Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel 30.05.2017, Tartu 3-16-1548 X kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu 24.01.2017. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Volitatud esindaja v.adv. Denis Piskunov Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Tallinna Vanglale apellatsioonkaebuse lisa nr 1.
2.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 24.01.2017. a otsus osas, milles halduskohus lahendas X kaebuse Tallinna Vanglalt vanglas 12.11.2012-01.05.2013 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes ning osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt välja hüvitise 170 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta X kaebus kahju hüvitamiseks perioodi 12.11.2012-01.05.2013 osas läbi vaatamata ning mõista Tallinna Vanglalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 150 eurot. Muus osas jätta Tartu Halduskohtu otsus muutmata.
4.Täiendada Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 3 sõnastust järgmiselt: Jätta X esimese astme kohtu menetluskulud (riigilõiv) summas 220 eurot Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 29.06.2017 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Tallinna Vanglasse saabus 02.05.2016 X kahju hüvitamise taotlus, milles ta palub mõista välja Tallinna Vanglalt perioodil 12.11.2012-13.03.2015 nõuetele mittevastavates tingimustes hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 10 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. X väitel seisneb inimväärikuse alandamine selles, et isiklik ruum kambris oli alla 3 m2; nädalas võimaldati ainult 1 kord dušši, kuigi kambrites puudus soe vesi; õhuakendele olid paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis takistasid õhuvahetust; riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja paljude kambrite seintel oli hallitus, millest võib järeldada, et ventilatsioon on puudulik; kambrist väljaspool oli võimalik viibida vaid 1 tund ööpäevas jalutuskäigu ajal jalutusboksis, mille suurus on 2,7×4,7 m; tualetid asusid koridoris ja kui kambri uks oli lukustatud, võis tualetti pääsemiseks ooteaeg olla 1 tund või rohkem; tavakinnipeetavatele olid kambriuksed reeglina avatud vaid 4 tundi ööpäevas; valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi; kunstliku valgustuse loomiseks kasutati kahte 75W elektripirni, mille puhul on valgustus ca 100 luksi, kuid vajalik valgustus on vähemalt 400 luksi. X märkis, et vangla tegevus on olnud õigusvastane kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal.
2.Tallinna Vangla tagastas 01.07.2016. a vastusega nr 5-37/16/92-2 X kahju hüvitamise taotluse perioodi 12.11.2012-01.05.2013 osas läbivaatamatult ja jättis taotluse ülejäänud osas rahuldamata.
3.X esitas 01.08.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palub mõista Tallinna Vanglalt välja hüvitis summas 8500 eurot ja viivis seadusjärgses määras (kaebuse esitamise ajal 8,05% aastas) põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Kaebuse põhjendused: Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 12.11.2012-11.03.2015, mil kinnipidamistingimused (kambri vähene põrandapind, kambrisse lukustamine 23 tunniks ööpäevas, jalutusboksi suurus, pesu pesemise ja kuivatamise tõttu kambrite niiskus ja hallitus seintel, ventilatsiooni ja valgustuse puudulikkus ning ebapiisavad pesemisvõimalused) olid tema inimväärikust alandavad. Tallinna Vanglas viibides rikuti kaebaja suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. EIK otsuses asjas Tunis vs Eesti jättis EIK kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. EIK praktikat arvestades tuleb maha arvata ka mööblialune pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK art 3 rikkumine. Kahjust teadasaamise hetkeks on aeg, mil kaebaja vabanes vanglast, s.t 11.03.2015 ja kaebus on täies ulatuses tähtaegne.
