Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel ja Tanel Saar 13. juuni 2017, Tartu 3-16-1254
Haldusasi
XXXX kaebus Tartu Vangla vastu kohustava ettekirjutuse tegemiseks lubada saata talle valgendusplaastrid või alternatiivselt viia teda hambakliinikumi riigi kulul hammaste pärlipesu teostamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 13. detsembri 2016. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – XXXX Vastustaja/apellant – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla apellatsioonkaebuse lisa, Tartu Vangla hambaarst R. Luud selgitus ning kaebaja taotlusel K. Gutmanni 6. veebruari 2017. a vastus apellatsioonkaebusele.
2.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 13. detsembri 2016. a otsus.
4.Teha asjas uus otsus, millega jätta XXXX kaebus rahuldamata.
5.Jätta XXXX poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) 15 eurot Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 13. juuli 2017.
1.XXXX esitas 14. märtsil 2016. a Tartu Vanglale taotluse, milles palus viia lõpuni hambaravi ehk lubada edastada talle OÜ-lt Eurodent Hambakliinikum hammaste valgendusplaastreid 15 paari või kohustada vanglat viima kaebaja hambakliinikumi „ODE“ riigi kuulul hammaste pärlipesu teostamiseks. Tartu Vangla selgitas 11. aprilli 2016. a vastuses selgitustaotlusele, et hammaste valgendamine ei kuulu vangistuse ajal osutatavate tervishoiuteenuste hulka ning seda on võimalik teha peale vabanemist.
2.XXXX esitas 14. aprillil 2016 Tartu Vanglale vaide selgitustaotluse vastuse peale. Tartu Vangla tagastas 21. aprilli 2016. a vastusega XXXX vaide vaideõiguse puudumise tõttu selgitades, et tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid vaidlusi on pädev lahendama maakohus.
3.XXXX esitas 19. mail 2016 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles nõudis Tartu Vangla kohustamist lubada saata talle hammaste valgendusplaastreid või saata ta hambakliinikumi „ODE“ riigi kulul hammaste pärlipesu teostamiseks või kaebajale kahju hüvitamist 300 euro ulatuses. Tartu Maakohus keeldus 20. juunil 2016 tsiviilasjas nr 2-16-7890 XXXX hagiavalduse menetlusse võtmisest, kuna tegemist on avalik-õigusliku suhtega, millest tulenevad vaidlused kuuluvad halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 järgi lahendamisele halduskohtus.
4.XXXX esitas 27. juunil 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub kohtul kohustada Tartu Vanglat lubama saata talle OÜ-lt Eurodent Hambakliinikum hammaste valgendusplaastreid 15 paari või kohustada Tartu Vanglat viima kaebaja hambakliinikumi „ODE“ riigi kulul hammaste pärlipesu teostamiseks või alternatiivselt hüvitama kaebajale tekitatud kahju 300 euro ulatuses. Samuti palus kaebaja kohtul tühistada Tartu Vangla erinevaid vastuseid, sealhulgas 21. aprilli 2016. a vaideotsuse ja tema vaie rahuldada. Lisaks taotles kaebaja möödalastud kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Kaebaja soovib vangla kohustamist viia lõpule tema hammaste pooleliolev ravi. Kaebaja hambad said kannatada breketite kandmise tagajärjel ja kaotasid oma endise heleduse. Vangla ei pea valgendusplaastreid ostma, vaid need saadetaks kaebaja hambaid ravinud kliiniku poolt tasuta. Vangla ei ole senistes pöördumistes võtnud sisulisi seisukohti kaebaja väidete osas ning tuginedes tervise kaitse põhiõigusele palub kaebaja kaebuse rahuldada.
5.Tartu Halduskohus tagastas 5. oktoobri 2016. a määrusega XXXX kaebuse Tartu Vangla vastuste tühistamise nõude ja kahju hüvitamise nõude osas. Halduskohus rahuldas XXXX menetlusabi taotluse vabastades ta riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse kohustamise (lubada saata talle valgendusplaastrid) ja alternatiivselt heastamise (viia teda hambakliinikumi riigi kulul hammaste pärlipesu teostamiseks) nõuete osas menetlusse.
