Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Einar Vene, Madis Ernits 25.05.2017, Tartu 3-16-291 I.S. kaebus Viru Vangla 18.11.2015. a käskkirja nr 63/1500 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 07.04.2016. a otsus I.S. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant I.S. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Viru Vangla esitatud Ida-Tallinna Keskhaigla haiguslugu nr 20131025-402765/02-22-811669 ja Ida-Tallinna Keskhaigla 23.11.2015. a vastus nr 1.2-11/3261-15.
2.Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid (Ida-Tallinna Keskhaigla haiguslugu nr 20131025-402765/02-22-811669 ja Ida-Tallinna Keskhaigla 23.11.2015. a vastus nr 1.2-11/3261-15) puudutavas osas kinniseks.
3.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.04.2016. a otsus muutmata.
4.Jätta kaebaja menetluskulu kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 26.06.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Viru Vangla määras 19.08.2015. a käskkirjaga nr 6-2/1302 (tl 45) kaebaja finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana 19.08.– 19.11.2015. Käskkirjas märgiti, et vastavalt arsti ettekirjutusele võib kaebaja töötada kuni 2 tundi päevas ja tõsta raskusi mitte üle 5 kg ning saab sooritada töid vasaku käega, parem käsi on abistajaks.
2.Kaebaja ei allunud 19.05.2015 vanglaametniku korraldusele asuda tööle eluosakonna koristajana. Kaebaja viitas tööst keeldumisel enda tervislikule seisundile.
3.Viru Vangla tunnistas 18.11.2015. a käskkirjaga nr 6-3/1500 (tl 20-21p) kaebaja süüdi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 ja § 67 lg 1 rikkumises 19.10.2015 ning karistas kaebajat vanglaametniku seadusliku korraldusele mitteallumise ja töökohustuste mittetäitmise eest kahekümne ööpäevase kartserisse paigutamisega.
4.Kaebaja esitas Viru Vangla 18.11.2015. a käskkirja peale vaide (tl 16-17p), mille Viru Vangla jättis 08.01.2016. a vaideotsusega 6-12/345-2 (tl 18-19) rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 07.02.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-8p), milles palus Viru Vangla 18.11.2015. a käskkirja nr 6-3/1500 tühistada. Kaebaja väitis, et kasutas seaduslikku õigust keelduda tööst, mis seab ohtu kaebaja tervise ja tekitab kannatusi. Vangla tervishoiutöötajad ei ole süvenenud kaebaja terviseprobleemidesse ja ei ole kaebajale vajalikku ravi võimaldanud. Menetluse käigus ei ole menetleja Ida-Tallinna Keskhaigla arstilt üle kontrollinud kaebaja terviseseisundit ja operatsiooni ning taastusravi vajadust, mis on kirjas haigusloos nr 20131025-402765/02-22-811669. Kaebaja väitis, et uue korralduse andmist peale õe külastust pole tuvastatud, menetlusdokumentide arusaadavasse keelde tõlkimata jätmisega ei võimaldatud tal oma seisukohti esitada ning karistus on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Rikkumisteks pidas ta ka põhjenduste puudumist käskkirjas, väites et need on ümbertrükitud distsiplinaarmenetluse protokollist. Lisaks anti talle korraldus tööle asuda ajal, kui ta viibis kartseris. Veel esitas kaebaja taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks tema sundimine tööle terviseprobleemidega ja kartseris viibimise ajal ning VangS § 64 ja VSkE osades, mis ei sätesta, kes peab distsiplinaarmenetluse läbi viima ega pane vanglale kohustust tõlkida distsiplinaarmenetluse materjale süüdistatavale tema emakeelde.
6.Viru Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 34-35p) jätta kaebus rahuldamata.
