Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi 31.05.2017, Tartu 3-15-2009 Sergei Piontkovski kaebus Tallinna Vangla alandavate kambritingimustega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 12.02.2016. a otsus Sergei Piontkovski ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Sergei Piontkovski Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta Sergei Piontkovski apellatsioonkaebusele lisatud väljavõtted tervisekaardist asja materjalide juurde.
2.Sergei Piantkovski apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Tühistada Tartu Haduskohtu 12.02.2016. a otsus Sergei Piontkovskile väljamõistetud hüvitise osas ja teha uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt välja 300 eurot Sergei Piontkovski kasuks mittevaralise kahju katteks. Hüvitis kanda V.T. kontole nr XXX (SEB pank).
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 30.06.2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sergei Piontkovski esitas Tallinna Vanglale seoses ebainimlikes kinnipidamistingimustes viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 30.06.2015.
2.20.07.2015. a otsusega nr 5-37/15/193-2 jättis Tallinna Vangla S. Piontkovski kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.S. Piontkovski esitas 10.08.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise, 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest, väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 12.12.2012-08.02.2013, 20.03.2013-24.04.2013, 03.05.2013-22.05.2013, 26.06.2013-02.10.2013, 09.10.201301.11.2013, 13.11.2013-29.11.2013, 17.01.2014-07.02.2014, 14.02.2014-06.06.2014, 13.06.2014-17.12.2014 ja kogu sellel ajal rikkus Tallinna Vangla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardeid ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohti. Nii kohtuasjas T. vs Eesti, kui ka varasemates EIK lahendites on asutud seisukohale, et kui kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, kujutab see EIÕK art 3 rikkumist. Kui arvestada kambri üldpindlast maha tualeti ja mööbli alla jääv pind, jäi igal Tallinna Vanglas viibitud päeval kaebaja isiklik ruum alla 3 m2. Umbes 15 m2 suuruses ruumis pidi kaebaja koos teiste vahistatutega 23 tundi ööpäevas viibima, välja arvatud 1 tund jalutusboksis jalutamist. Kambris puudus kõndimiseks vajalik ruum. Kaebajal ei võimaldatud kordagi osaleda üheski huvialaringis ega spordiüritusel ega külastada spordisaali. Jalutusboksis puudus spordiinventar ja võimalused enese füüsiliseks koormamiseks. Sellega alandati kaebaja inimväärikust ning põhjustati rohkem kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võis tekkida. Kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis väljendus ärrituses ja närvilisuses. Vangla ületäituvus saab tekkida ainult vangla süül. Lahendis T vs Eesti asuti seisukohale, et tingimused, mis esinesid Tallinna Vanglas, lubavad tuvastada EIÕK art 3 rikkumise. Kuna kaebaja viibis Tallinna Vanglas T. T. sarnastest tingimustes, on ka tema puhul rikutud EIÕK art-t 3. Kaebaja viidi heausksena eksitusse Eesti Vabariigi kui õigusriigi kuvandist ning kaebaja arvas, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle osaks said, ongi need, mida vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 käsitleb paratamatult vangistuse või arestiga kaasnevatena. Kogumis alandasid kaebaja inimväärikust ka võimaluse puudus tegeleda spordiga; privaatsuse puudus; õues mängiv valjuhääldi, mida tuli pidevalt kuulata ja mis muutus talumatuks müraks; üks umbes 10 minutiline dušikord nädalas kui samal ajal kambrites puudus soe vesi; riiete pesemine ja kuivatamine kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske; hallitus paljude kambrite seintel; puudulik ventilatsioon; õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis takistasid oluliselt õhuvahetust; võimalus viibida väljaspool kambrit reeglina 1 tund ööpäevas jalutusboksis, mille suurus oli 2,4 x 4,7 meetrit.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus mõistis 12.02.2016. a otsusega Tallinna Vanglalt S. Piontkovski kasuks välja hüvitise 170 eurot (resolutsiooni p 1), jättis kaebuse ülejäänud osas rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). Kohtuotsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kaebuses märgitud perioodidel ja kaebajale on kahju tekitatud inimväärikuse alandamisega. Kambri põrandapinna suuruse määramisel tuleb lähtuda nii siseriiklikust õigustest kui ka EIK poolt välja toodud kriteeriumitest. Kaebaja isikliku ruumi arvestamisel tuleb mööbli ja WC alune pind arvestada kambri põrandapinna hulka. Vastustaja esitatud andmete järgi viibis kaebaja kambrites, kus vaba pinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2 kokku 88 päeval ja kambrites, kus vaba pinda ühe isiku kohta oli 3 m2 ja üle 3 m2 kokku 490 päeval. Alla 2,5 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambris kaebaja vaidlusalusel perioodil ei viibinud. Seega oli kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas talle tagatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud miinimumtasemena 2,5 m2 põrandapinda ning
