Xi kaebus Tallinna Tehnikaülikooli õppekorralduseeskirja § 9 lg 1 ja § 6 lg 2 tühistamiseks osas, milles need ei võimalda õppekulude hüvitamise kontekstis arvestada varasemate õpingute ja töökogemuse kaudu arvesse võetud ainepunkte ning Tallinna Tehnikaülikooli 03.02.2020 haldusakti nr OIS2000125 tühistamiseks ja selle tagasitäitmiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X (isikukood xxxxxxxxxxxx) Vastustaja – Tallinna Tehnikaülikool, lepingulised esindajad vandeadvokaadi abi Kadri Härginen ja vandeadvokaat Allar Jõks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Tallinna Tehnikaülikooli õppekorralduseeskirja 01.09.2019-31.07.2020 kehtinud redaktsiooni § 9 lg 1 ja § 6 lg 2 osas, milles need ei võimalda õppekulude hüvitamise kontekstis arvestada varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise (VÕTA) raames arvesse võetud ainepunkte.
3.Tühistada Tallinna Tehnikaülikooli 03.02.2020 haldusakt nr OIS2000125.
4.Kohustada Tallinna Tehnikaülikooli tagastama kaebajale 03.02.2020 haldusakti nr OIS2000125 alusel tasutud 240 (kakssada nelikümmend) eurot.
5.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 15 (viisteist) eurot. Poolte muud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
6.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja isikukood tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 07.10.2020 a.
1(11)
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X immatrikuleeriti 2018/2019 õppeaastal Tallinna Tehnikaülikooli magistriõppesse. I semestril täitis kaebaja õppekava 24 EAP mahus, II semestril 30 EAP mahus ja III semestril 24 EAP mahus. I semestril kandis kaebaja lisaks varasemate õpingute ja töökogemuste arvestamise (VÕTA) raames üle 9 EAP mahus vabaaineid. 03.02.2020 esitas Tallinna Tehnikaülikool kaebajale õppeinfosüsteemi kaudu arve nr OIS2000125 osaliseks õppekulude hüvitamiseks summas 240 eurot. X tasus arve 29.02.2020 (kaebaja 21.08.2020 vastus).
2.X vaidlustas talle esitatud arve 13.02.2020, 17.02.2020 ja 25.02.2020. Tallinna Tehnikaülikool lahendas kaebaja vaided 16.02.2020 ja 18.02.2020 e-kirjadega ning 28.02.2020 vaideotsusega. X esitas 03.03.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse 03.02.2020 haldusakti nr OIS2000125 tühistamiseks ja selle tagasitäitmiseks kohustamiseks. Kohus lubas 09.06.2020 määrusega kaebuse muutmist ja võttis menetlusse nõude õppekorralduseeskirja (ÕKE) § 9 lg 1 ja § 6 lg 2 tühistamiseks osas, milles need ei võimalda õppekulude hüvitamise kontekstis arvestada varasemate õpingute ja töökogemuse kaudu arvesse võetud ainepunkte.
3.Kaebuse põhjendused pärast muutmist (03.03.2020 ja 28.05.2020 menetlusdokumendid):
1.Vaidluse lahendamine on halduskohtu pädevuses. Lisaks suunas vastustaja vaideotsuses ise kaebaja halduskohtusse.
2.Arve kui haldusakt on põhjendamata ja sellest ei nähtu, millistest kaalutlustest on vastutaja arve esitamisel lähtunud. Vastustaja on jätnud arvestamata, et kaebaja on praktika aine täitnud. Kaebaja täitis III semestril sisuliselt töö- või õpetamispraktika aine EML0150, kui andis 2019. aasta sügisel praktika aine raames loengu. IV semestrile on jäänud ainult praktikaaruande esitamine ja kaitsmine.
3.VÕTA raames on kaebaja esitanud avalduse 9 EAP ulatuses ainete arvestamiseks õppemahu täitmisel, millega vastustaja oleks pidanud arvestama.Vastavalt ÕKE § 20 lõikele 1 ja lõikele 2 tuleb VÕTA-ga üle kantud ained arvesse võtta õppekava täitmisel. Kaebaja kandis I semestril VÕTA-ga üle 9 EAP ulatuses aineid, mis lähevad ÕKE § 20 lg 1 ja 2 kohaselt õppekava täitmisel arvesse. Vastavalt ÕKE § 9 lõikele 1 saab vabaaineid arvestada mahus 6 EAP-d. VÕTA-ga ülekantavad ained lähevad ÕKE kohaselt õppemahu arvestusse, kuna vastasel juhul ei oleks võimalik õppekava täitmine täies mahus, kui mõned ained on üle kantud VÕTA-ga. Praegusel juhul võimaldab vastustaja küll VÕTA-ga ainete ülekandmist ja täiskoormusel õppimist, kirjeldades oma veebilehel, et VÕTA kasutamine võimaldab kokku hoida nii aega kui ressursse, kuid tegelikult esitatakse VÕTA-ga ainete üle kandmisel üliõpilastele arve, kuna vastustaja hinnangul ei täida üliõpilane enam õppemahtu. See tähendab, et VÕTA kasutamine siiski ei võimalda ressursse kokku hoida.
4.Arve esitamine 6 EAP mahus õppeainete täitmata jätmise tõttu ei vasta õppekulude osalise hüvitamise eesmärgile. Kõrgharidusseadus ega enne seda kehtinud ülikooliseadus ei kohusta vastustajat puudujäävate ainepunktide eest arveid esitama, vaid tegemist on kõrgkoolidele antud võimalusega. Seletuskirja kohaselt ei ole puudujäävate ainepunktide eest tasu nõudmise eesmärk üliõpilast karistada, vaid kompenseerida kõrgkoolile tehtav põhjendatud lisakulu, mis tekib siis, kui üliõpilane planeeritud ajal ainet ei soorita. Vastustaja ei ole selgitanud, millest on tekkinud täiendavad kulud.
5.Vastustaja ei ole haldusakti andmisel täitnud ärakuulamiskohustust. Sellest tulenevalt ei ole vastustaja saanud arve esitamisel kaaluda asjakohaseid olulisi kaebaja poolseid põhjendusi, mis on toonud kaasa õigusvastase haldusakti koostamise.