7.Halduskohus jättis 07.04.2016. a otsusega (tl 75-77p) kaebuse rahuldamata. Halduskohus tuvastas, et kaebaja kohta on olemas meditsiiniosakonnas 03.03.2015 ja 28.10.2015 vormistatud tõendid, mille kohaselt on arst tunnistanud ta võimeliseks sooritama kuni 2 tunnise tööajaga päevas niisuguseid töid, millised ei eelda üle 5 kg suuruste raskuste tõstmist. Tervisekaarti tehtud kirurgi 29.01.2015. a kande nr 60 kohaselt on tema küünarliigese liikuvus rahuldav, implantaat seda ei sega ja erakorraline operatsioon pole vajalik. 23.07.2015. a, 13.08.2015. a ja 24.09.2015. a kannetes nr 87, 90 ja 99 pole kirurg vastavat seisukohta muutnud. Sarnase seisukoha juurde on kirurg jäänud veel ka 21.01.2016. a kandes nr 131. Lisaks on ta sellesse märkinud, et kaebaja saab tööd teha, kuna füüsilist tööd talle ei pakuta. Selle otsuse alusel on perearst samal kuupäeval märkinud kandesse nr 132 töötamise loa tolmu pühkimiseks horisontaalpindadelt ja mööblilt. Tervisekaardi eelnimetatud kannete ja arsti poolt väljastatud tõendite tõepärasuses kahtlemiseks puudub alus. Käesoleval juhul nähtub arsti poolt kaebaja töötamisele seatud piirangutest, et vangla meditsiiniosakond teab tema terviseprobleeme ja on nendega töölubade andmisel ka arvestanud. Kaebaja tööle määramise 19.08.2015. a käskkirja nr 6-2/1302 polnud enne distsiplinaarmenetluse algust kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega oli tegemist õiguspärase korraldusega ja tal tuli sellele olenemata oma teistsugusest arvamusest alluda. Kaebaja ei ole seletuses, vastuväites, vaides ja kaebuses ka ise tööle mitteasumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli tervisest tulenev põhjus. 19.10.2015. a meditsiiniosakonna tõend kinnitab, et tervishoiutöötaja hindas tema tolle hetke tervislikku seisundit, kuid objektiivset põhjust tööst vabastamiseks ei leidnud. Kaebaja süü tööle asumiseks 19.10.2015. a korraldusele mitteallumises
on tõendatud vanglateenistuse ametniku ettekande, selle kinnitamisega teise juures viibinud ametniku poolt ning distsiplinaarmenetluses kogutud meditsiiniosakonna tõenditega. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja karistamisel järgitud kõiki VangS §-st 64 tulenevaid nõudeid. Vajaliku ulatusega on käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja seletusest, vastuväidetest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning arusaadavalt on põhjendatud ka seda, miks on just kahekümne ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine teiste karistusliikidega võrreldes tema puhul kõige õigem. Karistuse määramisel on arvestatud kaebaja isikut, tema varasemat korduvat karistatust just samasuguste rikkumiste eest ning vanglateenistuse ametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule. Tegemist ei ole ülemäärase raskusega ning võib võrreldes teiste karistustega kõige paremini kaasa aidata õiguskorra tagamises ja õiguskuulekale käitumisele suunamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele tema suhtes. VangS § 38 lg-s 22 kehtestatu lubab kinnipeetava töökohustusest vabastada, kui ta pole võimeline seda täitma. Seejuures omab tähtsust üksnes tervishoiutöötaja hinnang, mitte aga see, kuidas kaebaja ise oma töövõimet hindas. Ettekandes, tõendis ja kaebaja enda seletuses põhjendusena märgitud valu käe piirkonnas pole tervisekaardi andmetest nähtuvalt andnud erinevate arstide arvates mingit põhjust tööst alaliseks või ajutiseks vabastamiseks ega saa seega tema tervist ka kuidagi ohtu seada. Põhiseaduse (PS) § 29 lg 3 võimaldab süüdimõistetu tahtevastast tööle sundimist kui see toimub seaduse alusel ja korras. Põhimõtteliselt sama tuleneb ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon art 4 p-st 3a. Eelnevalt käsitletu kohaselt pole kaebaja täies ulatuses töövõimetu ning talle töötamise kohta antud korralduse puhul on järgitud vangistusseaduses selleks ettenähtud korda. Seega pole tema tööle sundimine põhiseadusega vastuolus. Lisaks ei tulene vangistusalastest õigusaktidest keeldu kinnipeetava majandustööle rakendamiseks ajal, kui ta kannab kartserikaristust. Halduskohus selgitas, et menetluse võib läbi viia ja karistuse määrata sama isik. Vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramine on toimunud pädeva isiku langetatud otsusega ning