Eduard Peretokini kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 7500 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 29.03.2012–02.07.2013 ja VSKE § 6 lg 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja - Eduard Peretokin
ja
Eduard
Peretokini
Vastustaja - Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla poolt 27.03.2017 esitatud andmed kambrite, kus Eduard Peretokin Tallinna Vanglas viibis, pindalade kohta.
2.Jätta Eduard Peretokini apellatsioonkaebus läbi vaatamata väidete osas, et puudusid kambrivälise tegevuse programmid, torustikulekked tekitasid kambris hallitus- ja niiskuskahjustusi, kambritesse tungisid närilised, raadio üürgas ning kambrivalgustus oli häirivalt tugev.
Jätta Eduard Peretokini apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
5.Tühistada Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a otsus osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Eduard Peretokini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1824 eurot ja jättis riigilõivu Eesti Vabariigi kanda. Teha tühistatud osas uus otsus.
6.Jätta Eduard Peretokini kaebus läbi vaatamata väidete osas, et tal ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga, võimaldati duši all käia vaid kord nädalas 20 minutit
korraga, kambrites ei olnud sooja vett, kambri ventilatsioon oli puudulik ja jalutusboks oli ebapiisava suurusega.
7.Mõista Tallinna Vanglalt Eduard Peretokini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1000 eurot.
8.Mõista menetluskuludena Tallinna Vanglalt välja riigituludesse 30 eurot.
9.Muus osas jätta Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
10.Tallinna Vanglal kanda mittevaralise kahju hüvitis summas 1000 eurot S.P. arvelduskontole nr XXXX.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 25.05.2017, arvates (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eduard Peretokin koostas 23.12.2013 kahju hüvitamise taotluse (tl 33-33p), mille Tallinna Vangla registreeris 30.12.2013. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt nõudis E. Peretokin Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 7500 eurot seoses sellega, et ta pidi Tallinna Vanglas viibima kambrites, kus ei olnud piisavalt ruumi.
2.Tallinna Vangla andis 03.01.2014. a kirjaga (tl 34) E. Peretokinile tähtaja kahju hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamiseks. 16.01.2014 koostatud dokumendiga (tl 35p-37p) täiendas E. Peretokin kahju hüvitamise taotlust. Tallinna Vanglas on nimetatud dokument registreeritud 20.01.2014. Tallinna Vangla leidis, et 20.01.2014 esitatud kahju hüvitamise taotlus on samuti puudustega ning andis E. Peretokinile 12.03.2014. a kirjaga (tl 38) tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. E. Peretokin esitas 19.03.2014 avalduse (tl 38p-39p) kahju hüvitamise taotluses esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Tallinna Vangla registreeris nimetatud dokumendi 24.03.2014.
3.E. Peretokin esitas 08.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt mõista välja mittevaralise kahju hüvitis summas 7500 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vangla kambrites ajavahemikul 29.03.2012–02.07.2013 ning tunnistada justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (v.r) põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks. Kaebuse kohaselt olid kambrid ülerahvastatud ning kaebajal tuli viibida ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a üks tund päevas, mil sai viibida värskes õhus, kuid sedagi üksnes 6 m2 suuruses jalutusboksis. Sellega alandati kaebaja inimväärikust. Ruumipuuduse tõttu puudus privaatsus, ei olnud võimalust teha sporti ja tegeleda füüsilise liikumisega, mis tekitas stressi, ängistust ja meeleolulangust. Võimaldati ainult üks 20-minutiline dušikord nädalas ja seda olukorras, kus kambris puudus soe vesi. Õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallplaadid takistasid õhuvahetust.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 24.11.2014. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt Eduard Peretokini kasuks hüvitisena talle tekitatud mittevaralise kahju eest välja 1824 eurot. Kaebaja taotluse tunnistada VSKE § 6 lg 6 põhiseadusega vastuolus olevaks jättis halduskohus rahuldamata. Seoses kaebaja taotlusega tunnistada VSKE § 6 lg 6 põhiseadusega vastuolus olevaks juhtis halduskohus kaebaja tähelepanu Riigikohtu lahendile asjas nr 3-4-1-9-14, milles Riigikohus leidis, et VSKE § 6 lg 6 v.r on kooskõlas põhiseadusega, kuna VSKE § 6 lg 6 võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, kui see on vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks. Samuti lahendas Riigikohus viimati viidatud lahendis ka küsimust, kas VSKE § 6 lg 6 on vastuolus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 ning leidis, et ainult põrandapinna suuruse järgi ei ole võimalik EIÕK art 3 rikkumist tuvastada. Samas rõhutas Riigikohus selles lahendis, et normi põhiseaduspärasus ei välista seda, et kinnipidamistingimustega kogumis võidi rikkuda konkreetse kinnipeetava inimväärikust. Halduskohus märkis, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 29.03.2012–02.07.2013 nii vahistatu kui ka süüdimõistetu staatuses. Süüdimõistetu staatuses viibis kinnipeetav vastuvõtuosakonnas lukustatud kambris. Vastustaja esitatud andmete alusel oli kambri pind väiksem kui 4 m2 peaaegu kogu kaebaja kinnipidamise vältel (v.a 5 päeva) ning ei olnud kunagi väiksem kui 2,5 m2. Halduskohus leidis viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 3-4-1-9-14, et võimaliku rikkumise tuvastamiseks tuleb analüüsida ka mõju kinnipeetavale. Antud asjas esitatud andmete põhjal oli kaebajal võimalik liikuda väljaspool kambrit ainult üks tund päevas jalutusboksis, kus samal ajal viibisid ka teised kinnipeetavad ning jalutusboksi pindala ei olnud suur (15 m2). Samal ajal oli kaebajal võimalik kasutada kambris WC-d, kaebajale oli tagatud pesemisvõimalus vastavalt seaduses sätestatud ulatuses (üks kord nädalas), kaebaja ei olnud kogu kinnipidamise aja jooksul kambris kuuekesi. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus ja infovahetus. Kambris olid valgustid, sundventilatsioon, keskküte, igal kinnipeetaval oma voodi ja voodipesu. Halduskohus märkis, et jalutusboksi kasutamise võimalust ei saa pidada tõsiseks kompensatsiooniks ruumipuudusele, sest jalutusboksi suurus oli vaid 15 m2 ja korraga viibis seal mitu kinnipeetavat. Halduskohus asus seisukohale, et EIÕK art 3 rikkumisega oli tegemist siis, kui kaebaja pidi viibima kambris koos veel nelja/viie kinnipeetavaga ja kui isiklikuks kasutamiseks oli põrandapinda vähem kui 4 m2. Kaebaja oli sunnitud viibima 23 tundi ööpäevas ülerahvastatud kambris, kus polnud piisavalt privaatsuste ega võimalusi võimlemiseks ja liikumiseks. Halduskohus leidis, et Tallinna Vangla tegevus oli õigusvastane osas, kus kambrid olid ülerahvastatud, ehk siis, kui kambris viibis samal ajal viis/kuus inimest ja põrandapind isiku kohta oli vähem kui 4 m2 ehk kokku 456 päeva. Halduskohus ei nõustunud vastustajaga, et kaebaja on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid, et hoida kahju tekkimist ära. Halduskohus leidis, et võttes arvesse vastustaja hinnangut, et ta on VSKE § 6 lg 6 järgides toiminud õiguspäraselt, puudus kaebajal mõistlik võimalus kahju tekkimise ärahoidmiseks või vähendamiseks ka siis, kui ta oleks vangla poole pöördunud. Kuna vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses, siis tuleb lugeda vastustaja tegevust süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Seega on halduskohtu hinnangul mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud. Hüvitise suuruse määramisel arvestas halduskohus sellega, et kinnipeetavate arv
kambris pidevalt muutus, mistõttu ei olnud isiku õiguste riive kogu kinnipidamise vältel sama intensiivsusega, samuti sellega, et kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus ja igapäevane jalutamine. Halduskohus pidas põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 1824 eurot talle 456 päeva jooksul õigusvastaste ja inimväärikust alandavate kambrite tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Vastustaja esitas Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi ja on jätnud arvestamata olulised asjaolud, mis on viinud vale otsuse tegemiseni. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimuste hoitud. Halduskohus ei ole tuvastanud, et esinesid muud asjaolud, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale ning halduskohus jättis arvestamata, et kaebaja liikumispiirang tulenes sellest, et ta viibis vanglas vahistatuna. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist ja EIK praktikast selles küsimuses. Halduskohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukord muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Esialgu kinnipeetavate kambrisuuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva alusena inimväärikuse alandamiseks. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2 ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Kui Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks, asuti koheselt astuma samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustest kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued vanglad ning vähendatud on kinnipeetavate arvu.