4.Vastustaja põhjendused (03.04.2020 ja 30.06.2020 menetlusdokumendid): 2(11)
1.Halduskohtul puudub asja lahendamiseks pädevus HKMS § 4 lg 1 alusel. Ülikooli ja üliõpilase vaheline õppetasu hüvitamist puudutav küsimus on eraõiguslik õigussuhe, õppetasu nõudmine ei ole avaliku võimu teostamine ega muu avaliku ülesande täitmine. Ka Riigikohtu ja halduskohtu praktikast (vt nt RKTKo 3-2-1-111-13, RKTKm 3-2-1-184-13 ja 3-2-1-25-16; TrtHKm 3-17-867 ja 3-17-868) järeldub, et ülikooli ja üliõpilase vaheline õppeteenuse tasumist puudutav küsimus on eraõiguslik suhe. Kõrgharidusmaastikku reguleerivates õigusaktides tehtud muutused ei ole kaasa toonud sisulisi muudatusi õppetasu ja selle hüvitamise nõudmise õiguslikus käsitluses.
2.Kaebaja ei ole täitnud nõutavas ulatuses õppemahtu. ÕKE § 17 kohaselt loetakse õppeaine läbituks pärast hindamisel positiivse tulemuse saamist. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei esitanud ega kaitsnud kõnealuse praktika õppeaine aruannet III semestril, mille tõttu ei saanud vastustaja ühelgi moel selle aine eest ette nähtavaid punkte III semestri täitmisele kuuluva õppemahu hulka arvata. VÕTA raames üle kantud 9 EAP mahus vabaaineid ei saa ÕKE § 6 lg 2 ja 3 alusel arvestada täitmisele kuuluva õppemahu hulka. Kaebaja oli õppeinfosüsteemis kuvatava teabe tõttu isiklikult ja vahetult teadlik, et VÕTA sooritusi ei arvestata täitmisele kuuluva õppemahu hulka. Üliõpilase puhul tuleb eeldada, et ta on teadlik nii ülikooli tegevust reguleerivatest seadustest, kui ka asjakohastest ülikoolisisestest õigusaktidest (TrtRnKo 3-16-2189, p 14).
3.ÕKE § 9 lg 1 ja § 6 lg 2 ei ole õigusvastased. Varasemalt kehtinud ülikooliseaduse (ÜKS) § 133 keelas VÕTA-ga saadud ainepunkte arvata tasuta õpet võimaldava õppemahu hulka. Seda seetõttu, et õppekulude hüvitamise kontekstis soovis seadusandja arvesse võtta ainult neid ainepunkte, mis saadi reaalsest õppeainete läbimisest pärast immatrikuleerimist. Kehtiv kõrgharidusseadus (KHaS) sellist keeldu enam ei sisalda. See aga ei tähenda, et vastustajal oleks olnud kohustus lugeda VÕTA-ga saadud ainepunkte tasuta õppimise õigust tagava õppemahu hulka alates 01.09.2019. KHaS-i seletuskirjast nähtub seadusandja selge ja ühemõtteline tahe, lubada ülikoolil ise otsustada, kas lugeda VÕTA-ga saadud ainepunktid tasuta õppimise õigust tagava õppemahu hulka või mitte. Vastustaja on otsustanud neid sooritusi siiski tasuta õppimise õigust tagava õppemahu hulka lugeda, kuid alates 01.08.2020. Kui seadusandja on ülikoolidele sellise diskretsiooni usaldanud, ei saa vastustajale ette heita, et ta seda õiguspäraselt kasutab. Seadusandja poolt antud kaalutlusõiguse rakendamiseks võetavad töökorralduslikud meetmed nõuavad aega, eelkõige mahukad õppeinfosüsteemi arendused, mis ülikooli praktikast tulenevalt juurutatakse õppeaasta alguses.
4.Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestus on seotud ülikooli rahastamisega. Üliõpilane, kelle VÕTA taotluses olevad õppeained lähevad koormuse arvestusse ning kes sellest tulenevalt ei soorita nominaalmahus õppeaineid ühe või enama semestri jooksul, ei lõpeta nominaalajaga. 2017. aastast kehtiv ülikoolide tulemusrahastamise mudel on riigi poolt aga kujundatud selliselt, et ülikoolide rahastus sõltub nominaalajaga lõpetanutest. Kuna kõrgkoolide tulemuslikkust hinnatakse nominaalajaga lõpetanute järgi, sõltub sellest omakorda ka ülikooli rahastamine.
5.Arve ei ole kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt HMS § 56 lg 3 mõttes. Vastustaja aktides (ÕKE § 9 lg 1, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu 16.10.2018 otsus nr 70 „Õppekulude hüvitamise tasumäärad üliõpilastele ja eksternidele 2019/2020. õppeaastaks“ (lisa 4)) on sätestatud miks, millal, kellelt ja millises ulatuses õppekulude hüvitamist nõutakse. Kuna nende aktide järgimine on vastustajale kohustuslik ning nendes ei ole vastustajale kaalutlusõiguse teostamiseks ruumi jäetud, ei ole olemuslikult tegemist kaalutlusotsusega. Põhjendused oleks saanud piirduda ainult sellega, et kaebajal oli II semestri lõpuks õppekavakohaselt täitmisele kuuluvast eelmiste semestrite õppemahust täitmata enam kui 6 EAP-d. See teave on arvel endal ja kaebajale e-postiga samaaegselt edastatud arve esitamise teatel kuvatud. Vaidest ja kaebusest nähtuvalt oli otsuse põhjendus kaebajale ka üheselt arusaadav ning vastustaja selgitas kaebajaga peetud kirjavahetuses ja vaideotsuses ammendavalt arve esitamise põhjuseid ja aluseid.
6.Antud juhul ei olnud vastustajal kaalutlusruumi kas üldse või piirdus see maksimaalselt otsustusega, kas arve esitada või mitte. Kaebaja ärakuulamine ei saanud arve esitamist või sisu mõjutada. Kaebaja ei ole kohtumenetluses ega sellele eelnevalt suutnud välja tuua asjaolusid, mis viiksid vastustaja arve esitamata jätmise või teistsuguse arve esitamiseni.
