Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 20.06.2017, Tartu 3-16-2189 R.L. kaebus Tartu Ülikooli 05.10.2016. a korralduse nr 2-1.24/SV/3704 tühistamiseks ja 1200 euro tagastamiseks Tartu Halduskohtu 20.02.2017. a otsus R.L. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja R.L. Vastustaja Tartu Ülikool
RESOLUTSIOON
1.Tagastada R.L. le apellatsioonkaebusele lisatud Tartu Ülikooli 08.09.2016. a ja 05.10.2016. a korraldused 2-l lehel.
2.Jätta R.L. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.02.2017. a otsus muutmata.
3.Jätta R.L. poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 20.07.2017 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R.L. immatrikuleeriti Tartu Ülikooli õppeprorektori 11.09.2013. a korraldusega sotsiaalteaduste valdkonna õigusteaduse bakalaureuseõppe 2013/2014. a õppekava tasuta täiskoormusega üliõpilaseks. Õppe nominaalkestus on 3 õppeaastat ehk kuue semestri kohustuslik õppemaht on 180 euroopa ainepunkti (EAP). R.L. oli 3. õppeaasta ehk kuuenda semestri lõpuks täitnud kohustuslikust õppemahust 156 EAP-d, seega puuduolev õppemaht oli 24 EAP-d.
2.R.L. esitas 12.08.2016 Tartu Ülikoolile avalduse, milles ta soovis pikendada õppeaega 1 aasta võrra.
3.Tartu Ülikooli õppeprodekaan pikendas 08.09.2016. a korraldusega nr 2-1.14/SV/2950 R.L. i õppeaega (finantseerimise liigina on märgitud tasuta) ja määras uueks õppe lõpukuupäevaks 01.09.2017.
4.Tartu Ülikooli õppeprodekaan määras 05.10.2016. a korraldusega nr 2-1.24/SV/3704 R.L. ile õppetasu summas 1200 eurot. Hüvitamise mahuna on märgitud 24 EAP-d.
5.Tartu Ülikool esitas 10.10.2016 R.L. ile õppetasu arve nr OG62271 summas 1200 eurot.
6.Tartu Ülikool jättis 11.10.2016. a vastusega nr 2-23.17/SV/21407 rahuldamata R.L. i vaide 05.10.2016. a korralduse nr 2-1.24/SV/3704 peale.
7.R.L. esitas 02.11.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Tartu Ülikooli 05.10.2016. a korraldus nr 2-1.24/SV/3704 ning tagastada alusetu rikastumise teel saadud 1200 eurot. Kaebuse põhjendused: 08.09.2016. a korraldusega viidi kaebaja eksitusse, mistõttu ta ei saanud kasutada ülikooliseaduse (ÜKS) § 133 lg 6 p-st 2 tulenevat õigust õppetasust vabastuseks. 05.10.2016. a korraldus ei ole materiaalselt õiguspärane, kuna kooskõlas ÜKS § 133 lg 6 p-ga 2 ei ole ülikoolil õigust nõuda õppekulude hüvitamist üliõpilaselt, kes õpib täiskoormusega eestikeelsel õppekaval, ei ole täitnud algavaks semestriks kumulatiivselt eelmistel semestritel õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahtu ja jätkab õpinguid sama õppekava järgi ning on alla 7-aastase lapse vanem. Korraldus ei ole ka formaalselt õiguspärane, kuna see on väljaandja poolt allkirjastamata. Ülikooli poolt lubatud personaalset teavitust õppetasu tasumise osas ei tulnud, millest ta järeldas, et 08.09.2016. a korraldus on lõplik. Tasuta õppevormi informatsiooni tulemusel oli kaebajal arusaam, et ta õpib jätkuvalt õppekohal, millega rahalisi kohustusi ei kaasne. Arve nr OG62271 alusel tasutud 1200 eurot kuulub tagastamisele, sest ülikoolil ei ole kaebaja suhtes õppetasu nõudmiseks õiguslikku alust.