6.Kaebaja esitas samuti halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega talle mõisteti välja mittevaraline kahju üksnes summas 1824 eurot ning palub teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses, so summas 7500 eurot. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus ei ole hüvitise suuruse määramisel arvestanud asjaolu, et alates 2003. aastast on Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) väljendanud seisukohta, et aktsepteeritav miinimumstandard mitmekohalises kambris on isikliku ruumi osas 4 m2 vahistatu kohta. Üks tund jalutuskäiku päevas oli ebapiisav, sest jalutusboks oli üksnes 2,7×4,7 m ning seal viibis kogu kambri koosseis, muuhulgas suitsetajad. Seega ei olnud tagatud ka vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 1 tulenev kohustus tagada kinnipeetavale võimalus tegeleda kehakultuuriga. Kaebaja märgib, et elu vanglas oli monotoonne ja eesmärgitu ning kestis pikki perioode. Esinesid ka muud puudused. Kambri ventilatsioon oli puudulik, sest ventilatsiooniava oli kaetud metallplaadiga, mis takistas õhuvoolu. Torustike rikked tekitasid ebasanitaarseid tingimusi, nagu niiskus ja hallitus ning roostekahjustused. Kambritesse tungisid
närilised. Päevad läbi üürgas raadio, tekitades sellega peavalusid ja keskendumishäireid. Samuti oli kambrites olev valgustus häiriv, sest laes põlev elektripirn ei olnud millegagi kaetud.
7.Kaebaja palub vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata.
8.Vastustaja palub vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebajale välja mõistetud hüvitis ei ole proportsionaalne talle tekitatud kannatustega. Vastustaja leiab, et kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekkinud. Vastustaja oli taotlenud halduskohtult kaebaja kaebuse seoses puuduliku ventilatsiooni, sportimise ja füüsilise liikumise mittevõimaldamise ning ainult ühe pesemiskorra ja ühetunnise jalutuskäigu võimaldamise osas tagastamist, sest kaebajal on selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks vangla taotluse lahendanud, samuti ei nähtu see, kas halduskohus arvestas hüvitise väljamõistmisel nimetatud asjaoludega või mitte. Ka üürgava raadio ja kambriväliste tegevuste puudumise väidete osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust.
9.Tartu Ringkonnakohus kohustas kaebajat 12.11.2015. a määrusega esitama ringkonnakohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus, kuna ringkonnakohtu hinnangul tuli vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-le 2 kaebajal pöörduda kohtu poole hiljemalt 25.06.2014, kuid kaebaja esitas kaebuse halduskohtule alles 08.07.2014.
10.Tartu Ringkonnakohus jättis 14.01.2016. a määrusega E. Peretokini taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata, jättis kaebaja taotluse RVastS § 18 lg 2 vastuolu tõttu halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-ga 3 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks rahuldamata, tühistas Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a otsuse ja lõpetas asja menetluse.
11.Riigikohus rahuldas 17.11.2016. a määrusega E. Peretokini määruskaebuse, tühistas ringkonnakohtu 14.01.2016. a määruse, rahuldas kaebetähtaja ennistamise taotluse ning saatis asja Tartu Ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et Eduard Peretokini apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul on Tartu Halduskohus rahuldanud 24.11.2014. a otsusega õigesti kaebuse osaliselt, kuid on Tallinna Vangla õigusvastase tegevuse, millega tekitati kaebajale mittevaraline kahju, ebaõigesti kindlaks teinud ning jõudnud seetõttu ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas ebaõigele tulemusele. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse.