4.Tallinna Vangla esitas 06.10.2016 vastuse kaebusele, milles ta palub jätta X kaebus perioodi 12.11.2012-01.05.2013 osas läbi vaatamata ja perioodi 02.05.2013-11.03.2015 osas rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kaebus ei ole perioodi 12.11.2012-01.05.2013 osas lubatav, kuna ei ole tähtaegselt esitatud ning ei esinenud objektiivseid takistusi kahju hüvitamise taotluse tähtaegseks esitamiseks, seega ei ole kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud. Kaebajal oli Tallinna Vanglas viibimise ajal võimalus liikuda väljaspool kambrit seaduses sätestatud määras, sellele lisandusid 2013. a ja 2014. a suvel iganädalased lisajalutuskäigud ning väljaspool kambrit viibimise aeg, mil kaebaja oli hõivetegevustes ning käis kokkusaamistel. Vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane, seega puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 24.01.2017. a otsusega X kaebuse osaliselt; mõistis Tallinna Vanglalt X kasuks välja hüvitise 170 eurot; jättis X kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 35 eurot kaebaja enda kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil (12.11.2012-11.03.2015) 131 päeva kambris, kus isiklikku ruumi oli 2,37-2,43 m2. Sellised tingimused olid vastuolus vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-ga 6. Kambrites, mille põrandapind jäi vahemikku 2,5-3 m2, viibis kaebaja 145 päeva ja 521 päeva viibis kaebaja kambrites, kus oli 3-4 m2 põrandapinda ning 53 päeva kambris, kus oli üle 4 m2 põrandapinda. Kaebaja paiknes 12.11.2012-27.01.2015 lukustatud kambrites, kuna ta oli vahistatu ning seejärel alates 28.01.2015 vastuvõturežiimil. Mõlemal juhul olid kaebaja liikumisvõimalused tema staatuse tõttu õigusaktidest tulenevalt piiratud, seega vangla tegevus ei olnud kehtiva õigusega vastuolus. Kaebajale oli tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. 02.05.2013-11.03.2015 oli kaebajale tagatud lisaks üks lisajalutuskäik nädalas. Suletud osakonnas viibimise ajal jalutas kaebaja jalutusboksis suurusega ca 14 m2, mis on piisav ruum liikumiseks ja soovi korral ka sportimiseks. Kaebaja osales 18.03.-11.04.2014 sotsiaalsete oskuste treeningul ning oli 05.12.2014-11.03.2015 määratud abitöölisena majandustöödele. Seega andis hõivetegevuses osalemine kaebajale võimaluse viibida väljaspool kambrit. 2) Kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon, samuti tuulutusavaga aken, mille kaudu on võimalik õhuvoolu kambrisse reguleerida. Kambreid köetakse sügisest suve alguseni, vihmastel suvedel ka vajadusel suveperioodil, mistõttu ei ole kaebaja väited niiskuse kohta usutavad. Kui kambris pesu pesemisest tekkis niiskus, oli kaebajal võimalus taotleda vangla riietust, mille pesemise eest hoolitsenuks vangla. Asja materjalidest nähtuvalt teostasid õiguskantsleri nõunikud 12.02.2015 kartserihoones, mis asub Tallinna Vangla ühes vanemas majas, kambrite õhutemperatuuri ja -niiskuse mõõtmisi, mille tulemused vastasid normidele. Suletud kambrites, kus kaebaja viibis, on magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss voolava veega. VangS ja VSkE ei näe ette, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma veega. Kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep ning kaebajal oli olemas veekiirkeetja, seega sai kaebaja ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Kohtud on Tallinna Vangla kambrite valgustust hinnanud elutegevuseks piisavaks. Kuna õigusaktidest ei tulene kambrite valgustatusele minimaalset valgustihedust, puudub kinnipeetaval õigus nõuda kambri valgustamist kindlas valgustiheduse määras. Olemas oli nii kunstlik kui loomulik valgus, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. 3) Kuna kaebaja viibis 131 päeva kambrites, kus tal oli alla 2,5 m2 põrandapinda ja 145 päeva kambrites, kus isiklikku ruumi oli 2,5-3 m2, siis on talle mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine seoses kambripinna suurusega põhjendatud. Muus osas olid kaebaja õigused tagatud. Seega on kohaseks hüvitiseks 170 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.X esitas 21.02.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 24.01.2017. a otsus osas, millega mõisteti hüvitiseks 170 eurot ja teha uus otsus, millega mõista välja hüvitis summas 2760 eurot või alternatiivselt saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Tartu Ringkonnakohus tagastas 22.03.2017. a määrusega X apellatsioonkaebuse.