6.Tartu Vangla märgib 26. oktoobri 2016. a vastuses kaebusele, et vanglal pole vastuväiteid menetlustähtaja ennistamise osas. Vangla põhjendab, et vaidlusalused hammaste valgendusplaastrid ei ole kaebajal olnud kaasas vanglasse saabudes ning nende soetamine ei toimu vangla vahendusel. Seega on kaebaja soovitud valgendusplaastrite näol tegemist kaebajale keelatud esemetega. Vanglal on keeruline kui mitte võimatu veenduda, et saadetis ei sisaldaks keelatud aineid ning tagada, et plaastreid ei kasutataks mittesihipäraselt. Kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustust lubada saata väljastpoolt vanglat hammaste valgendusplaastreid. Kaebajal on võimalik saavutada hammaste valgendamist vangla poes müüdava hambapasta kasutamisega ning valgendusplaastrite puudumist ei saa pidada kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumiseks. Alternatiivse nõude, riigi kulul hammaste pärlipesu teostamiseks esitamiseks puudub kaebajal subjektiivne õigus, kuna protseduur ei kuulu teenuste hulka, mida osutatakse riigieelarvelistest vahenditest. Hammaste valgendamine on breketravi lisaprotseduur, mitte vahetu ja lahutamatu osa, mistõttu ei ole tegemist poolelioleva ravi lõpetamisega.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 31. oktoobri 2016. a määrusega XXXX taotluse rikutud kaebetähtaja ennistamiseks ning otsustas haldusasja läbi vaadata kirjalikus menetluses.
8.Kaebaja esitas 10. novembril 2016. a kaebuse täienduse, millega esitab vangla vastusele täpsustusi ja täiendusi. Vangla jagab kinnipeetavatele haavaplaastreid, mida on samuti vastustaja kirjeldatud viisil võimalik mittesihipäraselt kasutada. Saabuvate kirjade kontroll on põhjalik, mistõttu ei ole õige, et vanglal ei ole võimalik tuvastada saadetistes keelatud aineid. Valgendusplaastrid saadetakse hambakliiniku poolt, mis tagab selle, et neis puuduvad keelatud ained. Kaebajale on eelmisel vangistuse ajal võimaldatud eriarsti juurde viimist seoses breketraviga, seega peaks seda ka pärli- või soodapesu tegemiseks samuti võimaldatama. Tervishoiutöötaja peab lähtuma isiku vajadustest ning kaebaja hambaravi lõpetamine on igati põhjendatud raha otstarbeka kasutamise põhimõttest tulenevalt. Kaebaja ei nõustu vangla seisukohaga, et valgendamise puhul on tegemist lisaprotseduuriga, mitte
poolelijäänud ravi lõpetamisega ning leiab, et valgendava hambapastaga ei ole võimalik saavutada sama tulemust.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
9.Tartu Halduskohus rahuldas 13. detsembri 2016. a otsusega XXXX kaebuse põhinõude osas ja kohustas vastustajat läbi vaatama 14. märtsi 2016. a kaebaja taotlus (valgendusplaastrite saamise osas) ning jättis alternatiivse nõude läbi vaatamata.
9.1.Vangla on jätnud nii kaebaja 14. märtsi 2016. a taotluse kui ka vaide valgendusplaastrite saamise osas tähelepanuta ehk sisuliselt lahendamata. Kohus on seisukohal, et vangla meditsiiniosakonnal on kujunenud väär ettekujutus sellest, et meditsiiniosakond peab soetama (ostma) enda kulul kaebaja jaoks hammaste valgendusplaastrid. Kohtumenetluse käigus selgus, et hambakliinikult valgendusplaastrite soetamise ja kaebajale vanglasse edastamise eest ei pea maksma vastustaja. Alles halduskohtumenetluses põhjendas vastustaja, et hammaste valgendusplaastrite puhul on tegemist kaebajale keelatud esemetega, vanglasse saabumisel tuleks teostada plaastrite põhjalik läbiotsimine keelatud ainete tuvastamiseks, mis ei ole hügieeniline ja nende üleandmisel kaebajale esineb oht vangla julgeolekule.