13.Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha kaebuse ja apellatsioonkaebuste läbi vaatamise ulatuse kohta (I), kontrollib seejärel mittevaralise kahju hüvitise nõude rahuldamise eelduste täidetust (II), teeb kindlaks kaebajale hüvitamisele kuuluva kahju suuruse (III) ning jagab menetluskulud (IV). I
14.Riigikohus on 17.11.2016. a määruses nõustunud ringkonnakohtu 14.01.2016. a määruses esitatud seisukohaga, et kaebaja pöördus kohtusse pärast kaebetähtaja möödumist. Erinevalt ringkonnakohtust leidis Riigikohus, et kaebetähtaeg tuleb ennistada, sest hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja regulatsioon kohtueelse menetluse läbimisel ei ole selge. Kuna Riigikohus tühistas Tartu Ringkonnakohtu 14.01.2016. a määruse, millega ringkonnakohus oli asja menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu lõpetanud, ja ennistas kaebetähtaja, siis lahendab ringkonnakohus vastustaja ja kaebaja apellatsioonkaebused sisuliselt.
15.Kaebaja on kaebuses lisaks ebapiisava põrandapinna tagamisele väitnud ka, et puudus võimalus teha sporti ja tegeleda füüsilise liikumisega, võimaldati ainult üks 20-minutiline dušikord nädalas ning seda olukorras, kus kambrites puudus soe vesi, õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallplaadid takistasid õhuvahetust ning jalutusboksid olid ebapiisava suurusega. Apellatsioonkaebuses on kaebaja väitnud, et lisaks ebapiisavale kambri põrandapinnale põhjustasid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi jalutusboksi ebapiisav suurus, mistõttu ei olnud seal võimalik tegeleda aktiivse tegevusega; puudus läbimõeldud tegevusprogramm väljaspool kambrit; kambris oli üksnes külm vesi ja duši sai kasutada 20 minutit nädalas; ventilatsioon oli puudulik; torustikulekete tõttu olid kambrid niisked ning hallituse- ja roostekahjustustega; kambritesse tungisid närilised; raadio mängis liiga valjusti; kambrites olev valgustus oli häirivalt tugev. Samas vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ning hiljem esitatud puuduste kõrvaldamise avaldustes on kaebaja väitel tema inimväärikust alandatud üksnes sellega, et tal tuli Tallinna Vanglas viibida kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta isiklikku ruumi alla 3 m3.
16.Seega on kaebaja apellatsioonkaebuses esitanud väiteid ka mitmete kinnipidamistingimuste kohta, mida ta kaebuses esitanud ei olnud. Kui kaebuses väitis kaebaja, et tema õigusi rikuti lisaks ebapiisavale põrandapinnale veel ka sellega, et talle ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga, võimaldati duši all käia vaid kord nädalas 20 minutit korraga, kambrites ei olnud sooja vett, kambri ventilatsioon oli puudulik ja jalutusboks oli ebapiisava suurusega, siis apellatsioonkaebuses on kaebaja väitnud lisaks veel ka, et puudusid kambrivälise tegevuse programmid, torustikulekked tekitasid kambris hallitus- ja niiskuskahjustusi, kambritesse tungisid närilised, üürgav raadio tekitas peavalusid ja keskendumishäireid ning kambrivalgustus oli häirivalt tugev. HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. HKMS § 187 lg 3 p 7 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui see ei vasta HKMS §-s 182 sätestatud nõuetele. HKMS § 190 kohaselt jäetakse apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kui HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus. Seejuures tuleb arvestada HKMS § 187 lg-tes 4-7 sätestatuga. HKMS § 187 lg 4 esimene lause sätestab, et kui apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puuduse saab ilmselt kõrvaldada, jätab kohus määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja annab apellandile mõistliku tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas, mida kaebuses ei olnud esitatud, tegemist apellatsioonkaebuses esineva puudusega, mida oleks võimalik kõrvaldada. Seega tuleb apellatsioonkaebus jätta selles osas läbi vaatamata.
17.Halduskohus on kaebuse täies ulatuses menetlusse võtnud ning ei ole vaidlustatud otsuses võtnud seisukohta vastustaja väite osas, et kaebajal on seoses puuduliku ventilatsiooni,
sportimise ja füüsilise liikumise mittevõimaldamise ning ainult ühe pesemiskorra ja ebapiisava jalutusboksi suuruse osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.