pärast uue vangla sisekorraeeskirja redaktsiooni jõustumist 01.01.2014 miinimumtasemena 3 m2 põrandapinda kambris. EIK praktika kohaselt tuleb alla 3 m2 isikliku ruumi puhul EIÕK art 3 rikkumist eeldada. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kõikidel perioodidel vahistatu staatuses, millega kaasnesid liikumispiirangud. Arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas jalutusboksis, ei saa vastustaja välja toodud muid tingimusi pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Seega olid kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, õigusvastased. Kaebaja väide, et kambrites puudus privaatsus, võimalus tegeleda spordiga, nädalas võimaldati ainult üks 10-minutline dušikord, akendele paigaldatud metallplaadid takistasid õhuvahetust, et reeglina sai viibida vabas õhus ainult üks tund ööpäevas 2,4 x 4,7 meetri suuruses jalutusboksis, on liialt üldsõnalised ja deklaratiivsed. Kaebaja ei ole vastustajale esitatud kahjunõudes ühtegi neist väidetest täpsemalt põhjendanud ega selgitanud, miks selliste väidetega tuleb kaebaja välja alles rohkem kui aasta hiljem. Tallinna Vangla on kaebaja kahjunõude läbivaatamise lahendis andnud täpse vastuse kõikidele kaebaja esitatud etteheidetele. Kaebajale võimaldati vähemalt üks tund päevas värskes õhus viibimist. Ükski vangistust reguleeriv õigusakt ei täpsusta, millises mahus ja milliseid vahendeid kasutades tuleb kinnipeetavale tagada kehakultuuriga tegelemist. Seejuures puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemist talle meeldival ajal ja sobivas kohas. Kinnipeetaval on võimalik teatud määral kehakultuuriga tegeleda ka jalutuskäigu ajal ja kambris. Kõik harjutused ei vaja suurt põrandapinda. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid, et tema tervis oleks sel ajal või hiljem halvenenud või ta oleks olnud sunnitud arsti poole pöörduma. Kambrites on osaline sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon, kambrite õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu, samuti on kambrites kütteperioodil keskküte. Akendele paigaldatud perforeeritud metallplaadid ei takista õhuliikumist. Õigusaktides ei ole keelatud pesu kambris kuivatada ning vastustajal ei ole kohustust pesu kuivatamiseks eraldi ruum sisustada. Usutav ei ole, et kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal olid kambrid, kus kaebaja viibis, pidevalt niisked ja rõsked. Vastustaja on kinnitanud, et kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus kord nädalas. Sooja veega pesemiskoha puudumine kambris ei ole käsitatav kaebaja õiguste piiramisena. Ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele sooja vee kasutamise võimalus kambris. Euroopa Vanglareeglistikus toodud seisukohad on soovituslikud, mitte täitmiseks kohustuslikud. Kuna kogu vaidlusalusel perioodil oli kaebaja vahistatu staatuses, ei olnud vangla tegevus kaebaja hoidmises ööpäevas 23 tundi lukustatud kambris õigusvastane. Kaebaja põhjendustest ei nähtu, et ta oleks pöördunud varasemalt vangla poole muude kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavuse osas. Kaebaja kannatused ei olnud rasked, kuna kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole. Kahju hüvitamise taotluse esitamise ajendiks on olnud EIK lahend T. vs Eesti. Eeltoodu ei vähenda kaebaja õigust pöörduda kohtusse, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Rahaliselt kuulub hüvitamisele 88 päeva pikkune periood, millal kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m2 ja mil kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Tegemist on kaebaja õiguste sellise riivega, mille puhul ei saa piirduda üksnes vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisega, vaid tuleb välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 järgi. Arvestades õigusvastaselt väikese põrandapinna tingimustes viibimise aega ning selle osakaalu kinnipidamisajast tervikuna, samuti eelnevalt käsitletud olmetingimusi ning liikumis- ja suhtlemisvõimalusi, on põhjendatud mõista kaebaja kasuks välja hüvitis summas 170 eurot. Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel, et kambrites, kus kaebaja viibis, on kinnipeetavate arv pidevalt muutunud ning perioodid, mil kambris oli maksimaalne arv kinnipeetavaid, ei ole alati olnud pikaajalised. Kõige pikem periood, mil kaebajal oli vaba põrandapinda alla 3 m2 oli 59 päeva. Arvestada tuleb ka sellega, et kohtulahendites, mis puudutavad kinnipidamistingimusi