9.2.Kohus on seisukohal, et hammaste valgendusplaastrite näol, mis sisaldavad vesinikperoksiidi ja mille funktsiooniks on ortodontilisele ravile järgneva hammaste värvi taastamine, on tegemist Tartu Vangla kodukorra (TVK) p-s 7.1.10 nimetatud esemega (meditsiiniline abivahend), kuna selle kasutamine peaks parandama ortodontilise ravi tulemust. Kuna abivahendi lubatavuse üle otsustab vangla arst, mitte vanglateenistus, ei ole vastustaja poolt halduskohtumenetluse käigus esitatud põhjendus seoses hammaste valgendusplaastrite soetamise absoluutse keeluga Tartu Vanglas asjakohane. Meditsiinilise abivahendi lubatavuse erandi kehtestamise eesmärgiks on nende esemete lubamine kinnipeetavale, mille järele esineb vajadus või see on soovituslik ja mille soetamist ei rahastata riigieelarvest.
9.3.Kohtu arvates ei esine objektiivset takistust hammaste valgendusplaastrite vanglasse edastamisel. Kohus ei pea hammaste valgendusplaastreid, mis saadetaks vanglasse hambakliinikumi poolt, ohtlikuks esemeks vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 2 p-de 1-3 mõttes, mille üle kontrolli teostamine (keelatud ainete tuvastamiseks) oleks tingimata vajalik ja äärmiselt raskendatud. Vastavalt hambaravi spetsialisti arvamusele esineb kaebajal hammaste valgendusplaastrite kasutamise vajadus ning see ei ole kosmeetiline protseduur, vaid hambaravi lisaprotseduur. Kohus ei saa nõustuda vastustaja väitega, et antud juhul vaid kosmeetilise ja esteetilise protseduuri teostamise vajadusel ei esine kaebaja subjektiivsete õiguste riive. Kohus leiab, et antud juhul valgendusplaastrite saamata jätmine võib olla vastuolus põhiseaduse §-dega 18 ja 28 ning VangS § 41 lg-ga 1.
9.4.Vangla meditsiiniosakonna juhataja on andnud vastuse ainult hammaste pärlpesu osas. Kuna valgendusplaastrite kui meditsiinilise abivahendi lubamise üle otsustamiseks on vajalik vanglaarsti nõusolek, kohustab kohus vastustajat vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-le 4 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg-le 3, vaatama sisuliselt läbi kaebaja
14.märtsi 2016. a taotluse hammaste valgendusplaastrite saamise osas. Seega rahuldab kohus kaebuse põhinõude osas. Kuna kohus rahuldab kaebaja kohustamisnõude valgendusplaastrite saamise osas, ei vaata kohus läbi kaebaja alternatiivset kohustamisnõuet - viia kaebaja hambakliinikumi riigi kulul hammaste pärlipesu teostamiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.Tartu Vangla esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, vaidlustades Tartu Halduskohtu 13. detsembri 2016. a otsuse osas, millega rahuldati XXXX kaebus ning kohustati Tartu Vanglat läbi vaatama XXXX 14. märtsi 2016. a taotlus valgendusplaastrite saamise osas. Tartu Vangla taotleb Tartu Halduskohtu 13. detsembri 2016. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist,
millega jätta XXXX kaebus rahuldamata. Koos apellatsioonkaebusega on esitatud Tartu Vangla hambaarsti selgitus XXXX breketravi järgselt hammaste valgendamise kohta.
10.1.Tartu Vangla ei nõustu halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt on vesinikperoksiidi sisaldavad hammaste valgendusplaastrid, mille funktsiooniks on ortodontilisele ravile järgneva hammaste värvi taastamine, meditsiiniliseks abivahendiks TVK p 7.1.10 tähenduses. Hammaste valgendamine on suunatud hammaste esteetilise väljanägemise muutmisele, seega on tegemist esteetilise või kosmeetilise protseduuriga, mitte hambaravi vältimatu või lahutamatu osaga. Kuivõrd hammaste valgendamine ei ole raviprotseduur, ravivõte ega tavapärase hambaravi osa, siis ei saa sellise võimaluse puudumine rikkuda XXXX põhiseaduslikku õigust tervise kaitsele. Ka ei saa kosmeetilise protseduuri läbiviimise võimatust pidada inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Meditsiiniliseks abivahendiks saab pidada raviks vajalikku meditsiiniseadet, mille abil on võimalik ravida tekkinud või kaasasündinud haigust või vigastust või mille kasutamine parandab operatiivse või medikamentoosse ravi tulemust. Hammaste valgendusplaastrid sellist eesmärki ei kanna, mistõttu pole tegemist meditsiinilise abivahendiga.