18.Kuna kaebaja on kohtueelses menetluses nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist üksnes seoses ebapiisava kambri põrandapinna tagamisega, siis on ringkonnakohtu hinnangul kaebajal ülejäänud kinnipidamistingimusi puudutavate väidete osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. VangS § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib juhul, kui seadus on mõnda liiki nõude lahendamiseks näinud ette kohustusliku kohtueelse menetluse, kaebuse esitada kohtule üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Riigikohus on selgitanud, et halduskohtul tuleb kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.2008. a määrus asjas nr 3-3-1-68-08, p 9).
19.HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. HKMS § 151 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus kaebuse läbi vaatamata, kui HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast kaebuse menetlusse võtmist. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus HKMS §-de 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata väidete osas, et kaebajale ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga, võimaldati duši all käia vaid kord nädalas 20 minutit korraga, kambrites ei olnud sooja vett, kambri ventilatsioon oli puudulik ja jalutusboks oli ebapiisava suurusega. II
20.Kaebuse kohaselt on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vangla kambrites perioodil 29.03.2012–02.07.2013. Vastustaja on apellatsioonkaebuse kohaselt jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ning vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane.
21.RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud mittevaraline kahju. Vastuseks vangla apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju, vaid ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse. Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab põhiseaduse § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Vangla tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna garantiid tegevuse õiguspärasuse kohta. Lisaks VSKE-le pidi vangla arvestama ka muid õigusnorme, sealhulgas põhiseaduse §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt
kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p-d 10-11). Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus vangla apellatsioonkaebuse väitega, et vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane, sest kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud nõuetele. Küll aga on ringkonnakohtu arvates halduskohus jätnud õigesti rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada VSKE § 6 lg 6 v.r põhiseadusega vastuolus olevaks. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.
22.Halduskohus leidis, et vastustaja tegevus oli õigusvastane kõigi nende päevade osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli ühe isiku kohta vähem põrandapinda kui 4 m2 (456 päeva), ning mõistis kaebajale välja mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise summas 1824 eurot.
23.Riigikohus on 16.03.2017. a otsuses asjas nr 3-3-1-83-16 tulenevalt EIKi suurkoja 20.10.2016. a otsuses asjas nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia muutnud oma senist praktikat kambripinna arvestamisel. EIK asus asjas Muršić vs. Horvaatia seisukohale, et mitme kinnipeetavaga kambris ei tohiks kambripinna arvutamisel kambrisisest sanitaarsõlme arvestada kambri üldpinna hulka ning mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid tuleb hinnata, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (p 114).
24.Halduskohus on käesolevas asjas kambri põrandapinna suuruse arvutamisel lähtunud vastustaja esitatud andmetest, millest ei nähtu, kas kambrisisene sanitaarsõlm on arvestatud kambri üldpinna hulka või mitte. Ringkonnakohus palus vastustajal esitada andmed selle kohta, kui suur oli kambrite põrandapind, kus kaebaja viibis, ühe isiku kohta ilma WC aluse pinnata. Ringkonnakohus võtab HKMS § 2 lg 4 ja § 62 lg 2 alusel Tallinna Vangla poolt 21.03.2017 ringkonnakohtule esitatud andmed kambrite, kus kaebaja Tallinna Vanglas paiknes, pindalade kohta, asja materjalide juurde.
25.Nähtuvalt vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud andmetest oli Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja viibis ajavahemikul 29.03.2012–02.07.2013, kambripinda (ilma WC aluse pinnata) järgmiselt: 1) 3 m2 või rohkem 56 päeval, sh 3–4 m2 55 päeval; 2) 2,5–3 m2 247 päeval; 3) alla 2,5 m2 158 päeval.
26.Kaebaja viibis enamiku ajast viie või kuue kinnipeetavaga kambris, kus oli VSKE § 7 lg 1 kohaselt ette nähtud mööbliks ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavalte ja riidenagi. Kambrite kogupinda (ilma WC-ta 14,35 m2 – 16,38 m2) arvestades oli tal ringkonnakohtu hinnangul võimalus kambris tavapäraselt liikuda ning mööblialust pinda ei ole seetõttu põhjust kambripinna arvestusest maha arvata.