Tallinna Vanglas aastatel 2013-2014, on välja toodud, et ka vahistatutel oli Tallinna Vanglas tagatud teatud meelelahutus, neil oli võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid, lugeda ajalehti, saada kambritesse isiklikke raadioid ja televiisoreid ning pakke. Sisseoste oli võimalik sooritada kaks korda kuus, võimalusel võimaldati ka vahistatule hõivetegevust. Kohus ei tuvastanud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Arvestada saab ka senist riigisisest kohtupraktikat analoogsetes asjades. Vastustaja ei ole tõendanud süü puudumist. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Samas ei nähtu, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Seetõttu ei takista RVastS § 7 lg-s 1 viidatud õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine hüvitusnõude rahuldamist.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.S. Piontkovski esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja mõista kaebajale välja mittevaraline kahju 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud 578 päeva eest. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis halduskohus arvestamata, et Tallinna Vangla kambrites on inventar statsionaarselt kinnitatud põranda külge, mis tähendab, et vaba pinda, kus saaks vabalt liikuda või mingilgi moel kehakultuuriga tegelda, ei ole. Arvestades Tallinna Vangla kambrite tingimusi, on meelevaldne arvata WC alune pind vaba põrandapinna hulka. Lisaks on Tallinna Vangla kõigis kambrites aasia tüüpi WC, mis on iseenesest ebahügieeniline ja ebatervislik. Valju muusika kohta tegi kaebaja mitmeid kordi nii suulisi kui ka kirjalikke märkusi vanglale. Kaebaja psühholoogiline heaolu sai kannatada sellepärast, et pidevalt ülerahvastatud kambris ei olnud korralikku ventilatsiooni. Kinnipeetavate omavahelistes suhetes tekkisid pinged. Riiete kuivatamisest puuduliku ventilatsiooniga kambrites tekkis niiskus ja hallitus seintele, mis pani pea tugevalt valutama. Pidevast pingelises olukorras olemisest tekkisid kaebajale ärevushäired ja depressioon, mida hetkel ravitakse. Kaebaja tervisekaardi väljavõttes on näha kaebaja tervise allakäik. Kuna kaebajal puuduvad rahalised vahendid juristi palkamiseks ning tal endal ei ole juristi haridust, on mõistetav, miks ta Tallinna Vanglas viibimise ajal või kohe pärast seda ei pöördunud kaebusega kohtu poole. Kahjunõude esitamine võttis aega kuna vanglas olles on avalik-õigusliku informatsiooni kättesaadavus piiratud. Meelevaldne on järeldada, et kahju hüvitamise ajendiks on EIK lahend asjas TunT.is vs Eesti. Kahjuhüvitis kanda V.T. kontole nr XXXX (SEB pank).
6.Tallinna Vangla esitas samuti apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis S. Piontkovski kasuks välja hüvitise summas 170 eurot ning teha uus otsus ja jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja ei vaidlustanud kordagi oma kinnipidamistingimusi ühegi nõude ega taotlusega enne, kui EIK tegi lahendi asjas T. vs Eesti. Kui kaebaja leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, oli tal võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas, kuid kaebaja laskis talle tekitatud kahjul suureneda. Esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tagajärjeks on
see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on ilmne, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud tulemuseni. Eeltoodust tulenevalt kuulub hüvitise nõue rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. Arvestades perioodi lühiajalisust, et kaebaja viibis 2,5 m2 suurustes kambrites 49 päeva, lisaks 39 päeva kambrites, kus põrandapind jäi vahemikku 2,72 – 2,93 m2 ja vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda üle 3 m2, ei ole kaasnenud kaebajale kannatusi sellisel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Seda enam, et ka kaebaja ise, tema jaoks väidetavalt kannatusi põhjustanud tingimustes viibimise ajal, ei andnud märku, et Tallinna Vangla vangistustingimused tema inimväärikust alandavad või muul moel tema õigusi rikuvad või, et need üldse teda kuidagi häiriks. Kaebaja heaolu ei oleks saanud olla 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem. Tallinna Vangla tagas kaebajale muud kambri olmetingimustele esitatavad nõuded ning vaba aja veetmise võimalused. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võisid kaebajale tekitada küll teatud ebameeldivusi, ent tegemist ei saanud olla märkimisväärselt tajutava alandusega ning seetõttu saab kaebaja õiguste rikkumist pidada ilmselgelt väheintensiivseks.