10.2.Kuna hammaste valgendusplaastrite näol ei ole tegemist raviotstarbelise esemega ega meditsiinilise abivahendiga, tuleb eseme lubatavuse hindamisel lähtuda muudest asjaoludest. Vanglas on keelatud esemeteks vanglateenistuse vahenduseta soetatud või vanglasse saabumisel mitte kaasas olnud toidu- ja maitseained, taimsed tooted, vedelad, pulbrilased, tahked jm ained ning sigaretid. Selliste esemete ohtlikkus vangla julgeolekule tuleneb eelkõige nende teistsugusest saamisviisist ning nende kontrollimise ja läbiotsimise keerukusest. Tartu Vangla ei nõustu halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt ei tuleks valgendusplaastreid pidada ohtlikuks esemeks eelkõige seetõttu, et need saadetakse hambakliinikumi, mitte suvalise isiku poolt. Ka hambakliinikumi saadetised tuleb vanglateenistusel vastavalt vangistusseadusele keelatud esemete osas kontrollida, kuid vanglal on keeruline kui mitte võimatu veenduda keelatud esemete või ainete puudumises ilma valgendusplaastrite hügieenilisust rikkumata. Eseme kontrollimise keerukus või isegi selle võimatus muudab saadetava eseme just saamisviisist lähtuvalt vangla julgeolekut ohustavaks ning seeläbi kinnipeetavale keelatuks.
10.3.Tartu Vangla ei pea asjakohaseks halduskohtu võrdlust, mille kohaselt on vangla varasemalt lubanud saata meditsiinilisi abivahendeid maksikirjaga, kuna hammaste valgendusplaastrid ei ole võrreldavaks meditsiiniliseks abivahendiks. Samuti ei ole asjakohane halduskohtu viide meditsiiniliste plaastrite kasutamise lubamisele, kuna tegemist on vangla lepingupartnerite kaudu soetatud esemetega, mistõttu ei kujuta need samasugust ohtu kui saadetavad hammaste valgendusplaastrid.
11.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb XXXX Tartu Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hammaste valgendamine on breketravi järgselt selle lahutamatu osa. Kuna vangla ei lase kaebaja pooleliolevat hambaravi lõpule viia, põhjustatakse talle põhjendamatuid kannatusi ja ebameeldivusi, millega alandatakse kaebaja inimväärikust, rikutakse tema õigust võrdsele kohtlemisele ja õigust tervise kaitsele. Kaebaja leiab, et ükskõik missugust meditsiinis kasutatavat lisaprotseduuri või eset, mis parandab kokkuvõttes ravi tulemust ja annab ravile efekti, võib nimetada abivahendiks. Maksija tavakirjade läbiotsimine kuulub vanglateenistuse tööülesannete hulka, mistõttu ei vasta tõele vangla seisukoht, et valgendusplaastreid on keeruline kui mitte võimatu läbi otsida. Varasemalt on vangla lubanud saata maksikirjaga lisaks seljavööle ka kummilinte ja põlvesidemete toestajaid. Vangla soovi korral võib kaebaja hammaste valgendusplaastrid pärast nende eesmärgipärast kasutamist kohe tagastada. Lisaks taotleb XXXX, et ringkonnakohus arvestaks kaebajat väljaspool vanglat ravinud ortodondi dr. K. Gutmanni poolt apellatsioonkaebusele esitatud arvamusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
13.Tartu Vangla ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega XXXX kaebus rahuldati ja kohustati Tartu Vanglat läbi vaatama XXXX 14. märtsi 2016. a taotlus valgendusplaastrite saamiseks. Eelkõige ei nõustu vangla halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt on hammaste valgendusplaastrite puhul tegemist meditsiinilise abivahendiga TVK p 7.1.10 tähenduses ning mis on viinud ebaõige lahendini.