3(11)
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus lahendab kõigepealt kohtu pädevuse küsimuse (I) ja käsitleb ÕKE § 9 lg 1 ja § 6 lg 2 õiguspärasust (II), seejärel lahendab arve (haldusakti) tühistamisnõude, kohustamisnõude arve alusel makstu tagastamiseks ja otsustab menetluskulude jaotuse (III). I
6.Kohus jääb oma 09.04.2020 määruses esitatud seisukoha juurde ja leiab, et käesoleva vaidluse lahendamine on halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. KHaS § 1 lg 4 kohaselt kohaldatakse KHaS ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Kaebaja immatrikuleerimise (22.08.2018) ajal kehtinud ülikooliseaduse (ÜKS) redaktsiooni1 § 3 lg 3 oli sama sisuga. Haldusmenetlusest tekkinud vaidluste lahendamine on reeglina halduskohtu pädevuses. KHaS § 16 lg 1 kohaselt on õppimine tasuta üliõpilasele, kes õpib eestikeelsel õppekaval ja täidab kumulatiivselt igal semestril nõutava õppe mahu. Üliõpilaselt võib nõuda täitmata ainepunktide eest tasu, kui ta õpib täiskoormusega eestikeelsel õppekaval, kuid ei ole semestri lõpuks kumulatiivselt täitnud kogu nõutava õppe mahtu (samas lg 2). Viimasele lõikele sarnane regulatsioon sisaldus eelnevalt kehtinud ÜKS § 133 lg 1 punktis 1 ja lg 2 punktis 1. Enne niinimetatud kõrgharidusreformi 01.01.2013 jõustumist kehtinud ülikooliseaduse redaktsiooni2 § 133 lg 1 kohaselt oli ülikoolil õigus nõuda õppekulude hüvitamist ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras üliõpilaselt, kes ei õpi riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal, ning riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal aasta üle õppekava nominaalkestuse õppinud või täiskoormusega õppe nõudeid mittetäitnud üliõpilaselt, kes on üle viidud osakoormusega õppesse. Õppekulude hüvitamise norm lisati seadusesse juba 1999. aasta muudatusega3. Normi algne põhjendus oli, et õppekava nominaalkestus on aeg, mille jooksul üliõpilane peaks olema võimeline läbima õppekava täies mahus. Pärast õppeaja lõppu õppekulude hüvitamise kohustus peaks olema teatud mõttes ka distsiplineeriv abinõu õpingutega „venitamise“ vastu. Kohus leiab, et sõltumata seaduse uuest redaktsioonist ning kõrgharidusreformiga riigieelarvelistelt piiratud arvuga kohtadelt n.ö tasuta kõrgharidusele üleminekust on õppekulude hüvitamise eesmärk jäänud aastate jooksul samaks.
7.Kohus nõustub, et vastustaja viidatud kohtuasjades oli õppeasutuse ja õpilase vahel tegemist eraõigusliku suhtega, kuivõrd kõik vastustaja viidatud kohtulahendid käsitlesid enne 01.01.2013 immatrikuleeritud üliõpilastega sõlmitud õppeteenuse osutamise lepinguid (Riigikohtu 23.10.2013 otsuse nr 3-2-1-111-13 p 1 ja 12.02.2014 otsuse nr 3-2-1-184-13 p 1 ning Tartu Halduskohtu 17.05.2017 määruse nr 3-17-867 p 5 ja 29.05.2017 määruse nr 3-17-868 p 1). Sealjuures puudutas Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-16 täiendõpet. Kohus möönab, et pärast 01.01.2013 immatrikuleeritud üliõpilastelt õppetasu hüvitamist puudutavate vaidluste osas on esimese ja teise astme kohtute praktika ebaühtlane. Tasuta eestikeelsele täiskoormusega õppekohale immatrikuleeritud üliõpilaselt õppekava osalise täitmata jätmise tõttu õppetasu hüvitamist puudutavaid vaidluseid on lahendatud nii tsiviilkohtutes (vt nt Harju Maakohtu
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/083d70b3-8eee-3f48-90bfab7901e224f5/%C3%9Clikooliseaduse%20ja%20tulumaksuseaduse%20muutmise%20ja%20t%C3%A4iendamise%20se adus
4(11)
10.03.2017 otsus nr 2-16-110424 ja 10.06.2019 otsus nr 2-18-27714) kui ka halduskohtutes (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 20.06.2017 otsus nr 3-16-2189 ja Tallinna Halduskohtu 18.12.2018 otsus nr 3-18-516). Riigikohtu halduskolleegium on 14.11.2018 määruses nr 3-16-2290 käsitlenud pärast kõrgharidusreformi immatrikuleeritud üliõpilasele õppetasu määramist haldusaktina (vt p 10). Samuti on Riigikohus selgitanud, et õppekorralduseeskiri (ÕKE) on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 mõttes. Vastandina on Riigikohtu tsiviilkolleegium 2014. aastal leidnud, et ÕKE on tüüptingimusteks (lahend nr 3-2-1-184-13).
8.Vabariigi President jättis 27.02.2012 otsusega nr 50 ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse välja kuulutamata4. Otsuse punktis 3.4 on selgitatud, et kuivõrd tasuta kõrgharidusele üleminekul ülikooli ja üliõpilase õigusliku suhte olemus muutub ja senisest suhete korraldusest enam lähtuda ei saa, tuleb seaduses reguleerida ka see, kes ja millises korras õppekulude osalist hüvitamist (avalik-õigusliku rahalise kohustuse sissenõudmist) korraldab, milline on vaidluste lahendamise kord jmt. Seaduse enese teksti lugedes ei ole võimalik mõista, millises korras õppekulude hüvitamine toimub ja kui suured on tasumisele kuuluvad summad. Seaduse uuel arutamisel oleks soovitav sõnastada viidatud sätted selgemalt. Sama seaduse riigikogus uuesti menetlemisel selgitas Vabariigi Presidendi õigusnõunik, et õppekulude hüvitamise nõue on olemuselt avalik-õiguslik tasu põhiseaduse § 113 mõttes. Vastav kohustus tuleb sätestada seaduses, selles osas, et oleks selge, millisel hetkel ja juhul, kui kauaks ja millisel alusel kujunevas suuruses rahaline kohustus tekib. 5 Presidendi otsuse punktis 3.4 toodud osas otsustati seadust mitte muuta, kuid komisjon selgitas seletuskirjas, et vaidlused lahendatakse haldusmenetluse korras esmalt vaidemenetluses ning seejärel kokkuleppe mittesaavutamisel halduskohtus6. Eelnevast nähtub kohtule selge seadusandja tahe anda pärast kõrgharidusreformi jõustumist nn tasuta õppe korral õppekulude hüvitamist puudutavate vaidluste lahendamine halduskohtute pädevusse. Arvestada tuleb ka seda, et erinevalt seaduse esmasest lugemisest Riigikogus, valmistab uuesti arutamiseks eelnõu selgitavad dokumendid ette Riigikogu ise, mistõttu on eelnõu seletuskirjast tulenev ka otseselt omistatav seadusandjale. Seetõttu ei nõustu kohus ka tsiviilasjades loodud tõlgendusega, et tegemist on muust seadusest tulenevast alusest tekkinud võlasuhtega (VÕS § 3 p 6), mis tuleks lahendada tsiviilkohtus. Kohtule nähtub, et ka vastustaja ise võib täiskoormusega ja tasuta eesti- või ingliskeelsel õppekaval õppiva üliõpilase õppekulude hüvitamist käsitleda avalik-õiguslikuna ja tasuta õppe õigust mitteomavate üliõpilaste õppekulude hüvitamist eraõiguslikuna. Nimelt on õppekulude hüvitamine sätestatud Tallinna Tehnikaülikooli ÕKE 3. peatükis, mille § 9 lg 1 on sarnane KHaS § 16 lõigetele 1 ja 2 ning ÜKS § 133 lg 1 punktile 1 ja lg 2 punktile 2. Samuti on ÕKE § 9 lg 3 ette nähtud erisus, et üliõpilastega, kes õpivad tasulisel õppekaval või osakoormusega või kes on juba õppinud samas kõrgharidustaseme õppes vähemalt poole õppekava nominaalkestusest tasuta ning sellesse õppesse vastu võtmisest on möödas lühem aeg kui õppekava kolmekordne või integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppe korral kahekordne nominaalkestus, sõlmitakse tsiviilõiguslik õppekulude hüvitamise leping. Võrreldes ÕKE § 9 lõiget 3 KHaS § 16 lõigetega 1, 2 ja 6, nähtub, et ülikool sõlmib kõikide üliõpilastega, kes ei vasta tasuta õppe kriteeriumitele, tsiviilõigusliku lepingu.
„Ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse” väljakuulutamata jätmine, p 3.2. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/329022012013
Seletuskirja koostaja on riigikogu kultuurikomisjon. Seletuskiri ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse uuesti arutamise (89 UA) teiseks lugemiseks, lk 4. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/8f59b0ea-7e53-ffe0-aa74b982fa53950a/%C3%9Clikooliseaduse,%20rakendusk%C3%B5rgkooli%20seaduse%20ja%20teiste%20seaduste%20mu utmise%20seadus.
Seletuskiri ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse uuesti arutamise (89 UA) teiseks lugemiseks, lk-d 5-6.
5(11)
9.Kohus möönab, et küsimus vajab põhjalikku analüüsi ja praktika ühtlustamist. Kohtule nähtub seadusandja tahe allutada nn tasuta kõrghariduse süsteemis õppekulude hüvitamise vaidlused halduskohtule, kuid samas ei pruugi loodud menetluskord olla üheselt selge õigussuhte pooltele, eelkõige üliõpilastele ja ülikoolidele endile. Seejuures märgib kohus, et õiguskantsler on sarnast vajakajäämist ja sellest tekkinud õiguslikult ebaselget olukorda täheldanud ka koolieelse lasteasutuse teenuse osutamisel.7 Tasulisel kohal õppiva üliõpilase ja kõrgkooli vahel tekib tulenevalt tavapäraselt õppeteenustasu lepingute sõlmimisest tsiviilõigussuhe, kuid kõrgkooli ja tasuta õppe kriteeriume täitva üliõpilase õigussuhte olemus õppekulude hüvitamise kontekstis ei ole õigusselge. Kohtule nähtub ka probleemkoht kõrgkoolide jaoks, kuivõrd KHaS § 40 lg 1 kohaselt moodustab osa kõrgkooli sissetulekust ka õppekulude hüvitamisest saadav tulu. Ebaselge on kõrgkoolilt nõutav tegevus olukorras, kus üliõpilasele arve või korraldus (haldusakt) esitatakse, kuid üliõpilane seda ei tasu ja kõrgkoolil tekib vajadus nõutud rahasummat sisse nõuda. Kohtu hinnangul ei mahu üliõpilasele esitatud õppekulude hüvitamise arved TMS § 2 lg 1 p 21 alla. Riigikohtu selge seisukoha kohaselt on kõik täitedokumendid reguleeritud kas ainult TMS § 2 lg-s 1 sätestatud loetelus (mh selge viitega eriseaduse sättele) või siis erandjuhul (TMS § 2 lg 1 p 21 viite kaudu) eriseaduses (vt Riigikohtu 12.03.2014 otsuse nr 3-2-1-1-14 p 15). Kohtule aga ei nähtu seadust, kus oleks sätestatud, et õppekulude hüvitamiseks esitatud haldusakt (arve või korraldus) oleks TMS § 2 lg 1 p 21 sätestatud täitedokument. Õppekulude hüvitamiseks esitatud arve (haldusakti) üle peetavate vaidluste lahendamine halduskohtus võib olla soodsam üliõpilasele, kuid ilma neid arveid (haldusakte) täitedokumentidena määratlemata võib kõrgkooli jaoks arve alusel rahasumma sissenõudmine olla võimatu või keeruline. Õigusselgeks ja arusaadavaks ei saa pidada ka olukorda, kus üliõpilane peab arve vaidlustama halduskohtus, ülikool seda sisse nõudma aga tsiviilkohtus, mis toob kaasa, et erinevad kohtuharud lahendavad sama vaidlus erinevate menetlusreeglite alusel.