8.Tartu Halduskohus jättis 20.02.2017. a otsusega R.L. i kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse põhjendused: 08.09.2016 väljastas vastustaja kaebajale õppeaja pikendamise kohta korralduse. Kaebaja õppekoha finantseerimise liik ei muutunud, kaebaja õpib endiselt tasuta õppekohal, s.t õppe läbiviimise kulu kaetakse riigieelarvest. Kaebaja kui õigusteaduse 3. aasta üliõpilane pidi teadma, et tal on 3. õppeaasta ehk kuuenda semestri lõpuks täidetud kohustuslikust õppemahust 156 EAP-d ja tema puuduolev õppemaht on 24 EAP. Tartu Ülikooli nõukogu 25.02.2013. a määruse nr 1 „Õppekulude hüvitamise tingimused ja kord tasemeõppes“ (määrus nr 1) p 12 sätestab, et üliõpilasel on kohustus maksta õppetasu, kui õppekava kohaselt täitmisele kuuluvast eelmiste semestrite õppemahust on semestri alguseks täitmata rohkem kui 6 EAP-d. Õppetasu makstakse jooksval semestril iga eelmistel semestritel üle 6 EAP puudu jäänud ainepunkti eest, arvestusega, et õppe maht on 30 EAP-d semestris ja 60 EAP-d õppeaastas ning ainepunkte arvestatakse semestrite kohta kumulatiivselt. Tartu Ülikooli nõukogu 16.11.2015. a otsuse nr 22 „Õppetasude kehtestamine 2016/2017 õppeaastaks“ kohaselt on õigusteaduskonna hallatava õppekava (I ja II aste) ainepunkti hind 50 eurot. Kuna kaebaja oli täitnud kohustuslikust õppemahust 156 EAP-d, oli tema puuduolev õppemaht 24 EAP×50 eurot=1200 eurot. Kuna kaebaja 15. septembriks õppetasu vabastuse avaldust ei esitanud (määruse nr 1 p 51), puudus vastustajal info selle kohta, et kaebajal on õigus õppetasu vabastusele ning vastustaja koostas 05.10.2016. a korralduse õppetasu määramiseks vastavalt seadusele õigesti. Kaebaja väide, et
ta viidi eksitusse 08.09.2016. a korraldusega ja seepärast ei saanud ta kasutada oma õigust õppetasust vabastuseks, võib olla usutav, kuid see ei vabasta kaebajat õppetasu hüvitamise kohustusest puuduolevate 24 EAP eest summas 1200 eurot. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane, mistõttu nõue alusetu rikastamise teel saadud 1200 euro tagastamiseks ei ole põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.R.L. esitas 22.03.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kohus nõustub kaebajaga, et Tartu Ülikooli korraldus nr 2-1.14/SV/2950 oli eksitav, ent jõuab siiski järeldusele, et kaebajal on kohustus tasuda õppetasu. Sellele järeldusele jõudmise käik ei ole kohtuotsuses jälgitav. Kohtuotsus ei vasta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-le 1, sest otsus on põhjendamata. Kuna sõna „tasuta“ ei saa mõista sõnana „tasuline“, oli korraldus nr 2-1.14/SV/2950 eksitav ning tingis kaebaja poolt õppetasust vabastamise avalduse esitamata jätmise.
10.Tartu Ülikool esitas 12.04.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta R.L. i apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Õppekoha finantseerimise liigi märkimine 08.09.2016. a korralduses ei piiranud kaebaja õigust esitada taotlus õppetasu maksmisest vabastuseks. 08.09.2016. a korraldus ei reguleeri kaebaja kohustusi õppetasu osas. Kaebaja teavitamiseks õppetasu vabastuseks avalduse esitamise õigusest ja avalduse esitamise tähtajast saatis vastustaja kaks teavituskirja e-posti teel. Vastustaja on vaidlusalust korraldust andes õigesti kohaldanud ÜKS § 133 lg 2 p-i 1.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
12.Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 20.02.2017. a otsuse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on immatrikuleeritud õigusteaduskonna bakalaureuseõppe 2013/2014. a õppekava tasuta täiskoormusega üliõpilaseks ja ülikool pikendas tema õppeaega 08.09.2016. a korraldusega nr 2-1.14/SV/2950 (tl 5) ning õppekoha finantseerimise liik sealjuures ei muutunud. Seega kaebaja õpib endiselt tasuta õppekohal, s.t õppe läbiviimise kulu kaetakse riigieelarvest (vastustaja 02.12.2016. a vastuse p 16, tl 22). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kaebaja oli õppe nominaalkestuse ehk kuuenda semestri lõpuks täitnud kohustuslikust õppemahust 156 EAP-d, kuid kohustuslik õppemaht oli 180 EAP-d, seega kaebaja puuduolev õppemaht moodustas 24 EAP-d. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kaebaja ei esitanud Tartu Ülikoolile avaldust enda õppetasu maksmisest vabastamiseks tähtaegselt, s.o hiljemalt 15.09.2016.