sellega ei rikuta kaebaja põhiseadusest tulenevaid õigusi. Distsiplinaarmenetluse algatamise teatega tutvumisel on kaebaja soovinud selle dokumendi tõlkimist või tõlgi võimaldamist, kuid on samal teatel oleva inspektor-kontaktisiku märke kohaselt ise tõlkimisest keeldunud. Distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamisel on ta samuti soovinud tõlkimist ning inspektor-kontaktisik on seda kokkuvõtvalt ka teinud. Toimunu kohta vene keeles kirjutatud selgituse ja distsiplinaarmenetluse protokolli peale esitatud vastuväite sisu tõendab arusaamist sellest, milles täpselt teda süüdistatakse. Vaide ja kaebuse on kaebaja koostanud eesti keeles ja seejuures ei ole ära nimetatud ühtegi olulist asjaolu, mis tal eesti keeles vormistatud dokumentide tõttu oma õiguste kaitsmise seisukohalt tegemata jäi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 lg-st 1 tulenevalt on haldusmenetluse keel eesti keel ja juhul, kui menetlusosaline seda ei valda, kaasatakse tema kulul tõlk kui seaduse või määrusega pole sätestatud teisiti. Antud juhul niisugune seadus või määrus puudub. Ka keeleseaduse § 10 lg 1 ja § 12 lg 3 kohaselt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles. Nimetatud kord on põhiseadusega igati kooskõlas, sest PS § 51 võimaldab saada riigiasutustelt vähemusrahvuse keelseid dokumente vaid neis paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on sellest vähemusrahvusest. Halduskohus märkis lisaks, et kohtu poolt kaebuse menetlusse võtmise üle otsustamiseks välja nõutud isikukonto väljavõttest nähtuvalt oli distsiplinaarmenetluse algatamise ajal 3637 euro ulatuses vaba raha. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamise hetkel moodustas tema rahaliste vahendite vaba jääk 3825,49 euro suuruse summa. Seega oli tal võimalik ise tõlkimise eest tasuda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 82-85), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Kaebaja palub apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada vaides ja kaebuses esitatud põhjendustega. Kaebaja väidab, et halduskohus rikkus uurimiskohustust ja jättes kaebaja väited kontrollimata. Kaebaja keeldus töökorralduse täitmisest tervislikel põhjustel. Halduskohus ei süvenenud kaebaja haigusesse ning jättis kontrollimata, et küünarnuki haigus vajab jätkuvalt ravi ja operatsiooni, mis on kirjas ka Ida-Tallinna Keskhaigla kirurgi epikriisis. Kaebaja väidab, et kirurg M. Uudeküll tunnistas kaebaja töövõimeliseks, sest vastasel juhul oleks ta kohustatud kaebajale operatsiooni tegema. Halduskohus on otsuses käsitlenud tõendeid ja asjaolusid, mis ei ole kaebuse esemeks. Seega on halduskohus väljunud kaebuse piiridest. Halduskohus jättis ebaõigesti põhiseadusliku kontrolli algatamata.
9.Viru Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Hinnangu kinnipeetava töövõimelisusele annab vangla meditsiiniosakond vastavalt tervisekaardis sisalduvatele kannetele. Kaebaja tervisekaardis on olemas Ida-Tallinna Keskhaigla kirurgi dr D. Golovini poolt 25.10.2013 koostatud isiku haigusloo epikriis, millega on vangla arstid isiku töövõimelisuse hindamisel arvestanud. Ida-Tallinna Keskhaigla 23.11.2015. a vastusest nähtub, et paigaldatud implantaat otseselt elamist ei sega ja absoluutset näidustust implantaadi eemaldamiseks pole. Tervisehäire kui selline ei ole iseenesest takistus tööle määramisel juhul kui kinnipeetav on sõltumata talle määratud diagnoosist võimeline tööülesandeid täitma ning pakutud töö on vastav kinnipeetava kehalistele ja vaimsetele võimetele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
11.Ringkonnakohus võtab asja õigemaks lahendamiseks asja materjalide juurde Viru Vangla esitatud Ida-Tallinna Keskhaigla haigusloo nr 20131025-402765/02-22-811669 ja Ida-Tallinna Keskhaigla 23.11.2015. a vastuse nr 1.2-11/3261-15. Eelnimetatud tõendid sisaldavad andmeid kaebaja terviseseisundi kohta, mis on käsitletavad delikaatsete isikuandmetena isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes. Seega on selles osas asja kinniseks kuulutamine vajalik kaebaja eraelu kaitseks. Ringkonnakohtu hinnangul puudub antud juhul ka huvi asja avaliku arutelu vastu. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid puudutavas osas kuulutada kaebaja eraelu kaitseks kinniseks.