10.Kohus lähtub käesoleva vaidluse lahendamisel seadusandja tahtest, et õppekulude hüvitamise üle tekkivate vaidluste lahendamine on halduskohtu pädevuses (vt otsuse p 8), ja Riigikohtu 14.11.2018 määruse nr 3-16-2290 käsitlusest, et dokument, millega üliõpilasele õppetasu määratakse, on haldusakt. II
11.Õppekulude hüvitamine on sätestatud Tallinna Tehnikaülikooli ÕKE 3. peatükis, mille § 9 lg 1 on sarnane KHaS § 16 lõigetele 1 ja 2 ning ÜKS § 133 lg 1 punktile 1 ja lg 2 punktile 2. Eestikeelse õppekava alusel õppimine on üliõpilase jaoks tasuta juhul, kui ta õpib täiskoormusega ja täidab igal semestril nõutava õppe mahu. Kõrgkool võib nõuda üliõpilaselt täitmata ainepunktide eest tasu, kui ta ei ole semestri lõpuks kumulatiivselt täitnud kogu nõutava õppe mahtu (KHaS § 16 lg-d 1 ja 2). ÕKE § 9 lg 1 kohaselt on üliõpilasel kohustus hüvitada õppekulusid, kui õppekavakohaselt täitmisele kuuluvast eelmiste semestrite õppemahust on semestri lõpuks täitmata rohkem kui 6 EAP-d. Õppekulusid hüvitatakse iga eelmistel semestritel üle 6 EAP täitmata jäänud EAP eest arvestusega, et täitmisele kuuluv õppe maht on 30 EAP-d semestris ning ainepunkte arvestatakse semestrite kohta kumulatiivselt. Üliõpilase poolt hüvitamisele kuuluva summa arvestamisel loetakse õppeka7
va kohaselt täitmisele kuuluva õppemahu hulka ainult õppekavas ette nähtud õppeained ning maksimaalselt õppekavas ette nähtud mahus vabaaineid. ÕKE § 6 lg 2 kohaselt ei arvestata õppekoormuse täitmisel varasemate õpingute ja töökogemuse kaudu arvesse võetud ainepunkte. Kaebajale esitati õppekulude hüvitamise arve 6 EAP eest, kuna tal oli III semestri lõpuks õppemaht täitmata 12 EAP ulatuses. Vastustaja hinnangul on eelnimetatud ÕKE sätted õiguspärased, kuna KHaS ei kohusta vastustajat arvestama VÕTA-ga ülekantud ainepunkte tasuta õppimise õigust tagava õppemahu hulka. Seadusandja on vastustajale andnud selles osas kaalutlusõiguse. Seetõttu võib kaebajalt nõuda ka õppekulude hüvitamist.
12.Kohus nõustub küll vastustajaga, et KHaS seletuskirjast tulenevalt on seadusandja andunud vastustajale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas VÕTA-ga ülekantud ainepunkte õppekulude hüvitamise kontekstis arvestada või mitte8, kuid vastustajal tuleb oma kaalutlusõigust teostada kooskõlas õppekulude hüvitamise ja VÕTA eesmärkidega (HMS § 4 lg 2). Kohtule nähtub, et õppekulude hüvitamise üldine eesmärk on kompenseerida kõrgkoolile aine õigel ajal sooritamata jäämise korral tekkinud lisakulu. KHaS seletuskirja kohaselt ei ole puudujäävate ainepunktide eest tasu nõudmise eesmärk üliõpilast karistada, vaid kompenseerida kõrgkoolile tehtav põhjendatud lisakulu, mis tekib siis, kui üliõpilane planeeritud ajal ainet ei soorita.9 Seadusandja selgitas KHaS eelkäija, ÜKS kontekstis, et võimalikeks täiendavateks lisakuludeks, mida ainepunktide tasu katma peaks, on õppevahendite kulu (näiteks laboris teostatavad katsed) ja õppejõudude täiendavatest ülesannetest tekkivad kulud (näiteks täiendavad eksamite vastuvõtmised).10 Kohtu hinnangul võivad ülikooli kulud seisneda ka valmisolekus, et üliõpilane täidab tüüpõpingukava või muul viisil proovib kumulatiivselt täita kogu nõutava õppe mahtu, kuid see ei toimu. Vabariigi Valitsuse 11.07.2019 määruse nr 62 „Kõrgharidusstandard“ § 12 kohaselt on VÕTA eesmärk väärtustada elukestvat õpet ning tagada võrdsed võimalused isiku teadmiste ja oskuste hindamiseks ja tunnustamiseks, sõltumata nende omandamise ajast, kohast ja viisist. Ka vastustaja on ise sisustanud, et VÕTA eesmärk on arendada elukestva õppe ja erinevate õppeastmete ning õpingute ja tööturu vahelisi seoseid. VÕTA aitab muuta nähtavaks ja väärtustada inimese eelnevaid teadmisi, oskusi ja pädevusi nende omandamise viisist hoolimata. VÕTA võimaldab arvestada varasemaid õpinguid ja töökogemust näiteks õpingute osana. VÕTA annab paindlikuma võimaluse hariduse omandamiseks ning hoiab kokku nii haridusasutuse, tööandja kui ka õppija ressursse ja aega, st aitab paremini kasutada inimeste isiklikku, sotsiaalset ja majanduslikku potentsiaali ja annab neile võimaluse ennast teostada.11 ÜKS § 133 lg 10 (kehtis kuni 31.08.2019) kohaselt ei loetud õppekulude hüvitamise kontekstis õppekava täidetud mahu hulka VÕTA-ga täidetud õppekava mahtu. Norm lisandus sellisena kõrgharidusreformi eelnõu (vastuvõetud 15.05.2012, vt allmärkus nr 5) teise lugemise muudatusettepanekute käigus12. Haridus- ja teadusministri muudatusettepaneku põhjenduse kohaselt lüheneb VÕTA-ga
Seletuskiri ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse uuesti arutamise (89 UA) teiseks lugemiseks, lk 5.
https://www.taltech.ee/vota
Haridus- ja Teadusministeeriumi 06.12.2011 muudatusettepanekud eelnõule "Ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus” (89SE), lk 2. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/arvamused/8f59b0ea-7e53-ffe0-aa74b982fa53950a/%C3%9Clikooliseaduse,%20rakendusk%C3%B5rgkooli%20seaduse%20ja%20teiste%20seaduste%20m uutmise%20seadus Vt ka muudatusettepanekute loetelu p 16 ja teise lugemise seletuskirja lk 5.
7(11)
üldjuhul aeg, mida üliõpilane peab õppetegevusele kulutama. Seega võimaldab VÕTA kasutamine õpingud kiiremini lõpetada. Eelnõu kohaselt võeti õppekulude hüvitamisel arvesse need õppeained, mille läbimiseks on üliõpilane pärast immatrikuleerimist reaalselt õppetöös osalenud. VÕTAga sooritatud ainepunkte ei saa arvestada ainepunktidena õppekulude hüvitamiseta õppimise õiguse säilitamiseks, aga õppekava täitmiseks võib VÕTAt ka edaspidi rakendada. Komisjon täiendavaid põhjendusi ei lisanud.
