kostja poolel Salva Kindlustuse AS palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tuleb Harju Maakohtu 01.07.2016 otsus tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitisena 6935,25 eurot, ajavahemiku 07.04.2015-09.12.2015 eest viivis 377,80 eurot, ajavahemiku 10.12.2015 kuni 02.11.2016 eest viivis 502,03 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 03.11.2016 kuni kahju hüvitise summas 6935,25 eurot tasumiseni hageja kasuks. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja vaidlustatud maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt. Kostja apellatsioonkaebuse osas on ringkonnakohus seisukohal, et selles esitatud väited ei anna alust jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulusid üksnes hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Oma seisukohad kaebuste osas esitab ringkonnakohus järgnevalt. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude 9357,74 euro osas, mis vara välistamisena pankrotivarast välja mõisteti, kuid mis otsuse jõustumise ajaks oli pankrotimenetluses ära kasutatud. PankrS § 123 lg 4 teise lause kohaselt on sellise kahju hüvitamise nõude esimeseks eelduseks, et tegu on olnud välistatava varaga, s.o esimese lõike järgi esemetega, mis kuuluvad kolmandale isikule, mitte pankrotivara hulka. Praegusel juhul on jõustunud Pärnu Maakohtu otsusega hageja kasuks välistatud pankrotivarast 14 275,37 eurot. Seega on haldurilt kahju hüvitamise nõude esimene eeldus täidetud, millisele seisukohale on vaidlustatud otsusest nähtuvalt jõudnud ka maakohus.

Teiseks haldurilt kahju hüvitamise nõude eelduseks PankrS § 123 lg 4 kohaselt on, et haldur on võõrandanud nimetatud vara või see ei ole halduri süül säilinud. Puudub vaidlus, et hageja nõutud ulatuses, s.o summas 9357,74 eurot, on haldur raha kasutanud pankrotimenetluse kulude hüvitamiseks, seega pankrotivara hulgas seda summat ei ole ning summa ei ole säilinud halduri tegevuse tõttu. Maakohus oli vaidlustatud otsuses seisukohal, et valdavas osas, välja arvatud 07.04.2015 tehtud makse osas, ei ole raha kasutamise puhul täidetud süülisuse tingimus. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei nõustu hageja maakohtu järeldusega, et kuni jõustunud vara välistamise kohtulahendi edastamiseni võis kostja põhjendatult eeldada, et kohtudeposiidist kostja määratud kontole ülekantud summa kuulub pankrotivara hulka. Vastavale järeldusele on maakohus jõudnud põhjendusel, et kostja taotlus kohtudeposiidist raha ülekandmiseks oli kohtu poolt läbi vaadatud ja määrusega lahendatud. Maakohtu hinnangul ei saa kostjale ette heita lähtumist ühe kohtukoosseisu seisukohast raha kuuluvusest pankrotivara hulka ega ka raha kasutamist õigusabikulude ja kohtukulude tasumiseks. Ringkonnakohus jagab hageja seisukohta ja leiab, et maakohtu eeltoodud järeldused ei ole kooskõlas seadusega. Pankrotiseaduse (PankrS) § 123 lõikest 1 tulenevalt peab haldur kolmanda isiku nõudel välistama pankrotivarast talle kuuluvad esemed ja sama paragrahvi lõike 2 järgi lasub halduril kohustus tagada välistamisele kuuluva vara säilimine kuni selle tagastamiseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kostja olukorras, kus hageja on vara välistamist kostjalt taotlenud esmakordselt juba 12.11.2013 kirjaga (tl 11), lähtuda ühe kohtukoosseisu seisukohast vara kuuluvuse osas ega jätkata hageja korduvatele vara välistamise taotlustele vaatamata vara kasutamist pankrotimenetluse kulude hüvitamiseks. Selliselt toimides on haldur rikkunud seadusest tulenevat kohustust tagada välistamisele kuuluva vara säilimine. Maakohtu kirjeldatud ebaselge olukord, mis seisneb poolte ja ka kohtukoosseisude erinevates seisukohtades raha kuuluvuse osas, ei saa välistada kostja kui pankrotihalduri seadusest tulenevat kohutust tagada välistamisele kuuluva vara säilimine. Hageja on kaebuses õigesti leidnud, et kostja kui arvestatava staažiga pankrotihaldur pidi tema tegevuse aluseks oleva pankrotiseaduse põhjaliku tundjana mõistma PnkrS § 123 lg-te 1 ja 2 ning § 146 lg 1 p-i 1 eesmärki, milleks on hoida ära pankrotivarasse sattunud kolmanda isiku vara kahjustamine. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks pärast hageja poolt vara välistamise taotluste esitamist võtnud tarvitusele abinõud või teinud kõik endast oleneva pankrotivarasse sattunud kolmanda isiku vara säilimise tagamiseks. Vastupidi, haldur on vaatamata hageja taotlustele ja vara välistamise kohtuvaidlusele jätkanud raha kasutamist pankrotimenetluse kulude katmiseks. Eeltoodud asjaoludel ei saa kuidagi nõustuda maakohtu seisukohaga selles, et kostjale ei saa raha kasutamise osas etteheiteid teha, kuivõrd raha kasutati õigusabi saamiseks ja pankrotihalduri ülesandeks on kaitsta võlgniku ja võlausaldajate huve ning menetlustes (sh vara välistamise menetluses) osalemisega on haldur seda teinud. Ka on kostja apellatsioonkaebuses sarnaselt maakohtule seisukohal, et pankrotivara üle käiva kohtumenetlusega seotud kulude kandmist pankrotivarast ei saa pidada halduri süüliseks pankrotivara säilitamise kohustuse rikkumiseks, kuna pankrotivaraga seotud kohtuvaidluse pidamine on pankrotihalduri ülesanne ja pankrotihaldur peab seisma võlausaldajate huvide eest. Ringkonnakohus nõustub hageja järeldusega, et maakohus on pankrotihalduri hoolsuskohustust hinnanud selgelt kitsendavalt, muutes selle sisutühjaks. Maakohtu käsitluse kohaselt on halduri süü välistamisele kuuluva vara säilitamise kohustuse rikkumise osas välistatud ka tulenevalt raha kasutamise otstarbest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline seisukoht selgelt kooskõlas seadusega, kuivõrd see välistaks halduri vastutuse vara säilimise