12.Ringkonnakohus selgitab halduskohtule, et sellest, et kaebaja tööle määramise käskkirja polnud enne distsiplinaarmenetluse algust kehtetuks tunnistatud ega tühistatud, ei järeldu, et tegemist oli õiguspärase korraldusega (otsuse p 7). Asjaolust, et antud käskkirja ei ole kehtetuks tunnistatud, saab järeldada seda, et tegemist on kehtiva korraldusega. Haldusakti õiguspärasus (HMS §-d 54-59) ja kehtivus (HMS §-d 60-63) on erineva sisu ja ulatusega mõisted. See tõik ei muuda halduskohtu otsuse põhjendusi siiski ülejäänud osas, milles ringkonnakohus nõustub nendega ega pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
13.Kaebaja keeldus 19.10.2015 tööle minemast töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4 alusel, sest väidetavalt olid kaebajal valud paremas käes. Riigikohus on
leidnud, et kinnipeetav ei riku VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust, mille kohaselt on kinnipeetav vanglas kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele, kui ta VangS § 39 lg-e 1 ning TTOS § 1 lg 3 p-le 1 ja § 14 lg 5 p-le 4 tuginedes keeldub tööst, mis seaks ohtu tema tervise (RKHKo 30.05.2015, 3-3-1-14-12, p 10; 22.01.2015, 3-3-153-14, p 13). Järelikult tuleb kohtul kontrollida, kas kaebaja keeldumine vanglateenistuse ametniku seaduslikust korraldusest asuda tööle võis seada ohtu kaebaja tervise. Kinnipeetaval on õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde leiab, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline sel hetkel töötama. Asja materjalidest nähtuvalt on kohe pärast tööle asumisest keeldumist tervishoiutöötaja kontrollinud kaebaja tervislikku seisundit, kuid tööst vabastust ei andnud. Valvur T. R. ettekandega (tl 48) on tõendatud, et T. Roosimägi andis kaebajale pärast terviseseisundi kontrollimist uue korralduse tööle asuda, millele kaebaja ei allunud. Nimetatud rikkumise juures oli ka valvur G. T, kes kinnitas oma allkirjaga, et ettekanne oli koostanud toimunud intsidendi kohta. Kuna ei vangla arst ega tervishoiuteenust osutav õde ei ole hinnanud kaebaja tervislikku seisundit selliseks, et kaebaja ei olnud 19.10.2015 tervislikel põhjustel võimeline töötama, siis ei saanud töötamine kuidagi ohustada kaebaja tervist. Järelikult puudus kaebajal VangS § 37 lg 2 p 3 alusel õigus keelduda tööle asumise korralduse täitmisest.
14.Halduskohus on otsuses põhjalikult selgitanud, kuidas ta on jõudnud järeldusele, et Viru Vangla on lähtunud kaebaja töötamisele seatud piirangutest ja et vangla meditsiiniosakond teab kaebaja terviseprobleeme ja on nendega töölubade andmisel ka arvestanud. See, et halduskohus on põhjendustes viidanud tervisekaardi erinevatele sissekannetele, sh ka pärast 19.10.2015 tehtud kannetele, ei tähenda seda, et halduskohus oleks väljunud asja piiridest. Sissekannetele tehtud viidetest saab järeldada, et meditsiinitöötajad on kaebaja tervislikku seisundit järjepidevalt jälginud ja tööle määramisel hinnanud ning vajadusel ka tööülesandeid selle järgi kohandanud. Seega nähtub tervisekaardist, et kaebaja terviseprobleemidega on läbivalt tegeletud ja nendega on arvestatud.
15.Kaebaja väidab, et halduskohus ei ole süvenenud kaebaja haigusesse ning on jätnud kontrollimata kaebaja küünarnuki haiguse. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esitatud väited ei anna alust jõuda halduskohtust erinevale seisukohale. Viru Vangla vastusest nähtub, et Ida-Tallinna Keskhaigla 25.10.2013. a epikriis (haiguslugu nr 20131025-402765/02-22-811669) on kaebaja tervisekaardis olemas ning arstid on kaebaja töövõimelisuse hindamisel haiguslooga ka arvestanud. Ida-Tallinna Keskhaigla 23.11.2015. a vastusest nr 1.2-11/3261-15 selgub, et kaebajale paigaldatud implantaat otseselt elamist ei sega ning absoluutset näidustust implantaadi eemaldamiseks pole. Vastusest nähtub, et kuna haigla ei tea füüsilise töö sisu, siis ei saa nad sellele hinnangut anda. Sellisest seisukohast saab järeldada, et kaebajale paigaldatud implantaat ei takista tegemast igapäevaelus tavapäraseid töid ja ei sea kuidagi ohtu kaebaja tervist. Lähtuvalt eelnevast ühtivad vangla meditsiiniosakonna seisukohad ja Tartu Halduskohtu otsuses tehtud järeldused Ida-Tallinna Keskhaigla vastuses märgituga.