13.Kehtiv KHaS sellist piirangust enam ei sisalda. Kõrgharidusseaduse seletuskirja kohaselt vähendas ÜKS regulatsioon, mille kohaselt ei loetud õppekulude hüvitamise kontekstis õppekava täidetud mahu hulka VÕTA-ga täidetud õppekava mahtu, VÕTA rakendamist ja võis tekitada olukorra, kus üliõpilane peab õppekulusid hüvitama asuma ka siis, kui tal on semestril vajaliku ainepunktide mahu sooritamisest vaid mõned ainepunktid arvestatud VÕTA-ga. KHaS eelnõust jäeti seetõttu VÕTA rakendamisel saadud ainepunktide arvestamise piirang õppekulude hüvitamise nõuete täitmisel välja.13 Kohtu hinnangul tuleneb eelnevast selgelt, et VÕTA-ga seotud piirangu KHaS-st välja jätmise eesmärk oli ühelt poolt innustada VÕTA kasutamist ja teiselt pool vältida olukorda, kus VÕTA kasutamise tõttu muutuks kõrgharidusõpe omandamine muidu tasuta õppimise õigust omavale üliõpilasele sisuliselt vähemalt osaliselt tasuliseks. Vastustaja 01.11.2019-31.07.2020 kehtinud ÕKE redaktsiooni § 9 lg 1 kolmas lause ja § 6 lg 2 sellist tulemust ei taga. Vastustaja on ka ise kohtule selgitanud, et praegusel juhul ei olekski kaebajal olnud võimalust alla 30 EAP mahus VÕTA-t kasutades vältida õppekulude hüvitamise kohustust (dtl 95 p 3.4). Seega ongi tekkinud KHaS seletuskirja lk 13 kirjeldatud olukord, et väiksemas mahus VÕTA kasutamise tõttu on muidu tasuta kõrgharidusõpe muutunud kaebaja jaoks osaliselt tasuliseks olenemata sellest, et VÕTA-t kasutades kõrgkoolil tegelikult lisakulusid õppeaine korduva läbimise tõttu ei teki. Selline olukord ei ole kooskõlas VÕTA eesmärgiga innustada, toetada ja väärtustada elukestvat õpet ning võimaldada õpingute kiiremat lõpetamist, kuna õppekulude hüvitamise kohustuse tõttu muutub VÕTA-ga väiksema arvu EAP-de ülekandmine sisuliselt mõttetuks (üliõpilane peab valima, kas läbib sellel semestril õppeaineid ettenähtust suuremas mahus või tasub VÕTA-ga ülekantud ainepunktide eest). Samuti on vastustaja käesoleval juhul möönnud, et käesoleval juhul ei ole täidetav ka normi algne eesmärk ehk suunata üliõpilast kiiremini õpinguid lõpetama (vt otsuse punkt 12). Kohus kordab, et õppekulude hüvitamise eesmärgiks saab olla eelkõige ülikoolile tekkinud lisakulu hüvitamine.
14.Vastustaja väidab, et üliõpilane, kelle VÕTA taotluses olevad õppeained lähevad koormuse arvestusse ning kes sellest tulenevalt ei soorita nominaalmahus õppeaineid ühe või enama semestri jooksul, ei lõpeta nominaalajaga ja kuna ülikooli tulemusrahastus sõltub nominaalajaga lõpetamisest, oleneb VÕTA taotluses olevate õppeainete õppekoormuse täitmisel arvestamisest ka ülikooli rahastus. Kohtu hinnangul ei pea eelkirjeldatu praegusel juhul paika. Kõrgkool võib saada Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu riigieelarvest tegevustoetust ja sihttoetust (KHaS § 40 lg 2). Tegevustoetus on toetus avalik-õiguslikele ülikoolidele ja riigi rakenduskõrgkoolidele kvaliteetse kõrgharidustaseme õppe korraldamiseks ja arendamiseks ning kõrgkooli missiooni täitmiseks (KHaS § 41 lg 1). Tegevustoetuse eelarve jaotatakse vähemalt 80 protsendi ulatuses baasrahastamiseks ja kuni 20 protsendi ulatuses tulemusrahastamiseks (samas lg 2). Tulemusrahastamisel arvesse võetavad tulemusnäitajad on sätestatud KHaS § 41 lõikes 5 ja haridus- ja teadusministri 27.08.2019 määruses nr 42 „Tulemusrahastamisel arvesse võetavate tulemusnäitajate täpsustused, nende osakaalud ja tulemusrahastamise arvestamise alused ning doktoriõppe tulemustasu määr ja arvutamise kord“. Eelnimetatud määruse § 2 lg 1 p 1 kohaselt jagunevad tulemusrahastamise vahendid kuni 17% ulatuses tegevustoetuse vahenditest määruse § 4 lõigetes 1-3 nimetatud tulemusnäitajate saavutamise alusel. Määruse § 4 lg 2 p 1 kohaselt arvestatakse tulemuslikkuse näitaja13
na õppekava nominaalkestuse jooksul lõpetanud üliõpilaste osakaalu kõigist kõrgkooli vastuvõetud üliõpilastest osakaaluga 35%. Eelnevast tuleneb, et õppekava nominaalkestuse jooksul lõpetanute arv mõjutab tulemusrahastamisest (kogu tegevustoetusest 20%) 17 protsenti 35-protsendilise osatähtsusega. Määruse § 4 lg 2 punktist 1 tuleneb ka selgelt, et tulemustoetust mõjutab õppekava nominaalkestuse jooksul lõpetanute arv, mitte konkreetse nominaalajaga lõpetanute arv. Lihtsustatult tähendab see, et tulemustoetust saab ülikool kõikide lõpetajate eest, kes lõpetavad nominaalaja lõpuks, olenemata sellest, kas lõpetatakse nominaalajaga või sellest varem. VÕTA kaudu ainepunktide arvestamine võiks põhimõtteliselt aidata kaasa nominaalaja lõpuks või isegi varem lõpetamisele, mitte töötada sellele vastu. Kui üliõpilane ei lõpeta hoolimata VÕTA-ga ainepunktide ülekandmisest nominaalaja jooksul, on tal eelduslikult veel teatud mahus õppekava täitmata, millisel juhul tekib tal õppekulude hüvitamise kohustus VÕTA kasutamisest olenemata. Seetõttu leiab kohus, VÕTA-ga ülekantud ainete arvestamine õppemahu täitmisel ei mõjuta tegelikult ülikooli saadavat tegevustoetust, mistõttu ei jää ülikool VÕTA ainete arvestamise tõttu ka osaliselt tegevustoetusest ilma.