tagamise kohustuse rikkumise eest kõigil juhtudel, mil raha on kasutatud pankrotivaraga seotud kohtuvaidluse kulude katmiseks. Hageja on kaebuses õigesti osundanud, et sellisele järeldusele jõudmisel ei ole maakohus arvestanud pankrotimenetluse sätteid, millest tuleneb üheselt, et pankrotihalduril on üksnes pankrotivara valitsemise õigus. Käesoleval juhul oli pooltel vaidlus vara kuuluvuse osas ning hageja taotles vara välistamist pankrotivara koosseisust. Sellises olukorras ei saanud haldur mõistlikult eeldada, et vara, mille arvelt haldur katab kohtuvaidluse pidamisega seotud kulusid, kuulub pankrotivara hulka. Hageja on õigesti leidnud, et haldur pidi ette nägema, et vaidlus vara kuuluvuse üle võib kaasa tuua vara välistamise. Halduri seadusest tulenev kohustus osaleda pankrotivaraga seotud kohtuvaidlustes ning kaitsta kõigi võlausaldajate ja võlgnike õigusi ja huve ei kaalu üles halduri seadusest tulenevat kohustust tagada välistamisele kuuluva vara säilitamine ega vabanda halduri käitumist vastava kohustuse rikkumisel. Eeltoodud põhjendustel ei saa nõustuda kostja seisukohaga, et kostja on menetluskulusid tasudes järginud käibes vajalikku hoolt, kuna ta on täitnud oma seadusest tulenevat kohustust. PankrS § 123 lg 4 ei piira halduri vastustust kahju hüvitamisel konkreetse süü vormiga. Seega piisab viidatud sätte alusel halduril vastutuse tekkimiseks sellest, kui halduri tegevuses esineb vähemalt hooletus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmine. Hageja on kaebuses õigesti juhtinud tähelepanu pankrotihalduri ametist tulenevale kõrgendatud hoolsuskohustusele, millega maakohus vaidlustatud otsuses arvestanud ei ole. Ringkonnakohus jagab hageja seisukohta ja leiab, et kostja pidanuks lõpetama vara kasutamise kahtlusteta alates 12.11.2013, mil hageja esitas kostjale esmakordselt taotluse vara välistamiseks. Samuti on hageja kaebuses õigesti leidnud, et pankrotihalduril lasus hageja ees seadusest tulenev kohustus tagada vara säilivus ning maakohtu otsusest ei nähtu, millisele seadusele tuginedes võis pankrotihaldur teha hilisemate järjekordade makseid olukorras, kus haldurile oli vara välistamise nõue, selle ulatus ja pankrotivara suurus (selle piisamatus) teada. Alates 12.11.2013 pidanuks haldur lõpetama vara kasutamise kohtumenetluse kulude katmiseks ning astuma samme juba kulutatud raha tagasinõudmiseks pankrotivarasse. Üksnes enne 12.11.2013 tehtud maksete osas võis kostja põhjendatult eeldada, et kohtudeposiidist kostja määratud kontole ülekantud summa kuulub pankrotivara hulka, kuivõrd selleks hetkeks ei olnud hageja väljendanud soovi VK pärandvarast (pankrotis) vara välistamiseks. Otsuses toodud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et kostja on alates 12.11.2013 tehtud maksete arvel menetluskulusid tasudes käitunud vähemalt hooletusega. Seega on nende maksete osas täidetud süülisuse tingimus ja hagi kuulub nende maksete ulatuses rahuldamisele. VK arveldusarve väljavõttest nähtuvalt (tl 6-10) on kostja pärast hageja esmakordset välistamise taotlust (12.11.2013) teinud VK arveldusarvelt pankrotimenetluse kulude katmiseks väljamakseid perioodil 13.11.2013 kuni 07.04.2015 kokku summas 6935,25 eurot järgmiselt: 13.11.2013 – 295,50 eurot; 05.02.2014 – 3467 eurot; 20.11.2014 – 100 eurot; 25.03.2014 – 520 eurot; 21.07.2014 – 430 eurot; 14.08.2014 – 600 eurot; 12.11.2014 – 180 eurot; 10.12.2014 – 520 eurot; 12.01.2015 – 200 eurot; 06.02.2015 – 480 eurot ja 07.04.2015 142,75 eurot. Hageja on nimetatud perioodil tehtud väljamaksete osas esitanud kohtule ülevaate ka 04.02.2016 menetlusdokumendis sisalduvas tabelis, ent ringkonnakohus ei lähtu väljamaksete suuruse arvestamisel vastavas tabelis toodud andmetest (tl 88), kuna tabelis kajastatud väljamaksete kuupäevades ja summades on lahknevusi võrreldes VK arveldusarvelt nähtuvate tehtud väljamaksete kuupäevade ja summadega. 07.04.2015 väljamakse osas summas 142,75 eurot vastab hageja 04.02.2016 dokumendis kajastatu küll VK arveldusarvest nähtuva väljamaksega ning vastava summa kostjalt