16.Kaebaja väited, mis puudutavad kaebajale operatsiooni teostamist, väljuvad antud asja piiridest. Ringkonnakohus märgib, et kui kaebajal on etteheiteid seoses vangla poolt osutatud tervishoiuteenusega, tuleb kaebajal pöörduda vastavasisulise hagiga maakohtu poole. Vangla arsti sisuline tegevus on tervishoiuteenuse osutamine, mis ei allu halduskohtu kontrollile. Antud asja lahendamisel on kaebaja haigus ja temale teostatud ravi asjakohased ulatuses, mis annavad informatsiooni selle kohta, kas kaebaja tööle asumine oleks seadnud ohtu kaebaja tervise. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja tervislik seisund võimaldas tal tööle asuda, sest kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei saanud kaebaja käele paigaldatud implantaat takistada kaebajal tegemast tavapäraseid töid igapäevaelus ja sellega samaväärseid tegevusi. Kuna kaebajal puudus arsti või tervishoiuteenust osutava õe otsus tööst
vabastamise kohta, siis tal puudus õigus töötamisest keelduda. Seega oli kaebaja tööle asumise korralduse täitmata jätmisega toime pannud distsipliinirikkumise ning tema distsiplinaarkorras karistamine oli kooskõlas VangS § 63 lg-ga 1.
17.Kaebaja kandis ajavahemikul 16.09.–31.10.2015 distsiplinaarkaristust (tl 35). Kaebaja väidab, et 19.10.2015 tööle mineku korraldus oli õigusvastane. Asjaolu, et korralduse andmise ajal kandis kaebaja kartserikaristust, ei muuda iseenesest tööle asumise korraldust õigusvastaseks. Ka Riigikohus on leidnud, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei keela rakendada kinnipeetavaid majandustöödele ka ajal, mil vangla kodukorra kohaselt peaksid kinnipeetavad viibima kambris ja neile on kehtestatud liikumispiirangud (RKHKo 14.11.2012, 3-3-1-44-12, p 19).
18.Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks ei anna alust tõlgi kaasamata jätmine. Täiendavalt juba halduskohtu esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et asja materjalidest nähtuvalt oli kaebajal omandatud riigikeel A2 tasemel ning tulemuseks oli 95% (tl 21), mis näitab, et kaebaja oli võimeline eesti keelest aru saama.
19.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja väited, mis puudutavad põhiseadusvastasust tööle sundimisel terviseprobleemidega ja kartseris viibimise ajal ning distsiplinaarmenetluse läbiviija pädevust ning distsiplinaarmenetluse materjalide tõlkimist emakeelde, on ilmselgelt põhjendamata. Ringkonnakohus nõustub kaebaja väidetele esitatud halduskohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle korralda. Kaebaja väitega, et VangS § 64 on põhiseadusvastane osas, mis ei kohusta vanglateenistust tutvustama isikule materjale emakeeles, märgib ringkonnakohus järgmist. PS § 6 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel ja PS § 52 lg 1 kohaselt on riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel eesti keel. VangS § 64 järgib neid põhimõtteid. Distsiplinaarmenetluse osas märgib ringkonnakohus, et kehtiv õigus ei näe ette, et kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus oleks seotud konkreetse ametikohaga või karistust määrav ametnik ei või eelnevalt osaleda distsiplinaarmenetluses. See, kes määrab distsiplinaarkaristuse, on vastutaja sisepädevuse küsimus ja ei riiva kaebaja õigusi. Distsiplinaarmenetluse sellisel viisil korraldamine tagab kaalutletud otsuse tegemise, sest karistuse määrab ametnik, kes on teadlik kõigist olulistest asjaoludest. Ringkonnakohus leiab, et kuna distsiplinaarmenetluse tulemusena kohaldatav karistus on kordades väiksema intensiivsusega, ei ole vajalik samasuguste formaalsete menetlusnõuete kehtestamine nagu süüteomenetluses.
20.Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.