8.Tallinna Vangla esitas 23.02.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 24.01.2017. a otsus osas, millega kohus vaatas kaebuse läbi perioodi 12.11.2012-01.05.2013 osas ja teha uus otsus, millega jätta kaebus nimetatud osas läbi vaatamata. Veel palub vastustaja tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus rahuldas X
kaebuse ja mõistis Tallinna Vanglalt välja hüvitise summas 170 eurot ning teha uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) 12.11.2012-01.05.2013 osas ei ole kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud. Selles osas on kohus ebaõigesti tuvastanud vangla tegevuse õigusvastasuse ja mõistnud kaebajale hüvitise välja. 2) Ka ülejäänud ajavahemikul ei põhjustanud vangla kaebajale kannatusi määras, mis ületaks kinnipidamisega kaasnevaid vältimatuid kannatusi ning tooks kaasa EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise ja kahjuhüvitise määramise. Kaebajale oli 02.05.2013-11.03.2015 enamuse ajast kambrites tagatud põrandapinda enam kui 3 m2 ja vaid 106-l päeval 02.05.-15.08.2013 jäi põrandapind alla 3 m2. 106 päeva pikkune periood jäi valdavalt suveperioodi, s.o ajavahemikku, mil kaebajale olid tagatud mh järgmised hüved: 20.05.-16.09.2013 anti üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaator; 03.06.-01.09.2013 võimaldati üks kord nädalas kinnipeetavatel hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäik; 03.06.-01.09.2013 lubati jalutuskäigule kaasa võtta kuni 1,5 liitrit joogivett; 25.06.-25.08.2013 anti üks kord nädalas igale kinnise kambri vangile 1,5 liitrit mineraalvett. Samuti oli kaebajal 02.05.-15.08.2013 võimalik väljaspool kambrit viibida seoses kokkusaamistel käimisega: 03.05.2013, 03.07.2013, 17.07.2013, 05.08.2013 ja 15.08.2013 kokkusaamised advokaadiga; 28.05.2013, 05.06.2013, 19.06.2013, 10.07.2013, 31.07.2013 ja 14.08.2013 lühiajalised kokkusaamised perega; 30.05.2013 ja 20.06.2013 kokkusaamised politseiametnikuga. Kaebaja väljaspool kambrit viibimise aeg pikenes kokkusaamistele viimise ja tagasi toomise aja võrra. Alla 3 m2 jäävate perioodide pikkusi arvesse võttes ei saa kambri isikliku pinna mõju kaebaja õigustele pidada sedavõrd intensiivseks, et saaks tuletada kaebaja suhtes inimväärikust alandavat kohtlemist.
9.X esitas 10.03.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta ei nõustu vastustaja apellatsioonkaebusega. Vastuse põhjendused: 1) Kohtueelne menetlus on läbitud kogu kaebuses toodud perioodi osas ja kohus ei ole eksinud kaebust täies ulatuses menetledes. 2) Kaebaja kannatusi ei vähendanud märgatavalt asjaolu, et kaebajale olid tagatud lisajalutuskäigud ja mõned lisahüved ilmastikutingimustest tulenevalt. Kaebaja pidi viibima lukustatud kambris 22 tundi ööpäevas ja lühiajalised kokkusaamised ei saanud vähendada kannatuste intensiivsust sellisel määral, et õigustatud oleks vaid inimõiguste rikkumise tuvastamine ja rahalise hüvitise väljamõistmata jätmine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
11.HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Apellatsiooniastmes on vastustaja poolt vaidlustatud halduskohtu otsust osas, milles halduskohus vaatas kaebuse läbi perioodi 12.11.2012-01.05.2013 osas ning mõistis kambripinna vähesusest tingituna kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 170 eurot. Ka kaebaja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, kuid kuna ta ei kõrvaldanud apellatsioonkaebuses esinenud puudust (tasumata oli riigilõiv), siis tagastas ringkonnakohus 22.03.2017. a määrusega (tl 93-93p) kaebaja apellatsioonkaebuse. Nimetatud määrus on jõustunud. Seega on ringkonnakohtu menetluses üksnes vastustaja apellatsioonkaebus.
12.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse ja kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise osas (I), seejärel annab hinnangu vangla tegevuse õiguspärasusele kaebajale isikliku ruumi tagamisel (II) ja
halduskohtu määratud kahjuhüvitise suurusele (III) ning viimaks lahendab menetlusosaliste taotlused ja jagab kohtukulud (IV). I
13.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikohus on selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m2 kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK art-i 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (Riigikohtu 06.03.2014. a otsus nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (Riigikohtu 15.06.2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p-d 11, 12 ja 15).
14.Halduskohus lahendas X kaebuse perioodi 12.11.2012-11.03.2015 osas. Kohus leidis 06.09.2016. a kaebuse menetlusse võtmise määruse (tl 17-17p) p-s 4, et kahjunõue perioodi 12.11.2012-01.05.2013 osas tuleb lugeda Tallinna Vanglale tähtaegselt esitatuks ning kohtu hinnangul selgus kahju lõplik ulatus kaebajale pärast Tallinna Vanglast vabanemist, mistõttu luges kohus kohtueelse menetluse nõuete kohaselt läbituks kahjunõude kogu vaidlusaluse perioodi osas, mil kaebaja Tallinna Vanglas viibis. Halduskohtule esitatud 06.10.2016. a vastuses kaebusele (tl 19-22) leidis vastustaja, et kaebus perioodi 12.11.2012-01.05.2013 osas ei ole lubatav ja tuleb jätta läbi vaatamata. Ka tagastas vangla 01.07.2016. a vastusega (tl 6-9p) X kahju hüvitamise taotluse perioodi 12.11.2012-01.05.2013 osas läbivaatamatult. Samuti märgib vastustaja apellatsioonkaebuses, et kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks vangla seisukohtadega ei saa nõustuda, rikkudes põhjendamiskohustust, ning eeltoodud osas tuleb halduskohtu otsus tühistada ja jätta kaebus läbi vaatamata.