väljamõistmise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsusega, ent sellegipoolest ei pea kolleegium ka selles osas käesoleval juhul võimalikuks jätta maakohtu otsust muutmata. Seda põhjusel, et vastavas osas kahju hüvitise ja sellelt viivise väljamõistmise osas ei vasta maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 442 lg 5 nõuetele, kuna see ei ole selgelt arusaadav. Maakohus on otsuse resolutsioonist (p 1) nähtuvalt mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 200,12 eurot. Otsuse resolutsioonist ei ole ilma otsuse põhjendustega tutvumata üheselt arusaadav, et 142,75 eurot väljamõistetavast summast moodustab põhinõue (kahjuhüvitis) ja ülejäänud osa sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks on kohus väljamõistetud põhinõude osalt ebaõigesti arvutanud viivised, millele on apellatsioonkaebuses õigesti tähelepanu juhtinud ka kostja. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus ebaõigesti arvestanud viivist ajavahemiku 07.04.2015 kuni 22.04.2015 eest mitte rahuldatud põhinõude osalt 142,75 eurolt, vaid summalt 14 271,37 eurot. Toodud põhjendustel peab ringkonnakohus põhjendatuks tühistada maakohtu otsuse ka 07.04.2015 makse ja sellelt arvestatud viivise osas. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi põhinõude osas osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise summas 6935,25 eurot. Hageja on esitanud ka viivisenõuded, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras alates 07.04.2015 kuni 08.12.2015 ja alates 09.12.2015 kuni kohustuse täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

Lõpp-päev

07.04.2015 30.06.2015 01.07.2015 09.12.2015

Põhivõlg Viivisemäär (VÕS § 113 Viivitatud päevi lg 1 + § 94 lg 1) 6935,25 8,05%

6935,25 8,05%

Viivis

130,01 EUR

247,79 EUR

EUR 377,80

Ringkonnakohus mõistab kahju hüvitiselt 6935,25 eurot välja viivise alates hagi esitamisest (10.12.2015) kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 02.11.2016 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Nimetatud ajavahemiku eest on kostja kohustatud tasuma viivist summas 502,03 eurot alljärgneva arvestuse alusel: Alguspäev

Lõpp-päev

Põhivõlg

10.12.2015 31.12.2015 01.01.2016 30.06.2016 01.07.2016 02.11.2016

6935,25 6935,25 6935,25

Viivisemäär (VÕS § 113 Viivitatud päevi lg 1 + § 94 lg 1) 8,05%

8,05%

8%

Viivis

33,65 EUR

278,38 EUR

190 EUR

EUR 502,03

Samuti tuleb kostjalt mõista välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis kahju hüvitiselt 6935,25 eurot alates 03.11.2016 kuni kahju hüvitamise kohustuse täitmiseni hageja kasuks. Menetluskulud

Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, millega peab põhjendatuks rahuldada hageja kahju hüvitamise ja viivise nõude osaliselt, tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Toodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks käesolevalt vastata kostja apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse ebaõigsust. Ringkonnakohus leiab, et hagi ja hageja apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest lähtuvalt tuleb TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel jätta nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludest võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 74% ulatuses kostja ja 26% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.