15.Vastustaja on väitnud ka, et VÕTA õppekulude hüvitamise kontekstis õppemahu hulka arvestamisel on oht, et pärast lühiajalist õppimist ja eksmatrikuleerimist hakatakse uuesti õppima asudes VÕTA-ga ainepunkte ülekandes sama soorituse eest taotlema mitu korda stipendiume ja toetusi (dtl 94-95 p 23). Kohus märgib, et sellisel juhul annaks vastustaja kohtuotsuse tegemise aja seisuga ise võimaluse stipendiumite ja toetuste süsteemi kuritarvitada, lubades VÕTA-ga ülekantud ainepunkte arvestada õppekulude hüvitamise kontekstis õppemahu täitmisel (mida vastustaja alates 01.08.2020 teeb). Teiseks on vastustaja kirjeldatu välistatud KHaS § 16 lg 6 p 4 alusel, mille kohaselt võib õppekulude hüvitamist nõuda, kui üliõpilane on kahe aasta jooksul välja arvatud ja uuesti vastu võetud samale õppekavale. Selle sätte KHaS-i lisamiseks tegi ettepaneku kusjuures vastustaja ise.14
16.Vastustaja selgituste kohaselt võtavad VÕTA-ga ülekantud ainepunktide tasuta õppe mahu hulka arvestamisega seotud töökorralduslikud meetmed aega. VÕTA-ga on seotud paljud üliõpilased, õppekonsultandid ja akadeemilised töötajad. Asjaomase kõigile sobiva IT arenduse loomine, mis sisaldab lähteülesande koostamist, sihtgrupiga kooskõlastamist, analüüsi, arendustöid, testimist, kasutajate koolitamist ja juhendite koostamist, võtab aega kokku ca 12 kuud. Lisaks tuleb arvestada sellega, et uued arendused juurutatakse ülikooli praktikast tulenevalt õppeaasta algusest alates. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa ainult administratiivsed või tehnilised probleemid õigustada isiku õiguste piiramist (vt Riigikohtu 20.03.2006 otsuse nr 3-4-1-33-05 p 30 ja seal viidatud praktika). Samas on Riigikohus 09.03.2017 otsuse nr 3-3-1-66-16 punktis 31 märkinud, et administratiivsed raskused võiva olla kaalukas argument teiste argumentide hulgas. Välistada ei saa ka, et vahel võib reformi tagajärjel tekkivat ebavõrdsust põhjendada ka ainult administratiivsete raskustega. Jäik keeld põhjendada reformi tagajärjel tekkiva ebavõrdse kohtlemise lubatavust üksnes suurte administratiivsete raskustega tooks kaasa olukorra, kus täitevvõim ja seadusandja põrkuvad reformi ees tagasi just nende raskuste tõttu. Nimetatud asjas ei põhjendatud isikute õiguste rikkumist asjas ainult administratiivsete raskustega. Asjas vaieldi politsei pensionide ümberarvutamise üle ja lisaks sellele, et esinesid administratiivsed raskused, mõjutas pensionide ümberarvutamise süsteem sisuliselt kõiki enne 2010. aastat pensioneerunud politseiametnikke ja teistsuguse ümberarvutamise süsteemi puhul oleks osadel ametnikel pension vähenenud. Kohus leiab, et asjas nr 3-3-1-66-16 käsitletud olukord ei ole käesolevaga võrreldav Esiteks oli viidatud lahendis isikute hulk, keda pensionide ümberarvutamise süsteem võis mõjutada võrreldav käesolevas asjas isikute hulgaga, keda VÕTA-ga ülekantud ainepunktide arvestamine õppemahu täitmisel
õppekulude hüvitamise kontekstis võib mõjutada. Käesolevas asjas mõjutab süsteemi muutus neid olemasolevaid VÕTA-t kasutanud üliõpilasi, kes ei ole veel lõpetanud ja on VÕTA-ga ainepunkte üle kandnud enne 01.08.2020. Lisaks ei nähtu kohtule VÕTA-ga ülekantud ainepunktide arvestamisel õppemahu täitmisel või selleks vajaliku süsteemi väljaarendamise protsessis negatiivseid tulemeid üliõpilaste jaoks, kui muudatused jõustatakse pigem varem kui hiljem. Eelneva tõttu leiab kohus, et käesolevas asjas ei olnud administratiivsed raskused niivõrd kaalukad, et õigustavad kaebaja õiguste piiramist.
17.Asja materjalidest nähtub kohtule, et vastustaja on ÕKE § 6 lg 2 on kehtetuks tunnistanud alates 01.08.2020 ja arvestab VÕTA-ga ülekantud aineid õppemahu täitmisel (dtl 12-13). Sellekohane otsuse on Tallinna Tehnikaülikooli senat vastu võtnud 22.10.2019 (dtl 11). KHaS avaldati Riigi Teatajas 19.03.201915 ja jõustus § 68 kohaselt 01.09.2019. Seletuskirja kohaselt lähtuti seaduse jõustumisaja valikul kõrgkoolide töötsüklist16, mis kohtu hinnangul tähendab, et KHaS planeeriti vastu võtta piisava ajavaruga selleks, et kõrgkoolidel oleks võimalus õppeaasta alguseks õppekorralduses vajalikud muudatused teha. Asjaolu, et vastustaja on hakanud oma õppekorraldust reguleerivaid dokumente seaduse eesmärgiga kooskõlla viima hiljem, et õigusta kaebaja õiguste piiramist. Samuti ei saa VÕTA punktide arvestamata jätmist õigustada IT-süsteemide arendamise ajakuluga. IT-süsteemi puudumine ei välista seda, et vajalikud ümberarvestamised tehakse käsitsi. KHaS regulatsioon õppekulude hüvitamise kontekstis VÕTA piirangu kaotamisel ja selle eesmärk ei saanud tulla ka vastustajale üllatusena, kuivõrd vastustaja on eelnõu koostamisel osalenud (vt otsuse p 15).