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja, kes väidetavalt viibis inimväärikust alandavates tingimustes peaaegu kolm aastat, pidi vastavates tingimustes viibides aru saama kinnipidamistingimuste võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest, mistõttu leidis halduskohus ebaõigesti, et kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema pärast Tallinna Vanglast vabanemist. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ja isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, mil ta paigutati Tallinna Vanglasse. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodust
tulenevalt õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaega kolme viimase aastaga enne taotlusega vangla poole pöördumist, lähtudes RVastS § 17 lg-st 3. Seega sai kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides ning kaebaja ei ole Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel perioodi 12.11.2011-01.05.2013 osas kinni pidanud nõude esitamiseks ettenähtud 3-aastasest tähtajast. Ringkonnakohus nõustub seetõttu vastustaja seisukohaga, et kahju hüvitamise taotlus vanglale on esitatud osaliselt mittetähtaegselt.
16.Kaebaja on kahju hüvitamise taotluses (p 7, tl 4p) märkinud, et EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saades sai ta teada, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle osaks said, väljusid VangS § 4 lg 1 lubatud piiridest ja rikuvad EIÕK art-t 3. Kaebaja märkis halduskohtule esitatud kaebuses (p 19, tl 2p), et kahjust teadasaamise hetkeks on aeg, mil ta vabanes Tallinna Vanglast, s.t 11.03.2015 ning kaebus on täies ulatuses tähtaegne. Tallinna Vangla on nii 01.07.2016. a vastuses (tl 7) kahju hüvitamise taotlusele kui ka 06.10.2016. a vastuses kaebusele (tl 20) märkinud, et lähtuvalt Riigikohtu 15.06.2015. a määruse nr 3-3-1-20-15 p-s 11 märgitust ei saa kahjunõude esitamise tähtaeg hakata kulgema asjast, mil EIK tegi kohtulahendi. Kokkuvõttes asus vangla seisukohale, et taotluse esitaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks tähtaja ennistamise. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui mais 2016. Esmalt kahju hüvitamise taotluses põhjusena nimetatut – EIK lahendist Tunis vs Eesti teadasaamine – kaebaja kaebuses enam ei märkinud, mille põhjuseks võib arvata asjaolu, et Riigikohus tegi asjas nr 3-3-1-20-15 määruse, milles selgelt märkis, et kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (p 11). Ringkonnakohus ei pea eluliselt ka usutavaks, et kaebaja hakkas inimväärikuse alandamist mõistma alles pärast Tallinna Vanglast lahkumist, nagu ta kaebuses väidab. Ka on kohtupraktikas rõhutatud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolikas, et välja selgitada vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Riigikohtu 16.01.2009. a määrus nr 3-3-1-75-08, p-d 16 ja 17). Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist (Riigikohtu 01.10.2002. a määrus nr 3-3-1-57-02, p 19). Kaebajat on nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses esindanud vandeadvokaat. Ringkonnakohtu hinnangul on 3-aastane tähtaeg piisav, mille jooksul on isikul võimalik otsustada kaebeõiguse kasutamine. Seega nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et asjas puudub alus taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks.