14.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus 13. detsembri 2016. a otsuse p-s 16 ebaõigesti järeldanud, et valgendusplaastreid tuleb lugeda meditsiiniliseks abivahendiks TVK p 7.1.10 tähenduses, mille lubatavuse üle otsustab vangla arst, mitte vanglateenistus. Halduskohus on olnud seisukohal, et hammaste valgendusplaastrid, mille funktsiooniks on ortodontilisele ravile järgneva hammaste värvi taastamine, tuleb lugeda meditsiiniliseks abivahendiks seetõttu, et nende kasutamine peaks parandama ortodontilise ravi tulemust. Meditsiinise abivahendi mõiste on sätestatud sotsiaalministri 3. oktoobri 2002. a määruse nr 120 „Eesti Haigekassa meditsiiniliste abivahendite loetelu, meditsiiniliste abivahendite loetellu kantud abivahendi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise tingimused ja kord, meditsiiniliste abivahendite loetelu koostamise ja muutmise tingimused ja kord“ §-s 2. Selle kohaselt on meditsiiniline abivahend raviks vajalik meditsiiniseade, mis on instrument, aparaat, seade, materjal või muu ese, mille abil on võimalik ravida tekkinud või kaasasündinud haigust või vigastust või mille kasutamine parandab operatiivse või medikamentoosse ravi tulemust (edaspidi meditsiiniseade). Seega on meditsiinilise abivahendi puhul tegemist seadmega, mis parandab funktsionaalselt ravi tulemust. Nähtuvalt apellatsioonkaebuse p-st 5 mõistab samas tähenduses meditsiinilist abivahendit ka vastustaja. Hammaste valgendusplaastreid ega muud hammaste värvi muutmise funktsiooni täitmisele suunatud esemeid ei nimetatud ka sotsiaalministri määruse lisas meditsiiniliste abivahendite loetelus. Meditsiinilise abivahendi mõistest lähtuvalt on ebaõige kaebaja seisukoht, et meditsiiniliseks abivahendiks on ükskõik milline meditsiinis kasutatav lisaprotseduur või ese, mis parandab ravi tulemust ja annab ravile efekti.
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et hammaste valgendamine kuuluks vältimatult breketravi juurde. Samal seisukohal on olnud ka vastustaja. Kaebaja ortodontiline ravi breketite kandmisega on lõppenud ja vaidlus puudub selles, et kaebaja on saavutanud breketravi funktsionaalse tulemuse. Järeldust, et hammaste valgendamise puhul on tegemist mitte breketravi vältimatu, vaid soovitusliku lisaprotseduuriga, toetab muuhulgas ka kaebajat ravinud ortodondi dr K. Gutmanni 22. jaanuari 2016. a kiri (tl 46) ja 6. veebruari 2017. a vastus apellatsioonkaebusele (tl 109), mille kohaselt kuulub hammaste valgendamine ortodontilise ravi juurde patsiendi soovi korral.
16.Eelnevast tulenevalt puudub vangla meditsiiniosakonnal vajadus otsustada kaebajale hammaste valgendusplaastrite lubatavuse üle. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega kohustati Tartu Vanglat kaebaja 14. märtsi 2016. a taotlus meditsiiniosakonna poolt sisuliselt läbi vaatama, tuleb tühistada.
17.Kaebaja kohustamiskaebuse sisuks on lubada edastada talle OÜ-lt Eurodent Hambakliinikum hammaste valgendusplaastreid 15 paari. Tartu Vangla märgib vastuses kaebusele (tl 67 pöördel) ja apellatsioonkaebuses (tl 92 pöördel), et hammaste valgendusplaastreid tuleb pidada keelatuks TVK p 7.1.1 alusel, mille kohaselt on kinnipeetavale keelatud vanglateenistuse vahenduseta soetatud või vanglasse saabumisel mitte kaasas olnud toidu- ja maitseained, taimsed tooted, vedelad, pulbrilised, tahked jm ained ning sigaretid. VangS § 15 lg 2 sätestab kinnipeetavatele keelatud ainete ja esemete üldpõhimõtted ning sättest tuleneb, et kinnipeetavale on keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. VangS § 15 lg 4 alusel võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid
vastavad § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Tartu Vanglas on niisugused esemed loetletud Tartu Vangla kodukorra ptk-s 7. Vangla selgituste kohaselt ei ole väljastpoolt kinnipidamisasutust saadetud hammaste valgendusplaastrite puhul võimalik veenduda, et nendega koos või nende asemel ei saadetaks kinnipeetavale keelatud esemeid või aineid, mistõttu on valgendusplaastrid nende saamisviisist lähtuvalt ohuks vangla julgeolekule. TVK seletuskirja p-s 7.1.1 on selgitatud, et kuigi vanglal on võimalik TVK p-s 7.1.1 nimetatud esemed nii läbi valgustada, manuaalselt läbi otsida kui ka lasta narkokoeral üle kontrollida, siis see ei taga seda, et kõik keelatud esemed ja ained ka üles leitakse. Ringkonnakohus leiab, et vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks on vanglal ulatuslik kaalutlusõigus otsustada kinnipeetavatele lubatud või keelatud asjade üle vanglas. Ka asjaolu, et valgendusplaastrid saadetakse hambakliinikumi poolt hermeetiliselt pakendatuna, ei välista nende kontrollimise vajadust.