7.S. Piontkovski leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt puudus kaebajal tõhus vahend kahju tekkimise ärahoidmiseks või vähendamiseks, kuna vastustaja hinnangut toimis vangla VSkE § 6 lg-t 6 järgides õiguspäraselt ja vaidlusalustel ajavahemikel valitses Tallinna Vanglas ulatuslik ülerahvastatus. Vastustaja tähelepanu juhtimine EIK-i praktikast tulenevatele nõuetele ei oleks kaebaja olukorda leevendanud ega kahju ära hoidnud. Vastustaja ei ole ka välja toonud, kuidas ta oleks tähelepanu juhtimisel ülerahvastatuse probleemi kõrvaldanud.
8.Tallinna Vangla leiab vastuses S. Piontkovski apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Vastuse kohaselt ei sisalda apellatsioonkaebus väiteid, mis tingiksid kaebuse rahuldamise. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, mis oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning lisaks oli vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada näpitslamp. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kambrites oli kambrist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul kell 22.00 – 06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et isik sai korralikult välja puhata. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus lähedastega. Iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Võimaluste piires võimaldati vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas ja igapäevase värskes õhus jalutamise tagas vangla. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et WC aluse pinna saab kambri pinna arvutamisel aluseks võtta. Antud küsimuses on kohtupraktika olnud erinevatel seisukohtadel. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vangla kambrites tuleb kambris asuva WC ja mööbli alune pinda arvesse võtta (RKHKo nr 3-3-1-43-16, 3-3-1-16-16). EIK on viimases kambripinda puudutavas otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo Muršic/Horvaatia p 114, 119). Ka Riigikohus on pärast seda lahendit leidnud, et kambripinna arvestusest tuleb välja jätta sanitaarsõlme pindala (RKHKo nr 3-3-1-8316). Ringkonnakohtu arvates tuleb lähtuda nendest viimastest lahenditest ja seega nõutava minimaalse põrandapinna arvestamisel ei saa arvestada WC alust põrandapinda. Samas ei tulene EIK praktikast, et ilma WC ja mööblialust pinda arvestamata peab iga kinnipeetava kasutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või soovitavalt vähemalt 4 m2. Ka vangistusseadusest ja selle alusel antud aktidest ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täielikult vaba ning selle hulka ei arvata pinda, millel asub kambri sisustusse kuuluv mööbel. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et mööbli alune pind on võimalik arvestada kambri põrandapinna hulka.
10.Kuigi kusagilt ei tulene piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks, on EIK leidnud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava kasutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.10.2012, 42525/07 ja 60800/08 Ananyev/Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kui kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada EIKo 7334/13 Mušic/Horvaatia p-s 123-124). Samas on eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo nr 7334/13 Muršic/Horvaatia p-d 151-153). Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ja seega sai viibida väljaspool kambrit ainult 1-tunnise jalutuskäigu vältel. Võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo nr 5747/10 Jevšnik/Sloveenia, p 23). Riigikohus on samuti leidnud, et kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKoi nr 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Samas on oluline ka kohtlemise kestvus (RKHKo nr 3-3-1-21-16, p 9). Asja materjalide pinnalt on tuvastatav, et kaebaja viibis kambritest, kus põrandapinda oli alla 3 m2 kokku 189 päeval.
11.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja apellatsioonkaebuses toodud väitega, et kaebus tuleks jätta rahuldamata seetõttu, et kaebaja ei kasutanud oma õiguste kaitseks esialgseid õiguskaitsevahendeid. Ringkonnakohtule teadaolevalt ei oleks vastustaja kaebajale saanud tagada suuremat põrandapinda. Seega ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajale tekitatud kahju ära hoida (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 24). Seega puudub alus kaebuse rahuldamata jätmiseks sellel alusel.
12.EIK on leidnud, et liikmesriigi kohtud võivad hüvitise määramisel arvestada kohalikku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused (EIKo nr 42119/04, Fristov/venemaa, p 31). Kuna
ringkonnakohus erinevalt halduskohtust arvestab WC aluse pinna kambri pinnast maha ja seega suureneb päevade arv, mil kaebaja viibis kambris, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m2, siis peab ringkonnakohus vajalikuks muuta ka kaebaja suhtes väljamõistetud hüvitise suurust. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt 300 eurot talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks, kuna see on kooskõlas elatustasemega ja ka kohtupraktikaga. Ükski apellatsioonkaebustes toodud väide ei ole aluseks suurema hüvitise väljamõistmiseks. Antud summa kuulub kaebaja taotlusel kandmisele V. T arvele.
13.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et S. Piontkovski apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele, Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 12.02.2016. a otsuse väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja teeb uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt S. Piontkovski kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 300 eurot. Ringkonnakohus võtab kaebaja poolt esitatud väljavõtted tema tervisliku seisundi kohta asja materjalide juurde.
14.Kuna S. Piontkovski oli riigilõivu tasumisest vabastatud ka apellatsioonimenetluses, siis menetluskulud puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.