17.Ringkonnakohus on ülaltoodut arvestades seisukohal, et kaebaja kahju hüvitamise nõude saab tähtaegseks lugeda alates 02.05.2013, seega perioodi osas 02.05.2013-11.03.2015 ning mittetähtaegseks perioodi 12.11.2011-01.05.2013 osas. Kohtupraktikas on sedastatud, et kui kahju hüvitamise taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja nõuetekohast kohtueelset menetlust läbinud (Riigikohtu 28.04.2014. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Kuna kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse eelviidatud osas hilinemisega, siis ei ole ta läbinud vastavas osas nõuetekohaselt kohustuslikku kohtueelset menetlust. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus menetles X kaebust perioodil 12.11.2012-01.05.2013 vanglas viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes ning jätab X kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel eelnimetatud osas läbi vaatamata. II
18.Ringkonnakohus saab kaebaja kinnipidamistingimusi hinnata üksnes perioodi 02.05.2013-11.03.2015 osas, mil kaebaja viibis vastustaja andmetel (tl 26p-32p) kambrites nr 322, 422, 347, 325, 350, 343, 454, 356, 358 ja 147, kokku 677 päeva. Halduskohus on otsusest nähtuvalt pidanud põhjendatuks kahjuhüvitise väljamõistmist üksnes kambrite ebapiisavat isiklikku pinda puudutavalt ning nende perioodide osas, mil kaebaja viibis alla 2,5 m2 ja 2,5-3 m2 põrandapinnaga kambrites. Kuna apellatsioonkaebuse on esitanud üksnes vastustaja, siis saab ringkonnakohus võtta seisukoha vaid eeltoodud osas. Seega ei ole apellatsiooniastmes vaidlust muude olmetingimuste üle kambrites.
19.Vastustaja andmetel viibis kaebaja ajavahemikul 02.05.2013-11.03.2015 kokku 11 päeva (18.-28.05.2013) kambris, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi 2,42 m2; lisaks viibis kaebaja kokku 95 päeva (02.-09.05.2013 – 8 päeva; 10.-17.05.2013 – 8 päeva; 29.05.-05.06.2013 – 8 päeva; 06.06.-10.07.2013 – 35 päeva; 11.07.-15.08.2013 – 36 päeva) kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vahemikus 2,53-2,90 m2 ning ülejäänud 571-l päeval oli kaebajale tagatud kambrites põrandapinda rohkem kui 3 m2.
20.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas eelmainitud 11 päeva ajal kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Ringkonnakohus on seisukohal, et 11 päeva jooksul, mil vangla ei taganud kaebajale kambrites VSkE § 6 lg-s 6 ettenähtud miinimustasemena 2,5 m2 põrandapinda, on vangla rikkunud eelnimetatud sättest tulenevat kohustust, mistõttu tuleb vastustaja tegevus kaebajale piisava kambripinna võimaldamata jätmisel lugeda õigusvastaseks ning kohus eeldab selles osas kaebaja inimväärikuse alandamist.
21.Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamist 95 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m2, kuid üle 2,5 m2, saab pidada õigusvastaseks.
22.VSkE § 6 lg 6 on vanglale täitmiseks kohustuslik. Samas oli vastustajal kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138-139). Samuti on oluline kohtlemise kestus (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p 9 ja seal viidatud kohtulahendid) ning hinnata tuleb, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 44). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (nr 7334/13:
Muršić/Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (nr 5747/10: Jevšnik/Horvaatia, p 23).
23.Ringkonnakohus, otsustamaks, kas ruumipuudust kompenseerivad asjaolud on EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks piisavad, hindab järgnevalt, milline oli 95 päeva jooksul kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim, kaebaja liikumisvabadus ja kambrivälised tegevused ning üldised kinnipidamistingimused.
24.Vangla andmetel (01.07.2016. a vastus, tl 8) oli kaebaja perioodil 02.05.2013-27.01.2015 vahistatu staatuses ja 28.01.-11.03.2015 viibis lukustatud kambris VangS § 14 lg 3 ja VSkE § 8 lg 4 alusel. Kuigi VSkE § 8 lg-st 1 tulenevalt peab kinnipeetaval olema oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega vähemalt 4 tundi, sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lg-s 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajale oli tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus. Muid õppe- ega hõivetegevusi nimetatud 95 päeva jooksul kaebajale ei ole võimaldatud. Küll oli kaebajal võimalik väljaspool kambrit viibida seoses kokkusaamistel käimistega. Nimelt leidsid aset 03.05.2013, 03.07.2013, 17.07.2013, 05.08.2013 ja 15.08.2013 kokkusaamised advokaadiga (kestusega 25-50 minutit ühe kohtumise kohta); 28.05.2013, 05.06.2013, 19.06.2013, 10.07.2013, 31.07.2013 ja 14.08.2013 lühiajalised kokkusaamised perega (kestusega 70 minutit ühe kohtumise kohta) ning 30.05.2013 ja 20.06.2013 kokkusaamised politseiametnikuga (kestusega 80 ja 70 minutit kokkusaamise kohta). Vastustaja esitatud andmetel võimaldati kaebajale veel ajavahemikul 03.06.-01.09.2013 kord nädalas täiendav tunniajaline viibimine värskes õhus ja lisahüved kambrisse ventilaatori andmise ja täiendava joogivee võimaldamise kaudu. Kaebaja ei ole eeltoodule vastu vaielnud. Vastustaja andmetel perioodil 03.06.-01.09.2013 kord nädalas võimaldatud täiendav tunniajaline viibimine värskes õhus puudutab kaebaja puhul vaidlusalusest perioodist üksnes 11 nädalat. Võttes arvesse, et lisatund võimaldati vaid üks kord nädalas, siis saanuks kaebaja lisaks kambrist väljas olla kokku maksimaalselt 11 tundi, mida ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada piisavaks, et kompenseerida kambri ruumikitsikusest tingitud negatiivseid mõjutusi. Ka vastustaja väidetud lisahüved ei ole saanud ruumikitsikust kuidagi vähendada. Kõike eelnevat arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et eeltoodu ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale kui asus halduskohus vaidlustatud otsuses kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamisel seonduvalt kambripinna suurusega. Seega loeb ringkonnakohus eeltoodud 95 päeva osas vastustaja tegevuse kaebajale piisava kambripinna võimaldamata jätmise tõttu õigusvastaseks ja kaebaja inimväärikust alandavaks.