27.EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). Kui põrandapinda kinnipeetava kohta on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärikuse hindamisel tuleb seda arvestada koos teiste kinnipidamistingimustega, nagu võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus, õhk ja ventilatsioon kambris, kambri temperatuur, privaatne
tualeti kasutamise võimalus, kohased hügieenitingimused (Muršić vs. Horvaatia, p-d 106 ja 139). Kui aga ruumi ühe kinnipeetava kohta on mitmekohalises kambris üle 4 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art-le 3 vastavust kontrollida lähtuvalt teistest kinnipidamistingimustest kogumis (Muršić vs. Horvaatia, p 140 ja seal toodud viited).
28.Käesolevas juhul viibis kaebaja ajavahemikul 29.03.2012–02.07.2013 Tallinna Vanglas nii vahistatu kui kinnipeetavana, kuid tema kinnipidamistingimused olid kogu Tallinna Vanglas viibimise aja samataolised, sest ta viibis ka süüdimõistetuna vastuvõturežiimil. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis kogu vaidlusaluse perioodi 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ning sai üksnes üks tund päevas viibida värskes õhus.
29.EIK on asunud seisukohale, et juhul, kui kambri põrandapind ühe kinnipeetava kohta jäi vahemikku 3–4 m2, siis on EIÕK art 3 rikkumisega tegemist üksnes juhul, kui lisaks ebapiisavale põrandapinnale esinevad ka muud kinnipidamistingimuste rikkumised (Muršić vs. Horvaatia, p 139). Kuna käesolevas asjas ringkonnakohus tagastas kaebuse ja apellatsioonkaebuse muude kinnipidamistingimuste rikkumise väidete osas, sest kaebajal oli nende väidete osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, siis muude kinnipidamistingimuste rikkumise tuvastamiseks käesolevas asjas alust ei ole. Seetõttu tuleb kaebus nende päevade osas, mil kaebajale oli tagatud isiklikku ruumi 3–4 m2, jätta rahuldamata.
30.Kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil kokku 405 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda vähem kui 3 m2.
31.EIKi praktika kohaselt on olukorras, kus kinnipeetava ei ole tagatud 3 m2 põrandapinda võimalik EIÕK art 3 rikkumise eeldust ümber lükata, kui ruumi vähesust kompenseerivad 3 m2 nõudest kõrvalekaldumise suhteliselt väike kestus ja ulatus, ruumipuudust leevendab piisav liikumisvabadus ja kambriväline tegevus ning kinnipidamisasutuse üldised kohased tingimused. Kohustus näidata, et need asjaolud esinevad ja suudavad ruumipuudust kompenseerida, on vastustajal. Kohtu otsustada jääb, kas need tingimused on rikkumise ümberlükkamiseks piisavad (Muršić vs. Horvaatia, p-d 125-126 ja 130-135).
32.Vastustaja esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta üle 3 m2 põrandapinda üksnes 10 perioodil, mis kestsid ühest päevast kuni 30 päevani. Kogu 461 päevasest kaebaja Tallinna Vanglas viibimise perioodist oli kaebaja paigutatud kambritesse, kus oli üle 3 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta üksnes 56 päeval. Eeltoodud andmetest nähtuvalt oli ajavahemik, mil kaebaja pidi ruumipuudust kannatama, pikk. Vastustaja esitatud andmetest ei nähtu, et kaebajale oleks lisaks tunniajalisele värskes õhus viibimise võimalusele olnud tagatud muid võimalusi väljaspool kambrit liikumiseks. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et vahistatutele, sh kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, oli tagatud ka suhtlemisvõimalus lähedastega, samuti võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid ning lugeda ajalehti, loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Vahistatutel oli lubatud saada ka pakke, kaks korda kuus võimaldati teha sisseoste. Vahistatute käsutuses olid vangla kaplan, sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja meditsiinipersonal. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vangla poolt välja toodud kinnipidamistingimustest, et kaebajale oleks tagatud piisavalt
liikumisvabadust või kambrivälist tegevust, mis oleks kompenseerinud vähest kambri põrandapinda.