18.Kaebaja ja halduskohtu otsuse p 17 viited inimväärikuse alandamisele ja tervise kaitse põhiõiguse riivele seoses hammaste valgendusplaastrite saamata jätmisega vanglas ei ole põhjendatud. Inimväärikuse mõistet on Eesti siseriiklikus ja ka EIK praktikas sisutatud isiku õiguste intensiivse riivena. Kvalifitseerimaks teguviisi väärikuse alandamisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme, mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. EIK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. EIK praktikas on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Seega EIK praktikast tulenevalt inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla tõsise rikkumise puhul. Kaebaja sõnul on tema hambad breketravi tagajärjel muutunud pool tooni tumedamaks (tl 17), muid kahjulikke tagajärgi kaebaja ei väida. Selles olukorras ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt ei ole hammaste valgendusplaastrite mittelubamisest tingitud võimalikud ebamugavused käsitletavad inimväärikuse alandamise ega tervise kaitse põhiõiguse intensiivse riivena.
19.Kaebaja on esitanud alternatiivse nõude viia ta väljaspool vanglat asuvasse raviasutusse riigi kulul hammaste pärlipesu teostama. Riigikohus on asunud seisukohale, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava suunamise eriarstiabi osutaja juurde otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte (RKHKo 21. detsember 2010, nr 3-3-1-69-10, p 8). Tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte haldusotsusega. Apellatsioonkaebusele lisatud seisukohas kinnitab Tartu Vangla hambaarst, et kaebaja on viibinud tema vastuvõtul ja tal puuduvad meditsiinilised näidustused hammaste valgendamiseks. Kaebajale on seda korduvalt selgitatud kohtueelses menetluses (tl 40, 41).
20.Eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus Tartu Vangla apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus ei pea menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt õigeks saata asja tagasi uueks lahendamiseks halduskohtule, kuna pooled on kohtumenetluses oma seisukohad valgendusplaastrite lubamise kohustamise ja hammaste valgendamisprotseduuride osas esitanud. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 13. detsembri 2016. a otsuse osas, milles Tartu Halduskohus rahuldas kaebaja põhinõude ja kohustas vastustajat läbi vaatama kaebaja
14.märtsi 2016. a taotluse valgendusplaastrite saamise osas ja teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab kaebuse valgendusplaastrite saamiseks rahuldamata. Kuna ringkonnakohus jätab erinevalt halduskohtust kaebaja põhinõude rahuldamata, teeb ringkonnakohus otsuse ka kaebaja alternatiivse
nõude osas ja jätab eespooltoodud põhjendustele tuginedes rahuldamata kaebaja alternatiivse nõude viia ta hambakliinikumi riigi kulul hammaste pärlipesu teostamiseks.
21.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse, siis tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. Tartu Halduskohus rahuldas 5. oktoobri 2016 a. määrusega XXXX menetlusabi taotluse ja vabastas ta kaebuselt riigilõivu tasumisest 15 euro ulatuses. Apellatsiooniastmes kaebajal täiendavaid menetluskulusid ei tekkinud. Tartu Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Tartu Halduskohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus jätab kaebaja kaebuse rahuldamata ning HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus jätab seetõttu XXXX halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.