25.Kokkuvõttes loeb ringkonnakohus kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastaseks ja tema inimväärikuse alandatuks 106 (11+95) päeva vältel, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas alla 2,5 m2 või 2,5-3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kaebaja õiguste sedavõrd intensiivse riivega, mille puhul ei saa kohus piirduda üksnes vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisega, vaid välja tuleb mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest RVastS § 9 lg 1 järgi. III
26.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb
kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).
27.Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 170 eurot. Hüvitis on välja mõistetud 131 päeva eest, mil kaebajal oli alla 2,5 m2 põrandapinda ja 145 päeva eest, mil kaebajal oli 2,5-3 m2 põrandapinda. Ringkonnakohus loeb aga asjas tuvastatuks, et kaebaja kinnipidamistingimused (s.o põrandapinna vähesus) olid õigusvastased kokku 106 päeva vältel, mistõttu tuleb kaebaja kasuks väljamõistetud hüvitise suurust korrigeerida. Ringkonnakohus otsustab järgnevalt kahjuhüvitise mõistliku suuruse.
28.Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes ning käesolevas asjas on vastustaja järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid, välja arvatud 106 päeva vältel põrandapinna suuruse osas. Ringkonnakohus arvestab ka vastustaja vastuses kaebusele (p 6.9, tl 21) nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina 2 korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega, võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s.o ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 150 eurot. IV
29.Kõike eelnevat arvestades rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab Tartu Halduskohtu 24.01.2017. a otsuse osas, milles halduskohus lahendas X kaebuse Tallinna Vanglalt vanglas 12.11.2012-01.05.2013 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes ning osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt välja hüvitise summas 170 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab X kaebuse kahju hüvitamiseks perioodi 12.11.2012-01.05.2013 osas läbi vaatamata ning mõistab Tallinna Vanglalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 150 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse muutmata.
30.Vastustaja on apellatsioonkaebusele lisanud kinnipeeturegistri väljatrüki X kokkusaamiste kohta (lisa nr 1). Kuna vastustaja poolt on samane dokument juba halduskohtus esitatud (tl 34p35), siis tagastab ringkonnakohus vastustajale apellatsioonkaebusele lisatud väljatrüki.
31.HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus rahuldas 02.08.2016. a määrusega (tl 16-16p) X taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks osaliselt ja kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 35 eurot. Tartu Halduskohus jättis otsusega X kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 35 eurot kaebaja enda kanda (resolutsiooni p 3). Halduskohus märkis, et kuna kaebus rahuldati vaid 2% ulatuses, siis oleks vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmine ebamõistlik (HKMS § 108 lg 11). Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu poolt kaebaja kasuks hüvitisena väljamõistetavat hüvitise summat, vähendades seda 150 eurole ning rahuldab kokkuvõttes kaebuse vaid 1,76% ulatuses, puudub jätkuvalt alus vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmiseks. Seega antud osas jääb halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 muutmata. Arvestades HKMS § 118 lg-s 3 sätestatut tuleb lisaks jätta ülejäänud kaebaja menetluskulud (riigilõiv 220 eurot) halduskohtus Eesti Vabariigi kanda, mistõttu peab ringkonnakohus vajalikuks täiendada vastavalt eelmärgitule halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 3 sõnastust.
32.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.