33.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et Tallinna Vangla tegevus kaebaja paigutamisel ajavahemikul 29.03.2012–02.07.2013 kambritesse, kus oli kinnipeetava kohta vähem põrandapinda kui 3 m2, oli inimväärikust alandav ja õigusvastane. Kokku oli neid päevi vaidlusalusel ajavahemikul 405. III
34.RVastS § 9 lg 1 sätestab muu hulgas, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada ja et hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kindlaks määramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seepärast ei saa tuletada senistest hüvitise määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 16.03.2017. a otsus asjas nr 3-3-183-16, p 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
35.Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 7500 eurot. Halduskohus mõistis vaidlustatud otsusega vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise summas 1824 eurot, olles eelnevalt tuvastanud, et kaebaja oli viibinud 456 päeva õigusvastastes ja inimväärikust alandavates tingimustes.
36.Kuna ringkonnakohus leidis, et kaebaja oli viibinud õigusvastastes ja inimväärikust alandavates tingimustes 405 päeva, siis muudab ringkonnakohus vaidlustatud halduskohtu lahendit ka välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohtu arvates tuleb käesolevas asjas mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada seda, et kaebaja viibis põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes kokku pikaajaliselt ja ka pikkadel järjestikkustel ajavahemikel. Samas tuleb arvestada ka seda, et muude kambri ja vangla üldtingimuste rikkumisi käesolevas asjas alust tuvastada ei olnud ning asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks kambri või vangla üldtingimuste peale esitanud kaebusi. Ringkonnakohus arvestab hüvitise väljamõistmisel ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste rikkumiste korral (Riigikohtu halduskolleegiumi 16.03.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Arvestada tuleb ka seda, et kolmandiku Tallinna Vanglas viibitud ajast tuli kaebajal viibida ka kambrites, kus põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli vähem 2,5 m2, mis oli siseriikliku õiguse kohaselt sätestatud miinimum. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud määrata kaebajale mittevaralise kahju hüvitis summas 1000 eurot.
37.Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest ka näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus
vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile. Rikkumise korral on juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal olnud tegemist õigusvastase olukorraga. Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites 2013. a järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste õiguspärasust varasemal ajal. Asjaolu, et kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud.
38.Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas. Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik on pärast 2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei muuda toimunud rikkumist olematuks. Seega saab vastustaja tegevuse lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (võlaõigusseadus § 104 lg 4). Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kaebaja poolt tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada.
39.Arvestades seda, et ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu 24.11.2015. a otsuse osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi ka muude kinnipidamistingimuste osas ning mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 1824 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab Eduard Peretokini kaebuse muude kinnipidamistingimuste osas läbi vaatamata ja mõistab kaebaja kasuks hüvitise välja summas 1000 eurot, ei ole ringkonnakohtul alust rahuldada kaebaja apellatsioonkaebust, milles nõuti halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitisesumma suurendamist kaebaja poolt nõutud 7500 euroni.
40.Ringkonnakohus rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse, mille kohaselt kaebaja palub, et tema kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis kantaks tema ema S.P. arvelduskontole. Seega tuleb Tallinna Vanglal kanda mittevaraline kahju hüvitis summas 1000 eurot peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist Eduard Peretokini ema S.P. arvelduskontole nr XXX. IV
41.HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 7500 eurot. Halduskohus vabastas kaebaja 18.08.2014. a määrusega riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Halduskohus jättis 24.11.2014. a otsusega menetluskulud poolte endi kanda ja riigilõivu osas Eesti Vabariigi
kanda. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse osaliselt, mõistes kaebajale mittevaralise kahju hüvitisena taotletud 7500 eurost välja 1000 eurot. Seega rahuldati kaebus 13,3% ulatuses. HKMS § 118 lg-s 3 on sätestatud, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja on vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja oli kaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu summas 225 eurot tasumisest. 13,3% 225 eurost on 30 eurot. Seega tuleb HKMS § 118 lg 2 alusel mõista vastustajalt välja riigi tuludesse 30 eurot. Ringkonnakohus jätkas 06.01.2015. a määrusega kaebajale menetlusabi andmist ja vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja ei ole kaebajalt enda menetluskulude väljamõistmist taotlenud. HKMS § 118 lg-s 3 on sätestatud, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega tuleb apellatsiooniastmes kaebajale menetlusabina antud riigilõivu kulu jätta riigi kanda.
Einar Vene
Tiina Pappel
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.