14.Kaebaja arusaamist mööda on temalt õppetasu nõudmine ülikooli poolt 05.10.2016. a korraldusega (tl 35) põhjendamatu, kuna nähtuvalt 08.09.2016. a korraldusest õpib kaebaja tasuta õppekohal. Kaebaja arusaam selles osas, et ka õppeaja pikendamise järel õpib ta tasuta õppekohal, on õige. Seda on asjas kinnitanud ka vastustaja 02.12.2016. a vastuses kaebusele. Kaebaja aga jätab asjas tähelepanuta, mille alusel temalt õppetasu maksmist 05.10.2016. a korraldusega on nõutud. Ringkonnakohtu hinnangul saab eeldada, et üliõpilane on teadlik nii
ÜKS-ist kui ka asjakohastest ülikoolisisestest õigusaktidest. ÜKS § 133 lg 2 p 1 järgi on ülikoolil õigus nõuda õppekulude osalist hüvitamist üliõpilaselt, kes õpib täiskoormusega õppekaval, mille õppekeel on eesti keel, ja ei ole algavaks semestriks täitnud kumulatiivselt eelmistel semestritel õppekava kohaselt täitmisele kuuluvat õppe mahtu. ÜKS § 133 lg 4 alusel vastu võetud määruse nr 1 „Õppekulude hüvitamise tingimused ja kord tasemeõppes“ (edaspidi Kord)1 p 44 kohaselt maksab eestikeelsel õppekaval täiskoormusega õppiv üliõpilane pikendusaja esimesel semestril õppetasu iga eelmistel semestritel õppekava kohaselt täitmisele kuuluvast õppemahust puudu oleva ainepunkti eest. Järgnevatel pikendusaja semestritel puuduolevate ainepunktide alusel õppetasu ei maksta. Korra p 12 näeb ette, et üliõpilasel on kohustus maksta õppetasu, kui õppekava kohaselt täitmisele kuuluvast eelmiste semestrite õppemahust on semestri alguseks täitmata rohkem kui 6 EAP-d. Seega on asja materjalidest nähtuvalt kaebaja õppeaja pikendamise järel küll tasuta (s.o riigieelarvelisele) õppekohale nimetatud, kuid õppetasu nõudmine tugineb asjaolul, et kaebajal oli pikendusaja esimese semestri seisuga täitmata 24 EAP-d. Eeltoodust tulenevalt ei välistanud Tartu Ülikooli 08.09.2016. a korralduses märgitud finantseerimise liik ülikooli õigust nõuda üliõpilaselt õppekulude osalist hüvitamist.
15.Korra p 51 kohaselt õppetasu maksmisest vabastamist saab taotleda sügissemestril 15. septembrini ja kevadsemestril 15. veebruarini. Korra p 52.2 kohaselt vabastatakse üliõpilase taotluse alusel õppetasu maksmisest nii täis- kui ka osakoormusega õppiv üliõpilane, kui ta alustab õpinguid täiskoormusega eestikeelsel õppekaval ja kui ta on alla 7-aastase lapse või puudega lapse vanem või eestkostja. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajale saadetud 07.09.2016 infokiri õppekava täitmise, tasuta õppimise ja õppetasu maksmisest vabastamise kohta (tl 25-26) ning 15.09.2016 meeldetuletus õppetasust maksmise vabastamise avalduse esitamise kohta (tl 27-28). 07.09.2016. a infokirjas on asjakohane teave nii õppetasu maksmisest vabastamise taotlemise kohta, vastava taotluse esitamise kuupäevad kui ka Korra p-s 12 sätestatu. Ühtlasi on lisatud asjakohased lingid, kust vastavad ülikooli õigusaktid on kättesaadavad. 15.09.2016. a meeldetuletuses on veelkord märgitud, et kõigil, kel on alla 7-aastane laps, tuleb esitada õppetasust vabastamise avaldus. Kaebaja poolt eelnimetatud teavituste kättesaamise üle asjas vaidlus puudub.