18.Kokkuvõtteks on kohtu hinnangul alates KHaS kehtima hakkamisest (01.09.2019) kuni ÕKE redaktsiooni, milles on lubatud VÕTA-ga ülekantud ainepunkte õppekulude hüvitamise kontekstis õppemahu täitmisel arvestada (kehtib alates 01.08.2020), kehtima hakkamiseni kehtinud ÕKE § 9 lg 1 ja § 6 lg 2 osas, milles need ei võimalda õppekulude hüvitamise kontekstis arvestada varasemate õpingute ja töökogemuse kaudu arvesse võetud ainepunkte, vastuolus nii VÕTA eesmärgi kui õppekulude hüvitamise eesmärgiga. Kuigi vastustajal on KHaS alusel VÕTA-ga ülekantud ainepunktide õppekulude hüvitamise kontekstis arvestamisel kaalutlusõigus, ei saa seda kohtu hinnangul teostada vastuolus õppekulude hüvitamise ja VÕTA eesmärkidega. Samuti polnud kohtu hinnangul käesoleval juhul administratiivsed raskused sellise kaaluga, mis õigustaks kaebaja õiguste piiramist. Seetõttu leiab kohus, et 01.09.2019-31.07.2020 kehtinud ÕKE kui üldkorralduse § 9 lg 1 ja § 6 lg 2 on osas, milles need ei võimalda õppekulude hüvitamise kontekstis arvestada varasemate õpingute ja töökogemuse kaudu arvesse võetud ainepunkte, õigusvastased ja tuleb tühistada. III
19.Kaebaja väidab, et arvet ei oleks tohtinud talle esitada, sest ta oli sisuliselt III semestril täitnud töö- või õpetamispraktika aine EML0150. Kohus ei nõustu kaebajaga, et ta on praktika aine sisuliselt täitnud. ÕKE § 17 lg 1 kohaselt loetakse õppeaine läbituks pärast positiivse tulemuse saamist hindamisel. Õppeaine EML0150 ainekava kohaselt tuleb arvestuse saamiseks üliõpilasel esitada praktikaaruanne ja muud õppetegevuse juhendmaterjalides nõutud dokumendid (hindamisviis dtl 74). Kaebaja andis III semestril praktika aine raames loengu, kuid jättis praktikaaruande esitamise ja kaitsmise IV semestrile (kaebuse p 3 ja 27). Õppeainet ja sellega ka vastavate ainepunktide ulatuses õppemahtu ei saa enne positiivse tulemuse saamist täidetuks lugeda, mistõttu ei oma tähtsust, millal kaebaja õppeaines osales, vaid see, millal ta õppeaine positiivsele tulemusele sooritas. Seega ei saa praktikaaine 6 EAP osas õppemahtu täidetuks lugeda.
20.ÕKE § 9 lg 1 kohaselt on üliõpilasel kohustus hüvitada õppekulusid, kui õppekavakohaselt täitmisele kuuluvast eelmiste semestrite õppemahust on semestri lõpuks täitmata rohkem kui 6 EAP-d. Õppekulusid hüvitatakse iga eelmistel semestritel üle 6 EAP täitmata jäänud EAP eest arvestusega, et täitmisele kuuluv õppe maht on 30 EAP-d semestris ning ainepunkte arvestatakse semestrite kohta kumulatiivselt. Kaebajal oli III semestri lõpuks täidetud 78 EAP-d (dtl 68). Kuivõrd kohus leidis eelnevalt, et ÕKE § 9 lg 1, millele vastustaja arve esitamisel tugines, ja § 6 lg 2 on õigusvastased ja tuleb tühistada osas, milles need ei võimalda õppekulude hüvitamise kontekstis arvestada varasemate õpingute ja töökogemuse kaudu arvesse võetud ainepunkte, tuleb kaebaja VÕTA-ga ülekantud ainepunkte õppemahu täitmisel õppekulude hüvitamise kontekstis arvestada. Kaebaja kandis VÕTA-ga I semestril üle 9 EAP-d, mistõttu tuleb lugeda, et ta oli III semestri lõpuks täitnud eelmiste semestrite õppemahtu kumulatiivselt kokku 87 EAP-d. Seega oli kaebajal III semestri lõpuks täitmata eelmiste semestrite õppemahtu 3 EAP ulatuses ja ÕKE § 9 lg 1 kohaselt ei saa temalt õppekulude hüvitamist nõuda.
21.Samuti väidab kaebaja, et haldusakt on põhjendamata ja teda ei ole enne haldusakti andmist ära kuulatud, mis on viinud õigusvastase haldusakti koostamiseni. Vastustaja väitel polnud tal arve koostamisel kaalutlusõigust või oli see väga piiratud, piirdudes otsusega, kas haldusakti väljastada või mitte. Kohus ei nõustu kaebajaga, et arve on põhjendamata ja et tema ärakuulamine enne arve koostamist oleks võinud haldusakti andmist mõjutada. Kohus nõustub vastustajaga selles, et arve koostamise ajal kehtinud vastustaja aktid (ÕKE § 9 lg 1, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu 16.10.2018 otsus nr 70 „Õppekulude hüvitamise tasumäärad üliõpilastele ja eksternidele 2019/2020. õppeaastaks“ (lisa 4)) ei jätnud vastustajale arve koostamise osas kaalutlusõigust, kui õppekulude hüvitamise ÕKE § 9 lõikes 1 sätestatud eeldused olid täidetud. ÕKE üldkorraldusena ja selle alusel antud aktid on järgimiseks kohustuslikud ka vastustajale endale ning vastustajal ei ole võimalik neist kõrvale kalduda, kui selleks kaalutlusõigust ei ole ette nähtud. Seetõttu ei saanud ka kaebaja ärakuulamata jätmine arve koostamist mõjutada. Lisaks nähtub kohtule, et arvega koos kaebajale saadetud e-kirjas on välja toodud haldusakti koostamise õiguslik alus (ÕKE § 9 lg 1) ja vastustaja on pärast arve koostamist kaebajale korduvalt selgitanud, miks talle arve koostati (vt dtl 33-34, 36-37, 40-44). Kuivõrd vaideotsuses esitatud põhjendusi on võimalik Riigikohtu seisukoha kohaselt arvestada haldusakti põhjendustena (vt Riigikohtu 20.04.2018 otsuse nr 3-15-443 p 13), ei saa kohus nõustuda kaebajaga, et vaidlustatud haldusakt on põhjendamata. Küll aga on kohus otsuses eelnevalt leidnud, et arve aluseks olev ÕKE § 9 lg 1 on osas, milles see ei võimalda õppekulude hüvitamise kontekstis arvestada varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel arvesse võetud ainepunkte, õigusvastane, mistõttu tuleb arve olenemata põhjenduste olemasolust tühistada.
22.Kuna kaebaja on tasunud vastustajale tühistamisele kuuluva haldusakti alusel 240 eurot (kaebaja 21.08.2020 vastus), tuleb kaebaja kohustamisnõue rahuldada ja vastustajal kaebajale 03.02.2020 haldusakti nr OIS2000125 alusel tasutud 240 eurot tagastada.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas kaebuse, jäävad kaebaja menetluskulud, milleks on riigilõiv summas 15 eurot, vastustaja kanda. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.