16.Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebaja ei ole vastustajapoolsetest teavitamistest hoolimata esitanud ettenähtud tähtajaks, s.o 15.09.2016 õppetasust vabastamise avaldust. Vastava avalduse esitas kaebaja alles 06.10.2016 (tl 29), mille osas õppekorralduse spetsialist märkis, et taotluse esitamise tähtaeg on möödas ning esitada tuleks tähtaja ennistamise taotlus. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et kuigi kaebaja 10.10.2016. a vaie (tl 8) ei sisaldanud sõnaselget taotlust avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks, tuli vastustajal tähtaja ennistamist vaide lahendamisel siiski kaaluda, kuna vaides sisaldusid ka põhjendused avalduse esitamise tähtaja möödalaskmise kohta. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebajal esinenuks mõjuvad põhjused õppetasust vabastamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, tuleb eeldada, et üliõpilane, kusjuures eriti veel õigusteadust õppiv üliõpilane, on teadlik nii ÜKS-ist kui ka asjakohastest ülikoolisisestest õigusaktidest. Lisaks toimus kaebaja teavitamine elektrooniliselt nii 07.09.2016. a infokirja kui ka 15.09.2016. a meeldetuletusega . Mõlema e-kirja sisu oli ringkonnakohtu hinnangul piisavalt selge selleks, et kaebaja võinuks õppetasu maksmise ja selle maksmise vältimise tingimustest aru saada, ning seda ka juhul, kui kaebaja tõlgendas Tartu Ülikooli õppeprodekaani 08.09.2016. a korralduses (tl 5) märgitud finantseerimise liiki ekslikult viisil nagu vabastaks see kaebaja õppetasu maksmise kohustusest. Kaebaja ei ole käesolevas kohtuasjas väitnud, et
teavituskirjad mingil põhjusel temani ei jõudnud. Seega puudus vastustajal alus kaebaja vaide alusel õppetasust vabastamise avalduse tähtaja ennistamiseks ning 05.10.2016. a õppetasu maksmise korralduse kehtetuks tunnistamiseks.
17.Kõike eeltoodut arvestades on vastustaja ka ringkonnakohtu hinnangul kaebaja suhtes õigesti toiminud, määrates talle 05.10.2016. a korraldusega tasumiseks õppetasu, sest kaebaja ei olnud täitnud algavaks semestriks täitmisele kuuluvat õppe mahtu (kohustuslikust õppemahust oli täitmata 24 EAP-d) ning ülikoolile oli teadmata ka info, kas kaebajal on õigus õppetasu vabastusele.
18.Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu kaebaja väide, et kohtuotsusest ei ole jälgitav, kuidas kohus jõudis järeldusele, et kaebajal on kohustus tasuda õppetasu. Vaidlustatud kohtuotsuse p-des 12-14 märgitust nähtuvad põhjendused, mille pinnalt on halduskohus asunud kokkuvõttes seisukohale, et vastustaja koostas 05.10.2016. a korralduse õppetasu määramiseks vastavalt seadusele õigesti ning kaebajal on õppetasu hüvitamise kohustus puuduolevate 24 EAP eest summas 1200 eurot. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses väidetuga halduskohtu põhjendusi ümber lükanud.
19.Kaebaja on apellatsioonkaebusele lisanud Tartu Ülikooli 08.09.2016. a ja 05.10.2016. a korraldused. Nimetatud korraldused esitas kaebaja ka halduskohtule kaebuse lisadena. Kuna korraldused on juba haldusasja toimikus olemas, siis tagastab ringkonnakohus kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud Tartu Ülikooli korraldused.
20.Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.02.2017. a otsuse muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 36 eurot) apellatsiooniastmes tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.